See lugu juhtus nii ammu, et kõige vanemadki muinasjutud ei mäleta sellest midagi. Aastatel polnud siis veel numbreid päevadel nimesid. Ja laias maailmas elasid üksnes eit ja taat oma lambakesega. Igav ja kurb oli, nende elu. Ei vilistanud tollel kaugel ajal vedurid ei virisenud, sügiseti koolikellad ei käratsenud, lapsed ei laulnud, linnud. Ainult tuul, kihuta sulgudes tühja maa kohal u. Metsade ja põldude asemel laiusid kõledad lagendikud soo mülgastega. Linnade ja külade asemel kerkisid paljad kaljunõlvad. Veesilmadest peegeldusid eidele ja taadile vastu nende eneste näod. Porisel maapinnal leidus vaid nende endi ja lambajalajälgi. Vihma ja külmaga pugesid kõik kolm sügavasse kalju basse, lammas noorutas nurgas. Tahad, süütas lõkkeeit, soojendas tule kohal kohmetunud käsi ja heietas oma lõputuid jutte. Ta, et mis on neid? Oleks meil lapseepõnn, Ki siis poleks me enam lihtsalt eit ja taat siis saaks meest esiema ja esiisa. Küllap oleks meie elu siis hoopis rõõmsam. Küllap oleks. Aga lapsele on vaja ruumi jooksmiseks ja mängimiseks. Kust seda leida? Tava jooksin esimesse mudalompi või libiseks kaljuprakku. Aga taat, vahel, kui ma tulle vaatan tulevad mu silme ette kummalised pildid. Manen rohelisi välju, kus õitsevad kellukad ja karikakrad. Lapsel oleks hea joosta paljajalu mööda pehmelt rohtu, eks ju, taat oleks vist küll, aga kuula veel. Teinekord just koik virvendavad kusagil kõrged puuladvad puude all mätastel. Aga punetavad marjakobarad. Marjad peaksid vist küll lapsele magusat maitsema, mis sa arvad, taat? Peaksid vist küll. Ühel ööl nägin ma unes liivaranda. Puhas kollane liiv. Sooja madala mere ääres. Oleks lapsel seal tore vees sulistada ja liivaga mängida. Oleks oleks. Siis ta ohkas tüdinult, tõusis ja läks välja tuulisesse ja niiskesse hämarusse. Eit jäi aga tule paistel istuma ja kui ta seal nõnda omaette ümisedes ja tuld kohendades istus hakkas ta nägu aegamööda selgima. Eit naeratas alul arglikult, siis ikka laiemalt. Kuni lõpuks oli eide nägu üksainus suur naeratus. Kui ta sel õhtul koopasse tagasi puges, vajustas suu imestusest pärani koopanurgas, kus enne nohises vaid lammas seisid nüüd kangasteljed, vokk kerilaud. Eit istus endiselt lõkke ääres ja vaatas kavala näoga taadi poole. Mida see tähendab? Mul tuli mõte, kust Solaenusid tulevikust meie tütretütretütretütretütrelt või oli see selle tütrelt? Mis sul nüüd küll plaanis on? Aa, ei midagi erilist. Eit pilgutas lambale vande, Seltslaslikult silma. Lammassaige ide plaane peagi omal nahal tunda. Tema seljast peeti viimane kui villaraaz. Eide käed olid nüüd tööd täis, nii et nukrutsemiseks jäänud enam mahti Wilduli Kraasida ja lõngaks kedrata. Ta eide, Voku vurises ja koopas oli korraga mõnus ja hubane. Kui lõng kedratud hakkaseitsegama värvileemi. Ta pistis lõngaliste suurde savi pata, tõstis välja, uuris neid pasuul päevavalges, pani pata tagasi ja riputas lõpuks rahuloleval ilmel Kuimava. Silk-solk tilkus vesi lõbusalt koopa põrandale. Oi seda värvirõõmu, mis eit hämarasse koopasse. Kui võlus. Loojangutaevast võttis ta mahedat, roosat ja lillat. Äikesepilvest rasket tumesinist. Maapinnalt noppis eit ükshaaval kõik pruunid ja rohelised toonid. Päikese kiirdelt sai lisaks killu põlevat kollast suvises laagris tusest lapikese säravat sinist. Ei olnud puudust ka lumevalgest mulla mustast ja hämaruse hallist. Kui eide ümber värve napiks jäi, sulges ta silmad ja korjas oma nägemus piltidelt marjade verevat ja männitüvede Rusket. Kevadise rohu värsket rohelust ja sügislehtede Lõõnska. Taadile ja lambale meeldis jälgida eide askeldusi vaadata värvitud vistide keerlemist, keri laudadel, väikeste lõnga tupsukeste moondumist ümmarguseks potsakateks keradeks. Kera hunnid koopanurgas kasvas sellise kiirusega, et taat ei suutnud pärimata jätta. Mis sa selle kõige lõngaga teedeid? Ah ei tea veel isegi õieti. Siis vedas eit, lõime kangaspuudele üles ning kui asi juba nii kaugel oli, ei jäänud eidel enam teist võimalust, kui telgede taha istuda ja kuduma hakata. Seda eit tegigi ja teljepingilt ta nüüd enam ei tõusnud. Varasel hommikutunnil hakkaseid tallalaudu sõtkuma ja vastu ööd lõi viimast korda Soaga. Päevad veeresid nädalad möödusid eitaina kudus ning vaikne naeratus ei lahkunute näolt. Suvest sai sügis sügisest talv, koopasuu taga tuiskasid lumetormid, eitaga kudus ja kudus. Ning vaip Valmis vaiba järeleide osavatene pude all üha uusi kirjasid, leiutasid. Ta kudus pääsusaba kirja ja kalasabakirja ja sitika kirja. Ta mõtles välja kuusekirja ja roosikirje ja tähekirja kaleegilist kirjaja pöögilist kirja, oskas heit kududa ja veel hammas kirja ja hargi kirja ja lauajalakirja ja sõelapõhjakirja ja nii nõela, kirja ja süstiku kirja. Ning igasse vaipa lisas eit triibulise laste kirja ja linnukirja ja päikesekirja. Nii värvilised, rõõmsad ja soojad, olid eide vaibad. Et karm talv, Ki tundus kaugemale kaamenevat. Oli vaipu, mis näisid lõputute roheliste väljadena ja teisi, millel looklesid sinised jõed. Kolmandatel hõõgusid liivaluited. Neljandatel kõrgusid, laanemetsad. Kuid ka veel jätkus eidel mõtteid ja nyyd aina kodus ja talv muutus pikkamööda, kevadeks ja vaipu sai palju. Aga siis ühel hallil kevadhommikul leidis staate ärgates telje pingi tühja olevat. Kogu lõim oli lõppenud ja viimane vaip maha võetud. Et seisis vaibavirnade kõrval ja vaatas naeratades taadi poole. Aat. Kas sa tuled mulle appi? Vaipu? Mahanatama? Tuulel? Taat naeratas, sest nüüd ta teadis, mida eit kavatses. Taat hakkas vaipu koopast välja tassima ja eit laotas nad kevad porisele maale. Alul koopa ümbrusse siis samm-sammult kaugemale, ikka kaugemale. Lik laigu järel katus, must maa värvilise kattega, millel oli nii pehme ja mõnus palja jalaga astuda. Üha uusi vaipu tõi taat. Ja üha edasi astus neid laotadeseid. Kuni ta ei tajunud enam aega ega märganud ümbrust. Ja ta ei peatunud enne, kui viimane vaip oli maha pandud. Alles siis tõmbasid hinge ja vaatas ringi. Nii kaugele kui silm seletas, oli nüüd kogu maad tema vaipadega kaetud. Ainult põhjapiiril mustendas veel paljas ribake. Suur väsimus tuli korraga eidele peale ja tähistus sinnasamasse oma viimase rohelist triipu vaiba peale maha. Ja siis juhtus, et kui eitsialistus tuli päike pilve tagant välja, säratas eite säratas vaipu ning sel hetkel sündis ime. Kõik lõi korraga elama. Eit istus keset rohelist aasa, tema ümber hõljusid tuules kollased kullerkupud. Metsal Helendasid valged Ülased, sinised triibukesed liigutasid eide silmade ees ja muutusid sinisteks jõgedeks, mis voolasid helesinistesse järvedesse ja suurtesse tume sinistesse meredesse. Kõrged kuusikud kõigutasid latvu Kuuse kirja vaipadest. Sitikakirjadest tõusid põrinal lendu, sitikad, pääsusabakirjadest sööstsid kõrgustesse pika sabalised pääsukesed. Kõik oli nii kodune, sõbralik ja igituttav, nagu oleks maailm alati selline olnud. Ja eit teadis nüüd, et tema töö oli korda läinud. Sel kevadõhtul ei raatsinud eit ja taat kuidagi magama minna. Nende ümber laius imepärane maa, enim alles vastne ja puutumata. Kuid juba Volksas mõni jänesepoiss põõsa tagant mööda juba vilistas kuldnokk puuvõras. Eit mõtles oma tulevastele lastele ja naeratas. Mõtle, taat. Kord elab maailmas nii palju inimesi. Et kõik ei tunnegi 11. Ja nad ehitavad maju ja harivad põldu. Nad rajavad. Tei, tean linnu sõidavad jõgedel ja meredel ning neil kõigil on lapsed ja nende lastel jälle lapsed nii kaugele, et lõppu ei näegi. Tõesti palju inimesi saab kord maailmas olema ja palju maid, missuguseid maid, yhtsuguseid kas või Rootsimaa ja Saksamaa ja Hiina maa. Ja Eestimaa. Venemaa Inglismaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Uus-Meremaa. Ta ikka ligemalt Lätimaa, Leedu oma Liivimaa, Soome maa. Taati ei saanud enam pidama. Eit oli kudunud, aga nüüd oli taadi kord. Kreeka ma Türgima Saudi Araabia Gröönimaa. Üha kaugemale läksid paigad ja keerulisemaks nimed. Eit kuulas veidi aega läksis pilguks koopasse, naasis sealt nõela, niidi ja lapikotikesega ning hakkas vaikselt midagi õmblema. Mosambiiki Botswana, Nigeeria, Nicaragua on Tuuurras. Mis sa teedeid? Ühele maale tahan ka mina nime anda. Põhjakaares jäi veidi maad paljaks. Sorisin oma lapigottis, palju sealt ju leida polnud. Ribake liivakarva kullast tükike luitunud, pruuni ja pleekinud, rohelist vaene ja karm, saapsema jaheta, lappidest kokku õmmeldud. Olgu ta nimi. Kuid küllap mõnigi tunneb ära ta isemoodi ilu. Nende sõnadega heitis eituma õmblustüki viimasele paljale maaribale, põhjapiiril ja sinna ta sai. Heledad järvesilmad, madalad kõverad kased, kaljud, kivid, laigukesed, kollakasrohelist sammalt. Aga kivide vahelt ajas end loojuva päikese viimastele kiirtele vastu. Helekollane lilleke. Lapp.