Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere. Eestlasi jagub tõepoolest kõikjale maailma. Kuidas sattusid eestlased pärast teist maailmasõda pahvalosse Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiril, mis iseloomustab tahvalo eestlaste kogukonda? Kui palju elab selles linnas eestlasi praegu ja kuidas nende käsi käib, räägib pahvalos sündinud eesti kirjandusteadlane ja õppejõud Tiina Ann Kirss. Saate toimetaja Piret Kriivan. Buffalo eestlased on tänase saate teema siis professor Tiina Ann. Kirss räägime kõigepealt mis on pahalo linn Ameerikas. Kas vabale linn on Kanada ja USA piirilinn, see asub Iirijaan Taaniel järvistu kohtumiskohas ja Need, kes Ameerika geograafiat teavad, see tähendab, et see on Niagara kosest, ehkki joast umbes 15 kilomeetrit. Ja see tähendab, et kui meil külalised käisid Eestist, siis oli üks sõitmine sinna sinna, Niagara joa juurde ja seetõttu, kuna see on piirilinn, kuna ta asub selle järvistu, selle suure järvistu kahe järve kokkupuutepunktis, siis ta oli väga soodne linn tööstuse kasvuks. Ja seal oli omal ajal 19. ja 20. sajandil terasetööstus, autotööstus ja ka tekstiili oli seal päris palju ja ehitati kanal ka selle iiri järve ja selle Ontario järve vahele, mis, mis võimaldas tegelikult laeval sõita kuni selle kõige suurema järveni välja, tähendab Kesk-Läände, nii et see oli sinult transa suhtes väga oluline. Linn on viimasel ajal raporteeritud, et vahva on teine, kõige suurem linn rahvastiku poolest peale New Yorgi linna. Aga et õigesti sellest aru saada, siis tuleb võtta arvesse terve see piirkond, mis on, ümbritseb piirkond ja kokku siis elab seal 1,13 miljonit inimest ja sinna on kogu aeg nagu sisseränne toimunud. Aga majanduslikult ei ole sellel linnal hästi läinud 50.-test aastatest saadik on olnud nagu madalseis madala laine ja noh, need, kes põgenesid 44. aastal jõudsid Ameerikasse, ütleme kuskil 1940 950 siis vaikselt juba hakkas see majanduskasv vähenema, kuigi ei olnud raske tööd saada nendel eestlastel, kes sinna tulid, sel ajal, aga see tõeline madalseis hakkas 70.-te algusest ja on jätkunud ja ma ei ole nüüd mõnda aastat, ma ei tea, üks seitse aastat seal tagasi käinud. Aga nüüd olevat see üks vaesematest linnadest Ameerikas. Selles suurusjärgus. Kui nüüd lapsepõlve peale mõelda, siis mis on see kõige esimene mälupilt pahvalo linnast oma kodust? No mina sündisin siis, kui elasin veel korteris, see oli niisuguses rahulikus piirkonnas, kus olid niimoodi 45 pereelamud ja jäätisepood oli tänava otsas ja, ja bassein oli kõlagutamis kaugusel ja niisugune rahulik, aga see ei olnud veel see päris Ameerika eeslinn see nii-öelda sõdurbija sinna kolisime, kui hakkas koliga tulema lähemale ja, ja see kool, kuhu mina lasteaeda nii-öelda esimesse eelkool klassi läksin, oli väga kaugel meist ja see oli niimoodi kuidagi jaotatud, see linn, et mu vanemad hakkasid otsima niisugust kohta, kus oleksid lähemal ja üldse nagu et maja osta ja siis ma sattusin tõelisse eeslinna, kus olid need suured muruplatsid ja siis majad teineteisest küllaltki eraldatud ja, ja vaikus tänava pikkuses terve päev otsa, kui inimesed tööl olid. See tähendab minu esimesed mälupildid, päris esimesed, meil on, pildid on just selles korteri maja teise korruse aknast välja vaadates seal ees oli siis tore väike muruplats, millel me mängida saime ja kiiged olid seal ka vahetus läheduses. Ja ma mäletan, ma käisin seal muidugi emaga ja, ja siis mu vend sündis siis venna lapsevankriga, käisime seal kiigel ja seal olid, et noh, kas või olid igasugused niukesed umbrohutaimed ja, ja seal olid ühed, mida ma mäletan, et oli, ma ei tea, mis nende liiginimi on, aga nad kui sügisel hakkas need viljad küpseks saama, siis need kaunad kõlisesid ja ma mäletan nende kaunede kõrinat, ema ei lubanud neid koju tuua, et mis see umbrohi ikka seal istuma kere tulid, õudselt põnevad. Ja siis teine mälupilt, mis on ka võib-olla kuskilt niimoodi nelja aastaselt või, või mis võis olla, kui ma olin siis selles ühes naabermajas pandi akendele seda nii-öelda tõhustati seda inflatsiooni. Ja see, see kit. Ta oli nagu see pall, keegi, keegi lastest sai sellise palli lihtsalt võttis sealt ehitusplatsilt või sealt, kus nad neid töid tegid ja see oli imetore selline voolimissavi moodi. Ja siis mina passisin muidugi seda järgmist võimalust, et kus ma saatsingi Aegiti palli enda kätte, et Orewoolida ja saingi, aga siis tuli võttis ära, et neil oli seda vaja, aga maitset ei proovinud. Lapsed ehk mina küll ei proovinud, aga eks mõni proovita. Sellised mälestused niisugune rahulik ja roheline, haljastatud. Suurejooneline, mitte selline jõukate inimeste koht, aga ka mitte vaesemate inimeste koht, see oli selline ehtne keskklass. Vaikus ja rahu nagu Eestiski, aga samas mul jäi kõrva ikkagi see Niagara kose lähedus, et tegelikult see näitab nende mõõtude vahesid, kui mõelda, et seal elasid eestlased suure maailma suurema joa läheduses. Eestis on ainult Jägala juga ja et kas see huvitav kuidagi mõjutas ka inimese arengut sealmaal. Tähendab, mida räägiti koolis, oli muidugi selliseid põnevaid jutte, et esiteks nagu seda geograafilist ja bioloogilist pilti, et kuidas tegelikult see juga pidevalt uuristas, seda oma kallas ja kanade poole kus oli see hobuseraua kujuline osa sellest kosest säte oli palju põnevam vaadata, aga Ameerika poolelt oli ta tõesti selline kogu aeg, nagu uuristada ta, ta muutus nagu vähem põnevaks, isegi meie meie eluajal viidi sinna kooliekskursioonidele vaatama. Ja siis muidugi, mis oli, hästi põnev oli, olid need legendid, mis on alati niisuguste kohtadega seotud, et kuidas sealt üle oli saadud, kuidas aborigeenid olid sealt üle saanud ja kuidas nad olid võlunud seda koske jääst priiks. Ja siis olid need hulljulged, kes olid sealt üle tahtnud minna ja läksid mingisugustes tünnides, panid ennast nagu tünni kinni ja siis tahtsid elada üle selle selle joa jõu ja mõnedel see õnnestus, aga enamasti ikkagi mitte nii, et meid viidi sinna muuseumisse, siis siis vaatasime selliseid asju. Aga muidugi, mis mõjutas väga seda tervet piirkonda, oli, mitte ainult selle joa tõttu agajategi ilmastikuolud olid seal väga keerulised ja pahvlan kuulus lumelinn aga kahjuks nii nagu see Järvistute pealt tuul puhub, siis see läheb sinna lõunaga ja mitte sinna, kus meie koolid olid, mis olid põhja pool, et see võiks ka tõesti olla, et nagu Eestiski siin, et et ühes linnaosas sajab meeletult, Te koolid on kinni ja teises otsas on märksa vähem lund. Ja 77. aastal oli väga suur lumetorm, siis mina olen juba ülikoolis ja ma olin teisel pool seda iri järve klimmelis. Ja siis minu isa jalutas töölt koju, linnast koju ja see oli oma kuus-seitse kilomeetrit sellepärast et mitte ükski sõiduk ei oleks läbi saanud ja see võttis tal mitu tundi. Aga mina ei olnud siis seal, aga see läks nagu ajalukku, nii et ilmastikutingimused, aga see, see juga, see oli muidugi turismiobjekt ja mindi, meie koolilapsed läksid vaatama, mitte ainult seda koske, seda päris ilusat koske. Käisime seal selles elektrijaamas, mis suurelektrijaam, mis sinna ehitati ja see oli siis füüsikatunni üks osa, et kuidas siis veest saab elektrit. Nii et ma arvan, et, et ikkagi mõjutas küll ja kuna Kanada piiri ületamist seal oli kolm kohta, kus sai ületada üks, oli see kuulus dispetšer ehk Rahu sild, mis ehitati 27. aastal 1927, tähendab siis oli teine oli see niinimetatud Vendobreid ehk vikerkaare sild, mis võimaldas võimsalt vaadet nii-öelda selles Kanada poolsest kosest, nagu juba üle minnes. Seal olid alati meeletud sabad. Ja siis oli veel üks niisugune tagasihoidlik punkt, oli piiripunkt, mis läks sellest jõe rahulikumasse otsast, kus oli juba see vahel oli, oli elektrijaam juba ja läks nii-öelda ebadramaatilises kohast üle ja seal oli tegelikult kergem üle saada. Nii et nii palju ma ütleks. Tundub nii põnev linn, aga miks eestlased valisid pärast teist maailmasõda siis pahvalo kodulinnaks mitte New Yorgi või Toronto? Mingi õrnalt elada oli keeruline ja, ja küllaltki kallis ja pahvalos oli võimalik saada üsna soodsa hinnaga endale elamise. Aga kuna see oli tööstuslinn, siis see tähendas, et suurem osa neist eestlastest, kes tulid pärast seda 44. aasta põgeniku lainet ja tulid läbi tibi laagrite tulid tööle sinna ja mehed töötasid terasetööstuses, aga enamasti autotööstustes. Ja siis minu isa, kuna ta oli doktorikraadiga teda, ema tuli juba sponsoriga pahvalust kutsutidega ja tal oli töökoht nii-öelda värvi värvilia vahukummitööstuses mis ka maius väga kokku 70.-te aastate alguses, siis kui see majanduslik langus oli, aga et tööstuses oli palju kohti ja ma kunagi ei uurinud seda süstemaatiliselt, ma oleksin võib-olla pidanud seda tegema, aga lapsena üles kasvades lähe küsima näiteks oma ema täienduskoolikaaslase isa käes, et palju sul haridust on, et seda nagu ei tulnud üldse ette. Aga et lihttöölisena sai inimene teha midagi, kus keel oli vähem tähtis, et ta sai selle inglise keele ära. Ja nüüd ma ei teagi, kui palju oli selles eestlaskonnas selliseid inimesi, kellel oli üle gümnaasiumiharidust, aga kes olid leppinud sellega, et nad töötavad just tööstuses. Väga markantne inimene, meil oli üks mees, kel oli suurepärane lauluhääl tenor ja tema töötas autotööstuses ja selle tõttu, et tal oli tihtipeale noh, õues viibida, ta häälepaelad läksid rikki ja ta ei saanud enam laulda. Ja, ja see oli sellepärast need töötingimused olid sellised, aga et nood palgad olid selles mõttes head ja ennast sai üles ehitada perega. Kui palju siis eestlasi läks sinna kokku, mina tulen ainult seda koguarvu, mis umbes niimoodi 72. aastal oli 400 inimest, nii et võta sealt siis ma ei tea, proportsionaalselt siis need perekonnapead ja vanavanemad siis siis perekondi ma ütleks, võib-olla võib-olla 200 ringis või natuke rohkem seal seal piirkonnas. Ja seal oli paar inimest, kes olid ka lausa põllumehed minu üks perekonna perekonnatuttav, nende pere oli pärit Lõuna-Eestist. Ja see hanefarm oli natuke pahvalus kaugemal, aga nad pidid sõitma niimoodi pikimaid, et jõuda meie üritusele. See hanefarm ei olnud nagu kõige parem valik ja nii, et see, kes siis võib-olla oleks seitse-kaheksa aastat ja siis lõpetasin selle ära. Ja siis oli veel üks, üks perekond, kes Läksid täitsa omale talu pidama sinna lähistele ja tulid sellega ilusti toime ja ei käinud nii-öelda tööstustööl. Aga see ei olnud muidugi suurfarm ja selle jaoks pidi inimesel olema see, see kogemus alle, ta oskas talu pidada juba eestist saadik. Kas rahvalo eestlased elasid hajali Pafalo linnas või oli mingi väiksem piirkond, kus kokku koguneti? Väga hajali, väga heal ja see on päris tüüpiline eestlastest. Ma tean, mul on varased mälestused sellest, kuidas poolakate Se naabruskondades Edi enne jõule olid niisugused jõululaadad ja milline hõng seal oli hoopis teistsugune hõng. Ja siis oli väga tugevat saksa naabruskonnas, mis oli asustatud juba 19. sajandil ja seal oli ka oma hõng ja sa kuulis ka võõrast keelt mõlemas kohas, aga et eestlased olid tõesti hajutatud need, kes olid tahtnud endale maja osta, siis sõltus, kus nad said kõige parema lahenduse endale. Ja siis sõideti tõesti kokku laupäeviti, pühapäeviti väga mitmest kandist, mured jäid väga hiljaks, mõnikord ei saanud üldse tulla ilmastiku pärast, aga siis on eestlaste iseloom. Meie lähim eestlane oli, oli jalutuskaugusel üks abielupaar ja nende tütar minust natuke vanem ja selles peres oli ka vanaema Agassi säält meie ja nende vahel läks üks suur magistraal läbi, nii et meil oli keelatud lastena minna sealt üle ilma täiskasvanu juuresolekul. Võta, aga mu ema käis tihtipeale seal külas, aga lähim eestlane ja, ja siis järgmised olid juba väga kaugelt ka Eesti maja kui sellist niisugust nagu teistes linnades ei olnud. Aga mis oli üriti ürituste jaoks ruume ühelt organisatsioonilt, mille nimi oli International instituut, nii-öelda rahvusvaheliste suhete instituut ja see oli kellelegi väga jõuka inimese poolt annetatud peaaegu et mõisamaja, see oli kesklinnas, oli selles piirkonnas, kus olid jõukate inimeste elamud, mille lähedal oli, oli suur kontserdimaja ja see oli siis pandud nagu ürituste korraldamiseks olid elumaja ja Ma Äraven kolm korrus, meid kolmandale ei lubatud, aga selline hästi müstiline koht tähendab väga ilus sisedekoratsioon, veranda, kus olid siis meie eesti keele tunnid olid seal verandal klaasverandal ja seal siis nagu üüriti ruume, aga need olid väga kättesaadavad hinnad, et, et see instituut oli finantseeritud ka erinevate heategevate organisatsioonide poolt, need meie täienduskool ja mitmed aktused toimusid just seal. Ja lisaks sellele oli olid kogudus Buffalo Pauluse kogudus ja nendel oli ka üüritud kirik, mis asus mitte väga kaugel sellest teistest sellisest nii-öelda meie pseudoEesti majas siis ei olnud väga kaugel, aga see oli niimoodi eraldi üks kiriku juhatus ja seltsi juhatus olid ikkagi eraldi, mõned võitlesid kattuda, mõned liikmed, aga üldiselt need olid kaks eraldi asutust, need kirikusaali nii-öelda kirikusaali kasutati suuremate jaotuste puhul lihtsalt üüriti selle kiriku suurem saal, seal tehti siis pidulik söök ja kuulati ettekandeid ja seal pidi lavale mehena, deklameerima ja nii edasi. Nii et need olid need kaks niisugust keskust, mis, mis püsisid mida väike Tiina on deklameeris, mida ma deklareerin tõesti tuli. Selliseid luuletusi, mis puudutasid eesti puu, mäletan mingit luuletus, mis algas, ka mina olen alles väike, aga ise oma elukäike ei ma oska juhtida, aga oma lipu hoida ja sellest hetkest peale ma enam ei mäleta. Aga seda nelja-aastasena pidin ma seda deklareerima. Veel olid kõrekoorid ja need olid tegelikult päris halenaljakad, sellepärast et et need olid patriootilised luuletused, Gustav suits ja Hernik Visnapuu ja ja tõsta lipp ja noh, sellised sellised asjad ja keegi alati hakkas itsitama. Ja siis läks täiesti rappa ja meie see üks juhendaja oli, oli ka üsna pahane, kui, kui proovil juba eksitus oli sees, siis oli garanteeritud, et see tuleb, esinemisel tuleb meelde, see tuleb meelde ja keegi hakkab peale, aga õnneks suuri katastroofist ei olnud ja keegi väga nuhelda saanud, aga aga kõnekoorile nagu standartne igal aktusel. Et kõik noored väiksest kuni teismelise põlveni siis pidid mingisuguse patriootilisi luuletuse niimoodi pähe õppima, jagus esitama. Väliseesti kogukondi iseloomustab üldiselt üle maailma see, et noori suunati õppima, et haridus oli oluline, missugused olid pahvala eesti noortel võimalused edasi minna pärast põhikooli. Pärast põhikooli ei olnud väga pealesurutud ülikooli minek, aga mis oli surutud peale kõigile oli sellise ameti omandamine, mis võimaldab ära elada, et meil olid mõned noored, kellega ma lähedalt olin koos, ma üles kasvasin, kes ei olnud ülikoolimaterjal päriselt, need läksid ametit õppima üks õppisist kondiitriks ja teine õppis juuksuriks ja, ja siis tuli see kaugemale ära. Rändamine tähendab väga paljud läksid lihtsalt teise maailma nurka hoopis Colorado osariiki kuhugi leidsid kellelegi elu, kaasläksid, läksid minema, aga kes soovis ülikooli minna, siis vahvalosoni surili kool, see oli osariigi ülikoolisüsteemis, seal oli kõik olemas juura, meditsiinikool, majandusteaduskond, V-osakond ja see oli odav õpperahaga, sest see oli riigiülikool ja kes lõpetas heade hinnetega nii-öelda selle gümnaasiumi sai stipendiumi sinna otsa mingisuguse automaatse stipendiumi. Ja muidugi minule ja mu vennale tehti selgeks, et, et see on nii-öelda maailma parim ülikool. Et elad kodus ja nii edasi ja nii edasi ja milles ei olnud minu visioon. Ja ma sain täisõpperahaga stipendiumi teise ülikooli, millel oli esiteks kõrgem staaž selle meditsiinikooli sisseastumise suhtes. Ja teisalt ma tõesti väga tahtsin elada omaette ja mul õnnestus see, nii et alates 75. aasta sügisest ma käisin kodus olla korra kaks semestris ja siis olin suvevaheaja muidugi kodus. Aga ka sellest ajast jah, oleksin võinud kõik oma hariduse saada sealsamas seda tegi minu vend kuni magistrikraadini välja. Aga et ma arvan, et enamus nendest noortest, kes nagu meie kontingendis olid said vähemalt kaks aastat pärast gümnaasiumi sellist treeningut haridust ja, ja ole, on kõik minu teada mingisugusel järel omadega väga hajali. Taga hääli. Kui eestlased on pahvalasse hajali olnud ja on praegugi ajale, siis kas see tähendab siis seda, et kohalikega lõimuti tihedalt? See on hea küsimus, sest kohalikega lõimumine, see oli nagu see projekt, mida eesti laps pidi ise ette võtma, et kui palju ta kohe peale saab seda inglise keelelaengut, et keel on selge, et siis kust ta sõbradon ja kui tal juhtuvad olema head sõbrad koolis, siis ta hakkab orienteeruma nende järgi. Ja minu peres lihtsalt ei soodustatud selliseid sõprusi. Meie kodu oli Eesti keskkond, vanemad olid natuke vanemad kui teiste vanemad ja ei olnud niisuguste avatud ukse Baliisijat, tulge, minge, millal tahate oma sõpradega ja neid lapsi seal ümberringi ka eriti palju ei olnud. Katoliku kool oli meie tänava otsas ja seal käisid ka teatud lapsed. Et need sõprused, mis kujunesid tegelikult vormisid seda, mis juhtus selle lõimumise kohapeal. Aga need eestiüritused, ma arvan, distsipliin ja austus selle kogukonna vastu oli niivõrd suur, et sunnibki ikka sinna täienduskooli tulema, nii et pühapäev oli, oli eesti asjade päev ja taga harva puuduti, tehti igasugu lollusi kohapeal, aga, aga pappi ei lubatud teha ja see oli umbes kuni leeri jaanivälja ja kui lee oli möödas, siis ei olnud ka täienduskooliga palju enam pistmist ja siis ma arvan, hakkasse argnemine, et siis inimese jagu, seltskondlikud mustrid olid siis rohkem kohapealsete ka enne seda sellised pealesurutud selline tegevus ja siis muidugi pidid omaealistega kuidagi hakkama saama teiste lastega. Aga kas see sundus Eestit nagu eemale ei tõuganud? No mõnda ikka tõukas küll, ta oli väga tõrksaid, kes noh, vahetundidel ikka inglise keelt kõvasti laagrites inglise keelt kõvasti ja lasid kõrvast mööda kõik selle värgi, et see oli rituaal. Me võib-olla oli huvitavam näiteks meie rahvatants ja meil oli väike iluvõimlemisrühm ka, kes siis üks viis-kuus aastat, et käia ja ESTO, ma arvan, olidki Need üritused, mis tekitasid selle tunde, et midagi on, mis ühendab eestlasi üle maailma, ilma selliste Survitusteta Ta võib-olla ei oleks ka vanemad vastu pidanud sellele kõrksale noor Horsooled, sa pole huvitav, et kus ma seda keelt ikka kasutan ja nii edasi. Nii et ma arvan, et see Essadel käimine, selleks ettevalmistamine ja siis selle kogemine tähendab rühmana tekitas häid siseseid tundeid, aga samas ka niisugust globaalset tuleb rohkem kui see faktide päheõppimine Kaidluses kaotluses. Aga kui vanus oli juba sealmaal ja elujärg oli sealmaal, et oli tahtmine hakata peret looma kas siis eelistati eestlast või mõnda teist. Ma arvan, et enamus helistasid teist meie kogukonnas ja üks põhjus oli, et partnerite valik oli suhteliselt väike nii-öelda oma oma kogukonna eestlaste hulgast. Nii et kui tekkis side niisugune romantiline side, siis võis tekkida ainult kas laagris suvelaagris või siis sellel niisugusel ESTO-laadsel üritusel. Ja mäletan vist oli ainult üks paar, kes abiellusid nii-öelda teise eestlasega, kõik teised abiellusid nii-öelda mitte-eestlastega ja niiviisi öeldigi. Aga perekonnad olid erineva niisuguse valulävega. Ja ma mäletan, et kaks minul leeriõde abiellusid mitte-eestlastega ja väinas võeti ilusti vastu. Räägiti inglise keelt, taimes ei õppinud ära küll eesti keelt, aga nendes peredes säilis eesti keel, sellepärast et see naine selles partnerluses oli väga selle poolt, et eesti keelt alles hoida ja see keel ikkagi säilis, oli niimoodi, olid teatud sallivus selle vastu. Aga muidugi Toronto oli meist nii kaugel kui umbes Tallinn Tartust ja sinna minna üritustes osalemiseks nii-öelda näiteks minna gaidide rühma või skautide rühma sinna. See oli lihtsalt liiga kaugel, et iga nädal üks lastevanematest sõidaks selle maa ja tuleks samal õhtul veel tagasi, nii et seda, et viia lapsi nagu omasuguste seltsi, et see valik oleks laiem. Seda lihtsalt ei tehtud, sellepärast et see oli liiga liiga suur ettevõtmine, natuke liiga kaugele oleks vahemaa olnud poole vähem, siis võib-olla oleks tihedam lõimumine olnud nende kogukondade endi vahel ja siis võib-olla oleks olnud rohkem, keda vähem segaabielusid. Aga kui juba niimoodi kahe riigi piiri peal elati, siis kummale poole nagu rohkem vaadati? See oli väga naljakas, kui ma käisin seedrioru suvekodus, kui ma laps olin, seitsme ma olin seitse-is, ma esimest korda läksin ja käisin, kuni ma olin umbes 13 iga suvi umbes nii kolm kuni kuus nädalat. Siis oli nii, et need noh, Kanada jaa, jaa, USA eestlased, kes olid siis üheskoos, eristasid endid teineteisest ja see eristamine toimus umbes nii, et ütle mulle teatud sõna näiteks sõna aut. Sa ütled selle sõna out, ühtepidi siis on selge saledus Ast. Ja sul on usa aktsent inglise keeles tähendab õud siis sa oled kanadalane ja olid mingid väikesed muud vahed olid ja, ja tegelikult Kanada poole vaadati üha enam sellepärast, et et oli paar väikest, palju väiksemat kogukonda, mis asusid no Trontoya pahvalu vahel meil juhtus olema üks sugulane seal linnas nimega Saint käedvend ja mingitel põhjustel, mida sa päriselt aru ei saa, hakkas meie rahvatantsurühma koos selles ainult häädransi, väikse rahvatantsurühmaga käimaproovidel ja me sõitsime alati üle piiri, siis pühapäeval pärast lõunat, siis, kui need teised üritused möödas olid, siis me läksime, sõitsime üle piiri, iga kord vaadati meie auto, läbis neil Ivar pikajuukselised poissi kaasas ja siis, ja siis tulime sealt tagasi, aga vaadati kanade poole selles mõttes, et kanad oli üldiselt oma suhtumises multikultuursesse palju mõistvam ja palju diferentseeritud, tähendab, nad panid tähele seda eripära. Nad toetasid selle eripära allesjäämist ka rahaliselt. Et oli kergem seal ruume saada ja siis pikkamööda hakatigi. Meil olid mingid tantsupeod ka, ma mäletan, kui ma olin 16 17, need peeti ühes nihukeses hotell-restoranis, mis oli ka Kanada üle Kanada piiri. Nii et ikkagi vaadati sinnapoole ja Toronto oli nagu meka. Nii et kui midagi väga niisugust suurt üritust oli, siis mindi nagu üks ühed Eesti päevad olid, olid 67. aastal seal ja ja ei olnud ka 60, see oli teine osa 64 64. Ja see veel ei olnud ametlikud ESTO Eesti päevad ja need toimusid Torontos ja siis oli tunne, et sa oled osales hulgast inimestest. Ja USA ühiskond, ühiskond, seda narriti vanem, minu vanemate põlvkond Harris USA ühiskonda kui banaalne räägivad liig kõva häälega, nad söövad liiga palju popkorni, kui nad lähevad kinno. Aga muidugi ei olnud võrdlust, et minna nüüd Kanada kinno ja vaadata, kuidas seal popcorni see, sest me kaladus kino ei läinud. Aga need sellised niuksed, stereotüübid. Kes olid siis, kes on olnud pahvalo eestlaste eestvedajad, kes olid mõned väljapaistvad inimesed, kes on meelde jäänud, kes, kes nagu suutsid või üritasid hoida koos eestlasi? No üks kohe tuleb meelde, see oli Peeter Paul Lüdig, kes oli klaverikunstnik muidugi tuntud juba Eestisse tiibi laagrites ja tema oma perega kolis pahvalasse ka niimoodi pärast kiibilaagrid. Nemad elatas ennast orelimängimisest mitmes kirikus, ta mängis paljudel teenistustel niimoodi üksteise järele ja siis tal oli oma klaveristuudio. Ja tema pani käima laulukoori, segakoori lastega. Talle ei meeldinud eriti tegeleda. Ta määras miinimum vanuseks klaveritundi minekuks üheksas sellepärast, et ta ei tahtnud jääda nooremate lastega ja nende distsipliiniprobleemide inimene pidi ikka olema tõsine. Ja tema oli väga markantne kuju. Ta oli selline nagu nagu põrgupõhja Jürka umbes selline kuju. Tal oli autoriteeti ja tegelikult. Me kartsime teda, mina käisin tema juures klaveritunnis, ma läksin just koma üheksa aastaseks sain ja lõpetasin, kui ma ülikooli läksin kaheksateistaastasena. See oli väga-väga huvitav kogemus, ma sain väga hea muusikalise hariduse tema tõttu, aga temal edasi just seda muusikalist osa. Ma mäletan paari korda, kui ta pidas kooriproovi ja üks, ma arvan, need pidid olema aldi, tulid sügavalt, häälest ära. Kuidas ta niimoodi korraks näitas, halvakspanu, sel halvati laulva koorida, aga üldiselt ta oli väga viisakas, väga nõudlik ja koor laulis alati kirikus jõulude ajal ja laulis vabariigi aastapäeval ja emadepäeval ja vahepeal ja siis oligi nii, et Koori harjutused toimusid samal ajal kui lastel täienduskool, nii et need vanemad lapsed, kes võtsid osa sellest õppisid ise noodist. Aga tema koolitus selle laulukoori nii välja ei olnud mingi tasemel kontsertkoor, aga ta kõlas lõpuks siiski hästi kokku ja käis siis selle sajandi laulupeo suurel üritusel. Suur laulupidu, mis toimus Torontos, marssisime omaette, meil oli oma lipp. Ja me käisime edasisest Odel veel paar korda pärast seda ma ei mäleta, millal see koorsis laiali lagunes, aga tema oli üks eestvedajatest. Ja siis noh, seltsi juhatuses minu isa oli, oli väga palju kordi seltsi juhatuse esimees, aga tema oli selline noh, intellektuaalsel vedajal, tema oli üks nendest, kes pani käima täienduskooli. Ja siis, kuna oli neid eestlaste hulgas päris mitu kutselist kooli õpetajatelt olid olnud emakeeleõpetajad Eestis. Ja siis leiti need inimesed, kes siis said õpetada janu, isa õpetas ka täienduskoolis, mõned aastad aga takso eesti seltsi juhatuses talitegev jätkuvalt ükskõik millises ametis ta ka ei olnud. Ja siis mida tema eest vedas, oli suhtlemine teise, nii ikestatud rahvastega. Oli selline organisatsioon kehaptil teises. Ja see tähistas küüditamiste, okupeerimist, aastapäevi ja osa USA kongress oli määranud ühe kuupäeva, see, see liikus, aga see oli juulikuus tavaliselt mingisugune neljapäev, kus siis oli käpp neist sünnipäev ja selle puhul oli rongkäik. Ja minu isa soetas neid suhteid selle kohaliku paga eesti seltsi ja siis nende Nende teiste rahvaste vahel. Eriti palju oli ukrainlasi väga aktiivsed, ukrainlased olid selles selles seltsis või niimoodi, et minu isa vaatas seda nagu poliitilist külge, seda, seda vabadusvõitlust. Ja siis, kui mina sain küllalt vanaks, et ma tohtisin olla Eesti rahvuskomitee esindaja, siis isa korraldused, mina sain selleks esindajaks, pidin siis ülikooli ajal kord aastas New Yorgis käima, kui oli rahvuskomitee riikides üldkogu sellist ja tema ei viitsinud minna, siis ta läks mitelegaadiks valida ja see oli, no ütleme, küllaltki igav üritus, aga, aga üht-teist ikkagi õppis. Ja siis oli kolmas eestvedaja, oli eksproua ilme teene, kes oli väga aktiivne ka kooliõpetaja, üksiks, dünaamiline täienduskooli õpetaja, just nagu gümnaasiumiastmes. Ja tema oli väga kultuuritahteline, see on ilus sõna, mis tuleneb ühest endisest ajast, aga ma olin väga kultuuritahteline ja teda väga huvitas see, et sinna pagalo kogukonna ette tuleksid ka nimekad lauljad, esinejad, et tuleks ka kunsti tagalasse. Ja ta paaril korral ikkagi tal õnnestus näiteks Heinz riivald kutsuda. Mäletad, keda veel iilid patrasson tuli korra esinema panna kontserti, et need olid kellegi kena vahendusel ja siis tekkis üks väike tüli selle üle, ma mäletan väga hästi neid detaile, aga et, et tema tundis ühte kunstnikku Torontos, kes tegi niisugusi fresko sid, siis uuri heinamaale. Ja siis mis olid nagu rahvuslikes sündmustest kokku pandud, niisuguseid ajaloolised eestlane, eestlane ja ma ei mäleta kunstniku nime, äkki ma leian selle üles. Aga igatahes tüvi tuli sellest, et, et see proua teene justkui nagu tegi kauba ära ja siis ei saanud seltsina Ta taganeda, sest seltsi juhatuse liikmed ei olnud kõik selle poolt. Nii et oli siis üks vabariigi aastapäev, see võis olla 70.-te alguses, kui, siis löödi laiali see suur fresko ja seda oli huvitav vaadata, aga muidugi meie olime siis. Pidime deklareerima, aga et, et see oli justkui selline niisugune püüa, et seda, seda noh, kultuuri rohkem sinna kogukonda tuua ja kuna meil galeriid ei olnud ja püsivat Eesti maja, siis seda sai ainult iga kord nagu uuel üritusel niimoodi välja rullida. Päris mitu korda naljas sellisel kujul. Nii et see on nagu kolm näidet, et muusikaline vedamine siis selline poliitiline vedamine ja siis harjuslike siis kolmandaks selline noh, üldkultuuriline ja janu, suunatud artistidele ja. Ikkagi teise valdkonna inimesi ka mitte ainult neid, kes läksid tehase tööle. Jah, olid küll ja küll ja naised töötasid mõned, kes töötasid, kes vigaseid, seda vajalikuks tegid ka mingisugust lihtsat tööd, aga et keeletase oli ikkagi päris hea juba 70.-te alguses, et mõned töötlesid sekretäri tena ja ametnikena ja ja kooliõpetajatena näiteks meil oli üks väga agar, seda ei olnud küll niisugune vedajale, ta hoidis kõiki asju käigusenialiseeri puust tema juhatusse kaitset kanda ja tema oli lasteaednik kutse poolest, niiet viis päeva nädalas tan, möllas nendes astega ja siis tuli pühapäeval veel kord lastega möllama ja tal oli ka jätkuvalt häälega probleeme, sellepärast et hääl lihtsalt väsis ära selle töö peal. Aga praegu. 21. sajandil kui palju on eestlasi pahvalus, kui palju on kirsse Pafalas. Kirss ei ole ühtegi, minu isa suri aastal 99 ja me olime vennaga juba eemal, mina olin Torontos ja mu vend oli bostonis. Ja mina käisin isa viimastel aastatel Torontos töötasin ma käisin ikkagi iga teine nädalavahetus kodus isa juures ja isa oli viimase lõpuni väga hea tervise juures. Aga lihtsalt, et lapsed puutuksid vanaisaga kokku. Ja sel ajal, kui mu isa visa viimasel eluaastal seal võis seal veel olla oma 200 eestlast, aga nad ei olnud, nad olid vananenud. Lapsed olid laiali läinud, nii et üks jõulupuu suudeti aastas teha ja see tehti koos loteriiga ja siis tehti ka süüa niisuguste noh, hapukapsaste praadi ja nii nagu eestlased on harjunud. Ja seda siis korraldati erinevates kohtadesse, sensionärsonalinstid vahepeal kolis ühte teise niisugusse sarnasesse majja. Nii et ikka oli üks kogunemine aastas vähemalt ja vabariigi aastapäeva tähistati, teen vaikselt. Ja mis siis toimus, mis on kurb muidugi. Aga saadi kuku matustel. Ja matma tuli pastor rändpastor, kes oli tükk aega tuli päris alguses, kui mina mäletan, tuli õpetaja koguni New Yorgi linnast ja sõitis läbi need vahepealsed eesti kogukonnad ja siis nii-öelda jumalateenistusest oli iga kahe nädala tagant selle tõttu, et oma oma pastorit ei olnud ja siis lõpus, kui mina minu isa suri, siis oli noor pastor Hannes aasa, kes tuli Hamiltonist tähendab Kanadast matma. Ja nüüd minu teada on neil nii kokku kuivanud, et neist on järele jäänud telefonivõrk ja muidugi perekondlikud sidemed. Kaks perekonda, keda ma mäletan, olid nii-öelda mitme haruga, et inimesi oli rohkem terve suuselts oli, oli asunud pahvalasse ja nendes peredes ma arvan, et käib ikka veel see kooskäimine tähtpäevadel ja jõulude ajal ja nii. Aga kogukondlik dimensioon on peaaegu et kadunud ja kirik kui selline piss tegutseb ka ainult pühadel. Seitse aastat ei ole teie ise käinud seitse aastat olemas ja mul on kahju selles igatsust ja on ka ikka, tähendab mida ma igatsen, on see, et Eestis on nii ilus komme, käiakse oma lähedaste haudadel. Minu vanemad on mõlemad maetud sinna pahvalasse. Eestlastel oli viine selline plats, mida nad otsustasid üürida, see oli ka ma üles kasvasin, siis käisid diskussioonid selle ümber, et kuhu, et kus saaks minna nagu kergesti ja otsustati pigem odavuse kasuks, nii et see matmispaik on, on päris kaugel sellest nii-öelda ekskeskusest, mis meil oli. Ja ma ei ole oma vanemate haudadel saanud käia väga kaua ja need on küllaltki lagedal, seal ei ole palju puid, need Eesti surnuaiad võrreldes sellega on, on hoopis ubasemad kohad. Seda seda ka kahetsen. Ja mul lapsed kasvasid kokku selle majaga, kus mu isa elas ja mu ema oli siis ammu surnud. Seal olid noh, tõesti, puud olid suured selleks ajaks ja, ja selle maja järele. Ma vahest igatsen, ma mäletan seda väga detailselt, sellel on esimehe 2003. aastal ära, sest oli võimatu Torontos elades seda hallata. Lõpetaksin ühe rõõmsama noodiga, et Facebook on väga tore asi ja seetõttu Ma olengi ühenduses mitmete omaealistega ja me jagame pilte omavahel vanu pilte. Ja see naisterahvas, kes, kes elas meist kõige lähemal meie kodule. Üks pilt, mida siis tema tütar jagas, jõulude ajal oli tema ema 97 aastaselt, kes oli külas. Ja see oli üks väga aktiivne proua, ta oli ka niimoodi perenaiste hulgas alati meil ühiseid olemisi oli ja väga jutukas niimoodi meeldida, soe ja mina mäletan seda veel oma oma isa matustelt, aga ta nägi nii reibas ja tore välja. Ja seetõttu võib-olla see Facebook ongi praegu selline vahend, mille kaudu inimesed saavad veel neid inseid sidemeid alles hoida mis geograafia tõttu oleksid täitsa võimatut ja ületamatud. Aitäh. Selle optimistliku lõpu eest ja soovin, et saaksite oma vanemaid külastada. Aitäh. Palo eestlastest Niagara joa külje all, rääkis Tartu Ülikooli professor Tiina Ann Kirss. Peeter Paul Lüdig, eesti pianist, organist, dirigent esines kontsertidel eesti solistide klaverisaatjana enne sõda Eestis ja pärast lahkumist kodumaalt Saksamaal ja Ameerikas. Ta on klaveril saatnud ka Leic uudis New Yorgis elanud eesti tenorit Heinz riivaldit. Peeter Paul Lüdigi toetab Heints riivalde ja abikaasa Asta riivast. Mu süda kuulub sulle, Franz Lehari operetist, naeratuste maa, Asta ja Heinz riivald ja Peeter Paul vöödik.