Kõrged, kummalised sopilised majad, kiire elu, vanad linnateed. Aga kuidas minu vaese ellu äkki imekombel kokku jooksid, need Eima oska sõnadega öelda võõras linnas, mahajäetud koht. Üha vähem on mul, mida öelda. Iga päev on selge hädaoht. Keegi, kes on ühiselust väljas aastakümneid, istub varemeis ise paljas, ise päris näljas, mängib pilli. Aga viis on meis.