Tead, mis on ilgelt äge bändi nimi või? No tark Morris see tark Morris jah. Tere, minu nimi on Ivo krostak, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid ja see on täna, on juba parem. Täna ma tunnen, et energiat täna ma tunnen, et on kuidagi nagu selline õige feeling sees. Täpselt nii, mul on samamoodi, mul on täpselt samamoodi, mul on nii hea meel, et sul on ka energiat väga palju. Kas teil kuulajad on ka väga palju energia? Ei, ei, see ei ole, see läheb liiale või? No tähendab ma sarv kontserditel, kui või kui sa oled nagu tiiger või asi, et siis sa nagu pumpad seda teda rahvast üles, aga mul on tunne, et meil naguniimoodi, noh, inimesed sõidavad praegu autoga kodus, eks ole, kastavad taimi, kuna on pühapäevane päev või koristavad või, või pakivad turukotte lahti, et meil ei ole vaja neile pühapäeva tekitada sellist nagu pinget, et nad nüüd peavad õudsalt pump olema, kus on teie käed, kuulajad, kus on teie käed, käed üles oma käed, käed on turukorvis, tõstavad asju veel? Okei, no igatahes on see parem, kui, kui viimane kord mest kuulasin eelmist saadeti, mõistsin, et ma olin vist nats väsinud ja siis ma kuidagi sõin oma need lauselõpud kuidagi ära, aga nüüd täna täna on teine teine olemine, sa oled täitsa nagu nagu professionaal ikkagi ja ikkagi noh, peab ju ennast ülal pidama hästi. Nagu me siin ükskord rääkisime, isegi ikka kuulama oma vanu saateid ja püüdma hoida. Eks ole, taset üleval. Need, kes hoiab oma taset üleval, ma olin täitsa üllatunud kohe sina peale minu oskad mainida kedagi veel? No paljud inimesed hoiavad oma taset üleval. Mina nende seas ei ole, nüüd mul mul jooksis pea kokku. Okei, peale minu üks inimene veel, kes hoiab oma taset, taset üleval on Eminem. Kas sa tead, millest ma räägin, Terdina jagasid Süüria videot, onju, ma jagasin seda mina ja siis veel umbes ma ei tea, kas seitse või 10 miljonit inimest jagasid seda videot. Ühesõnaga jutt käib siis sellest. Hiljuti toimusid hiphopiauhindade jagamised petegooritus 2017 kus Eminem astus üles sellise friista Ell videolõiguga. Kus ta siis on sellises vaikses auto parkimismajas? Tal on siuksed semud taustal, kes väga tõsiste nägudega teda kuulavad. Hindavate nägu hindavate tikkudega, nad nad nagu teavad, et see Nemine teavad, et ta on hea ja siis nad kuidagi vaatavad ja niimoodi sellise rahuloluga vaatajate poole. See mees teab, mis ta teeb. Jah, aga samas see pilk on ka väga kriitiline, vennad on nagu valmis ka selleks, et võib-olla Eminemi libastub. Aga, aga vot sellist asja ma ei näinud tulemas, ma ei ole Eminemi peale juba ammu mõelnud. Sest et ta ei ole ammu ka niimoodi nagu suurelt pildil olnud, eks ole, võrreldes sellega, milline oli tema esimene tulemine ikkagi popstaaride tähistaevasse, siis see oli ikkagi fenomenaalne, see oli nagu mingisugune supernoova, see oli ikkagi noh, midagi sellist, mida räpimaailm ka ei olnud mitte kunagi varem näinud, on ju, et ta oli niisugune nagu üks varasemaid selliseid räpi superstaare ikkagi, kes väga jõuliselt lihtsalt murdis maha barjääri nii-öelda selle hiphopi, nišimaailma ja popimaailma vahel. Ta ei olnud muidugi ainus, kes seda barjääri murdis, aga ta oli kindlasti üks jõulisemaid läbimurdeid selles vallas ja nüüd siis Eminem pärast pikka vaikust vähemalt pikka näilist vaikust. Minu subjektiivne hinnangul astus üles väga terava ja väga lööva friistil räpiga, mis et president trumpi pihta ja ma ei ole ammu. Ühtegi sellist nagu mingit luulelist teksti kuulates ja üldse mingit nagu mingi artisti esinemist vaadates tundnud selliseid külmajudinaid ja selliseid nagu ärevuse vidinaid endas, et et mis asi see nüüd on, selle, selline selles oli nii suur jõud. Ja, ja noh, tegelikult viimati kui ma sellist asja nägin, oli siis, kui Kaur Kender ja beebilõust jaa, jaa. Ice tegid selliseid friistil videoid, mis olid sihitud siis inimeste pihta, kes parajasti neile ei meeldinud. Et ja see stiil oli nagu nad, eks ta on niisugune nagu sissetöötatud stiilne tangin, siuksed, Saifereid, siuksed friistel räppil, eks ole, kus siis MC astub üles, et panna oma vastane paika. Ja, ja nagu Rapetuv seal mitte päris rändumis on kaks inimest ja see kuulub sinna traditsioonis on põhimõtteliselt seal kuskil kinda viskamine põhimõtteliselt oma oma vastase või rivaali näkku siis ja sellele sellele Eminemi videol on nüüd mõne päevaga kogunenud ikkagi miljoneid vaatamisi seal väga palju kõneainet pakkunud, sellest on kirjutanud sellised suured meediaväljaanded nagu Guardian nagu CNN ja väga-väga paljud teised. Nii et see kindlasti tabas mingisugust närvi nüüd siuksel ühiskondlikul tasandil, eks, eks see närv on niigi hell arvestades, mis mis skandaalid ja mis kired pidevalt lõkkele löövad. Nii president Trumpi ümber kui ka üleüldiselt globaalpoliitiliselt skaalaga, aga kuidagi see, mida Eminem tegi, tuletas mulle jälle meelde, et kui suur jõud võib ikkagi olla sõnal kui suur jõud, võib-olla ühel tõelisel siuksel nagu riimimeistril, vaata meile meie elanam õukondade aegadel, eks ole, et meil ei ole mingit õukonna narri, kes kuidagi tuleb lollaka mütsiga ja hakkab siis, eks ole nagu võimulolijaid kuidagi materdama niimoodi, et teda selle eest hiljem üles ei poode, eks ole, või või noh, et meil selliseid ühiskonna kriitikuid enam ei ole, aga, aga see võimalus, see koht on vaba siiski, et Eminem tuletas mulle väga jõuliselt meelde, et see koht on vaba ja tegelikult inimesed nagu tema, kellel on nii tugev positsioon, nii suur, nii suur platvorm millelt, et mingisugune seisukoht mingi steitment kuuldavale tuua, et kui ta seda tõeliselt jõuliselt kasutab, et kui võimas see oli tõeliselt värskendav ja see oli nii-nii kuidagi õige, mida ta tegi ja ma olen talle väga tänulik, nii nagu on kümned miljonid inimesed üle maailma. Noh, on ju väga palju inimesi maailmas, kellel on väga suur platvorm, aga kes ei oska seda ära kasutada või, või noh, ütleme mis iganes põhjustel nad selle platvorme on saanud, nad ei oska sellest nende selline sõna võim või, või oskused ei ole piisavalt tugevad, et midagi sellist ära teha ja need, kellel on tõsiselt hea, eks ole, võimekus, aga jällegi pole seda platvorm, et väga lahe on alati, kui see on selline profiks toorium, et õige inimene ütleb õigeid asju õigel platvormil õigesti õigel ajal. Kõik see nagu tuleb kokku, et see on nagu alati väga super. Huvitav, kas Donald Trump ise on seda videot näinud või, või veel parem küsimus sellest, kas ta on sellest Tuittinud? Ma ei ole järele kontrollinud, aga ma ei ole näinud mingit uudist, mis kuidagi refereeriks tema säutsu. Keegi Facebookis ju eks ole, jaga ja aga üks väga kihvt vastukommentaar, mis Eminemile üsna ruttu twitteris tuli kelleltki kelleltki kuulajalt oli selline, et noh, et nii nagu räpatlis ikkagi on ju kaks osapoolt, eks ole, et kui üks loobib oma riimid ära, siis on ju teise kord. Et võtta sõna, et nii, et ulatame mikrofoni, president Trumpile, aga vaeva Garfeestlairida. Kuigi, kui on üldse maailmas, eks ole, president, kes vastaks, on see on see Donald Trump ja kas ta teeb seda siis sellise öise twitteri tormile, nagu tal kunagi kombeks oli, võib-olla ta teeb seda nüüdki või, või siis tõesti võtabki valge maja, kaamera inimesed ja ja väikese kõne või, või sellise vabavormivaba vormi riimimise, see oleks päris kihvt. See sait kaist. Se Eminemi tegu ei ole üldsegi niisama, sest et võiks ju arvata, et noh, muidugi ta on ju sihuke räppar, kes niikuinii on terve oma karjääri jooksul erinevaid inimesi solvanud ja on väga ränkade riimide poolest tuntud nagu erinevates teemades, et tema, tema, tema riimid ongi väga vägivaldsed, seal on väga palju sellist Isogüünilist siukest nagu naistevastast vägivalda, isegi mingeid fantaasiaid sellest ja et selles mõttes ta ei ole kindlasti mingisugune inglikene või mingisugune selline Hellakene ise, kes, kes kunagi pole midagi nagu valesti öelnud või kes pole kunagi kedagi ärritanud, et selles mõttes ta on Mingil määral sama masti mees, eks ole trump, aga need eetilised tõekspidamised või mingisugune niisugune nagu moraalne taust jah, nagu kust siis kus siis see sõnum tuleb, on ikkagi radikaalselt erinev, et tegelikult see, mida Eminem, ma arvan, nagu kuuldavale tõi või millele ta tähelepanu juhib, on see, et me ei tohi lasta kurjusel muutuda normaalsuseks. Ehk siis jällegi saab väga kergesti hüpata juba sinna teise maailmasõja aega tagasi, kus Hanna Aare oli ikka väga üllatunud. Mulle ma ei osanud. Okei, lase mul minna sinna, et Halla arenti uurimus sellest, et kuidas sai, kuidas said kõik need teise maailmasõjaõudused ikkagi toimuda, et kuidas see sai. Kuidas sai juhtuda nii, et inimkond lasi sel sündida või et ühiskond lasi sel sündida ja mida tema kuulus uurimus siis lõpuks kuhugi, kuhu ta välja jõudis, oli sisse mõista kurjuse banaalsus, mis tähendab seda, et, et, et see ongi tegelikult nii lihtne, et kurjus ei ole midagi sellist, mis tuleb sihukse saatana maskiga ja või mingi hokimaskiga ja mootorsaega, eks ole, nii et sa tunned selle kuidagi kergesti ära ja saad aru, et tema on paha mees temadel kurja, sest et ta tahab teha kurja, sest ta sündis sellisena ta ongi paha mees, eks ole, et, et tegelikult kurjuse banaalsus selles seisnebki. Me harjume tasapisi ära mingisuguste õudustega, mis varem oleksid tundunud kujuteldamatult ja kuna see saab osa meie igapäevaelust, siis üha rohkem muutub harjumuspäraseks ja üha rohkem lihtsalt laseme asjadel juhtuda. Ehk siis see asjade minnalaskmine on tegelikult see, mis laseb kurjusel õitseda. Ja noh, jällegi, hüpates tagasi tänasesse päeva hoopis teise konteksti, noh, kas või meil praegu siin kohaliku omavalitsuste valimiste kontekstis, eks ole, on ju hästi palju kuidagi pandud inimestele südamele, et vaadake, praegu on nii ärevad ajad, eks ole, saage aru, et muidugi see tunne on arusaadav, et mis sa, minu hääl ikka loeb, ma olen vaid piisk ookeanis, aga lõppkokkuvõttes, kui sa lased lihtsalt asjadel minna kuidagi omasoodu, siis noh, sa oled nagu kaasosaline, selles sa, sa oled osa sellest põhjusest, miks asjad läksid nii nagu sa ei oleks tahtnud näitlejaks saada. Nii et Eminem oma ülimeisterliku ülimalt terava, jõulise aukartust äratava friis Daily'ga tegelikult tuletas, ma arvan inimestele meelde, et trump, kes muidu on ju ka osa meie igapäevasest meelelahutusest, tegelikult olgem ausad, me tegelikult ootame alati kuidagi elevusega, mida ta nüüd ütleb, mis, keda, keda ta nüüd solvab, mis lollusega ta nüüd avalikkuse ette tuleb, eks ole, et ta on, ta on ühest küljest muutunud nagu ohutuks isegi peaaegu inimestele, sest Ta on, ta on nagu Narva ta, ta on nagu niisugune provokaator, ta on sihuke, tegelikult on osa meie sellisest igapäevameelelahutusest on ju ja me ei võta tegelikult või ei pruugi võtta ühel hetkel võib-olla tõsiselt mingisuguseid ilminguid, mingeid väljaütlemisi, mis võivad päriselt viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ja ma arvan, et see, mida Eminem oma väga jõulise ülesastumisega tegi, oligi see tuletas meile meelde, et kuulge Paneme nüüd tähele, mis toimub, see ei ole normaalne ja ta tõi väga selgelt välja, et mis see on, millest me laseme ennast kuidagi siin praegu pettuda, Ta on ju ja, ja mis on, milles seisneb tegelikult trumpi kahjulikus, milles seisneb tema, nagu sihuke õudus, milles seisneb see kurjuse banaalsus, millele me ei tohi lasta õitsele puhkeda? Aitäh Eminem ja ei, kusjuures selles suhtes sul on täiesti õigus, et, et noh kui ju, et noh, me oleme ära harjunud Trumpi, eks ole, et kui ta, kui ta sai presidendiks, siis olid sihuksed, meeletud hirmud ja, ja asja tõhused. Et äkki me etnam, kes teab, mis nüüd juhtuma saab hakata ja mis, mis nüüd tuleb. Aga kuidagi nüüd see see aasta ju on käinud ja, ja noh, ütleme elu on edasi läinud, inimesed on kuidagi äravajunud selles selles osas noh ma ei hakka poliitilisi suunitlusi võtma selles osas, kas on hea või halb või, või, või, või noh, ilmselt noh, ma arvan, et ma tean oma arvamusi selles osas. Aga, aga selles selles suhtes me oleme jõudnud jällegi siuksesse punkti, kus, kus me nagu vähem hoolime kui siis, kui, kui alguses või kui, kui enne, kui ta võimule tuli ja see on alati halb, kui inimesed saavad teha asju ilma, et keegi neil nii-öelda kogu aeg silma peal hoiaks, siis vahel hakkavad juhtuma asjad, mida me ei tahaks, et juhtuks ja ja see, et Eminem sellele tähelepanu tõmbas jälle. Noh, ütleme, eks sellele tähelepanu tõmbavad paljud, kogu aeg, aga ta tegi seda nii tugevalt, see on ääretult positiivne. Just, ja ma arvan, et põhjus, miks inimesed enam ei pabista, võib-olla nii palju, vähemalt inimesed, kes ei olnud, kes ei pooldanud trumpi alguses ja kes võib-olla mures, kui, kui trump osutus valituks. Et põhjus, miks see enam ei tundu nii hirmus, seisneb ju selles ka, et milline on meie meediatarbimise tempo, milline on meie uudisvoogude tempo. Sellises uudisvoo maailmas käibki kõik väga kiiresti ja see, mis on skandaal ja kriis praegu ei pruugi seda enam olla isegi kaks tundi hiljem, noh, et see ongi kahe nädala pärast, ei mäleta, ei mäletagi, on midagi uut, lööbitaks mingi uue teema kallal nagu ühiskondlikud protsessid on kohutavalt aeglased ja loomulikult, et ei juhtu asjad üleöö, niimoodi saabub valgesse majja uus president ja üleöö tuleb maailma lõpp. Et nii see ei lähe, aga need pisikesed sammud kuidagi mingisuguse varem täiesti uskumatutena tunduvate väärtushinnangute ja väljaütlemiste kuidagi nende normaliseerumine, mis toimub tasapisi iga sekund tegelikult ja, ja lõpuks iga päev, iga nädal, iga kuu, et kui me seda aasta-aastalt laseme juhtuda ja sellega harjume, see, mis juhtuda võib, on väga-väga hirmus. Kuid meie alatine lepitaja Ivo, meie alatine rahustaja, meie alatine rõõmustaja on peale Eminemi ka üks teine muusikaline nähtus, muusikaline kollektiiv, ansambel Mount klimbi inglisemaalt. Nad andsid välja uue albumi laabuvad vaews ja see tuli septembris välja. Tibakene ja kallis kuulaja. Lasen teile siit mõned palad, mis. Teevad meelele head? See oli mount klimbi uue albumiga laabuvad seal vaews, klimbi on ka Eestis käinud, mul oli õnn käia neid kuulamas jazzkaarel kolm aastat tagasi, 2014 märts olid nad Jazzkaar'e üllatusesinejad, kusjuures teie reklaamitudki välja, et läksid kohale, järsk oli? Ei kui kohale läksin, siis ma juba teadsin, miks ma sinna läksin, aga, aga mingi hetkeni neid reklaamiti üllatuse esindajatena. Ja see kontsert pani mind neid ikkagi vägagi hindama, sest et naljakal kombel, noh, nad on elektroonilised muusikud, eks ole. Et nende muusika on ise nad ise on jah, nad bittides debattides tellinud ei ole inimesed. Neid taun, lõudite siis tükk aega sinna jazzkaarel tõlkija on ju, et noh, selles suhtes ka üllatus, et ikka jätkas Edgar kohale ja siis leviga olid mingid jamad, lõpuks jõudsid kohale, fail läks tööle ilusti, kontsert läks käima ja elektroonilise muusikaga on sageli see tunne, et et kuidas ma seda laivis kuulan või kuidas, mille poolest see muusika laivis hakkab erinema sellest, mismoodi ta mul arvutis kõlab? Sellest ta lõpuks keegi peab ikka play mingile rajale. Jah, et seal ei ole ju mingeid akustilisi kitarre või mingit päris trumme, mida keegi seal laval taoks, eks ole, kõik tuleb justkui sealt läpakas, kas nad tulevad kohale, panevad oma CD mängima või, või kuidas see käib, see küsimus nagu tekib. Aga ma pean ütlema, et käskare laiew neile küll kuidagi väga, et jällegi ta, ta, tal olid mingid parima live'i kvaliteedid juures, et see muusika kõlas tuttavalt, aga ärkas ellu täitsa uuel moel, täitsa siukseid elusal moel ja neil olid ikkagi mingisugused vidinad instrumendid kaasas ja nad ise olid väga sellised vaoshoitud või, või kuidagi nad endale nagu tähelepanu üldse ei tõmmanud need kaks muusikut, et kes sinna bändi kuuluvad, Dominik meikar ja Kai Campos. Et nad olid seal valgus vihkude taga kuskil niimoodi suitsu sees ja lasid muusikal enesel kõnelda ja see oli väga-väga vägev ja nende muusika üleüldiselt ongi selline peamiselt instrumentaalne. Aga kui nad kedagi kaasavad seal lauljana, siis nad ongi tavaliselt külalised kuskilt mujalt näiteks siin uuel albumil ongi kaasa tegev kin kruul, kes nende ammune sõber ja kes kelle häält te nüüd kuulsite ka äsja mängitud lool. Ja muuhulgas Jens Blaikneid näiteks kambas uuel albumil, mis ajab mind isiklikult tohutult elevile. Ühesõnaga väga kihvtid muusikud, kellel on väga kihvtid, sõbrad ja väga kihvtid ideed, nii kihvtid, lood, palju õnne Mount kimbile, uue albumi puhul, aga tagasi siis morbiidsed teemade juurde. Ei, ma just tahtsin öelda, see lugu tegelikult oli väga kihvt, mulle mulle meeldis selle laulja, selline punk, punk, lauljalik lähenemine, ma ei olnud ei sellest bändist ega sellest King Kink rullist varem midagi kuulnud, aga aga mainin brast. Sa tahtsid morbiidset. No ma tahtsin jah tagasi viia teema nagu sellise maailmalõpusuunale pigem sest et Trump ja maailma lõpp käivad sageli meie igapäevases siukses uudisvoos käsikäes. Eriti kui mängu tuleb ka Põhja-Korea näiteks sellised Ja siis hakatakse juba oma peas meelitama mõtteid maailma lõpust. Jah, aga kuna me ei tee otseselt poliitikasaadet, me jätame selle oma kolleegidele, saates olukorrast riigis, siis äkki meie liiguksime ikkagi mööda popkultuurilisi radu ja ma küsiksin sult iva hoopis niipidi, et sina oled ju nüüd värske siukse tumeda tulevikulaksu kätte saanud, sest sina oled nimelt näinud fini uut filmi pleidranderit Peeaa näinud. See sinna mind suund suunasid ja ma tundsin juba eos kuidagi seda nagu ebamugavust, sellepärast et minu jaoks nagu selle filmi mitte spoilimine või spoilimine oli ääretult oluline. Ja, ja ma nagu ise noh, ma läksin ka enam-vähem ühele esimestest seanssidest kohale, sellepärast et noh, ma ise ei tahtnud nagu väga midagi teada ja kui ma siis noh, tegin selle tavalise tüüpilise postituse Facebooki, et oh, ma nägin ägedat filmi, siis ma ka püüdsin nagu isegi mitte öelda, et oi, see oli nii äge, vaid ma kirjutasingi, et minge, minge lihtsalt vaatama, et kui te arvate, et see võiks teile huvi pakkuda Aga mis mulle mõjus täpselt niimoodi, et okei, võtan jalad selga ja lähen käisid sa siis oled sa. Praegu ei tohi rikkuda, sest et meil on ka palju kuulajaid, kes ei ole näinud seda filmi, liiguksid paljudele ühe suure üllatuse ära, ilmselt ma olen näinud vana pleidranderit ja sul läheb, väga meeldis. Ma ei saa öelda, et mulle meeletult meeldis. Ma tean, et see on ikooniline kultuslik, et see on fantastiline, legendaarne ja nii edasi, aga, aga ma hindan seda sellise lihtsalt siukse ilusa ja sünge filmina, et, et minu jaoks ta ei olnud maailma muutev või mingitel elu elumuutev, et et see on kihvt asi ja ma olen väga-väga elevil ja huvitatud sellest, missugune see uus versioon välja näeb, mis seal toimub ja nii edasi. Aga minu maailma pole see film kunagi raputanud. Aga iseenesest Filipp käidik, kelle romaani alusel see originaalne film üldse tehti, on mulle küll isiklikult oluline autor, et selles mõttes mul on ikkagi seos olemas jah, et ma hoolin sellest sellest saagast, siis ütleme nii. Kui ma õigesti mäletan, siis Filipp Key tik ise nagu Hollywoodi väga ütleme, pigem pigem oli Hollywood tema jaoks nagu väga ebasümpaatne. Aga pleidranner, see, kuidas tehti Ridley Scotti poolt, oli talle jällegi vastupidi, väga-väga meeldis või tähendab, et see siis seisis, oli nagu sobilik Ataktsioon tema raamatust filmi ja nagu sa ütlesidki, ta on ju selline meeletult oluline kultusfilm, mis mõjutas tegelikult Saifilme nagu väga pikka aega ja võiks isegi öelda, et isegi nagu tänapäevani, et noh, meid meetriks on võib-olla selles suhtes, et ta ei ole nii, tänapäeval enam, aga meitriks isenesest on jällegi selline väga hea näide sellisest tulevikus ei, filmist, mis sai väga palju sisendit just silmist selliseid silmis nagu pleidranderit. Aga väga raske on jah, seda seda teemat niimoodi rääkida, et ma nüüd kellelegi jaoks midagi ära ei riku, et kui te nagu kohe üldse ei taha midagi kuulda, et siis, siis võib-olla võib-olla pange, pange Bootkest pausile, minge minge, käige kinos ja siis kuulake edasi, et et noh, ma püüan nagu niimoodi rääkida, siis nagu nagu natuke ümber selle filmi võib-olla suunata mõni inimene, kes muidu ei viitsiks vaatama minna ikkagi vaatama ma pigem arvaks, et need, kes on nagu tõsised fännid ja ei tahaks nagu mitte midagi kuulda, et need on juba ära käinud, et noh, nii nii vast võib. Nonii või pea, et mingit ümberjutustust ei ole vaja, pigem huvitabki, et mis sa sealt nagu kaasa said või, või siis suurem küsimus on see, et miks me üldse vajame selliseid distroopilisi süngeid, apokalüptilise postapokalüptilise filme, miks me mängime selliseid mänge, et mida see žanr või mida see, mida see tumedus meile annab, kui me selle mängime läbi kunstilises vormis? Ma üldiselt ise ei vaatagi kunagi väga neid ulme. Tulevikku filme nagu spetsiifiliselt sellepärast et saada kätte mingi tumeduse laks või mingi selline mingi fetish selle tumeda tuleviku vastu, et et või, või vastupidi, et ma peaksin kogu aeg endale kinnitust saama, tulevik on tume, et me peaksime tegema midagi paremini ette, kui päriselt see tulevik hoida ikkagi helgemana vahel vahel viidatakse kõikidele nendele filmidele või tihtilugu vähemalt nendes filmides endas on see sõnum, et mõtelge, inimesed, mõtelge, milline see tulevik võib olla, kui me teeme neid asju valesti, et nendel on tihti selline väga tugev sõnum, et ühte või teistpidi ja. Aga noh, mina isiklikult vaatan neid pigem sellepärast, et vaadata, milline see, see maailm selle filmi kontekstis on loodud, et kui, kui huvitav ta on, mis, mis lood seal jutustatakse. Ma olen tähele pandud vahel kritiseeritakse filme, kus on võrratult äge maailm loodud ja siis öeldakse, et noh, et see oli üks igavamaid lugusid selles maailmas, mida on võimalik jutustada, et kui me siin mõned ajad tagasi rääkisime lärjeni filmist, siis selle puhul näiteks seda räägite, et me selles või võrratult ägedas maailmas nägime siis ühte igavamalt lugu. Pleidranneri puhul nii selle esimese kui ka selle uue puhul on nagu ikkagi tore öelda, tegelikult. Me nägime midagi väga kihti. Noh, see see lugu ei ole just võib-olla kõige kõige siuksem särtsaka paeluvam ja, ja kihvtim. Aga ta on, ta on ta on selline lugu, mida see maailm nagu väga hästi toetab ja noh, kogu see film noa äriteema, et me tegelikult näemegi sellist sellist hallide varjude maailma ehk siis meil ei olegi seda nii-öelda selgelt ilmnenud kurjust ja selgelt ilmnenud headust, vaid, vaid kõik on nagu natukene sellised noh, kuskil vahepeal, et, et see on nagu see, mis, mis mind nii esimese pleidronäri puhul kui ka selle uue puhul nagu väga see tekitas minus sellise tunde, et, et see on nagu niisugune väärt lugu, mida kuulata, mida vaadata. Ja mulle ta nagu tõesti ka see uus film väga-väga meeldis, ta on tõesti selline film, et kui sulle see esimene pleidraner meeldis, siis suure tõenäosusega sulle selle see uus versioon ka meeldib. Ja just see, kuidas see maailm oli ehitatud kui ilus ja koleda samaaegselt oli või, või noh, sellegi nagu selles suhtes. Huvitav, et see maailm oli loodud niimoodi, et justkui on rõhutud sellele, kui. Kui apokoop post-postapokalüptiline või kui kuule, see maailm meie jaoks täna siin tundub, eks ole, et sa, sa ikkagi näitad neid negatiivseid asju, aga samastani reaalselt loodud, et ta nagu Ta ei tundu nagu selline põrgu Ta tundub nagu maailm, kus elatakse. Ta tundub realistlik. Ta tundub, nagu see arendus on tehtud mõistlikult, seal on meeletult selle arhitektuuri peale mõeldud, milline see võiks olla, sest noh, see tegelikult olgem ausad, ei toimu. Meie tulevikus Leidrannerry esimene film toimus aastal 2019 ja me oleme ikka väga kaugel täna aastal 2017 lõpus sellest, mis oli pleidranderit esimeses filmis, eks ole, et see on alternatiiv reaalsus, et nad ei ole võtnud meie tänast maailma. Ja siis sellest nagu mõelnud edasi, et milline see saab olema, vaid nad on võtnudki tõesti selle pleidranneri esimese filmimaailma arendanud sealt edasi. Ja see oli minu meelest ääretult õige otsus, see oli väga väga lahedast ehitatud, et režissöör, Denis või te nii ville nõu, ma ei oska ta nime päris korrektselt hääldada tegi tõesti võrratu töö selles osas, et ta oli nagu see õiglane õige järglane Ridley Scottile seda filmi tegema. Ja no tõesti Roger Dickinson, kes oli selle filmi siis ma ei tea, mis eestikeelne sõna sinemata graaf Hei, aparaat. Ena uppus, ta operaator on nagu rohkem kaamera taga. Aga nii ongi, okei, siin sidemed Saagrof. On operaator, niuke kaameramees, tema on olnud väga pikka, eduka karjääriga, tema on teinud selliseid filme nagu Skyfal, nõukanšifroudmen, harta kõik filmid, mis on nagu visuaali poolest olnud lihtsalt sellised hingematvalt ilusad, mina mäletan, Skyfol oli täiesti selline film, mida ma kinos vaadates mõtlesin, et noh, et et nagu Bondi filmide puhul, noh, nad on, nad on odav meelelahutustihti, ega nad, nad ei ole nagu midagi nii erilist, minu jaoks vähemalt jällegi ma räägin siin isiklikust. Aga Skyfal oli võrratult ilus sil. Ja, ja ütleme ka pleidraneri koht, et kui see stoori sulle üldse korda ei lähe ja sinu jaoks nagu see Saifay värk tundub ka nagu siuke mida iganes, siis vähemalt seda saab küll öelda, et see film on võrratult ilus ja nendel Nendel ilusatel kaadritel peatutakse ja neid näidatakse sulle detailselt. Keegi kuskil kommenteeris, et see on selline film, kus reaalselt igas stseen on hea arvuti taustapilt. Või kuidagi niimoodi ja, ja see ei ole väsitav. See tundub nagu nagu loomulik osa filmist. Kas sinu kodune arvuti taustapilt on juba muutunud? Kodune arvuti taustapilt on ikkagi veel taktilsi uuest uuest riibuti sarjast aken ja ma saan aru, et takt Heilsise uuest leid Rannar ikkagi üllatanud. Tähendab, ma ei ole otsinud Leidronäri taustu, ma ei ole väga ausalt öeldes mõelnud oma arvuti taustapildile. Kas see, kas minu jutustus praegu tekitas sinus tunde, et peaks minema pleidranderit vaata? Ja loomulikult, absoluutselt, ja ma väga, väga loodan, et ma ei maga maha seda, sest et nii palju on neid filme, mida väga-väga tahaks minna vaatama, ja siis mõtlen kogu aeg, et kindlasti tahan minna, kindlasti lähen ja siis ei lähe, aga võib-olla ei tahagi? Ei kuule, ei ei, nii ei saa öelda, ma ei tea, see on lihtsalt ilmselt kuidagi niimoodi kujunenud, et nagu palju vähem tegelikult päriselt näen ja kuulan ja loen kõike seda, mis, mida tahaks kui, kui võib-olla varasemalt, kui, kus säilised kuidagi spontaansemalt haaratud asju kuidagi kätte, ma ei tea, lihtsalt võib-olla harjumused muutunud, võib-olla on elu muutunud, võib-olla on lihtsalt see valikute paljusus jällegi siin-seal tegur. Et, et sellist olulist ja tähelepanuväärset ja põnevat ilmub iga päev lihtsalt nii kohutavalt palju. Et vahel ma lihtsalt rahuldan selle selle vestlusega mingisuguse uue filmi uue, uue etenduse teemal ja see ongi kogu lugu, sängi sain, see ongi natukene ka selle. Nendest asjadest rääkimise probleem, et nagu iga iga asi tegelikult on mingil määral spoiler, isegi praegu ma seda lugu väga ei puudutanud ja, ja noh, mul oligi nagu vahepeal raske sõnu otsida, sest ma hoidsin ennast tagasi, et noh, mitte siis püüda mitte ära rikkuda midagi. Aga, aga noh, tegelikult juba see, kui keegi ütleb, et see oli väga hea film või väga halb film, tihtilugu võib, võib kellelegi jaoks juba juba ära rikkuda seda ootusärevust ja seda noh, esimese nägemise tunnet ja siis, kui see sujaks mingil määral ära rikutakse, siis tõesti võibki tekkida seda tahtlikult noh mind nii väga ei huvitagi, et selles suhtes minu jaoks näiteks tänapäeval filmide treilerid töötavad vahel vastupidi, sellele, mida nad peaks saavutama. Me oleme selliste treilerit ajal praegu kus need esimene Tiisler on võib-olla selline, mida võiks vaadata, et see näitab sulle seal ära, et noh, kuhu, kuhu režissöör on selle filmiga tahtnud minna selle visuaalse poole, selle nagu nad natukene elemente, natukene tegelasi, aga, aga ta ei räägi sulle midagi loo kohta ja iga järgnev treiler annab lugu nii palju ära, et lõpuks nagu vaatata treerides okis on see niisugune film, siis, siis mind ei huvita, kuigi võib-olla see, see diisel või see esimene nagu info, et mingisugune film tuleb, et seda kohe tahaks vaatama minna, seetõttu ma olengi nüüd hakanud, kui on tõesti film, mida ma väga tahan vaatama minna, siis ma ostan omale piletid ära, niipea kui see võimalik on, et pleidronäri piletid ostsin päev pärast müügiletulekut ja Star Warsi piletid. Ma nüüd detsembriks ostsin ära. Ja oi, sa oled kiire. Vaat sa oled kiire ja nüüd ma saan aru, et ma ei, ma ei käi üldse mitte kuskil. Tunnen ennast järsku nii. Nii siukse. Kinos kinos ei armastaks käia, tegelema mina ise ka saadet, et miks ma ei tea mitte midagi, ma ei käi mitte kuskil. Siin aasta, tsin pileteid, käid kinos, käin igal pool kuidagi ära, paned ägenenud symbol harjumidele. Tuleks tuju täitsa kuidagi ära murega, et ma ei tea, kuidagi tore, alguses oli tore, aga nüüd on kuidagi halb olla. See oli mount Kembi looga lõksern aim nats, Souzzure ja laulu lauluhäält laenas Nownutkimbile Andrea palentsi. Selline Pariisis sündinud lauljatar. Kas kas me saime nüüd Kimmy tagasi, kas me saime su tagasi nagu õige tuju juurde või kuidagi vajusid ära selliseid tantsuline, mõnusam? Ja muusika leevendas seda valu, mida ma vahepeal tundsin või seda, seda kadedus, valu, siis ütleme nii. Ma võin sulle rahustuseks rääkida, tegelikult minagi kinos üldse ei armasta käia, ma käingi ainult neid põhinohiku filme vaatama, sest kui tuleb välja jälle mingisuguse 80.-te filmi riime, ikk või midagi, siis ma nagu tunnen, justkui pean seda vaatama minema, tuleb jälle uus Star Wars. Nagu kogu aeg on see hirm sees, et äkki tuleb halb jälle. Et, et noh, siis ikkagi pead vaatama minema või või kui tuleb jälle Star Treki film, siis sa pead vaatama minema nagu kuidagi ei saa, nii et ei vaata. Ma saan aru, et mina olen ka nagu osa sellest probleemist, miks neid riime ikke järge tehakse, et mina olen see, kes neil ikka veel sellest raha annab, isegi kui nad võib-olla ei ole nii head filmidega. Mul on meeletult kahju sellest, et tähendab selles osas ma olen sinuga väga sarnane, et tõepoolest need filmid, mida sa mainisid kõik need suured siuksed, kultuurifenomeni või mingid siuksed uusversioonid, asjadest, mis varem olid väga tähtsad ja mis mille puhul me loodame, et äkki nad nüüd on endiselt tähtsad või äkki nad nüüd kuidagi joovad mingile uuele tasemele või mingit muud, et nad omandavad mingi uue, võimsa koha, kultuuriajaloolased neid asju kõiki tahaks alati näha. Aga sellele kõigele lisaks ma märkan konstantselt tuleb ju peale tegelikult igasuguseid Euroopa väärtfilme mida näidatakse siis vastavates väärtfilmi kinodes, eks ole, kus on plakatitel alati ka need loorberilehed peal, eks ole, kus on väikses kirjas siis ära toodud milline komisjon, millises vägevas Euroopa linnas auhindas seda konkreetset linateost ja nii edasi ja see kõik tundub nii tähtis ja see kõik tundub nii väärtuslik ja seal lihtsalt libiseb kõik mööda, sest mul ei ole aega käia kuskil kinos. Natuke kuskil, noh, lihtsalt noore lapsevanemana. Inimesena, kes käib päeva tööl, kes rähklemine, Ringi tegutseb linnas rööprähklemine, vahel isegi rööprähklemine, millest rääkisime eelmises saates eelmist saadet saab väga mõnusasti kuulata raadio kahe äppist või siis minna koduleheküljele popkulturistid punkt com, kus meie arhiiv on väga mõnusasti kättesaadav. Aga jahivad. Hakkasid midagi ütlema ja hakkasin, ütlevad plakatitel olevat need loorbereid asjad natuke meenutavad mulle nendele nendele alkoholipudelitele, tihti on pandud see mingi siil, et mingisugune kommi ja siil jah, või noh, tähendab kleep kleepekas mingi sihuke märgike. Et see õlu või see vein on nüüd mingisuguste inimeste arvates üks paremaid või halvemaid või või midagi sellist, et see kuidagi meenutab mulle õudsalt seda ala. Et noh, see filmi filmiplakatil ma, ma olen selles suhtes natukene nüüd, need, peaksin mina häbelikult piinlikust tundma. Ma ei ole nendes väärtfilmi kinodes väga käinud. No vot, et näiteks praegu igal pool juba juba mõnda aega tuututatakse, kuidas ruut on väga oluline film, mida tuleb näha ja seda tuleb igast kanalist, mida ma kuidagi satun jälgima, seda ma pole erinevates uudile, karjades, erinevates mingites kommentaariumites ja nii edasi ikka hüppab mulle näkku, et ruutan, filmida, tuleb näha ja no ei ole näinud. Ei ole näinud ja, ja, ja kahju on, mina pole jõua truu. Ma tean, et kitt, see on mingi uus stiil, filminimede puhul kett, võtad äkki saag, sest uus saak tuleb ka välja. Eesti film oli uuelt näge plakat mitmesse, nüüd on juba. 13 516. aga, aga see, Eesti film ei ole mitte get, vaid keti lõppavaldust. Sellele korraldatakse isegi raadio kahe eriseanss, nii et väga piinlik, et sa nii vale kursis oled. Sellega mul raadiojaamast. Toimub juba, ma küll pleidranderit käisin vaatamas, aga probleem on suuresti selles, et ma olen kuidagi nii oma töös kinni praegu, et ma üldse Ei teagi, mis vabandused, vabandused, seoses selle postapokalüptilise maailmaga ja selle sellega seonduva lummusega. Ma võin omalt poolt rääkida värskes kogemusest, kuidas ma tegin lõppude lõpuks läbi sellise videomängu nagu lääste vas mis inimestele, kes on kunagi olnud või on siiani Playstation kolmeomanikud on juba ammu tuttav mäng. Mina jõudsin selleni alles selleni alles nüüd, kui, kui see mäng Remmasterdatud kujul ehk siis teravama pildiga ja kaunimate detailidega jõudis taas lettidele. Ja ma pean ütlema, et jällegi see pani mind mõtlema nagu sarnastel teemadel nagu. Või ma jõudsin oma mõtetes sarnastele radadele, nagu ma olen jõudnud näiteks sarjade koogin teed vaadates, mida ma olen nüüd vist kaua see on jooksnud kas kuus hooaeg või seitse, et kõik see aeg, kus ma olen ennast viinud oma mõtetes, meeltes sellisesse morbiidsesse kohta või sellisesse lootusetusesse siis ma ikka mingi osa minust küsib, et miks ma seda endaga teen. Või miks ma seda vajan, miks meil on vaja näha lugusid inimestest kes on nii suures hädas, et lootuse lootusekiir ei paista kuskilt. Ja need inimesed, kes meil on kuskil läheduses, kes võiksid neid aidata ja kes võiks neile mingit lootust pakkuda, et ka nemad lõpuks reedavad, siis eks ole need peategelased ja ikka peavad seal ligimese ligimese tapma ja nii edasi, et, et mida selline mida ma otsin seda tüüpi lugudest? Liigselt sedasama sellepärast, et ma mäletan, et mitte mitte isegi võib-olla rohkem kui aasta tagasi võib-olla natuke rohkem kui aasta tagasi me olime selles samas saates ja sa rääkisid, kuidas see waking teed nagu hävitas ennast hooaja lõpuga sinu jaoks ära ja oli nii halb. Nii ultravägivaldseks, seal mul ei olnud enam vahet, kes jääb elama ja kes sureb, sest see kõik oli nii. See oli nii kaugel, kõik juba igasugusest siuksest nagu lunastusest. Aga kas see on saanud uueks normaalsuseks sinu jaoks või kas sa oled, kas see on ka sa oled ära normaliseerunud sellel asjal. Ei, selles mõttes ma olen tegelikult ju lapsest saadik väga noh, armastanud seda tüüpi süngeid lugusid, sest et näiteks kas või Eiljani filmisaaga on üks mu varasemaid siukseid lapsepõlve lemmikuid ja mida siiani tegelikult väga kõrgelt hindan ja, ja aeg-ajalt pean üle vaatama ikkagi et siuke süngus või niisugune noh, ühest küljest ma saan aru, et see, see, see puudutab minus mingisugust sellist kohta mis mida teisiti ei saagi puudutada, et sa räägid, et kunst võimaldab või looming võimaldab rääkida mingitest asjadest, mille jaoks ei jätku sõnu tegelikult või mis tegelikult on sihukses nagu argidialoogis käsiteldamatud. Et see annab meile võimaluse läbi seedida mingisugused hirmud ja mingisugused tundmused, mis on tegelikult täiesti reaalsed. Et need ei ole mingid asjad, mida ma pean nagu sealt saama, et need mingisugused visioonid mingisugusest maailmalõpueelsest või, või maailmalõpujärgsest maailmast, eks ole, ja nii edasi, et et ma ei otsi sealt midagi uut, vaid ma pigem sellega justkui kodustan enda sees mingisugust valu või mingit hirmu, mis muidu lihtsalt et jääks nagu taltsutamatu. Ma arvan, et see on midagi sellist samamoodi ju hindama väga kõrgelt näiteks. Ütle mulle nüüd, mis on see Frank Milleri kõige süngem Cincity koomiksisaagat, eks ole, ja filmi, sellest mitu filmi isegi, aga mina olen neid esimest, et et noh, milleks selline sündmus, aga samas seda vaadates on täiesti selge, milleks selline sündmus, sest et ta ikkagi lõpuks on nagu leevendav. Vaata kumus on ju juba mõnda aega olnud üleval selline eesti dekadentide näitus. Ma ei tea, kas sa oled sattunud sellele näitusele ei sattunud, räägib eesti dekadentlik Est kunstnikest ja näituse põhistan Wiiralt loomulikult. Aga seal on ka väga palju teisi vägevaid kunstnikke ja nende töid ja seal ringi käies ka ma nägin seal ühte kolleegi, teatrist kes oli just lahkumas sealt näituselt ja tal oli niisugune väga selline rahulolev naeratus, ikka malbe naeratus näol, näitas mulle telefonist ühte pilti, mis ta oli telefoniga klopsinud seal ühest luukerest ühe pildi peal oli sihuke, oli siuke pildike, mille pealkiri oli, surm puhkab ja siis seal oli selline hästi nunnu luukere, klavereid, siuksed, dismilikult siuksed, miki kotad jalas, põhimõtteliselt lihtsalt Kügeles maas veidi väsinud moega ja siis need ei puhkas. Ja siis me kuidagi põgusalt rääkisime, et tegelikult see on nagu, et seal leevendav seal olemine, kuigi need, need, need pildid, kõik need, need nägemused, mis on seal kuidagi nagu ellu kutsutud on, on väga sünged ja, ja rängad, aga nad ei mõjud Raumeerivalt vaid kokkuvõttes see aitabki leevendada mingisugust hirmu ja mingit valu, mida kuidagi teisiti ei saa puudutadagi, sest sa ei saa minna nagu selliste titekinnastega sellise teema kallale. Aga ometi need teemad on. On teemad, mis puudutavad meid kõiki, lõppkokkuvõttes et see on selline väga huvitav piir, et mida peab nagu kõndima, et kuidas sa seda teed, et ei oleks selline ultra hüpervägivaldne nagu noh, ka sõu blokinteedi osa, mis paljude jaoks kuidagi nagu muutus nagu liiaks või aga samas jah, et ta ei ole ka nagu titega. Et kust see piir jookseb, eks ole, et see ongi, vot see ongi nüüd nagu väga-väga subjektiivne. Ja sellepärast me vaidleme lõpuks alati maitse üle, me vaidleme kunstifunktsioonide üle, me vaidleme selle üle, mis, mis on kõlbeline ja mis ei ole, mis on seaduslik kuin sees ja loomingus ja mis ei ole ja nii edasi. Et see ongi see koht ja, ja kindlasti selline transkressiivne kunst kõnnib alati seal piirimail, see on juba selle kunstivormi olemusse sisse kodeeritud. Seal DNA-s. No meie kaks tavaliselt ei vaidle, ühiskond vaidleb, meie oleme suhteliselt siuksed rahulikud ja kui te tahate meid meid veel kuulata, pole meie vanu osi Te võtnud, siis tehke seda, vaadake popkulturistid, pom, kirjutage meile kindlasti popkulturistid, et Gmail from, nii tore on ikka ja jälle lugeda ja näha, mis te saatest arvate, mis ta teha tahab. Ja, ja väga hindame teie soovitusi. Kihvt lugemissoovitusi, kuulamissoovitusi oleme saanud ja, ja loodame teidki edaspidigi inspireerida saadet jääb lõpetama nound kimbi oma uue albumiga Laboetusel vaews. Loo nimi on T A M ei tee ja see jääb nüüd siin igaühe enda välja nuputada. Mida see tähekombinatsioon tähendab, aitäh, et kuulasite, musi, musi, head aega.