Kell 11 hommikul sõitis Vronskit Peterburist saabuvale emale raudteejaama vastu eemal vilistas vedur. Mõne minuti pärast hakkas platvorm vabisema ja pakase tõttu maha vajuvate auru pühkides veeres mööda vedur keskmise ratta aeglaselt ja ühetasaselt vajuva ning tõusva diisliga ja tervitava riidesse mähitud ning härmatunud vedurijuhiga. Viimaks veeresid ette reisijatevagunid ning jäid nõksatades seisma. Rovski läks konduktor järel vagunisse ja seisatas, kupee uksele väljuvale daamile teed anda. Ranski, kes oli sellele daamile ainult ühe pilgu heitnud, taipas kogenud seltskonnainimesena kohe, too kuulub kõrgemasse klassi. Ta vabandas ja tahtis edasi minna, kuid tundis vajadust veel kord tema poole vaadata. Mitte sellepärast, et ta oli väga ilus ka mitte tema elegantsust ja tagasihoidliku graatsia pärast, mis ilmnes koguda kujus. Vaid just sellepärast, et tema armsa näoilmes, kui ta Wranskist möödus oli midagi erakordselt õrna ja hella. Kui Wranski tagasi vaatas pööraska naine oma pea säravad tihedate ripsmete tõttu tumeda heinapaistvad hallid silmad peatusid sõbralikult ja tähelepanelikult Uranski näol otsekui tunnistades teda ja pöördusid siis kohe vastu ruttavale rahvajõugule, nagu otsides kedagi. Selles lühikeses pilgus märkas Franski maha surutud elavust, mis mänglaste näol ja tuks lesta säravatest silmadest ning painutas ta punased huuled vaevumärgatavaks naeratus. Eks näis, nagu oleks koguda olemust täitnud mingi üleküllus. Nietzsche tahtmatult avaldus korda pilgus äraskord naeratusest. Ta kustutas meelega sära oma silmis. Kuid see jäi vastu tema tahtmist helkima. Ta mahedas naeratusest. Iga kord, kui Franski annaga rääkis süttise viimases ilmise rõõmus helk ja õnnelik naeratus, painutas ta punaseid huuli. Ta nagu pingutas end, et neid rõõmutunnuseid mitte avaldada, kuid need ilmusid iseenesest näole. Franski nägu, mis alati oli nii kindel ja iseseisev oli nüüd hämmeldunud ning alistuv ja sarnanes targa koera ilmega, kuidas süüdi on? Anna naeratas ja see naeratus kandlusele Franskile. Anna jäi mõttesse ja ka tema muutus tõsiseks tantsitlema. Surkat. Anno oli imeilus oma lihtsas mustas kleidis. Ilusad olid täidlased, käed võrudega, ilus oli ta tugev, kael pärlikeega. Ilusad olid soengust vallandunud juuksekiharad, ilusate väikeste käte jalgade nõtke kerged liigutused. Ilus oli see kaunis nägu oma elavuses. Kuid ta ilus oli midagi julma õudset. Kiti märkas anna melu ja sellest tulenevat erutust, mis oli talle endale niidutav. Ta nägi, et Anna oli joobunud enda poolt äratatud vaimustuse viinast. Kitty teadis seda tunnet ja teadis selle tunnuseid ja nägi neid. Annas nägi, värisevad ja süttivad helkide silmis ja õnne ja erutuse naeratust, mis tahtmatult värelist ta huulil. Ja ta liigutuste rõhutatud garaatset kergust ja kindlust. Kes küsis kiti endalt. Ei, mitte seltskonna imetlus pole Annakio vastanud, vaid kellelegi ühe imetlus. Ja see üks on see tõesti tema. Aga kuidas tema kiti vaatas Vronskit jahmus seda, mis Kitile nii selgesti anna näoilmest vastu peegeldus. Märkastan nüüd Gabronskis. Kogu pall, kogu maailm, kõik matus, Kitis hinges udusse. Ta läks väikese võõrastetoa kaugemasse nurka ja laskus tugitoolile. Ta õhuline kleit kerkis pilveneda, saleda keha ümber. Ükstapaljas kõhn, jõuetult langetatud õrn tütarlapse käsi, uppus roosa tuunika voltidesse, teises käes hoidiste lehvikut ning jahutas kiirete, lühikeste liigutustega oma kuumenenud nägu. Kuid hoolimata sarnasusest liblikaga, kes just äsja oli laskunud rohu kõrrele ja on iga hetk valmis oma vikerkaarevärvilisi tiibu lennuks laiali laotama ängistus hirmus aastusta, südant. Varahommikul pärast balli otsustas Anna sõita tagasi mehe juurde Peterburi. Mõeldes tagasi pallile, jõudis ta veendumusele, kiki on talle armukade. Nina rikkusin, mina põhjustasin seda, et see pall oli temale piinaks, aga mitte rõõmuks. Kui tõepoolest tõepoolest ma pole süüdi või ei ole süüdi õige vähe. Jaamas oli kõlanud kolmas kell ja rong hakkas liikuma. Annanejatus kupees diivani seljatoele ja tuletasime meelde kõiki oma moskva mälestusi. Kõik olid head ja meeldivad. Ta meenutas balli, meenutas Vronskit, tema armunud alistuvalt nägu meenutas kõiki oma kokkupuuteid temaga. Ta pidi peaaegu valjusti naerma, puhkema rõõmu pärast, mis teda põhjuseta oli haaranud. Tunnised närvid tõmbuvad üha enam ja enam pingule nagu pillikeeled. Ta tundis, et ta silmad avanevad ikka rohkem ja rohkem. Et ta sõrmed ja varbad närviliselt liiguvad. Et midagi ta siis vaadata hinge, et kõik need hääled ja kujud selles hõljuvas hämaruses hämmastavad oma erakordse kirkusega tema teadvust. Ta tõusis üles ja tuli teadvusele. Nüüd said aru, et nad olid jaama jõudnud. Ta väljus kupees, läks vaguni ukse juurde ning avas selle. Tuisk ja tuul tungisid talle vastu ning võitlesid temaga ukse pärast tunnis sellest. Ta avas ukse ja astus välja, võttis käega külmast käsipuust kinni, laskus kleiti hoidise alla platvormile ning läks vaguni varri hirmus tuisk märatses ja vilistas vagunirataste vahel ja tulpade ümber jaama nurga taga. Hetkeks tuisk vaikis, kuid ründas varsti uuesti sääraste iilidega, et näis võimatu olevat temale vastu seista. Anna hingas veel kord sügavasti kopsudesse küllaldaselt õhku saada ja võttis juba käe muhvistet käsipuust kinni võtta ja vagunisse tõusta. Kui sõjaväe palitus, mees Justa kõrval kattis täiest kinni vilkuva laternavalguse. Ta vaatas tagasi ja tundis samal hetkel ära Franski. Annale ei tarvitsenud küsida, miks on ta siin. Anna teadis seda niisama kindlasti, nagu oleks Wranski temale juba ütelnud, et ta on siin selleks, et olla seal, kus on tema. Anna oli algul küünud vürstinna, petsid Verskaja seltskonnast nii palju kui võimalik eemale hoiduda sest see nõudis väljaminekuid, mis ei vastanud anna sissetulekutele. Kuid pärast Moskvasse sõitu muutus kõik teiseks. Ta hakkas käima kõrgemas seltskonnas. Seal kohtas ta Vronskit ja tundis neil kohtumistel erutavat rõõmu. Eriti sageli kohtas ta Vronskit, petsid Värska ja juures, kes oli sündinud Franskaja. Ranski käis kõikjal, kus ta võis annat kohata ja rääkis talle, nagu aga sai oma armastusest. Anna ei andnud talle selleks mingit põhjust. Kuid iga kord, kui ta Vronskit kohtas, sõitis ta hinges samasugune elavuse tunne, mis oli teda haaranud sel päeval vagunis, kui te esimest korda Vronskit nägi. Ta ise tundis, kuidas kisa korduv Ranski nägemisel säras rõõm ta silmis ja kibrutas tema hoolin naeratuseks ning ta ei saanud seda rõõmutunnet summutada. Vürstinna täitsid Verskaja võõrastetoas oli koos palju rahvast, teiste hulgas Kareenin. Anna jev Ronski Franski ja anna istusid eraldi väikese laua ääres. See muutub ebasensaks, sosistas keegi daamidest ja viitas silmadega Annale ja Wranskile ning samuti Kareeninile. Peaaegu kõik võõrastetoasolijad vaatasid mitu korda sinnapoole, kus istusid üldisest ringist eemaldunud. Ainult Kareenin ei vaadanud kordagi sinnapoole. Aleksei Kareenin polnud armukade nüüd aga, kuigi ta veendumus selles, et armukadedus on häbistav tunne, et peab tundma usaldust, polnud veel hävinud tunnistas siiski, et ta seisab silm silma vastu millegi seletamatu ja ebaloogilisega. Ja ta ei teadnud, mida teha. Kareenin seisis silm silma vastu eluga võimalusega, et ta naine on armunud kellessegi teisesse peale tema. Ja see tundus talle äärmiselt mõistmatu ning seletamatu sest see oli elu ise. Ta teadvusse tekkis esimest korda mõte, tema naine võib kellessegi armuda ja see ehmatas teda. Kõik mehe katsed sundida annad seletust andma põrkasid mingi lõbusa arusaamatuse läbitungimatu müüri vastu. Väliselt oli kõik endistviisi, kuid tegelikult oli nende vahekord täiesti muutunud. Kareenin, nii võimas mees riiklikus tegevuses. Tundisensiin võimetuna. See, mis ligemale aasta oli olnud Wranskilu ainukeseks sooviks see, mis annal oli tundunud võimatu kohutava ja seda ahvatlevam õnne unelmana. See soov oli rahuldatud. Kahvatuna väriseva lõuaga seisis Franski, anna kohal ja panustada rahuneda, isegi teadmata, milles ja kuidas. Aga mida valjemini ta rääkis, seda madalamale langetas anna ma kunagi uhke rõõmsa nüüd aga häbistatud pea. Ja ta ise vajus täiesti kokku ning oli diivanilt, millel ta istus põrandale Wranski jalgade ette kukkumas. Oli õudne ja vastik mõelda sellele, mille eest oli makstud hävi hirmsat hinda. Anna tundis, et ta ei saa sel hetkel sõnades väljendada seda hävi, õnne ja õuduse tunnet uude elluastumise künnisel. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, et seda tunnet ebatäpsete sõnadega mitte lavastada. Aga ka pärast teisel ja kolmandal päeval ei leidnud sõnu, et väljendada nende tunnete kogu keerulisust ega leidnud isegi mõtteid. Et kõike järele kaaluda, mis hinge vaevas. Peale teenistuskohuste ja seltskondlikke huvid oli Vronskit veel oma lemmikala hobused. Ta oli kirglik ratsutaja. Võidusõidust võttis osa 17 ohvitseri. Võistlus pidi toimuma tribüünide ees suurel, nelja versta pikkusel ringil. Wranski oli võistluse vedajaks, jäi veel viimane veega täidetud kraav. Ta lendas sellest üle nagu lind. Aga samal ajal tundis kohkudes, et täiesti arusaamatu, kuidas see juhtus, tegid vale liigutuse. Äkki ta asend muutus ja ta taipas, et on toimunud midagi hirmsat vaevalt jõudiste jala jalusest välja tõmmata, kui hobune langes küljeli maha. Ja võistlus on kaotatud, täita suranski esimest korda elus elast üle raskeima õnnetuse. Parandamatu õnnetuse, Evel säärase, milles ta ise süüdi oli. Anna nägu oli tõsine, kahvatu. Ta ei näinud arvatavasti midagi ega kedagi peale ühe hinge kinni hoides surusta kramplikult lehvikut. Kareenin vaatas talle otsa, aga pööras kiiresti oma pilgu kõrvale. Kui anna ratsavõistlustelt tagasi sõites Kareeninile oma vahekorrast Uranskiga teatas ja selle järel kohe nutma puhkes ning oma silmad kätega kinni kattis sattus Kareenin hoolimata tekkinud vihast tema vastu säärasesse hingelise tasakaalutus. Nagu see alati temaga pisarate puhul juhtus. Naise ülestunnistus, mis kinnitas ta kõige halvemaid kahtlusi tekitas ta südames hirmsat valu. Läbi arutanud ja kõrvale heitnud duelli võimaluse pöördus Kareenin oma mõtetega teise väljapääsu abielulahutuse poole. Abielulahutuse katse aga võiks viia ainult skandaalse protsessini, mis annaks vihameestele võimaluse tema kõrget seltskondlikku positsiooni teotada ja alandada. Armukadeduse asemele oli tulnud teine soov. Soov, et anna mitte ei võidu rõõmutseks vaid saaks oma süvest vastava karistuse uuesti läbi arutanud duelli võimaluse abielulahutuse ning lahkumineku tingimused. Ja need kõik uuesti kõrvale heitnud veendus Kareenin, et tal oli ainult üks väljapääs. Jäta anna enda juurde hoida seltskonna eest salajas, kõike, mis oli juhtunud ja võtta tarvitusele kõik võimalikud abinõud nende armuvahekorra katkestamiseks ja mis peaasi, mida te endale tunnistada ei tahtnud annat sellega karistada. Üht unenägu nägi Anna peaaegu igal ööl. Ta nägi, nagu oleksid Kareenin ja Wranski mõlemad mehed. Et nad mõlemad jagasid talle oma õrnusi. Kareenin nuttis, suudles ta käsi, rääkis, kui hea on. Nüüd seal oli aga ka Franski ja ka tema oli ta mees. Tema ise aga imestades selle üle, et see varem tundus talle võimatu, seletas neile naerdes, et see kõik on palju lihtsam. Et nad nüüd mõlemad rahul on ja õnnelikud. Aga see uni rõhustada nagu painaja ning ta ärkas õudustundega. Kuu aja pärast jäi Karenina üksinda oma korterisse koos pojaga. Annaga sõitis Wranskiga välismaale lahutust saamata ja sellest otsustavalt ära öeldes. Nad viibisid Napolis, Veneetsias, Roomas. Anna tundis ennast sellel vabanemise ja kiire tervenemise perioodil andestamatult õnnelikuna ja täis elurõõmu. Mida rohkem ta Vronskit tundma õppis, seda rohkem hakkas ta teda armastama ta armastuse Vronskit tema enese pärast, keda armastuse pärast tema anna vastu. Franski, aga hoolimata kõigi oma soovide täielikust teostumisest ei olnud siiski õnnelik. Hoides käes tikitud kübarat uus punane lint üle õla seisis Kareenin koos ühe mõjuvõimsa riiginõunikuga saali uksel. Äsja oli lõppenud autasude kätteandmine. Õnnitlused olid läbi. Lahkujad vestlesid gruppides viimastest päevauudistest ja äsja saadud autasudest. Kaagareeninile oli antud Aleksander Nevski orden. Kareenin oli õnnelik ja endaga rahul. Läbi piduliku muusika või isaga, kuulda siin-seal üksikuid lausekatkeid, kus Kareninit taga räägiti. Põhiliselt mõisteti teda hukka, samas aga naerdi ta üle. Üks, anna Venemaale tagasisõidu põhjusi oli kohtumine pojaga. Alates päevast, mil ta Itaaliast lahkus, erutas teda see kohtumise mõte lakkamatult. Ja mida lähemale ta Peterburi lei jõudis, seda suuremaks kujutles ta selle kohtamise rõõmu ning tähtsust uniselt naeratades, silmad üha suletud krapsasserioosa voodi otsa lavast lahti lastes äkki oma pehmete kätega ema õlgadest kinni laskudes tema vastu ja ümbritses teda selle armsa unelõhna ning soojusega, mis on ainult lastel ja hakkas oma nägu ta kaela ning õlgade vastu hõõruma. Ma teadsin, ütles ta silmi avades täna mu sünnipäev. Ma teadsin, et sa tuled, ma tõusen kohe. Anna silmitses teda ahnelt. Ta nägi, kuidas poeg oli tema äraoleku ajal suureks kasvanud ja muutunud. Ta tundis ja nagu ei tundnudki tema balleid nüüd nii suuri algumis vaibalt välja paistid. Ta tundis neid kõhnupuski, neid pügatud lühikesi juuksekiharaid kuklal, kuhu ta oli teda nii tihti suudelnud. Ta puudutas kõiki neid kohti ega saanud midagi rääkida. Pisarad ehmatasid teda. Wranski jõudis teatrisse pool üheksa, etendus oli täies hoos. Loosi ukse avanes üks teatri teenija hüppas sealt välja ja lõpule jõudev fraas ulatus selgesti Gabronski kõrvu. Branski läks partneri keskele, seisatas seal ja vaatas ringi. Loosides olid nagu alati mingid daamid esimestes ridades mingisugused ohvitserid tagumistes ridades Ranskeli tunud üksinda. Ometi teadis ta, et Anna istub saalis äkinegi Wranski, anna pead uhket hämmastavalt ilusat. Ta pea, asend ilusatel laiadele õlgadel ja tagasihoitud, erutatud sära silmades ja näos Pöide Vronskit kujutlused täpselt samasugusena, nagu ta oli teda näinud pallil Moskvas. Kuid nüüd Taevuse fronski, seda ilu hoopis teisiti. Ta tunnetes Anna vastu polnud enam midagi salapärast ja seetõttu see ilu, kuigi ise teda endisest tugevamini enda poole tõmbas. Nüüd ühtlasi solvas teda. Kes ei tunduda annatega tema ringkonda kesi kuulnud naiste kaastundeväljendusi selle kohta, et Anna oli julgenud ilmuda seltskonda ja pealegi nii tähelepanuäratavalt oma pitsist peaehtes ning kogu oma kenaduses. Need imetlesid selle naise ilu ja rahu ega aimanud anna tundeid, kes tajus end häbiposti asetatud inimesena. Jõudnud otsusele, et stseenid, mis Wranskiga lahkumise puhul nende vahel kordusid võisid oranskid temast ainult eemaldada, mitte lahendada oli anna enne nüüdsete Bronski ärasõitu otsustanud end viimse võimaluseni pingutada, et lahusolekut rahulikult taluda. Aga see külm range pilk, millega Vronskit talle otsa vaatas, kuid oma ärasõidust teatas, solvas annat. Ja kuigi ta oli veendunud, et algab jahenemine, polnud tal siiski midagi teha, polnud võimalik oma suhtumist temasse kuidagi muuta. Nüüd teadis ta juba kindlasti. Wranski peab teda enesele koormaks. Et Vronskit on kahju vabadusest loobuda. Kibestumine, mis neid lahutas, polnud tingitud välistest põhjustest. Ja kõik selgituskatsed ei vähendanud, vaid isegi suurendasid seda. See kibestumine oli seesmine, mille põhjuseks Annale oli Wranski armastuse vähenemine Everanskile kahetsustunne, et oli enese anna pärast raskesse olukorda asetanud. Selle asemel aga, et olukorda kergendada, tegi anna selle veelgi raskemaks. Kumbki ei avaldanud oma kibestumise põhjust, kui nad pidasid teineteist ebaõiglaseks ja püüdsid seda igal parajal juhul vastastikku tõestada. Vihkab mind, see on selge, mõtles anna. Ta armastab teist naist, see on veel selgem, rääkis ta endale. Ma tahan armastust, aga seda pole. Tähendab, kõik on lõppenud, kordestama sõnu ja peab lõpetama. Aga kuidas küsis ta endalt. Ja surm, kui ainuke vahend elustada Wranski südames armastust, tema vastu teda karistada ja saavutada võit selles võitluses, mida anna hinge asunud paha vaim Bronskiga pidas kerkis selgelt ning elavalt tema vaimusilma. Sammudes mööda raudteeplatvormi üha kaugemale jõudis, anna viimaks selle lõpuni, lähenes kaubarong. Äkki anna taipas, mis tal tuleb teha. Laskunud kergete ja kiirete sammudega alla trepiastmetest, mis viisid pumbamajast rööbasteni seisatas ta üsna temast mööduva rongi kõrval. Ta vaatas vagunite alumisi, osi kruvisid kette ja aeglaselt veeriva esimese vaguni suuri malmrattaid ning katsus silmamõõduga kindlaks määrata esimeste ja tagumiste rataste keskkohta. Ja seda hetke, mil vaguni keskkoht on just tema kohal. Ning just samal hetkel, kui vaguni keskkoht temani jõudis tõmmanud pea õlgade vahele, kukkus ta kummuli vaguni alla midagi hiiglasuurt halastamatut tõukastele pähe ja lohistas teda seljast.