Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Isamaa Jabita mulle Eesti ning Eesti lugu. Tere algab 500 seitsmeteistkümnes Eesti lugu. Minu nimi on Piret Kriivan ja tänases saates tutvustan teile meie oma proodwei tähte. 1939. aastal, sõita siis Eesti raadio hõbehall mööda Eestit ringi ja salvestas talendikaid, muusikuid. See oli suur ja meelde jäänud päev ka kaheksaaastasele tšellistile Jüri tähele. Läbi Saksamaa põgenikelaagri ja muusikakoolide, Ameerikasse, kooli ja Broadway lavadele ja Ameerika häälde. Selline on jüritähe põnev elukäik. Nüüd peab muusik rahulikumat pensionipõlve Tartumaal Kambjas koos abikaasa Carmen-tähega, kes on samuti musikaalsest perest pärit. Tema isa oli August Nielander, Tartu muusikakooli rajaja. Saage palun tuttavaks Karmen ja Jüri Täht. Me oleme praegu hubases kodus Kambjas, sipe külas ja pererahvaks on Carmen ja Jüri täht. Ja kas ma nüüd saan õigesti aru, et te mõlemad tegelikult olete oma kodukohas tagasi Ameerikast? Tegelikult mina elasin siin kuni 10 aastani, niikaua kui me põgenesime ja Jüri on hoopis Viljandimaalt pärit Tartust ja siis minu teine küsimus langeb ära, sest ma tahtsin küsida, et kas te olete juba lapsepõlvest saati teineteist tundnud ja millal te kokku saite, aga me saime kokku Washingtonis minu sõbra sünnipäeva. Ja, ja siis oli, tema oli ainult üheksateistaastane ja mis aastal see võis olla? 52 52 vist ja, ja mina teenisin Vashingtonis Ameerika sõjaväeorkestris ja seal me siis Washingtonis kohtusime. Ja ma teenisin seal neli aastat ja siis. Me abiellusime enne kui ma sõjaväest välja tuli. Ja siis ma läksin siis New Yorki kooli ja tema töötas siis lennu vahel kus sa töötasid, kiidab ja ma töötasin transpordi Elainile ja siis Jüri käis koolis ja mina siis töötasin, siis katsusime kuidagi läbi ajada. Nii, aga tuleme siis selle juurde, kuidas teie muusika juurde jõudsite? See oli juba siinsamas Eestis ja väga väikesest peale te juba ja kuulasin, tookord tulid esimesed raadiod ja siis, kui ma kuulsin seda tšello häält, nii räägib mu ema mulle, siis tirisin teda sinna raadio juurde, tema tahab seda pilli mängida. Siis isa ostis mulle pilli ja Viljandis juhtus olema tšelloõpetaja, kes oli ka koolis muusikaõpetaja ja siis hakkasin tema juures tunde saama. Ja mad, ma õppisin tema juurde juures, kuni ära tulekuni me tulime 41. aastal, kui venelased tulid sisse, siis me saime minu ema oli riigisakslane ja siis Molotovi ja seal Ribbentropi pakti alusel me saime siis Eestist tulema kõige oma varaga, nii et meil läks siis suhteliselt hästi. Ja siis me sattusime Saksamaale, olime laagris ikka mitu head aastat, enne kui isa töötas haiglas, aga korterites oli raske saada ja nii et me olime paar aastat põgenikelaagris saime seal hästi süüa ja nii et. Ja siis lõpuks isa sai, kuna see oli 43. aastal sai, sai siis sinna linna, kus ta töötas haiglas, seal ta sai korteri ja siis me kolisime sinder Fingenis. Mis oli selle väiksesse linnakese nimi? See oli vanalinn juba seal oli, see oli 1000 aastat vanalinn. Linna keskel olid veel virtsa jooksist. Talumaja oli keset linna jälle see hävitati, pärast arvan nii, et aga aga nii, et see oli ikka vanavanalinn ja, ja sinna me siis seal me olime. Ja isa suri 44. aasta oktoobris ja kui mu ema suri, siis aastal 2000 tõime nende põrmud siia, Tartusse, meie siia kalmistule, Raadi kalmistule. Ma tõin oma isa-emaga Raadi kalmistule. Aga vis aastale teie Teresiseks meiereisse Me 44. aastal ja me läksime, me saime Tallinnas välja umbes tund aega või nii, enne kui venelased sisse tulid, sest meie ei kavatsenud kuhugile minna. Meie ainult tahtsime minna ära, et me ei jääks sõja jalgu ja läksime kõigepealt vanaema juurde. Lukele, mis ei olnud väga kaugel siit. Aga siis me vaatasime ikka ega ei saa. Ja siis läksime Tallinnasse ja Tallinnas olime seal, mu tädil oli tellitud paat, pidime rootsi minema. Aga see paardeid oli läinud ühe juba ükskord välja ja pidi tagasi tulema. Aga siis me mõtlesime, et me ikka ei jõua oodata ja siis ka Tallinnas pandi kokku, eks rong, viimane ronge seal olid siis kõiksugused, vagunid, mis seal, ja siis keegi ütles meile, et minge raudteejaamad, saate, saate selle rongiga edasi sõita, siis sõitsime, läksime siis reisisime, läksime Haapsalu ja Kuressaare olime Kuressaares lõpuks Saaremaal ja enam kuskile minna ei olnud. Ja siis me saime Kuressaarest tuli üks laev Saksa laev sisse, tõi Vene sõdureid tagasi ja laskis need Saaremaale lahti. Ja siis ta võttis peale neid eestlasi, kes tahtis minna Saksamaale, mis oli, testib mõlemate nimede ime, et me saime selle laeva peale, siis sellega läksime Saksamaale, kui te siit läksite, Jüri täht, kas teil oli oma pill kaasas ja kas siis, kui siin Eestis oli sellist pilli omada, kas oli luksus? Tšello tol ajal? Held isa ostis mulle õige, ma olin ju kuueaastane ja siis see on poole suurusega tšello ja sellega ma hakkasin siis siin tunde võtma ja, ja siis, kui me Saksamaale jõudsime, siis mul oli vaja suuremat pilli, siis isa ostis kolmveerand suuruse tšello ja siis, kui ma natuke suuremaks kasvab siin veel, siis siis sain täis selle pilli, mis mul praegu ka siin on. Aga õnn oli, et Viljandis oli tšelloõpetaja tol korral parfeni Valgemäe ja tema pääses ka tulema. Kui venelased 44. aastal kunagisi ja siia tulid, siis, siis tema tuli ka, oli ka seal on New Yorgis põgenikuna, nii et me saime seal Ameerikas jälle. Aga kui te põgenikelaagris olite Saksamaal, kes teid siis õpetas? Mul on isegi see pilt olemas, kusagil ma seal oli üks tsellu õpetaja, üks sakslane ja tema oli Hitleri partei suur toetaja ja liige ja, ja siis mis juhtus, oli tema tahtis, et ma võtaks osa ühest konkursist. Ja juhtuski niimoodi siis, et eelkonkursil, ma pääsesin edasi ja, ja siis viidi mind Hitler jõugendi programmi alusel sinna igal juhul. Ma mängisin seal ette ja, ja siis seal konkursil siis. No ma sain teise koha, oma vanusegrupis sain esimese kohaga üldgrupis, ma sain teise koha ja ma mäletan nii selgesti kui see pala, mida ma olin ette valmistanud, mul ei olnud ja saatjad ja siis anti mulle klaverisaatja ja ja siis mina olin harjunud seda mängima oma õpetajaga aeglaselt, aga tema mängis väga kiiresti ja noh, aga ma olin seda nii kaua harjutanud. Et tänu sellele ma sain siis parema koha, eks ole. Ja siis see ülikooli professor ütles, et, et kui ma natuke vanemaks saan, siis ma tulen tema juurde õppima, nii et ja nii see elu käis. Te olite siis 12 aastat vana, kui te seal konkursil esinesid ja siis ma olin 12 ja ja siis mul oli väiksem pill ei olnud seda suurt veel, nii et aga, aga see oli jah omaette üllatus. Aga noh, kas jalg värises kah? Ei, mind ei häirinud tookord millalgi sellest, ma ei saanud õieti aru, kui tähtis või see kogu see asi oli, nii et aga sellest hakkas kirik see asi peale ja mis palase oli koltermali kontsert number seitse ja esimene osa oli nii vali, selle ära õppinud ja, ja selle Ma siis mängisin. Leidsin 1943. aasta Järva Teatajast artikli teist viljandlase muusika võit Saksamaale on selle pealkiri, kuuldavasti Soome ajakirjanduses nimetati täid suisa imelapseks. Seda jah, ma nägin seda soome väikest artiklit ja sõdallal nimetasid laga see. Ma ei tea, et see kuidagi põhjendatud ole. Kas te nägite seda pärast või, või siis, kui te olite esinenud seal Oja ammu hiljem, ammu hiljem tol korral ei, ma ei teadnudki üldse sellest midagi. Kuidas teie õpingud siis edasi läksid, põgenikelaagrist, elu, lepingud, ma sain stipendiumi, ma mängisin ette sellele Stuttgardi muusika konservatooriumi tšello professorile ja siis soovitused igal juhul jätkaku oma õpinguid ja, ja siis hiljem ma läksin Stuttgardi konservatooriumi selle professori Märten tsi juurde õppima ja sealt ma siis tulin ära ja rändasin välja Ameerikasse ja mu professor oli väga-väga nördinud selle üle, ütles, et ma oleks sulle saanud Saksamaal igale poole koha. Et miks sa lähed ära Agalo ma ei tundnud ennast sakslasena ka, niiet et see ei olnud raske otsus ja kuna võimalus oli tulemiseks ja, ja ilma rahata sain Ameerikasse, niisiis kasutasin juust ja tulin ära, tšello oli kaasas laevaga ja siis laeva peal mängisime ka. Ma mängisin seal teised muusikud, seal leedulased ja üks poolakas ja meie andsime kontserdi seal laeval, isegi teine oli siis orkestri moodi seltskond, ei, ainult klaveri saatel. Keegi leidsid seal klaverimängija ja üks neeger oli klaverimängija. Ma mäletan teda väga hästi. Nii kui te Ameerikasse jõudsite, siis kohe jõudsite New Yorki kohe New Yorki ja siis oli niimoodi, et kuna mind sponsoriks oli, oli üks kolledž Nebraskas, siis mul oli rongipilet oli juba ootamas ja ja siis ma mäletan, pandi mind laeva pealt kohe rongi peale ja, ja siis ma jõudsin Omahasse ja seal oli mul need kolledži tegelased olid mul vastas ja siis seal ma siis olin kuni 52. aasta kevadeni, kui ma kolledži lõpetasin ja siis oli käimas, oli Korea sõda ja, ja mul ei jäänud muud üle, kas minna Koreas relva kandma, siis otsustasin, et, et ma lähen vabatahtlikult Ameerika lennuväele. Ja mul oli seal, kuna ma olin mänginud Omaha sümfooniaorkestris selle orkestri juhataja ja, ja andis mulle soovituse. Ja siis pääsesin Ameerika lennuväe orkestrisse. Lendama ei pidanud lennukiga, ei maise lennanud enne enne kui ma algtreeningust Washingtoni tulin. See oli mu esimene lennukile end ise juhtima ei pidanud kunagi? Ei. Ma olen lennukit juhtinud. Me olime ringreisil orkestriga ja, ja ma istusin seal kohe piloodi ukse kõrval. Väike kahe mootorlennuk oli ja see kutsused koht oli parajasti tühjad, tule, nii et ma olen lennukit juhtinud üks paar minut. Mulle on tundunud, et tšello on Euroopa pill et tšellomuusikat kirjutanud rohkem Euroopa klassikud. Kuidas Ameerikast sellesse suhtuti? Mina ei ole ühtegi ameerika kompolisti tšello asju mänginud, kõik on ikka Euroopast olnud, Tšaikovski ja, ja siis mida mängisin, seal oli aga ka Eesti Asjoni, Heino Eller oli kirjutanud tšello jaoks ja nii et ma tutvustasin eesti muusikat eesti komponiste New Yorgi eestlastele tookord kas ka ameeriklastele õnnestus Heino Elleri-st rääkida ja teda mängida? Ei, seda ma just eriti ei mäleta, ma olen mänginud nendele küll, aga, aga erilist loengut ma ei ole kunagi pidanud. Aga noh, eks tonaalne ja väga-väga hästi kirjutatud lugu, see prelüüd, nii et rahvale on see väga meeldinud. Teie lemmik asi Heino Elleri preilid? Jah, seda ma olen palju mänginud ja et kuskil on nende Ameerikas Eesti Seltsi salvestuses on kuskil need olemas, ma olen mänginud neid vabariigi aastapäeval siisiini. Nad salvestasid neid esinemisi, need nii, et neid, neid on olemas kuskil, kui keegi tahab neid vahtida, välja kaevata. Kas te mäletate oma esimest esinemist Broadwayl? Broadwayl oli niimoodi, et seal oli korraga käimas võib-olla kolm, neli muusikaali ja, ja alguses oli väga raske, aga, aga siis ma sain otsa kätte ja siis ma käisin asendamas teisi tšellomängijaid, kes tahtsid vabaks võtta, kui sa ikka kaheksa korda nädalas pead sama asja mängimas, siis tüütab ära ja nii et muusikud kõik tahtsid omale saada asemike, kes on võimelised seda osa mängima ja niis, nii ma sain siis Broadwayl kah otsaga. Ja siis lõpuks sain selle show, mis kestis nüüd kaheksa aastat. Ja ma saan sellest, saan see oli selle ametiühingu pensioni, nad võtsid kogu aeg seda ametiühingu pensionit välja minu palgast ja nii ma saan nüüd seda praegu veel seda anni Broadway show pensionisiin. Selle etenduse nimi oli siis Hänni show nimi ja see kestis kaua aega, see 77.-st kuni 83. aastani. Nii et see oli mul nagu loteriivõit, eks ole. Pillimeestel ju mõnikord on üsna raske peret elatada ja jaa jaa, olmeliste asjadega toime tulla, et aga prood veel esineja, see tähendas juba majandusliku kindlustatuse. Ei, see palk oli väga-väga hea, nii et me saime ilusasti läbi, aga kõik see asi on ajutine, sest kõik need prod show'd varem või hiljem lõppevad, eks ole. Ja siis ma hakkasin vaatama, et mida tehases poeg oli ka väike veel ja ma ei näinud enam. Konkurents oli tohutu, sa tol ajal. Ja siis ma tegin eesti keele eksami Ameerika Häälele ja siis võeti mind sinna tööle ja sealt see hakkas siis enne kui Ameerika hääle juurde läheme, nihukese pillimehe elu huvita. Karnegi hoolis te mängisite ka? Oo jaa. No selle trio koosseisus, mida te võib-olla nägid, näita seda. Ma mängisin selle neegri pianistiga kaua aega, 58.-st aastast kuni 63. aasta oli, kui ma sealt temaga alam ei mänginud, aga vahetevahel me temal korraldas omale kontserti kaarnegi hoolis. Ja siis ma tulin Ameerika hääle juures, sõitsin New Yorki ja siis me mängisime seal. Don söörli on tema nimi, Don Charlie ja ta oli omaette geeniust. Huvitaval kombel näiteks kui panid talle noodi etes, siis ta, tal oli raskusi, aga kõik, mis tema ette kujutas, see olime, see kontrabassimängija kest, tema trios oli ja see olin siis mina. Ja keskel on siis ta on, seal on Charlise jah. Tema suri nüüd. Alles 2010 suri tema ära ja kuus kuud hiljem suri tema. Nii et mina olen ainuke, kes sellest Riiast veel järgi. Üks huvitav asi on see, et ta tulitsemeikast tont, see oli ikka saare peal jama igast jama ikas, tead. Ja seiseb. Üks huvitav asi on see nii, kuidas tema seda klaverit mängis? See oli lihtsalt, ma ei tea, minul endal nii kaudselt meeldis, ta oli niisugune, mul on niisugune tunne, kui ta mängis, et nii nagu see klaver nutaks ta käes veel naeraks tal käes või igal juhul võtke see see d 1000, jah, te võite mängida esimesed 10 lugu on seal kõik sellega, kui sellel ajal, kui Jüri oli seal temaga, teised ülejäänud on võetud vanade plaatide peade sinna. Nad käisid terve Ameerika läbi ja siis mina olin siis margiga kahekesi, olime siis kodus. No neid oli talveti. Ma olen kolm ringreisil Seenzemaga ühest ookeanist teise äärtel, nii et seal oli ikka neid kontsert oli küllalt, ma olen vist kõik väikelinnad Ameerikas läbi käinud, sest seal oli kontserdibüroo, kes korraldas kontserte väikelinnades, kellel ei olnud teisi kultuurilisi üritusi ja nii, et nemad korraldasid siis ja seadsid kokku, nii et. Me saime, mängisime ühe kontserdi ära ja teine kontsert oli võib-olla 200 miili eemal. Sisla mängisime järgmise ja nii, et ma elasin hotellides ikka 10 nädalat korraga ja igal pool oli ise söök, nii et see oli see kõige hullem asi, sa kunagi ei teadnud, kuhu sööma minna. Me läksime alati sinna väikeses linnas vaatasime, kus on koht, kus kohalikud inimesed käivad, et need teavad, kus on hea söök, sest tihtipeale hotellid, restoranid ja siis vaatad, on tühi, kõik, keegi käi seal. Ja nii, et siis me katsusime ikka seal käia, kus kohal Kronos käis, väga tihti rentisid auto ja siis sõitsid näiteks ütleme, hakkasid peale New Yorkist sõitsid kuni California nii ja siis lendasid tagasi, ehk vastupidi, vahel vahel lendasid lendasite Californiasse ja siis võtsite rentisid seal auto ja siis iga teine päev iga päev või kuidas see oli, iga õhtu oli teil uus kontsert teises linnas, niiet siis sõitsid pulka maad autoga ka kogu aeg ja eriti ohtlik, kui oli, oli talvel nagu Lõuna-Dakotas ja saal on hirmus külm ja, ja jäätkanud on need maanteed on jaotanud ja meil jäigi mõnikord kontsert ära, sellepärast et jäätorm oli lihtsalt ei, ei, ei saanud sõita kohale. Ja Marlene Dietrich oli kaks korda kaks aastat järgi mööda, oli, tal oli oma show Broadwayl ja üks oli, kestis vist kuus nädalat või? Ta väga kaua ei olnud, aga ta oli. Ta oli väga hea, nägi välja ja tal oli, et tal oli see pudel viinaga kohe seal kõrval, nii et ta oli omaette Napsuta ja mul on niisugune tunne ja see orkester, mis, mis tema seal laval tema taga nüüd teda toetas. Ta absoluutselt nõudis, et mitte ühtegi naist ei tohi seal olla ainult mehed. Ja nii oligi, et, et ainult ajunud meestest orkester oli tema taga ja ta tegi seda kaks korda kaks aastat järjest. Aga siis jäi liiga vanaks juba ja, ja ma arvan, et see oli tal viimane esinemine, siis. Aga teie tema orkestrit mängida ei saanud. Meil oli nii kümneliikmeline orkester, mis teda toetas. Me istusime laval ja, ja tema oli seal lava ees ja ääres ja, ja me mängisime koost, toetasime teda selle orkestriga siis. Aga kui ta endale eranditult mehi nõudis saatma, et kas ta suhtles ka teiega? Ei absoluutselt mitte ainult orkestrijuhiga, sellega tema käis läbi, aga meiega ta absoluutselt ei suhtunud, pilguga ka ei austanud. Ei, ma ei usu. Ei, ta jalutas sisse ja ei vaadanud meie poolegi ja läks lava, et sinna ääre peale ja kas sa ja siis orkestri juht Ta hakkas tegi sissejuhatuse ja seal hakkas siis laulis. Aga kas te tegite proove ka koos või, või lihtsalt? Ei, ei meie tegime ikka mitu head proovi jälle enne kui see. Võib-olla tuleb veel meelde mõni selline muusika Koju, kellega olete koos laval olnud. Jah, juhtus niimoodi, et et ma olen mänginud ühe kontserdi, Frank Silaatroga, Frank Sinatra oli suur, orkester oli tema taga, juhtus niimoodi, et tšellomängija vist ei saanud ja ma sain selle koha ja, ja siis see oli, toimus Waldorf Astoria hotelli suures ballisaalis ja seal ainuke kord, kus mina, Frank Sinatra tollane elusalt näinud. Aga ma pean ütlema, et kui hakkas laulma rahvas lihtsalt oli, oli vaimustatud. Niisugust aplaus ja ma ei ole oma elus kuulnud. Ta oskas kuulajaskonda manipuleerida ja ta tegi seda nii hästi, nii et ta oli omaette isiksus ja on muidugi oli ta juba aastakümneid oli kuulus, niiet see kuulsus üksinda juba mõjus, eks ole, oleks toonud uustulnuk, siis ei oleks keegi tähelepanud, aga lihtsalt ta oli juba nii kaua olnud sämplaid, kuidas öeldakse seda rambi rambivalguses just. Nii et see oli ja huvitav. Nii et ma, ma olen näinud inimesi, keda enam ei näe, kes on ammu läinud juba. Kas te olete ka teiste eestlastega koos musitseerinud? Jah, Valdeko Kangro oga ja Kalju Raidiga, Kaljo Raid oli minu lemmik. Ma alati tahtsin, et ta, mida me midagi mingiks, mis Kaljo Raid oli komponeerinud talle ja niisugune oli, elas Torontos, oli vaimulik ja oli ka heliloojal, temal on siin Eestis müügil ka see Kaljo Raidi üks sümfoonia. Aga ta oli väga andekas ja, ja koos temaga oli. New Yorgis oli pastor Valdeko Kangro, tema mängis viiulit ja siis siis me pastoriga ja mängisime tihti. Esinesime koos. Kaljo Raid oli kirjutanud kahele viiulile ja tšellole ja nii, et vabariigi aastapäevadel ja niimoodi siis meie esinesime üleaastat. Pastor Kangro, ta oli 92 aastat vana, juba vist ei tea, aga ta on nii tubli, et ta ikka aitas veel jumalateenistusi pidada ja aga ta elab ju, elab 100 aastat vana võib-olla, et seda juba Oja saan, sajaaastane nüüd alles alles tähistas oma sajaaastast sünnipäeva. Ma Bohri maanteele oli Balti Morris, kes komponeeris väga palju tegi ja oli väga hea klaveri klaverimängija ja siis Jutta Jutta paska Saharski ja ja siis kogu aeg. Malle Mägi. Malle Mägi oli kalt klaverimängija, tema oli, tema oli vanemas põlvkonnas, tema oli Malaisia muusikakoolis käinud, nii et tema oli ka hästi vanaema jääk. Aga New Yorgi kuulsa meeskooriga kasterneid saatsite kunagi. Ma mängisin nende meeskoori kontserdil oli solistid, nihuke vahemäng ja siis ma mängisin vaid Eesti muusikat, enamasti ikka Heino Elleri prelüüdi ja mis seal, mis seal veel oli, nii et ega seda väga eesti palju eesti muusikut mul ei olnud tol ajal. Aga noh, nii Sõõrule, aga kas need Elleri Elleri looming oli, kas te saite noodid kuskilt, siis olid need kellelgi kaasas olitelenud? Las ta välja antud. Mul oli selle koopia, helleri oma, see oli siis, kui sakslased siin olid ja selle välja andsid, nii et mul see koopia oli. Mul vene vene muusikat ei teadnud ja eestlased olid niikuinii Paalsed, mängisin kunagi Chicagos Kabalevskid, oh taevas, sellest tuli niisugune pahandus. Kus sa julgesid vene vene kompunniski mängis, eks ole, nii et. Aga Ma leidsin, et kui on väärtmuusika, siis on muusika ei ole, ei tähenda poliitiliselt, kes komponeeris või kes mitte. Mängisite mõnel teisel kontserdil veel? Oo jaa, ma arvan, ma mängisin mitmel korral sõda. Te käisite ka ringreisidel palju ja laps oli kasvamas kodus, kui paljude kohalike eestlastega jõudsite suhelda ja kui palju eesti majas käisite? Oh, ega ma käisin, Ma käisin Eesti majas, seal oli hea restoran ja ma käisin seal, kui oli Matine, oli Broadwayl ja õhtu vahel oli üks kolm ja pool tundi. Ma sõitsin bussiga sinna Eesti majja. Õhtud see oli New Yorgis ja Baltimore seal oli ka Eestimaa ja Balti mures oli, nad olid väga tegevad seal, nendel oli väga, nendel oli, oman näiterühm, seal ja laulukoorid ja jääb tihti Eestist, olid külalised seal ja Need balti murust oli kogu aeg midagi tegemist. Me käisime kogu aeg seal ja peale selle mina tantsisin rahvatantsurühmas ja siis meil oli oma noorteklubi ja nii et meil oli ikka kogu aeg olime väga tegevad. Muidugi rahvatantsurühmaga, tantsisime igas kohas. Aga me olime jah, kogu aeg eestlastega väga tihedasse koostöös ja kooskäimises ja ja huvitaval kombel juhtus ka niiviisi, et kui me Washingtoni läksime, et seal juhtus olema mitu minu kooliõde, kellega ma Saksamaal ühes koolis laagris käisime koolis, siis Saksamaal laagris eestlased tegid ise kooli ja ma ütlen, et, et müts maha eesti õpetajatele. Nad õpetasid kõik enamasti mälu järgi ja tänu nendele me saime kõik edasi saime Ameerikast ja õppida ka veel ei olnud raamatuid, meil ei olnud isegi paberitega pliiatseid, millega kirjutada. Nii tublid need õpetajad. Ja siis Washingtoni juhtus niiviisi Washingtoni mitu tükki minu kooliõdedest Saksamaalt. Nii et köhviljonis oli eestlaste gümnaasium ja mina lõpetasin tolla gümnaasiumi 47. aastal ja meil raamatuid üldse ei olnud. Õpetajad, me Mulons veel vihikuid alles siin, kus ma kirjutasin lihtsalt üles, mida õpetaja ütles, sellel raamatuid ei olnud. Õpetajad olid kõik spetsialistid, nemad teadsid, millest nad rääkisid. Taevakene, tuletate mulle asju meelde. Ma mõtlen, te ei tea, mitu aastat. Ja, aga noh, see on kõik vana muistne ajalugu. Ja noh, siin me oleme, tegime ringi täi ikka Tartus mu elutee algas ja siinse ilmselt lõpp. Missugune on kõige esimene pilt siin fotoalbumist, teist ja sellast. Nii need on siis? Need on veel Eestis ju? Ma siin on üks tuttav pilt, niisuguseid pilte vist tol ajal tehti, ma mäletan oma vanemate albumist lapsed hobusega talu õues talus vasall hobuse kabjaga pähe. Mina jootsin vana hobust ja noor hobune oli selle kõrval ja ehmatas keegi sulane ehmatas teda ja murdis selle minu hobuse kaela alt läbi ja lükkas mu maha ja hüppas üle ja rabi, aga tõmbas siis mulle siin ja tookord ei olnud Joantybioote nii et mul oli kaua aega suur palavik ja aga noh, elama Maie. Siin peaks olema esimese pilt. Ja siin on siin isa ja ema keeras lehte ja minu vend mängis viiulit ja ja siin ma olen selle parfeeni valgemäega, kellega ma Viljandis siis nii kaua, kui ma ära tulin, õppisin tšellomängu. Aga kui te seal New Yorkis jälle kokku saite, siis kaste musitseeris itega koos? Ei no tema tema enam ei mänginud, temal oli ehituskompanii, nii, tema tegi ehitustööd siis pärast me koos enam ei mänginud, eks seal tuli hakata vaatama, kuidas Sail just. No paljud eestlased, kes advokaadid ja need arstid said enamasti ikka kohaga, aga juristid ja nendel ei olnud ju Ameerikas midagi enam teha, eks. Paljud töötasid vahtidena ja mis iganes tööd nad leidsid, eks ole. Siin on nüüdse tšello, kus ma olen, see must ülikond on see Hitleri juugendid, talvevorm, nii et see on ainuke pilt, mis mul on sellest hitlerjuugendvormist. Ja siin on see Hitlali, see õpetaja, kellega kaudu ma sain siis selle konkursile, see toimus kahes osas, nagu ma vist ütlesin, aga ja siis sõitsin Stuttgardi ja siis seal see asi toimus. Siin juba jalgrattaga. Ja see oli suur, uhke asi, mul esimene ja ma olin nii uhke selle peale. Seal siis Saksamaal see on jah, see kõik on minu arvates, see on ju kõik üles üles võetud. Noh, siin ma olen laeva peal vist emigreerunud Ameerikas, Saksamaalt, Ameerikast, Saksamaalt, Ameerikasse, nii et tegelikult ma olen Saksamaal üles kasvanud, ma olin kümneaastane, kui ma sinna sain. Ja kui ma sealt ära tulin 10 aastat hiljem, siis ma olin juba täiskasvanud, nii et tänu Hitlerile ma sai ilusasti üles, kasvade, jäin elama vähemalt sest isa oli omal ajal, kui venelased, kommunistid võimule tulid 20. aastal, siis isa tuli Eestisse ja minu ema oli Peterburis sündinud, nii et kõik kõik minu isa on Venemaal gümnaasiumi lõpetanud ja Peterburiga on ühendused, aga ma ise ei ole kunagi käinud seal. Mina ise olin tookord nii noor, mina ei saanudki aru sellest, et kuidagi nii tähtis oli, aga minu õpetaja see leidis, et peaks ikka Eestile teatama. Nii et seal maale. Ja siin on, on mul materjali, kus ma sain senna lennuväe orkestrisse ja see oli suur õnn, mul seal nagu loteriipiletivõitjat. Ma sain sinna lennuväe orkestrisse, sellega ma sain, kuna ma olin sõjaväes, Ameerika Ma sain riigi poolt kindlustatud, et ma sain laenu võtta ja esimese maja osta, nii et kõik on sellest minu riigiteenistusest. Esimesed neli aastat on nüüd selle tagajärg, et siin Mae haav, nüüdse kui te Saksamaalt lahkusite Ameerikasse, kas siis oli teil juba ette teada, et, et te saate jätkata oma tšellomängijakarjääri või oli kõik ehku peale? Seda ma ei teadnud, sest ma sain siia, minu sponsor oli, söö kolledž Nebraskas ja seal selle muusikaõpetaja kaudu ma sain oma orkestrisse mängima ja selle dirigendi soovitusel sain. Kuna Korea sõda oli käimas, siis ma sain selle soovitusel mängima Lennumajor registrisse ja sellest on olnud kõik kõik, mis sellest on. Hakkas peale sellest valitsuse tööst, eks ole. Kas pillimehe elu oli Broadwayl mängimine, kas see oli ränk töö ja tõsine töö või sai mõnikord nalja ka? Ei, see ei olnud midagi ega pidanud ju. Broadway show'd olid kaheksa korda nädalas. Nii et laupäeval oli kaks etendust ja pühapäev oli üks etendus ja esmaspäeval tdi oli, ei olnud ühtegi etendust. Ma mängisin seal kaheksa korda. Alguses oli muidugi raske, enne kui ma sain otsa kätte ja ja sain asendama tšellomängijaid teistes muusikaalides. Ja siis lõpuks sain siis selle ühe show, mis, mis kestis nii väga kaua aega. Ja siis viimane show oli siis nüüd see, mis kestis nii palju aastaid ja see lõppes ära jaanuaris 83. Ja siis ma mõtlesin, no mida ma nüüd teen, eks ole. Ja hakkasin vaatama, ei, ei olnud näha ühtegi uut Broadway show'd ja ja siis mõtlesin, et pean hakkama midagi muud tegema aias ja sealt see Ameerika Hääle asi algas, siis tegin eksami ja sain sain läbi ja mis ametikohal te täpselt töötasite Ameerika ääres või teatasite mitmel? Ei, ainult mina olin lihttööline, mina tõlkisin inglise keelest uudiseid eesti keelde ja lugesin neid siis ja ja tõlkisin neid juhtkirju ja, ja salvestasin neid ja need läksid siis saatesse ja siis üksvahe, kui ma olin seal juba tükk aega olnud, siis siin oli hommikune šõu, oli, mis keskööl Ameerikas saatesse läks. Nii et ma tegin seda saadet hiljem tüki aega. See jõudis siia Eesti ringhäälingus vist ja see tuli siia hommikuti, nii et ja see oli veerandtunnine show ja need olid enamasti olid, olid uudised, mis ma hommikul tegin, aga neid lugusid mina eriti palju ei kirjutanud, ma rohkem tõlkisin, nii et. Ja siis lõpuks, kui kui Mikiver ja laante ära läksid siis pakuti mulle seda töökohta ma eriti just ei tahtnud, aga noh ja siis ma pärast enam muud ei teinud, kui tõlkis ainult neid juhtkirju ja ja korraldan siin neid administratiivasju, nii et kui Ilmar Mikiver Karla ära läksid, siis te saite nagu eesti osakonna juhatajaks? Jah, ja siis seal ma olin siis 96. aasta, nii nagu see vist siin ütles kuskil. Ja, ja siis ma tulin ära, olin juba pensioniikka jõudnud ja ütlesin, mis ma enam. Ja, ja siis algas jälle uus faas, pensionäri pall, pensionäri faas ja. Aga see Ameerika hääl teie ise eetris ei käinute tõlkisid. Ega oojaa. Me käisime tihtipeale mitmekesi, eks ole, üks naisehääl ja üks meest päevas pooletunnised saated olid nii, et siis oli juba palju oli juba ette salvestatud, nii et meil oli ainult need üleminekud teha. Aga siis selles hommikusaates veerandtunnisest, siis, siis ma tegin kõik, panin kokku uudised ja ja salvestasin stuudios ja siis siis lähts. Ega otsesaadet ei teinud, lihtsalt lihtsalt oli salvestatud see ja pandi lihtsalt eetrisse. Ja kõik tol ajal oli ju, minu ajal oli, oli lühilainel oli see nõukogude ajal alles siis pärast hiljem, kui Eesti vabaks sai 91. aastal, siis siis ma käisin siin ja siis Rein Lang oli, kuku raadio juhataja tol ajal ja siis ma rääkisin temaga ja siis sobitsasime nii et kuku, raadio hakkas meie saateid edastama. Tol korral ma käisin siin Kuressaares ja, ja Rakveres ja Viljandis ja kus ma käisin raadiojaamade direktoritega rääkimas, et nad meie saateid edastaks ja tol ajal nad olid nõus seda tegema. Kui te läksite Ameerika häälde siis ja neid uudiseid hakkasite tõlkima ja tegema, siis kuidas te valisite neid? Või oli mina ei valinud, kes toimetus valis, need uudised. Ja, ja mina ainult olin see, kes tõlkis. Alguses oli tõlkimine ka raske, sellepärast et ma ei olnud. Räägid eesti keelt, aga, aga see tõlkimine eesti keelde ei olnud nii, niisama lihtsa. Ja hiljem, kui ma olin selle osakonna direktor, siis ma uurisin neid endiseid, kes tahtsid sinna tööle tulla ja eksamist läbisaamine ei olnud mitte lihtne ja lihtsalt ei tahtnud võtta ja lõpuks oli ju niimoodi, et kõik, kes, kes sinna tööle tulid, tulid Eestist. Neeme raud tuli, Martin raud, tuli, aidsviooritz tuli, kes nüüd kõik seal olid seal ja Markus Larsson ja temaga tuli. Nii et need olid kõik Eestis, sest ei olnud enam väliseestlasi, kes oleks võimeline olnud seda tööd tegema ja kiiresti tegema, sest meil oli teatud ajapiir, kus me pidime valmis olema saateks olla. Nüüd on aeg rahulikumat põlve pidada, aitäh Karmen ja Jüri täht vikerraadiot, võõrustamast. Vanu fotosid, perekonnaalbumist saab vaadata Ta ka Eesti loo kodulehelt ja Facebooki seinalt saates kõlas motiiv Don söörli enda palast Friidium, Wabadus, Don Shirley Trio CD-plaat on ilmunud sarjas džässiklassikuid. Trio pala ooterboy püsis Billboardi kuumas 100. edetabelis, mida koostatakse laulude raadiotes esitamise alusel. Veepoiss püsis selles edetabelis 40 nädalat. Don söörli Ken Trigger ja eesti tšellomängija Jüri Täht.