Tahangi jõuda selle küsimuse juurde, kes on siis luuletaja, kes asju nimetab ja kelle. Teene rahva ees on anna asjade nimetamises ja, ja tema aja või ajaloo avameelses. Siis ma toon niisuse kakskolm lihtsat näidet. Kui laps sõitis mööda Kaarli kirikust, küsis ta bussis ema käest, mis asi see on. Ema nimetas, see on kirik. Ja mõtlesin, et ta on pääsenud, sellele laskis uued uuesti. Aga mis see on? Ja ema ei osanud öelda enam, mis see kirik on. Ühesõnaga, mis asi on nimetamine? Näiteks viiekümnendatel aastatel Eesti külas käies teati naabrid, teadsid, kes on kes, ütleme Ansu mardi, Jüri on eesti talumees, temast teati, et tema on töökas mees, tan jõukas mees, kannurikas mees. Kas see on nimetamine või defineerimine, vähemalt kujutlus sellest inimesest oli Stahli ära hinnatud, tema kohta teate midagi. Aga siis tuli uus aeg ja hakati ümber hindama ja see Hansumardi Jüri sai uue nimetuse kulak. Ja kui, kui nüüd asjadele nimepanek ainult luuletajate teoks ja teeneks lugeda, siis küsige, võtkem kätte 50.-te alguse 40.-te lõpuajakirjandus. Kui palju seal nimetatakse asju inimesi ja kes need nimetavad, kas nad on luuletajad, need ametnikud küll on kosmopoliit taskuväljaandes külon, natsionalism küll on rahvavaenlane, see, need on kõik need nimetamised ja nüüd lähme edasi Viivi Luige juurde, millega algab Viivi Luige romaan, esimene lause on, seda võib võtta mitmeti, seal võib-olla juba iroonia sees. Aga ta läheb kaasa uue keelega. Esimene lause on umbes niimoodi, et seal olid need tühjad majad, kus elasid kulakud. Tähendab tema luuletajana nimetab. Antsu Hansumardi Jürid nimetab ta juba kulakuteks Asjon, luuletaja keel, kas seal luuletaja nimetamine või on luuletajaks peetud, võtnud teisest keelest, võtnud teiste luuletajate keelest selle sõna ja kasutanud. Ühesõnaga, et see luuletaja rolli luuletaja keelekasutus ja ja avamine on hoopis keerulisem, kui kui eilsest ettekandest välja tuli. Kui öeldakse, et asju nimetades nimetatakse kogu rahva ajalugu ära või aeg avaneb, siis küsige veel, kas aja avamine on luuletaja ülim ülesanne, võib-olla meil jääb ikka mõistatuseks, inimene Me nimetame korteda nõukaks, talumeheks, port nimetame kulakuks. Aga võib-olla luuletaja asi on mõistatada, kes on see inimene, mitte mitte panna ainult aja konteksti, vaid üleajalist inimest vaadata. Ühesõnaga ma kõhklen väga selles meetodi pealiskaudsust, et sellega saaks selgeks teha, kes on luuletaja, kes nimetab asju, kes nimetab.