Nii nagu me linna tornide kõrgusest saame õige pildi alles siis, kui taandume küllalt kaugele, kus linnasiluett Meie eta joonistub. Nii on ka kirjandusteose hindamiseks vaja ajalist distantsi. On teoseid, mis ilmudes külla sel või teisel põhjusel tunnustust leiavad, kuid hiljem järjest enam unarusse vajuvad ja on teisi, mida algul ei märgatagi, vaenulikult vastu võetakse ja mille tõeline väärtus selgub alles aastate jooksul. Nende kahe äärmuse kõrval on aga ka teoseid, mis kohe ilmudes lugejate poolehoiu võidavad ja sellega edaspidi säilitavad. Viimasesse rühma kuulub Aleksander Tarkovski looming. Tualdovski on üks kõige loetavamaid nõukogude autoreid, kuigi ta kirjutab värsis, mis tavaliselt populaarsuse poolest proosaga võistelda ei suuda. Ent Ordovski ei kasuta värssemite lüliliseks eneseväljenduseks, vaid ajastu eetiliseks kujutamiseks ja ta teeb seda kõiki rahvakeele rikkusi kasutades. Rahvaluule väljendusvahendeid rakendades ja edasi arendades. Tardovskile mõeldes meenuvad meile kõigepealt tema poeemid ja nende seast esmajoones fossiilityorkin. Möödunud suurest sõjast on kirjutatud rohkesti raamatuid, kuid mitte üheski neis ei ole antud sõja aegadest nii suurejoonelist üldistust kui tardovskil. Diorkinon koondportree, milles on liitunud rahva kõige paremad iseloomuomadused, tema visadus ja vaprus, tema optimism ja inimlikkus. Diorkilon muistsete vägimeeste järglane, kes ühegi raskuse ees alla ei vannu, aga esiisade hiiu rammu asemel on tema tugevuseks hingejõud. Võlusõnade asemel kasutab ta nalja sõnu jumaliku suuruse asemel on temas inimlikku soojust ja lähedust. Näeme tema silmade läbi sõjaaja kõiki etappe ja tahke nii raskeid algusaegu kui võidukat lõppu. Suuri kaitselahinguid kui puhkepause lopsakas rahva keel vaheldub piduliku paatosega. Sõduri elu. Anekdoodid on meistrikäega arendatud sümboolse tähendusega püütideks. Fossiilityorkiniga paralleelselt loodud on poeem maja tee ääres. Diorkinud jutustab rindest ja sõdurist, maja tee ääres näitab tagalat ja sõduri perekonda. Huumori asemel valitseb siin valu ja erutus. Ilmumise ajal käis teos teenimatult varju, sest siis ta ei olnud moeks süngetest asjadest rääkida. Seda rohkem on meil põhjust seda tööd neid esile tõsta, sest ta on ajaproovi auga vastu pidanud. 30.-te aastate murrangulisi aegu kujutab Bartowski esimene tuntum teos moraavia maa nii nagu poeemi peategelane talumeeste õnnemad otsides ringi rändab. Nii on liikvel ka kõik teised poeemi tegelased, kes muutuvas maailmas endale kohta otsivad. Traagika vaheldub koomikaga, värvikad rahva elupildid, lüürilist, mõtisk eludega. Vist üheski teises teoses ei ole nii plastiliselt kujutatud seda aegade ma ideaalide ja illusioonidega. Ja kõige taustaks on kevadesse pürgiv loodus täis samasugust ootusärevust ja rahutust nagu inimesed selle looduse keskel. Autor oli kirjutamise ajal noor ja nooruslikku elevust ja rõõmu hoovab ka tema teosest. Selle vastandina onutjorkin teises ilmas Tarkovski seni viimane poeem, üks kõige süngemaid teoseid kogu Nõukogude kirjanduses. Pärast Diorkini ilmumist avaldasid paljud lugejad soovijat autolt teost jätkaks ja näitaks oma kangelast ka rahuaja tingimustes. Sel ajal leiab pidanud autor teose jätkamist võimalikuks kuna see pingelanguse oleks kaasa toonud. Kui taldovski aastaid hiljem siiski sama kangelase juurde tagasi tuli, siis seadistada vastamisi välisvaenlasest veel tõsisema vaenlasega vaenlasega meis endas. Bürokraatia tardumuse ja inertsi igavese elu arengut takistavad. Need on aga tõesti peaaegu ülemaised jõud kelle vastu isegi muidu nii tragid Yorkil muud nõu ei leia, kui nendele selg pöörata ja maa peale tagasi põgeneda. Ajaliselt ja ruumiliselt kõige suurem haare Adovski poeemil, kaugused kauguste taga. See on reisikiri teekonnast läbi Nõukogude Liidu. Paralleelselt toimub ka teekonda ajas mõttes rändab luuletaja läbi oma elatud elu läbi kogu meie murrangut rikka aja vabal teemalt teisele uidates käsitleb luuletaja paljusid ligema mineviku ja oleviku nähtusi andes tihti poeetilise hinnanguid ja üldistusi seal, kus meie filosoofid, ajaloolased seni veel täpselt formuleeritud seisukohtadeni ei ole jõudnud palju ruumi, on pühendatud kirjaniku kohusel alati aus ja avameelne olla sellega lülitatwardovski väärika järglasena vene kodaniku luule esindajate auväärsesse ritta. Samast kodaniku vastutusest räägib Kadwaldovski tegevus meie kõigega hukkama kirjanduslikku ajakirja Novõi Mir toimetajana mis õigustab nimetama teda Puškini Nekrassovis korki kõrval. Kuulete neid katkendeid poeemist kaugused kauguste taga. Mind au ja sõbra kohus sunnib ma kauem varjata ei või üht saatust mille raskel tunnil mu teele eluviise tõi. Ei selles rõõmsaid noote, ka aja ei ole teenest juttu, siin. See masendanud kogu aja on mind kui süü. Kui salapiin ja rääkima, nüüd pean ma sellest, et selgem oleks kaugus ees. Jutt on Mosemust kooli, nendest parim sõber olisi. Koos minuga ta karjas oli ja koos meil kahel algas kool, koos astusime komsomoli ja kõikjal viibisime koos. Ka siis, kui elu lahku vedas, see sõprus mulle kalliks jäi. Ta oli vapram, tean ju, seda, ta alati käis püstipäi. Ma tean, kui poleks seisnud tollal nii sünge lahkumine ees oleks võinud uhke olla, et minu sõber on see mees. Kuid karmid ajad tegid lõpu hulk aastaid elu õitseeaa, kui süüdma peitsin seda sõprust, et sellest ükski hing ei teaks. Julm hiljem hinnad on igati öös juhtunud vääratusteriga, mis loeksis laast kui raiud Laan. Niisugust saatust ordeniga meil tähistada kombeks saanud veel pole, kahjuks selles ongi tuumlool, mis järgneb sedamaid. Kaks vastassuunas sõitvat rongi Taišeti jaamas kokku said nad samu paiku, ühendasid see itta, läks ja läände too Ekspress Kaug-Itta. Selge asi. Kaug-Idast Moskvasse, so perroonil rahva sumin, kostab mao hidden keset ütlejaid, ehk seal rajoonilehe osta, võid puutuda jõhvikaid. Mul polnud kiiret, parasjagu veel minekuni aega jäi seal ununenud valu nagu elektrilöök must läbi käis. See, keda oma mõtte sammuma elavatest lahus pean, kui muidki kadunuid. See sammub siinsamas elavate seas. Ja hoolimata pikast ajast Vatjopist tõesti see, mis see ka sõber märkas mind, ju rajab ta visalt rahvamurrus, teed. Meel hetkeks kohmetus ja häbi, kui tunneks endal mingit süüd. Ent rahvamüür on murtud läbi ja käed Messirutamine ja haarame üksteisele õlast. Ma hüüan, tervist, vanamees. Ja tema mulle samad sõnad. Ma vaatan palet enda ees. Näojooned on veel ikka samad. Ent tuhm on pilk ja hall on pea suus, kroonu hambad sätendavad. Oo jaa, see inimene seal on tõesti vana nimi klapib. Ei endaski sa öelda, muud ehk küll ei olnud, vangi tappis ja omad hambad on veel suus. Ja vana. Kui aastaid 17 on vahel viis minutit, vaid koos nüüd siin meid mäed ja metsad lahutasid. Me vahel merre vahutasid meest mööda läksid kirjus reast, tööaastad unistuste aastat. Surm lõikust pidas, sõda laastas mu elu siin ja temal sõjal. Näed, jõudis seegi Tõnud veel koita. Elus terve hing on sees küll algul veider on konvoid, kuid reisimees, mis reisimees on koht ja sõidan pile. Kas koju? Kus kodu siis? Andesta, et pole viga, kui juba jutt kord sinna viis. Jajah, eks laulusalmgi Vesta on justament, kui minust, see ei naise truudus kaua kesta kui teema. Jah, kui elab veel. Nii sa sealt kui mina sinna ei oleks oodanud. Ja näed, kuidas mõnikord võib minna. Suitsu teed, saab tehtud ka juba jäme, kumbki vakka. Ja kuigi aeg on napp, ei teaks, mis sellegagi peale hakkaks, kui suitsu ette nüüd ei seaks. Ja ootel mõlemad on juba, et saabuks jumalagajätt, et rongivile annaks, lubab käest lahti lasta sõbrakätt. On aeg. Siis jumalaga sa otsi vahel üles mind külm fraas kui püüd end õigustada. Ja nõnda raske on mu hing. Kui rong ju hoogu sisse saamas, meid veel kord kohakuti tõi, perroonil ta Taišeti jaamas mu ees, kui sõdur kulpi lõi. See vaade ainult hetke kestis. Ma juba jälle olin teel. Ja sellest naljatlevastusestist veel valusamaks läks mu meel. Ja ongi kõik. Ja liikvel ongi Ekspress kinni, ta ei pea, et saaksin minna teise rongi ja sõbra juurde, jääda seal ja kahekordse kiirusega ja vastu erry sihile. Üks rong viis mind ja teine teda. Tuul seina taga vihises ja postid vilksatas aknas ja avarust mööda tants. Ja kahes suunas lakkamatame vahel suurenestist. Et ma vaimus veel sõbra juures viibisin? Kui aastaid kestev visa haigus ju mõte temast painas mind mu südames ta osa oli Mu ahastus ja salapiin ka aastad, mil on kõigeks voli, ei suutnud muutust tuua, siin. Muu osaks teine saatus langes. Kuid ta ei lahkunud mu toast koos sõbraga, ma käisin hanges ta tundeid, tundsin Sõin Darroast. Ka suurest sõjast osa võttes ei suutnud rahu leida hing. Nii tööl kui teel. Ja kõikjal mõttes ma kandsin teda. Tema mind. Mer rõõm sai rõõmuks temalegi. Ta nägi sõja laastamist ja võidupäeva kaasa tegi ja sõjajärgset taastamist. Ta truult käis oma rasket rada. Ta teadis ju, et siin ei saa süüd kodumaale veeretada. Mis puutub siia kodumaa, küll raskeid päevi näha võista, kuid meest ei murdnud ükski piin. Kas saidarahvast hukka mõista? Mis tegemist rahval siin? Ju laotus taeval eha valu ö aknadega valla lai. Kuid selle kohtumise valu ja rõõm, kui leek mus südandsay. Ees lahti rullus kaugus hele ja koputas saatus seal veel reisiteel moos südamele. Ma sellest jutustama pead siin vaidlema, keda ei oleks õige. Ja see ei ole minu mood. Partei mul tõde nõuab kõiges. Ma tõele truuks jään igal pool. Et laulus poleks ebakõla, oh noorepõlve seltsimees, pean ära maksma oma võla siis kaugus selgem on mu ees. Küll vanemaks me võime minna kuid me ei võõrdunud mõnest veast man nooruslikku vestlust, hindan veel ikka nagu noorest peast. Öö otsa arutel aina ei väsita mind sugugi. Jõunigimintsee paina kat toidust pole lugugi. Võin olla usaldan ja aval küll koduleel, küll reisiteel ja olgu kasvõi saunalaval, kus ongi parem paikseks veel. Heasõbrale una aru anda ja Vesta puhtast südamest, kui pahaks sinule ei panda, ideetud nalja sõnakest. Sa räägid Siberist ja Hiinast ja sõjaateist ja uudismaist Sheiks piirist, tubakast ja viinast, mis pahandust on mõlema eest ja kõike muud. Ja tunned mõnu ja sind ei protokollita. Võib-olla naerdakse su sõnu, muud ohud sind ei kollita. Ja nagu öeldud, väärikamaks ma pole läinud eluteel. Ma olen jäänud ikka samaks. Mind ärev õhin täidab veel. Oo jaa, ma elan, juurdlen, tõtlen, see teebki elu kauniks just. Ja kõike, mis ma tunnen, mõtlen seal leida võid mu päevikust ükspuha, kas siis vastukarva või meelepärane on jutt. Kuid lugeja saar, arva, et rikun Neeme lepingut, teen kindla kava järgi kõike. Ja seegi pole tuluta, kui kõrvale teen mõne põike suu aega ma ei kuluta. Ei topi kõlkaid lina alla. Sind lugedes ei oota oht, et südame siin välja kallan. Põues on seal õige koht. Mul hoopis teine siht on, mida ma silmas pean? Au mulle tooks, kui oleks kõigile Murr rida nii vajalik kui söök ja jook. Ehk ma küll haua poole astun, mis sellest edasi viib, tee ja palju uut veel tuleb vastu ja leidub, millest laulda veel. Ja selle jaoks on kõrva taha mulle elus pandud ühte teist. Kas sõbrad pole jätnud maha? Vaid ikka veel on rõõmu neist? Ei, ma ei tohi nuriseda, et saatus raske kanda on. Mart külluses sain kõike seda, mis elul meile anda on. Sain piilusid ja pillerkaari. Nii vanasid kuju uusiga küll neid, kus papid panid paari küll neid, kus moodsam muusika. Ja muinasjutt vanast ajast, mis juba taandus uue ees ja tallikolkas Kuugajas. Ja kevadetel vett ning udu kui mereks muutub iga paik ja lompisid täiskonnakudu ja männikoort, mil hiilgab vaik ja suviste äikest, marju, seeni ja karjapõlve, põnevat ja raamatuid, mis silma veeni, kord liigutasid jõmpsikat jätibestusest kurbust, troppi ja lapseliku raevugi ja vahel koolist teha Poppy. Ja vaese elu vaevugi hoolt, murret puudust, kõik, kes seda, mis nõnda raske kanda on. Ei, ma ei tohi nuriseda, sain kõik, mis elule anda on. Ma sain talt heldelt ihurammu ja põskedele Punadi noort armastust, mis mööda ammu ja mis ei kordu kunagi. Ja esimese värsiridu iivseid suuri sõnu täis jään noorte tulipeade pidu, kus puskar lauas ringi käis ja hommikuni tarka jutuni hüvedest kui pahedest, mis kaovad minevikku, uttu ja vaidlust klassivahedest koos rahvaga kõik denim kaasa, mis tema elus esines. Ma nägin murrangute aastat ja 40 esimest nii läbi vedela ja paksu mind eluviis. Et ma ei tea, kust ma küll võtsin jaksu kõik kaasa teha ülepea. Ja kuigi elu jagas muhke ja nurjumised osaks said. Ma olen õnnelik ja uhke, et ma ei uid anda ääremaid. Ma ikka keset voolu seisin kus iial higi valati seal kaasa lüües keset teisi ka mina olin alati. Ja nagu noorukile, kellel on elu ees ka mulle see, mis tehtud, näib vaid osa sellest, mis oleks vaja teha veel mind, sõbrad kaasa lüüa, laske koos igal pool, kui siiani. Küll veel võib tulla, et on raske. Kuid need on hirm. Ei iialgi.