Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Seitsmeteistkümnendal septembril lõppes Tartu kunstimuuseumis Peeter Alliku näitus kultiveeritud skisofreenia. Mõni aeg enne näituse lõppu esitles muuseum Peeter Alliku uhked kõvakaanelised kataloogid mille koostas näituse kuraator Joanna Hoffmann. Mul oli entusiastlik plaan Halliku näitusest kirjutada, ent plaaniks see paraku jäigi. Meeleparanduseks lohutasin end teadmisega, et kataloog on mõnevõrra kauem aktuaalne kui näitus. Ent kui halliku kataloogi raames kirjutamisest rääkida, siis on siin võrreldes näitusega võrdlemisi suur lahkheli. Näitus Tartu kunstimuuseumis oli padumuseaalne alustades autorist enesest keegi vaidlust Alliku positsiooni Eesti kunsti ajaloos. Kuid kui võrrelda Alliku teoste arvu Eesti kunstimuuseumis Kuust ulmet ja Tartu kunstimuuseumis 28 ulmet ei teki küsimust kumbas. Institutsioonis on pädevus Alliku uurimiseks. Näitus Tartu kunstimuuseumis oli ilusti retrospektiivne, minimaalse kujunduse ja kohustusliku arhiivinurgaga Öelda, et kujundus lasi töödel eneste eest kõnelda, kõlab klišeelikult. Aga minu jaoks on kumu kunstimuuseumi näitused enam kui sageli pingutatult üle kujundatud. Jääb mulje, et kui näitusele on eraldi kujundaja või hoidku jumal arhitekt, siis too peab midagi oma palga eest tegema, mis tihti oleks võinud jääda tegemata. Sõnaga Alliku näitus oli puhtumus reaalses mõttes suurepärane. Kataloogi suhtes on mul tunded aga kahetised mõttes kätte ja lugeda, olgu siis Eesti või Tartu kunstimuuseumi trükise lähtuma eeldusest, et tegemist on raamatuga, mille kohta võin kõrvalt kirjutada retsensiooni. Kunstiteaduslikes uurimustes. Tartu kunstimuuseumi poolt välja antud Peeter Alliku kataloog ei vastanud aga kuigivõrd minu ootuste horisondile. Ja ma ei tea, kas peaksin nüüd raha tagasi nõudma või oleme hoopis õnnelik. Lisade kujul on Alliku raamatul küll museaalne mõõde, valik biograafia ja bibliograafia ning tööde nimestik, mis muuseas üritab luua korda töödeldateeringutesse ja pealkirjadesse. Kuid kataloogi artiklid moodustavad selle kõrval pigem kultuuriloolise kui analüütilise kihistuse. Alliku näituse kureerinud ja kataloogi koostanud Johanna Hoffmann. Ma tahtsin, et see raamat oleks hästi Peeter Alliku enda nägu, kuivõrd Peeter Allik ise ei torka silma just suure Akadeemilisusega. Ja just seetõttu ma valisin ka väga erinevaid inimesed temast rääkima. Natukene seal ka akadeemilisest on mul õigus. Näiteks see artikkel on see ilus koolipoisilik suisa. Just nimelt, et see, mis on tavaliselt kataloogides, on tegelikult ka selles tavapärases mahus justkui olemas aga lisaks on siis päris mitme autori sellised Humoorika, ma ei tea, võib-olla ka personaalsemat teksti hallikuste ja tema argipäevast või noorpõlvest. Kataloogis on ühtekokku üheksa autori artiklid või esseed. Kuskilt tuli arve seitse ja nii see läks. Kataloogi avab Johanna Hoffman ise tekstiga, mille pealkirjaks on milline kunstnik Peeter Allik. Sellele järgneb Eesti kunstiakadeemia lõpetanud Leedu kunstniku ja pedagoogi Reedas Dircise seltsimees Peeter Alliku materialistlik spirituaalsus. Vahepeal on raamatus plokkmaale ja siis Hanno Soans Pepsi juustuvabadust pilk Peeter Alliku piiranguteta pildipanka ning graafika reprodees veel Albaania päritolu Poolas õppinud ja 2011.-st aastast Berliinis tegutseva kunstniku Maila C4 Alliku graafikast. Graafika reprode järel tuleb riburada Valts Mihkelson, Peeter Alliku väliskunstnik älbel trukt, künnivaod mari kartau Peeter hallike rühmitused, Albert kult, Peeter hallikust, Marko Mäetamm, kuidas me Peeter Allikuga missivalimistel käisime. Ja lõpetuseks taas Johan Hoffmanni intervjuu Peeter Allikuga. Puht pealkirjade alusel ei jää vähimatki kahtlust, et raamat räägib Peeter Allikust. Isegi muuseumi näitus aegse direktori Rael artali eessõna on pealkirjastatud 25 aastat linooli ja veel rohkem maali Peeter Alliku elus. Ja on suhteliselt mõeldamatu, et kataloogi enesel võiks olla mingi muu pealkiri kui Peeter Allik. Kas sa oled nõus, et Hanno Soans artikkel Pepsi juustuvabaduste pilk Peeter Alliku piiranguteta pildipanka on kataloogi kõige parem pealkiri. On küll on kaks teksti, mis on siis võib-olla kunsti teaduslikumad ja analüüsivamad on siis Hanno Soans ja valts Mihkelson. Ja see järele ma mõtlesin, et võiks valida Alliku kolleege ja kaaslasi tänasest ja noorpõlvest, kes siis räägiksid mingisuguseid põnevaid ja neile olulisi seiku juhtumisi allikast või tema kunstist oma äranägemise järgi. Kõige paljulubava on mari kartauteksti pealkiri Peeter Allik ja rühmitused Alliku kuulumine kursi koolkonda ja osalemine Academia Non kratta tegemistes on kunstilooliselt põnev teema. Ent need mõni 1000 tähemärki, mis kartov kirjutanud on, on heal juhul kunstikriitiku hinnang mida saab kunstiteaduslikus argumentatsioonis ehk allikana kasutada, mille enese peale ei saa ka ehitada kunstiteaduslikku poleemikat. Õnneks on kataloogis minu lohutuseks Suansi artikkel. Kuid enne kui käivitanud miniatuurse meta kreatiivi rubriigi, tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele kummalisele efektile, mille Hoffmann kataloogi koostades tekitas. Kataloogis on üheksa autori suhteliselt lühikesed tekstid. Tekstide arv, maht, sisuline kaudilisus võimaldavad neid suvaliselt kataloogis ümber tõstes tekitada võrdlemisi ootamatuid efekte. Ja kuigi Hoffmann kinnitas, et artiklite järjekorra üle pikalt juurdles on ta minu arvates poolele teele toppama jäänud. Raamat algab ikkagi kuraatori tekstiga ja lõpeb sõprade Heljatustega. Puht sisuliselt oleks veelgi klassikalisem olnud alustada Suansi artikliga, kuid kõige akadeemilise maaga. Ent variant oleks näiteks olnud alustada Reedas Dircise artikliga, mis edastab, et kõik kunstikriitilised Alliku tõlgendused on läbikukkumisele määratud. Kui sellele vahetult järgneks Sontsi artikkel, tekiks nende vahel mõnus lahkheli. Ent selgemalt ilmnesid ka väga huvitavad paralleelid, mille juurde tuleme peagi ma isenesest. Hindan Hoffmani otsust hoiduda akadeemilisest kataloogist ja idee koostada kataloog, kui novellikogu on suurepärane. Aga paraku on toimetaja mingil hetkel põnnama löönud ja ei ole oma valikutega lõpuni läinud. Võiks ju loota, et ehk järgmine kord aga ei ole mitte selge, kas järgmist korda tulede sest kriitikutele ju ei meeldinud. Ei tohi teha klassikalisest Mosiaalsest formaadist kõrvale kalduvaid katalooge. Ja see ei ole mina, kes mõtlen endast mitmuses. Olematu tagasiside foonil võimendub iga iitsatus lõpmatult valjuks, kajaks. Nagu lubatud, saate lõpuks miniatuurne metaagleiatiiv. Reedas türsis loetleb oma artiklis seltsimees Peeter Alliku materialistlik spirituaalsus mitu tegurit, mille suhtes ja või mille tõttu kriitikud Allikust rääkides eksivad. Esiteks tsiteerin ma ei saa öelda, et Peeter Allik on kunstnik, sest ta on sellest väikekodanlikust professioonist midagi enamat. Tantööline, kes toodab igal võimalikul viisil tähendust. Kui nüüd üritada Dircise diagnoosi alusel vaadelda teisi artikleid kataloogis paljastavad ennekõike Johanna Hoffmann ja Hanno Soans, ent kui kriitikuid kirjeldades Allikut just kunstnikuna. Hoffman artikli algul küll kõhkleb hetkeks, et mis asi ikkagi on kunst kuid sätestab siis, et kunstnik on keegi, kes loob kunsti ja diagnoosivalliku selle alusel kui kunstnikku. See seik väärib siinkohal tähelepanu seetõttu, et tänases saates on korduvalt viidatud tekstide mitte Akadeemilisusele. Jättes kirjeldamata, milles siis see tinglik Akadeemilisus ikkagi seisneb? Nihis esimene tunnusteaduslik tekst peab määratlema uurimise objekti. Dirsis alustab sellest, et allik ei ole kunstnik, vaid tööline Hoffman kõhklevalt, aga siiski jõuab järeldusele, et Allikon kunstnik kataloogi ainsa klassikalise kunstiteadusliku teksti autor Soans aga alustab sellest, et paneb paika Peeter Alliku küpse loominguperioodi. Tsiteerin, et käesoleva artikli eesmärk on avada eelkõige Alliku Loomingu tuumikut, siis varasemast teeme juttu õige pealiskaudselt ja üldosutavalt. Tsitaadi lõppšansi jaoks ei ole küsimuseks nii väga Alliku kunstnikuks olemine, kuivõrd millisest hetkest alates saame rääkida Allikust kui professionaalsest kunstnikust kõrvalmärkusena. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks seoses Allikuga peaks juurdlema, mõista kunst ja kunstnik tähenduse üle. Kuidas tema looming selle küsimuse tõstatab, jääb mulle mõnevõrra häguseks. Aga ilmselgelt ta seda teeb, sest ka valts Mihkelson avab oma artikli lausega. Objekti määratlemise järel on teine Akadeemilisuse tunnus seni teostatud uurimuste kirjeldus ja kriitika, millega paralleelselt Kulka metodoloogia kirjeldus tsiteerin artiklist. Igaüks, kes proovib kirjeldada Peetri tegevust kontseptualism diskursuse kaudu on valetaja. Tema loomingust saab rääkida ainult meelte kõne kaudu. Tema lahtiseletamise asemel kutsun Teid hoopis minu juhatusel mediteerima tsitaadi lõppkontsert realismi mõiste kui miski, mis ei päde Alliku kirjeldamiseks, esineb ka Hoffmanni. Artiklis. Iseenesest vääriks uurimist, kust see jada alguse saab, kes on esimene, kes ütleb, et kontseptualism sobi Hanno Soans žongleerida teiste mõistetega, mis jällegi väidetavalt Alliku kirjeldamiseks ei sobi. Tsiteerin lühematel tekstides on Peeter Alliku loomingut seostatud kohati sürrealismi ja kohaliku neopopi lainega. Kuid mida lähemalt ja põhjalikumalt vaadelda, seda ideo sünkraatliku loomemeetodit, seda vähem veenvad need süüdistused tunduvad. Kuigi retooriliselt tasandil ütlevad nii Dirsis kui Soans lahti Alliku sildistamisest saab nii Dircise kui šansi artikli kohta väita, et nad otsivad lihtsalt uusi sõnu. Kuid hirsi loob näiteks jada Bremonitsioon, telepaatia, preekognitsioon ja selgeltkuulmine siis Soans seab selle vastukaaluks Photojärgne külm realism. Meediaspetsiifiliste fookuspunktide loogika telepildi värelus ja lameduse efekt ehk post, mediaalsed laenud, meedia simulatsioonide maailmast. Kõnealune situatsioon, kus kaks meest vaadates samu teoseid toodavad võidu kirjeldus keelelise sõnum on suurepärane näide sellest, mida peetakse silmas, kui väidetakse, et kunstiteos sisaldab lõputult palju informatsiooni üleskutsekunstist mitte rääkida, on mul alati natuke absurdne tundunud see ammendamatu teema Nõukogude head kuulajad, olete aru saanud, on kõik mu katsed Dircise ja soonsi artiklite vahel strukturaalseid erinevusi leida läbi kukkunud kusjuures ka sisulisel tasandil on neid keeruline vastandada, sest kokkuvõttes jõuavad mõlemad autorid samale järeldusele taas küll erinevaid sõnu kasutades. Tsiteerin tiivsest ta, see on Peeter Allik, on tõeline materialistlik, spirituaalsuse ilmutus, kes vastandub päike kodanlikule, spirituaalsele materialismi-ile. Soans lõpetab. Aga tõdemusega on miski, mis näikse olevat kõigutanud kunstniku usku oma senisesse põhivahenditesse maailma eri irdseid elemente realistlikult, kajastavatesse motiividesse, tsitaadi lõpp omas retoorikas. Aga kokkuvõttes jõuavad mõlemad autorid järeldusele, et Alliku pealiskaudsel vaatlusel sotsiaalkriitilistena kirjeldatud teoste keskmes ei ole tingimata tegelikkus. Selle väikse metagreatiivse analüüsi tulemust siin ei tohiks mõista kui väidet, et rangelt võttes ei oleks võimalik näidata, kuidas ja mille alusel soonsi tekst on akadeemiline. Dircise see aga ei ole. Võrdluse eesmärk oli pigem otsida vastust küsimusele, kas ja miks peaks mitte akadeemilist publikatsiooni eelistama rangelt akadeemilisele kataloogile. Viimane on, nagu ma saate alguses viitasin, see, mida ma eeldan end saavad, kui ostan muuseumi raamatu. Ühesõnaga, kas Dircise sõnad on kuidagi paremad kui šansi omad või vastupidi? Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saatis kõlasid katked intervjuust Joanna Hoffmanni ka, kes on Tartu kunstimuuseumi poolt välja antud Peeter Alliku kataloogi toimetaja ja oli samas Alliku isikunäituse kultiveeritud skisofreenia kuraator. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.