Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust, mina olin Fidel syndinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mokki eesti lugu. Tere. Riia linna püsielanikeks said eestlased juba 13. sajandi lõpul. Seda kinnitab Riia võlaraamat 13. 14. sajandivahetusest. Emeriitprofessor Enn Tarveli väitel sisaldab see võlaraamat kolm etnilist eestlast. Hermannus Esto Jakoobus, sarley Johannes saarlane. Jaakobus oli kinnisvara omanik Hermannus ja Johannes ärimehed. Neist esimene kauples soolaga, teine vahaga. Pool 1000 aastat hiljem meelitas Riia loomeinimesi. Täna räägime lähemalt hilisemast ajast kunstnikest. Riia polütehnikum vaimulik seminar, Riia kunstikool. Kolm olulist kooli, kus eestlased haridust nõutasid. Viimases kunstikoolis nõutasid eelmise sajandi alguses haridust Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Ado Vabbe, Villem Ormisson, August Pulst, Jaan Vanakamar. Just neist alustas Liivia Viitor eelmises saates juttu. Minu nimi on Piret Kriivan ja Liivia viital jätkab. Need kuus kunstnikku ja lisaks siis muidugi Paul Burman, kes küll kunstikoolis minu taga võttis siis kunstikooli juhataja käest tunde, et nendest kõige olulisemateks sellisteks kutseliseks meistriteks kujunesid ikkagi Konstantin Süvaloo Ormisson ja muidugi ka Wade, kuigi Vabe hakkas ju tegema hoopis muid asju. Ja kõrvale jäid siis Jaan Vanakamar, tema sai ka 1918. aastal tal surma. Ta tegeles siis kunstiga oma noorpõlves võrdlemisi intensiivselt ja oli väga tulihingeline, kuid siis sai temast kommunist ja ta oli punaarmeelane ja sai siis surma ühes mingisuguses lahingus, nii et tema jäi, jäi siis hiljem kunstist eemale, aga eemale jäiga August Pulst kes siis hakkas tegelema hoopis muuseumite asjadega, temast sai tohutu muuseumientusiast ja niisugune ühiskondlik töö võttis tema elust suure osa. Aga süvaloo ja Ormisson, vaat nemad olid siis niisugused eestik, maastikumaalitraditsiooni jätkajad ja juba tol ajal, kui Pallase koolkond ei olnud veel välja kujunenud Ormisson ja hakkas küll hiljem mõjutama ka Konrad Mägi kellega ta kohtus suviti Viljandis, aga muidugi mõjus talle ka Saksamaale tehtud enesetäiendusreis. Ja 1926. aastal kutsuti Ormisson Pallase kunstikooli maaliklassijuhataja ajaks ja tartus elades sündisidki tema elu võib-olla kõige kuulsamad maastikumaalid, nagu olid siis valgemetsasild Tartu vaade kevadine taevaskoda ja see väga kuulus pühajärve maal 1939. Nii et on öeldud, et Eesti maastikumaalis ei ole midagi Ormissoni hilisloominguga võrreldavat. Nii et see niisugune värvide mäng ja elamuslikus, mis siis oli muidugi omissoni puhul ka tema ande ja elu jooksul oma omandatud kogemustega seotud. See tähendas seda, et see Riias kaasa tehtud kunstikooliaeg, see mõjutas teda ikkagi tohutult tugevalt. Kahjuks lõpetas Ormisson oma elu enesetapuga aprillist 1941. Ja ilmselt ei suutnud ta kohaneda Nõukogude okupatsiooniga. Tuntud maastikumaali Aqsaiga Konstantin süvaloo, tema kodanikunimi oli algselt šerba kohv. Ja et ta oli väga tugev maastikumaalija ja niisugune impressionismi esindaja ja küllaltki Burvitisest eeskuju võtnuna jõudis ta väga heade tulemusteni oma maalimises ja süvaloo oli tegelikult Riias, elas juba enne kunstikooli astumist, et tema, mis Riias Läti haridusseltsi reaalkoolis 1898 juba õppis seal viis aastat ja hakkas siis 25 aastaselt alles siis Riias kunsti õppima. Ja jäi Riiga 1914. aastani. Selline huvitav tria mõju, mis siis just kahe kunstniku juures vägagi ilmsiks tuli. See tuli ilmsiks tegelikult alguses ka Jaan Vahtra juures. Jaan Vahtra oli k hilja alustanu. Temagi sattus Riiga 1913 ja tema oli nüüd, kui rääkida elust-olust Sist kõige kehvemates tingimustes pidi elama. Ja nagu ta on oma suurepärastes mälestustes kirjeldanud, et vahel tuli lausa nädala mõtteviisi nälgida, et siis Riias edasi elada ja kunstikoolis õppida. Riia kunstikool ei olnud tasuta asutus, õppemaks oli küllaltki kõrge ja kui kodust toetust ei olnud, nii nagu oli vormissonil, kelle vanemad olid siis hotellipidajad ja suutsid teda toetada ja ka süvaloom sai siis ikkagi toetust. Aga kuna ajakirjanikuna alustanud Vahtra oli tõesti juba selline eluküps inimene ja temal kodust toetust ei olnud. Ja Ta püüdis ennast elatada ka karikatuure tehes ja see karikatuuride joonistama hakkamine Riias on jällegi väga huvitav seik. Sellepärast, et tal oli üks kolleeg kelle nimi oli perekonnanimi, oli riiets, ilmselt oli tegemist lätlasega, kes siis soovitas tal hakata Ta saatma oma töid kolmele Lätis tegutsenud karikatuuri ajakirjale, need olid siis Kailis nartsiss ja Kilgis ja vahtratööd läksid seal väga edukalt ja vahtra tegi neid suure innuga. Kohaliku elu kujutas oma karikatuuridest, vaat mina ei olegi neid karikatuure näinud, need olid, on olnud väljas näitustel ja ma arvan, et küllap Nad ei olnud kohalikust elust kindlasti, sest eestlased suhtlesid ikkagi omavahel ja isegi seal kunstikoolipäevad olid niivõrd tihedad, õppetöö oli lisaks hommikupoolikul ju ka õhtupoole ja kui tuli veel joonistada, siis aga käidi väga palju ringi ja Riia linn pakkus muidugi selleks väga palju võimalusi. Nii et vahtra nisugune innukus oli väga suur. Aga pahtra mälestustest me loeme, kuidas ta Burvitise juures, mis ja kuidas ta oli ka Dilbergsile väga truu selles mõttes, et talle meeldisid kõik need kunstitunnid, millest ta osa sai. Küll aga ei jõudnud Ta üldse jaanis Rosentaalsi portreeklassi. Et ta katkestas siis nii-öeldes oma õpingud varem ja tema jätkas siis seda kunstiharidust. Ja läks siis Peterburi, kus ta õppis Peterburi kunstiakadeemias. Vahtra on olnud väga hea kirjamees, ta on pannud kirja tõesti sellised äärmiselt huvitavad mälestused ja ta oli ka väga haruldane lugude jutustaja. Et siin on kõneldud sellestki, et kui ta hiljem Tartus Werneri kohvikus istus ja seal oma elust igasuguseid lugusid pajatas, siis mõned nendest lugudest olevat sattunud isegi kirjanik Gailit tee Nipernaadi lugudesse, et vahtraolevat nagu uhanud, et oleks võinud need ka ise kirja panna. Nii et, et jällegi niisugune mitmekülgne talent, et ajakirjanduse alal kirjanduse alal ja kunsti alal nagu vahtra oli ja nagu olid ka paljud teised Riias olnud Eesti kunstnikud, et siis vahtra jäi siiski ka kunsti juurde edasi, erinevalt siis Pulstist, kelle loomingust on siis mõned üksikud tööd olnud väljas näitustel ja vanakamaral niisamuti kes siis ikkagi tegutses ka maastiku maaliana, mõnda aega aga Ado Vabbe kohta. Kindlasti teavad kunstiteadlased põhjalikumalt pajatada kogu seda Riias õppinud kunstnike tegevust ja hilisemat elusaatust on uurinud põhjalikult Maire Toom, kes siis koostas selle 2000. aasta tuse Eesti kunstimuuseumis ja tema on kirjutanud sellest ka raamatus sinu, minu, meie, Riia ja Aado Babe ikkagi Me ju teame, kui kuulus kunstnik sai Vabest hiljem ja kui palju ta ennast täiendas Itaalias, Helsingis, Moskvas ja missugune haruldane maali ja graafika Ta ei jõuta, oli hiljem üldse õppejõuna, tegutsedes siis sellest Riia-perioodist. Ma ei tea, et Vabe loomingusse jõudis siiski ilmselt vähem kui teiste eesti kunstnike puhul. Riias võib täheldada. Wade oli ju pärit Narvast ja ta õppis Narva linnakoolis. Seal omandas ka võõrkeeli. Ta oli sõlminud sõprussuhted Peeter Ivanov labrevtsoviga kelle kasuema klahvi labretsova oli Narva tuntuim kunstikoguja ja ühtlasi ka metseensis, kes toetas ka Ado Vabbe õpinguid Riias ja hiljem Münchenis. Nii et 1909 kui Vabe asus õppima Riia linna kunstikooli siis pidi ta veel töötama teatris ka lavatöölisena. Hiljem oli dekoraator. Ja Riias õppis ta kaks aastat suundudes edasi Münchenisse ja õppis seal Anton ažbee kunstikoolis. Ja tutvus siis ka kuulsa rühmituse sinine ratsanik juhtfiguuri Vassili kandinskiga. Tegelikult ta oli tutvunud temaga juba Narvas, kla piira labrentsova salongis, nii et temal olid Jaanisugused teistmoodi tutvused. Ja Ta oli väga aktiivne ka uute õppimisvõimaluste otsimisel. Et tema kohta võiks öelda, et kolmekümnendatel pöördus ta tagasi impressionismi juurde ja see oli küll ilmselgelt seotud jällegi selle Riia perioodiga. Aga temast tuli ja väga kuulus õppejõud, kuna ta oli ka hiljem, siis Tallinnas kunstifondi, graafika, eksperimentaalateljee juhataja taia ja tegutses Tallinna kujutava ja rakenduskunsti koolis. Aga teised jäid siiski näiteks siin süvaloo jäigi Pärnusse tagasihoidliku joonistamisõpetaja ametikohale. Ormisson lahkus elust ja August Pulst asus tegelema hoopis muude asjadega. Nii et siin otseselt jah, võiks öelda, et Vabe nagu kunstiõpetajana jõudis neist kõige kaugemale. Aga huvitav oli see, et 1926 viidi ellu üks eesti kunstnike ja ühtlasi ka puritise ilmselt kauaaegne unistus ja see oli siis eesti kunstnike esimene välisnäitus ja see toimus Riias. Võiks öelda, et seda plaani tegelikult juba 10 aastat. Plaanimise aeg oli pikk, aga tulemustega tegelikult päris rahule hiljem siiski jäädud, aga fakt on fakt, et see näitus toimus ja seda avamist ja niisugust eesti kunsti ja kunstnike tulekut Riiga tähistati tohutult suurejooneliselt. Seal esines siis 30 eesti kunstnikku ja see oli niisugune Burvitise suur initsiatiiv tiiv Riia poolt, et see seati üles kunstimuuseumi ruumides. Ja Läti tegeles sellega väga aktiivselt. Ja tegelikult see ka Eestis nagu käivitus väga aktiivselt, aga siis äkki tekkis mingisugune seisab selles mõttes, et kunstnikud millegipärast nagu taandasid ennast sellest näitusest ja leidsid, et nad ei ole veel võib-olla küllalt küpsed, neil ei ole veel piisavalt palju töid. Ja muidugi üks põhipõhjusi, mis oligi väga huvitav fakt selle näituse tegemisel oli Kultuurkapital, kes tol ajal jagas juba kujutavatele kunstnikele Dust ja kujutavad kunstnikud, nagu ikka, ei olnud rahul nende jaotamistega ja mõni tundis ennast vägagi puudutatuna ning tegelikult olid ka kunstnike olud 1920.-te aastate alguses ju väga vaesed. Seda on öeldud dollastes ajaleheartiklites, mis seda näitust siis analüüsivad, et kunstnik peab ikkagi nägema nagu kõige rohkem vaeva, et oma töid kusagil välja panna selles mõttes, et kirjanik kirjutab oma töö kusagil laua taga ja ta saab oma raamatu eest honorari ja see raamat müüakse ka maha. Aga kunstnikul, see alati ei õnnestu see oma töömüümine. Nii et ikkagi tulid niisugused takistused ja tegelikult ka see komisjon, see pidi olema sõltumatu ja väga laiapõhjaline komisjon, mida siis hiljem ette heideti, et võib-olla ta oli liiga laiapõhjaline selle näituse puhul siis kõik see tegevus oli alguses väga intensiivne, aga siis jäädi nagu pama ja lõpuks ei laekunud ikkagi nii palju töid kui taheti. Ja samas oli see hea moment, et kunstnik ei pidanud ise oma tööd kandma sinna näituse tööde kogumispunkti vaid selleks palgati voorimees ja sõideti kõik kunstnikud läbi. Ja hiljem on siis selle üle tohutult pahandatud, et kui voorimees sõidab juba kunstniku ateljeed ja palub töid ja siis ka need ei ole, et siis on ikkagi tegu kas saamatuse, kas laiskuse, lohakuse või üldse niisuguste väga negatiivsete suhtumise ilmingutega. Neid põhjuseid võis olla palju, aga üheks põhjuseks oli võib-olla ka see, et teati, et Riias on see näituste tase väga kõrge ja teine asi on see, mis kehtib, muide, ka tänapäeval Lätis tehtav kriitika on väga range. Läti kriitika on väga tõsine kriitika ja kohati võib-olla isegi norin kriitika, aga see tuleb asjadele ainult kasuks. Ja see kestab tõesti tänapäevani. Et seal niisugust üldist juttu kriitikud niisama lihtsalt ei aja, vaid asjad võetakse läbi, analüüsitakse, võrreldakse ja armu ei anta, jah, armu ei anta. Nii et, et ilmselt peljati, võib-olla mõnevõrra ka seda ja võib-olla isegi õigusega, kuigi muidugi valikuprintsiip on ka alati oluline, et mis tööd näitusele siis välja valitakse ja pahatihti kunstnik ise ei oskagi võib-olla otsustada vaid selleks peab olema keegi neutraalne isik. Aga neutraalsete inimeste leidmisega oli siis tol ajal raskused ja see oli haridusministeeriumi ettevõte, see näitus. Nii et Riia oli teinud väga suure ettevalmistuse ja näitus avati lihavõttekolmandal pühal solises viiendana aprillil 1926 kell 12. Ilm oli olnud väga ilus ja kogu nisugune Riia intelligents, pluss siis välissaatkondade esindajad, kõik olid kogunenud näituse avamisele. Näituse avas saadik Eesti saadik Julius Seljamaa oli kohal ka saatkonna sekretär Janson. Ja tegelikuks korraldajaks oli Mart pukids, tema oskas läti keelt, tema suutis tõlkida neid kõnesid seal ja tema oli ka ühtlasi niisugune asja initsiaator Doria mootor. Aga nüüd on huvitav see, et, et missugust sensatsiooni see näitus tekitas, ütleks, et jah, kriitilised arvustused, mis pärast tulid. Et need on teine asi, aga avamisel esimesel päeval käis 1500 inimest. Ja see on täiesti uskumatu, et kui vaadata tänapäeval kunstinäituste avamist ja kes olid siis need auvõõrad, kellest siis Päevaleht kirjutab 1926. aasta kevadel. Au võõrastena olid ilmunud president Ulmanise haridusminister, seemels, välisministeeriumi juhataja, albads, Seimi esimees, doktor Kalnynx Rootsi saadik ja diplomaatilise korpuse esi, esimees, jaapani saadik, Soome saadik, Leedu saadik, Ameerika välisasjade osakonna juht, vait, Itaalia välisasjade osakonna juhtlembardi prantsuse välisasjade juht, saksa saatkonna nõunik, Poola saatkonna atašee ja saatkonna sekretär välisministeeriumi informatsiooni osakonna juhataja, Lääne-Euroopa osakonna juhataja ja, ja välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja ja oli ka paavsti nuntsius, piiskopid, prantsuse senati väliskomisjoni abiesimehe, senaator George Reynoldsi sekretär. Siis oli Riia linnapea, Anders on muidugi, kes oli väga vastutulelik ja väga sooja suhtumisega sellesse misse ja omalt poolt tegi, mis ta suutis, et see näitus õnnestuks. Siis oli Riia linna prefekt Grünvalt kunstiakadeemia rektor, Burvits loomulikult akadeemia professorid, ajalehe Jaunakassiniase omanik ja ajakirjanduse esindajad, kirjanikud, kunstnikud, silmapaistvat seltskonda tegelased. Ja siis, kui näitus avati, siis muidugi rõhutati seda sündmuse olulisust, just seal ei mainitud nii väga kunstnike nimesid, tähtis oli, et oli 30 eesti kujutavat kunstnikku üheskoos ja rõhutati muidugi seda, et Läti on meie lähim naaber ja liit lane ja et meie rahvaste haridus jagub. Tuur on see tegur, mis päästis meie mõlema riigi olemasolu. Et kultuur ja haridus on ka need tegurid, mis Eesti-Läti liidule peavad aluseks saama. Nii et niisugune poliitiline moment, et suudeti väga hästi ühendada kultuurilise ka ja see oligi tol ajal väga oluline, see on ka praegu väga oluline, aga tol ajal seda rõhutati muidugi eriliselt. Nii et kui Läti haridusminister Seemel siis omalt poolt sõna võttis, siis soovis ta, et Läti rahvas seda ühist niisugust ettevõtmist oma osavõtuga soojalt toetaks ja seda ka tehti. Näitusel käis tõesti väga palju rahvast, näitus kestis lühikest aega, umbes kaks nädalat olid ainult lahti. Ja koguti kokku muidugi ka kõik arvustused, mis ilmusid ja neid ikka oli, palju nendest tehti ka ülevaade. Jällegi Eesti ajakirjandus oli väga tähelepanelik, et mis siis need läti terased kunsti, targad kirjutavad eesti kunstist. Ja muidugi kiideti väga eesti skulptuuri olid väljas ka sellised suured kunstnikud nagu Jaan Koort, Amandus Adamson oli ka Sanna mees ja tema töid mainiti niisamuti. Aga kõige rohkem muidugi sai siis tähelepanu Jaan Koort, kellel olid ka väga kaunid tööd, nagu tal üldse on väga kaunid tööd. Imetleti seda tema niisugust lüürilist plastilisust, aga imetleti ka tema tehnikat ja üldse väga väga kiideti seda monumentaalsust, missis eesti skulptuuris oli. Ja mainiti ka, nagu ma juba enne siin ütlesin saunameest, aga kas tarkohvit? Niiet skultoritele oli see siiski edukas käik. Suurt tähelepanu pöörati ka graafikale, sest graafika kõige väljapaistvam esindaja oli seal Wiiralt. Ja Wiiralti niisugune fantaasiarikkus tõmbas tähelepanu. Maalijatest eriti palju ei kõneldud, heideti ette, et teosed on nagu liiga tagasihoidlikud. Et eesti kunst on nagu maalimis ja maalijate poolest veel arenemisjärgus ja nimetatakse Laikmaad, nimetatakse Kristjan ja Paul rauda, Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Jansen August Janseni. Nii et tuuakse välja ka kõige paremat tööd. Huvitav, et need olid laikmal siis mana Aitsam Miia patroona siis Paul Raual oli Muhu rand ja daam punases kübaras Kristjan Raual kartulivõtjad. Nikolai riigil oli kaks portreed, üks oli preili Vilmerist ja teine simsi Vardist ja siis oli tal niisugune kunstiteos, mille nimi oli ulukoer. Jegorov vilt oli Kuressaare turg, Toompeakirik, Saaremaa neid. Ja Jansenilt oli siis see, mida mainiti, oli autoportree. Aren, Peet, Aren ja Vabe ei leidnud lätlaste juures üldse mingit tähelepanu. Jaga Konrad mäele pöörati tähelepanu väga vähe. Ja nüüd siis, kui analüüsiti seda, miks siis nii läks nagu läks, maalikunst oli nagu kasinalt, et ikkagi esitatud ei pälvinud erilist tähelepanu, siis põhjusena leiti see, et kubistid moodustasid ühe seitsmendiku näituse töödest. Ja kahjuks said nad Lätti arvustajatelt pigem sarjata, kuna nad ei suutnud üllatada mitte millegagi lihtsalt et olevat aimatud järele euroopagubiste. Lätis oli päris kõrgel tasemel tol ajal see kubism ja üldiselt leiti, et kogu väljapanek on halvasti koostatud. Nii et kuriarvustaja ütleb selles ajalehes 1927. aasta talvel veel analüüsiti seda 26. aasta näitu jätkus kauem orjano tehti, tehti ülevaade, et missugused näitused olid ja see oli siis nagu üks tähtsamaid näitusi, kuna see oli eesti kunsti esimene näitus välismaal ja öeldi ka Nikolai Triigi kõige nõrgem töö olevat parem kui Oreni alevi kõrts või hauda paneks. Ja üldse jumal teab, miks üldse niisugused tööd Riiga saadeti. Rühmadevaheline komisjon olevat olnud vale otsus ja tasuks kaasata ikkagi kolme nelja asjatundjate ekspert, kes on sõltumatud, erapooletud ja mitte organisatsiooniliselt seotud. Kunstnikud olid ka tol ajal muidugi igaühel oli seal iga ala esindajal oli seal oma organisatsioon. Et selles mõttes erapooletut isikute leidmine oli, oli raske. Ühtlase heideti ka ette, et teinekord tuleks teha proovinäitus, kuidas töid paigutada. Et nad 11 ära ei sööks, et kui on valesti paigutatud töö, ei pääse mõjule. Nii et Riias oli need 30 kunstniku esindatud vähestes saalides, kuigi seal tõesti skulptorite alt oli näiteks väga palju töid maalijatel, et nii palju ei olnud. Jaa, ka Jaan Koort pahandas ajalehes selle näituse tegemise üle ja tema kirjutas siis lausa eraldi artiklis kli ja analüüsis seal, et miks on siis eesti kunst nõrk. Ja väitis, et eesti kunstnikud olevat üldse diletandid, karjaristid, kära tegev laiskkiht eetis kõigile ette laiskust ja seda, et minnakse välismaale, suutmata välja valida, ega üldse ette valmistada niisuguseid paremaid ja, ja põhjapanevaid töid, et ühesõnaga, et, et kõik need asjad on, on algusest peale valesti nagu organiseeritud tehtud ja et kõige rohkem oli ta häiritud kunstnike suhtumisest. Et niisugune kuri hurjutamine, see leidis ka sellise tagasiside, sest ajalehes öeldi selle kohta hiljem, et meie kunst on nõrk tõesti. Aga ta on nõrk tükis Jaan Koort tiga ja koort erapooletuna olles oleks pidanud seda otsima mitte laiskusest, vaid oludest ja kunsti noorusest. Ja ka sellest, et meil puuduvad suured õpetlased, riigimehed ja nii edasi, mitte laiskuse pärast, vaid olude ja kultuuri nooruse pärast. Nii et kavatsetud 170 töö asemele viidi Riiga 141, see on siiski tunduv vahe ja et siis leida neile õigeid teoseid, mis keskmisest arenemise pinnast kõrgemal seisaksid. See oleks olnud tohutu do pingutus, aga see tähendas ka seda, et enne seda 1926. aastanäitust oli siiski ka teatud tühik, kus siis eesti kunstnikud püüdsid ennast ise elatada ja olid väheviljakad ja ahtrad nagu siin. Koort on maininud mitte laiskusest, vaid sellepärast ka et nende elutingimused olid niivõrd kehvad. Ja nad olid esimesed eesti kunstnikud, laitma Kristjan raud ja Paul raud, kes püüdsid kodumaal ainult kunstist elada ja kunstile elada. Nii et siinkirjutaja mainib ära ka, et sugugi mitte laiskusest ei saa kõnelda uue maalijate põlvkonna puhul ja uue eesti kunstnike põlvkonna puhul. Siin tõi näiteks just Wiiralti Janseni Starkofi see pind niisuguseks paremaks kunsti eluks ja arenguks, et see alles tekib. Ja et sellepärast ei saa teha üldistusi nii nagu koortegi ajalehes pahandades, vaid et Riia näitus oli ühtlasi ka õppetund, mis demonstreeris meie kunsti keskmist niisugust tasapinda. See oligi see, et, et Eesti kunstnikud said teadlikuks, et mida tuleks teha ja missuguste uute väärtuste poole püüelda. Ja selline materdamine ja sellised tihedad sõnavõtud, et need olid, olid väga olulised, sellepärast et kunstnikud lugesid ju ikkagi neid artikleid, vaieldi ja arutati. Ja muidugi see, et üldse see näitus ette võeti, see oli väga oluline, et lätlased oskasid seda nagu hinnata ja võib-olla eesti kunstnikele oli ka mõnevõrra ikkagi üllatuseks, et see kriitika oli niivõrd karm. Aga see on nii ja siin selliste näidete toomine just ja eriti just see koorti nisugune, tulihingeline kaasaelamine ja see näitab ka tema oma rahva ja oma maa kunsti eest seismist. Et, et kokkuvõttes see ju ju kõik tuli kasuks. Eks Riias käidi hiljemgi, aga see 1926. aasta, kus see kujunes tegelikult jah, väga meeldejäävaks väga mitmes mõttes, et võib-olla Eestis ei tahetagi seda nii väga palju meenutada, aga igatahes ei olnud see mingi läbi kumine, vaid see oli tõesti selline. Selle hetkeseisu näitamine ja fakt on see, et nende 30 kunstnike hulgas, kes oma töid Riiga saate siit ja keda otsustati saata, et nende hulgas oli ka tõelisi suuri talente. Nii et sellised huvitavad kunsti seosed ja kunstnikevahelised seosed. Muidugi tähendas see seda, et need niisugused omavahelised suhtlused need ju kasvasid ja küllalt viljakas periood oli Eesti ja Läti kunstnike vahel 1900 kuuekümnendad aastad 1900 seitsmekümnendad, vaat siis korraldati ka selliseid suuremaid skulptuuri näit, tõsi muidugi need triennaalid, vaat need on väga palju tähendanud, sest iga kunstnik tahab ikkagi ennast kellegagi võrrelda ja vaadata. Tarbijale on see muidugi lausa kunstipidu, kui ta näeb üheskoos välja pandud kolme balti riigi teoseid. No sinna on juba jah, hakatud kaasama ka üldse Läänemere äärseid riike ja teisigi. Aga need esimesed vitsad, et need võisid olla küllaltki valusad, aga Riias muidugi oli kõige olulisem see, et huvi oli tohutu. Ja just see rahvusvaheline huvi ka, et see, see tähendas väga palju. Läti pealinna Riia mõjust Eesti loomeinimestele, näitlejatele, lauljatele, kunstnikele ja kirjanikele eelmise sajandi algupoolel ja natuke hiljemgi rääkis läbi mitme saate kirjandusteadlane Liivia Viitnal. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Ja mitmes saates on juttu olnud Mart pukitsast pseudonüümi ka voorus leid eesti graafikust tõlkijasti ajakirjanikust suurest teatrisõbrast. Näiteks Peterburis elades ja Venemaa trükiasjade peavalitsuse referendina töötades korraldas Mart pukid asja nii, et Eesti kutselise teatri Vanemuise teatri esietenduseks lubati algupärandit August Kitzbergi Tuulte pöörises. Aasta oli siis 1906. Mart pukitse osalusel asutati Peterburis eesti kunstnikude seltsi lennuk, mille liikmeks oli ka Jaan Vahtra kui Läti seosega kunstnike nimetada. Eestis oli Mart pukidzkaa Pallase asutajate hulgas pukitsa Läti kultuurilugu, mis ilmus Tartus 1937. aastal, oli esimene kokkuvõtlik ülevaade Läti kultuurist. Eestis olid juba 1893. aastal ilmunud tema esimesed tõlked läti keelest. Ta tõlkis nii hästi proosat, draamat kui ka luulet ja ta on tõlkinud ka rahvaluulet. Ja läti keele kaudu on just tema tõlkinud eesti keelde liivi rahvalaulu puhu tuul ja tõuka paati.