On ilmunud Juhan Viidingu luulekogu Elulootus. See on autori kuues poolsada, luuletused on sees. Missuguse ajavahemiku nende kirjutamine umbes mahub, kas on üsna värsked luuletused või on vanema ikka sees? Siin on võrdlemisi uued luuletused kirjutatud viimase kahe aasta jooksul. Suur osa neist on ilmunud Loomingus ka ja mõni nädalalehes sirp ja vasar, jah. Kuid siia on pandud ka üksikuid väga vanu luuletusi. Kui palju nüüd väga vanad nad saavad olla, aga selle lühikese elu jooksul juba võib nii öelda, et et nad on väga vanad, õigemini luuletama hakkamise algaegadest minu puhul. Ja siin on neid paar-kolm tükki. Aga millised nad just on, ei olegi mõtet neile erilist tähendust anda, sellepärast et nad on mulle vastuvõetavad ka praegu ja järelikult oluliselt ei erine minu sellisest elu arusaamast ja sobivad siia minu arvates. Siin kogusan, kuidas ütelda mitut laadi luuletusi ja paistab nii kõrvalt vaadates, et seda kokku panna või järjestada ei olnudki vast väga lihtne. Jah ma püüdsin panna, aga ta kokku tunde järgi. Nii et algus ja lõpp oleks rahulikud ja tõsised luuletused. Ja et laulutekste kergemaid ja siis paremas mõttes rahvalikumaid tekste lihtsamaid lihtsalt ja laululisemaid olema pannud siia vahepeale ja mõned ka lõpupoole päris kronoloogiliselt ma ei ole kunagi kogusid koostanud, aga sest ma ei ole alla kirjutanud, mis kuupäeval ma midagi teen lõpuks, sellel ei ole erilist tähtsust minu jaoks. See minu kirjutatud luule on kirjutatud 65.-st aastast kuni tänase päevani. Ja sinna vahelise mahub. Aga jah, need on viimasemal ajal kirjutatud. Ja siis siitmaa. Võib-olla loen mõne luuletuse ette, aga kui meil on mõni mõni küsimus selle kogu kohta, siis ma hea meelega vastaks. See kirjastamise tee võtab aega ja kui siis see kogu välja tuleb ja ükskord käes on, kas on mingi rahulolutunne ka või on kohe mõni niisugune mõte ka, et oh, oleks võinud teisiti nii või naa teha või on kohe mingid uued mõtted, et edasi peaks minema nii või naa? Ei, ega midagi tagasi võtta ei saa ja ümber teha ei saa, saab ainult uues või järgnevas raamatus, kui selline peaks tulema, ilmutada oma järgmisi arusaamu ja hoiakuid ja ja eks siis sellest ilmneb ka mõningane kujunemislugu. Ükskõik, mis suunas siis kulgeb, kas, kas horisont tavaliselt vertikaalselt või kuidas keegi seda vastu võtab ja mismoodi tegija ise suhtub, sellesse, aga ei ole midagi ümber teha, nii nagu elus me ei saa midagi tagasi võtta ja ja kõik on tagasi pöörduma. Aga tõsi on see, et oma valikkogusse, mis 78. aastal ilmus, ma lihtsalt unustasin panna mõned luuletused täiesti kogemata pärast avastasin, et ja imelik seda ei olegi, sees seda ka ei ole. Ja siis selle tähelepanelik kriitika märkis mõnel puhul välja, et sealt üks või teine asi puudub. Pärast ma tegin kogu lahti ja vaatasin näha, tõesti, ma olen unustanud ja leidsin nad muidugi üles vastavalt eelmistest kogudest, aga ja mõned mujalt paberite hulgast ka. Aga kuna ma väga palju ei kirjuta, siis on mul alati selline tunne, et enam-vähem kõik, mille peale ma olen paberit kulutanud ja siis sellega juba masinas ümber löönud, et ma kõik selle tahaks ka avaldada, sest ilmselt on olnud sellel mingi mõte, et ma olen tahtnud oma kaasmaalastega seda jagada.