Uue Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas nii-öelda oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa ja tita, mulle eesti nägi eesti lugu. Tere sarjas eestlased, maailmas on juttu olnud eesti kirjanikest Lätimaal ja Lätti Tuuri mõjutustest, eesti kirjandusele, nende kaudu aga kahest väga olulisest eesti kirjanikust, kellel olid endal suisa otsapidi ka läti juured. Neist kahest on jutu nüüd algavas saates ja nemad on 1891. aastal Sangastes sündinud läti liivi eesti juurtega August Gailit. Ja 1927. aastal Riias sündinud läti eesti juurtega Ivar Ivask keda kirjandusloolase Liivia viitali sõnul tundis eelmise sajandi teises pooles kogu kirjandusteadlaste Barnass maailmas. Liivia Viitor räägibki täna Lätist ja Lätilt kusest neis kirjanikest ja nende loomingus. Saate toimetaja Piret Kriivan. August Gailit, tema oli sündinud ju Sangaste lähedal Kuiksillal ehitusmeistri perekonnas ja tema lapsepõlvekodus, räägiti mitut keelt, läti keele sai ta ka selgeks juba lapsepõlves. Hariduse omandas ta Valgas asunud Läti kihelkonnakoolis. Pärast 1000 905907 õppis ta Tartu linnakoolis. Isa sooviks oli muidugi perekonnas oli viis last. August, Georg Gailit, tal oli kaks eesnime, oli siis pesamuna ja pojad, saadeti kolm Riiga, et nad õpiksid esitust Hassermanni ehitusfirmas. See oli väga kuulus firma. Kaks vanemat venda said seal väga hästi hakkama, neist said puutöö alal tuntud meistrid, August Gailit, kõige noorem vend, aga ei tundnud, ütleksime, ta ei tundnud kutsumust selle ameti vastu ja seetõttu oli õigem siis hakata tegelema sellega, mille järgi. Ta tundis kutsumust ja selleks oli siis kirjandusajakirjandus. Kailitite pere oli kuulus juba selle poolest, et neil oli tohutult palju raamatuid. Isa oli raamatut, et suur lugeja, tal oli ka nagu ehitusfirma, kus siis oli 40 palgalist töötajat. Aga see oli suviti tol ajal talvel ei ehitatud ja selle tõttu olid tal talvekuud vabad ja mida ta siis kodus tegi? Tegi muidugi vajalikke majapidamistöid, mis olid meeste tööd, aga luges kogu aja ja tema raamatukogu koosnes tõesti klassikutest, tal oli väga palju saksa kirjandust, aga tal käis ka tohutult palju ajalehti. Talgesid läti lehed käisid, ilmselt ta ikkagi teenis ka hästi? Jaa, tal käisid siis Eesti ajalehed ja siit sai siis ka noor August Gailit aimu, mis siis maailmas toimus, mis toimus kultuurielus ja Ta soovis ka ise hakata ajalehtedele kaastööd tegema. Nii et iseõppijana Riias ehitusfirmast või sellest ehituskoolist ära tulles alustas ta siis ajakirjanikuna ja asus tööle ajalehed Lintenes, Vestness ise toimetusse. Kirjutamiskogemust tal siiski oli 20 aastaselt, sest 16 aastaselt oli ta kirjutanud pikema jutustuse, mida ta ise nimetas jugaromaaniks. Aga ta hiljem suhtlus tohutu kriitikaga sellesse esimesse tisse. See oli ilmunud Pärnu ja Viljandimaa niisuguses kahe maakonna peal levivas ajalehes joonealusena ja see oli ilmunud 1910. aastal ka eraldi raamatuna. Aga see tähendas ikkagi kirjutamise kogemust, nii et see oli ka oluline. Ja selles intenes Vestnessises töötas siis Kaili, et päris tükk aega tegi kaastööd niikaua, kui ajaleht kolis jällegi esimese maailmasõja tõttu Pihkvasse. Ja esimese maailmasõja ajal sai Kailitist rindekorrespondent. Ta saatis sõnumeid mõlema maa Eesti ja Läti ajalehtedele ja ka Peterburi ajalehele. Nii. Ehk siis päevad on selle tõlge. Ja kui 1914 valmiski tal Riias see tõeline esikromaan muinasmaa siis selle trükijõudmisega sõja tõttu tekkisid raskused ja ilmus ta ju alles 1918. Hiljem on kirjandusteadlane Heino puhvel kõnelenud sellest ka, et huvitaval kombel kirjutasid ühel ja samal ajal kolm eesti kirjaniku puheeemmlaskonna elust, kuigi nad omavahel ei olnud sõnagi sellest kõnelnud, et nad just sel teemal kirjutavad. Ja need kirjanikud olid siis Friedebert Tuglas, kes kirjutas Feliks surmussoni ja Oskar Luts, kes kirjutas oma kuulsa soo. Ja kolmas oli siis August Gailit, kes kirjutas muinasmaa, kus samuti olid tegelaseks siis puheeemmlased kunstnikud. Nii et võib-olla see oli siis ka omamoodi vastukaal sõja meeleoludele. Aga igal juhul on see huvitav nähtus ja muinasmaa äratas muidugi ilmudes väga suurt tähelepanu. Nii et August Gailiti kirjanduslik tegevus põimus tol perioodil kogu aeg aja kirjanduslikuga taju oli kirjutanud eesti kirjandusest ja eesti lüürika kast ja Juhan Liivist ja eesti naislüürikutest eesti kirjandusseltsi auhindadest ja kirjameeste seltsi koosolekutest ja ühtlasi tutvustanud ka soome kirjandust läti lugejatele. Ja see ongi jällegi huvitav nähtus, et kõik läti kirjanduse tead, kes Eestis kanda kinnitasid, nad hakkasid ka soome keelest tõlkima. See Soome teema ja Soome kirjandus ja kultuur oli kolmekümnendatel väga moes, ühtpidi see oli eestlaste ka seoses ka hõimuliikumisega, aga teistpidi see ärataski tohutut tähelepanu. Nii et see niisugune maailmakirjanduse teadmised, mis ise pea Gailit sai Riiast need kujunesid tema jaoks väga oluliseks, eriti skandinaavia kirjandus alates Sis Ibsenist, Björn sonist, Hamsunist, keda ta ka väga hindas. Ja teda mõjutasid muidugi ka Vene ja Poola sümbolistid. Ja Riia andis Gailiti-le väga palju, nii nagu ta andis väga palju. Vildele andis väga palju Kitzbergile Ernst Hennole just selles mõttes maailmakirjandusse süümisel. Et nad said nagu aimu just nimelt Riias. Kirjandus oli kättesaadavam, kirjanduselu oli elavam ja isegi nagu linde on öelnud, et kogu see kirjanduselu oli nagu leegitseva ja, ja kirglikum. Seda on öelnud ka Gailit, et niisugune kirglik suhtumine kirjandusse, et see oli lätlastele just tohutult omane, et Eestis oli kõik kuidagi nagu ikkagi pisut leigem. Gailiti oli siis rindekorrespondendina tegemist ja tal oli tegemist siis kultuuriteemadega, mis muidugi sõja ajal jäi ikkagi pisut ei tahaplaanile. Ja kui Riia-le hakkas rinne lähenema, siis ajalehed ju lõpetasid tegevuse. Kailitaga asus 1916. aastal Tallinna, kus ta õed ees elasid. Kairitil oli ka üks vanem õde, kes oli elanud mõnda aega Riias. Nii et kui tema 1911. aastal läks Riiga, siis oli tal ikkagi seal ka õde, jällegi niisugune tugi, kaalitite perekond oli ju väga kokkuhoidev 11 toetav ja abistav ja tema vanem vend Karl Gailit, kes on samuti avaldanud oma mälestusi oma vennast, kirjanikust, Kailitist, tema on kirjutanud väga huvitavalt siis ka noore August Gailiti kirjanikuks saamisest ja tänu talle, et ta teda majanduslikult toetas, saigi Gailit siis tegeleda selliste asjadega, millega võib-olla kodus polekski võimalik olnud isa valvsa silma all tegeleda. Sest ikkagi eriala omandamist peeti oluliseks. Ja muidugi see oligi oluline. Nii et kui nüüd jah, kõnelda nendest kõikidest Gailiti tegevusharudest ja suundumustest, siis siin on muidugi põhjust kõnelda ka sellest, et Gailit tahtis tus omandada meditsiini eriala. Ta õppis Urozdovtsevi meditsiiniinstituudis koos oma õega, kellest kujunes ju Tartu haiglates, ütles hästi tuntud ja väga kõrgetasemeline haigla põetaja, taia. Ja Gailit õppis seda meditsiini suure süvenemisega, aga lõpueksamiteni ta ei jõudnud. Nii et jällegi jättis pooleli, et ilmselt see tõeline kutsumus ilmutas ennast ikkagi niivõrd tugevasti kirjanikuks saamise vajadus. Ja siin ennist ma ütlesin, et kallid tuli Tallinna 1000 916917 ja ta tuli kõik oli kuidagi nagu õigel ajal, selles mõttes, et siis hakati ju tegema jõulud 1917. Ja Gailiti saabumine Tõi muidugi sellele Siuru seltskonnale värvi, seda värvi jätkuski üheks aastaks, et värvid olid tõesti sellised väga intensiivsed. Ja siin oli siis Kaili tööl Tallinna teatajas. Nii et samal ajal siis ta osales ka vabadussõjakirjasaatjana, käis partisanide ja soomusrongide juures. Sellest on kirjutanud Bernard Kangro oma selles kuulsas artiklis, mis on ilmunud ka hüvitist välja antud kogumikus. See on Eesti Kirjanike kooperatiivi Väljaanne mälestusteos, August Gailit ja Bernard Kangro. Artikli pealkiri on noor Gailit ja noore Gailiti ongi ta võtnud väga põhjalikult luubi alla, analüüsides nii tema rahvuslikku kuuluvust, tema perekonna niisugusse, et ajalugu maininud väga olulise punktina. Seda on ka muidugi teised teinud, et kallid vanaisa tuli ju Eestisse liivi aladelt, see oli siis Salatsi jõe äärest ja Burtnie Kuu järve äärest. Ja oma keele oli ta kahjuks juba kaotanud või kaotas siis Eestis elades. Nii et jäi ainult see teadmine, see niisugune võõra vere teadmus ja selle juurde on Gailit pöördunud hilisemas elus kogu aeg tagasi, ta on ennast võib-olla üks enim ennast analüüsinud Eesti kirjanik ja Gailiti, kuigi see tema väline tegevus nüüd ütleme jälle nagu Ernst Enno oli ju see tohutu intensiivne ja selline lõbusus seal Vironia juures, et ta ütles, et lõbu ja rõõmu peab ka olema inimesele, et muidu on elu tasakaal paigast ära. Aga Kairitil oli see, see niisugune rõõmus tegevus just nimelt Siuru perioodil. Ja eks teda siis tuntigi rohkem kui sellist seltskonna tegelast, kuigi nagu me näeme, selle kõrvalt tegeles ta ka intensiivselt siis ikkagi sõjategevuse vaatlejana ja sõja sõnumite saatjana. Nii et üks nagu tasakaalustab teist. Ja Bernard Kangro on siis vaatluse alla võtnud ka selle, tema võõra vere küsimuse ja teinud seda põhjalikumalt, kui võib-olla teised uurijad pärast sõda ei olnudki võimalik siin Kailitist rääkida, piisas ju sellest, et Kailitilt oli ilmunud sellised teosed nagu isade maa ja Ta kavatses seda ju kirjutamise ajal tookord veel ka jätkata, kirjutada vabadussõjast juurde veel kaks osa. Nii et Gailit oli nõukogude perioodil persona non grataks. Ta eesti kirjanduses. Ega temast ei kõneldud. Ma ei mäleta, et ka teda oleks mainitud 70.-te aastate alguses keskkoolis käies. Lõunaeestlased teadsid August Gailiti loomingut ja muidugi suure teene tegi ära Nipernaadi film mis tõi siis Gailiti nagu tagasi ja see oli tõesti suurepärane film. Peaosalise Tõnu kargiga eesotsas ja sealt algas siis jälle võib-olla see tagasitulek Gailiti juurde, aga väliseesti tegeles Gailiti ka kogu aeg Peeti Gailiti sünniaastapäevi. Tema lahkumise järel tähistati tema surma-aastapäevi. Nii et kvaliteet lihtsalt ei saanud unustada. Vaat kui see Bernard Kangro artikkel läbi lugeda, siis on selge, et miks kallitit ei saadud unustada. Gailit oli ka oma noore ja, ja üldse oma kirjanduslikus loomingus kohati väga sünge ja talle meeldis selliseid õudustäratavaid asju kirjutada. Et minule on need meenutanud võib-olla Boschi maale või selliseid, selliseid tõesti hirmu ja niisuguse sellise ärevusega pikitud noote on seal väga palju maailma lõpust inimest suutmatusest nagu niisugust eetilist imperatiivi jälgida, mistõttu maailma ootab paratamatu hukkumine on päris mitme Gailiti teose sõnum. Ja muidugi sellele liitub selline muinasjutuline aspekt ja eks need tema tegelased on ka nagu mingit muinasjuttu kangelased või juba oma nimede poolest, mis on eriskummalised erilised, nii et jäävad meelde, et see on niisugune teistmoodi kirjandus. Kas on lati moodi kirjandus võib-olla isegi küll ja et, et seda värvi on rohkem, intensiivsust on rohkem. Ja Gailiti pessimism on ka võib-olla jah, see läti pessimism huumorisaade maas, aga vaat just nimelt see huumor ja iroonia, et see on omapärane seos, on lätlastel see, see niisugune võib-olla tõesti öelda, et, et selline nagu depressiivne, võib-olla veidike kohati depressiivne olek, mis vaheldub sellise iroonia ja huumoriga mis aitab jälle nagu seda elujõudu tagasi saada ja tasakaalustab, et Gailiti oli see kuidagi doseeritud väga hästi minu meelest, kuigi ta seal lõpupoole nagu ise on murelik, kui ta selle võõra vere kirjutab ja seal tõesti ka muremõtetesse laskub. Et ta oma esivanematest sellest liivlaste pärandist nagu midagi tea, sellest on kaugenenud ja kuidas see hiljem hakkab nagu kätte maksma, et kui sulanduda teise rahva hulka. Et see esialgne veri nagu tol ajal armastati öelda, ega see jäta rahule inimest, see hakkab ennast nagu, nagu taim, eks ole, üles viskama, et, et tärkavad uuesti mingid niisugused kummalised tunded, need tulevad, ei tea kust nägemuspildid ja sellest ei saa lahti ja Gailiti ongi just see, tema viimaseid novelle, see võõras veri, mis on tegelikult tohutult huvitav, see nagu on selline irratsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahepeal balansseeriv, kus siis reaalsus kogu aeg hajub ja uuesti ilmub. Et see on tõesti nagu räägiks mingi või keegi teine inimene Gailiti seest ja seda teist on seal väga teravalt tunda. Nii et Gailiti-le, kes oli ikkagi niisugune väga endasse süüvinud, eriti just paguluses. Et temale jah, oli see niisugune võõra vere üle mõtisklemine üks niisuguseid olulisemaid küsimusi. Ja muidugi see kurbus, et ta enam ei osanud keelt ja see keelekadu, et seda on võimatu teisel inimesel tunnetada, mida tunneb see, kes peab ennast oma rahva viimseks liikmeks. Kaalit muidugi pidas ka ennast viimseks romantikuks, aga selle romantika poolega nüüd nii palju, kui mina olen kvaliteet uurinud, oli see päris huvitav, sest elu esimesel perioodil, kui ta kirjanikuks sai et siis ta nagu sihiteadlikult rõhutas seda romantikat, sest kuskil siit Kangro artiklis lipsab ka läbi see, et kaalit uskus, et kui oled romantik, elad kauem. Et romantika annab nagu elujõudu ja ta kuidagi nagu nagu kes seda romantikat sinna sisse, kuigi eks see läti luule, eriti Läti kirjandus on lüürilise ja Gailiti kohta, on öeldud, et ta oli tegelikult nagu proosaluulet taia. Vaat läti keel on juba võib-olla sellise merelainet rütmiga, kui seda keegi väga ilusasti rahulikult aeglaselt kõneleb. Nagu kõneldi teise maailmasõja eel nagu Lätti emigrandid kõnelevad veel tänaseni. Vaat et siis tänapäev on kiirustav ja see on ka keeles ja kõnes aimatav ja kuuldavaks saanud, aga tollane keel oli tõesti niisugune merelaineline ja see lisas sellist poeesiat. Asjata ei nimetata Kailityt sellise poeetilise rütmi ja poeetilise lause meistriks. Et vaat see on jälle läbi uurimata alad, mis ta on juurde andnud eesti keelele oma läti keelega. Ja kallitist on veel palju, mida jah, uurida ja avastada. Aga Gailiti jah, kõik need tema pildid, kus ta on sünge näoga, vaat siit on ka võimalik välja lugeda seda, et ega ta ei olnud nüüd mingi lõbus ilmu rull. Jah, ja ta kogu aeg muretses näiteks tema mure oli ka huvitaval kombel paguluses see, et kuidas eesti kirjandust, mis nõukogude ajal ju ilmus ainult paar raamatut ju nõukogude okupatsiooni tulles aastas, et kuidas seda nüüd välismaal nagu püüda järele aidata, et vaata, lätlastel on juba ilmunud suur rahvaluulekogumik, et võõrsil ja miks eestlased seda ei tee, et ka seal jälgista seda läti kirjandust ja püüdis jälle eestlasi tagant nagu togida. Tehke ometi rutem ja, ja et oleme ometigi jälle nagu võrdselt nähtavalt jusse nähtavaks olemine oli väga oluline väliseesti kirjandusloos. Ja teiste rahvaste hulgas muidugi ka. Nii et lätlased pidasid omakorda Gailiti silma peal kohe, kui Schwartz asus tõlkima neid teoseid ja need ilmusid Gailiti kutsuti alati ka Lätti õhtutele, ta ju rääkis vabalt läti keelt ja eks ta natuke epateeris sellega selle läti keelega ka, et Tartus, Werneri kohvikus oli ta Schwartsiga rääkinud ikka läti keeles. Selleks teised Eesti kirjanikud aru ei saaks. Nii et, et jaa, Gailiti puul, jah, tõesti see, see niisugune kurbus ja süngus ja see võõra vere probleem, et see on teravam kui kõigil teistel. Ja kui nüüd siit Gailiti juurest edasi minna Ivaskini siis Imaskil hakkas, see võib olla ka ilmnema elu lõpu poole. 80.-te lõpus Ivaski suri 1992, Ivaski puhul hakkas ja 1980.-te lõpp puus, võib-olla see see eneseanalüüs ja enesetunnetus, et kellena ta siis ennast õigupoolest tunneb ja see, kuidas ta Riias ringi jalutab 1988. aastal ja oma päevikusse hiljem märkmeid teeb? Vaat sealt võib ka aduda seda, et ikkagi ta tundis ennast ära nagu kõige rohkem Riias, kuigi Rõngu oli see tema lapsepõlvekoht. No lapsepõlvega on üldse niisugused lood, et, et seal tuntakse ennast alati ära, et see on nagu tagasi mingisse unele kui minek, kui viibida oma lapsepõlvekodus, kust ollakse kaua eemal viibinud. Aga Ivar Ivask, jah, kes siis alustas ka nagu Gailit mitmekeelses kodus selles mõttes, et Ivaski ema oli ju lätlanna, kes suri, kui Ivask oli kümneaastane. Ja isaga rääkis ta eesti keelt, emaga läti keelt, aga perekonna omavaheline suhtlemiskeel oli saksa keel. Ja kui võtta nüüd sinna juurde, et Ivask alustas luuletamist saksakeelse luuletajana ilmselt tegi ta seda Saksamaal Marburgi ülikoolis, õppides pärast sõja põgenemist 1946. aastal astus ta Marburgi ülikooli seal saksa kirjandust uurides saksa kirjandust õppides ja hiljem austria kirjandusega ka saksa keeles tegeldes. See kõik tähendas seda, et see tema ruum oli saksakeelne ruum. Et siin ei ole midagi imestada. Ta kirjutas saksa keeles ja midagi ei ole imestada, kas selles, et Marie Under, kes otsustas ka tõlkida ära Ivar Ivaski mõned luuletused omal valikul valis selleks ju välja Ivar Ivaski saksakeelsed luuletused ja Ivar Ivask solvus. See tähendab ka seda, et, et Marie Underi taolisele kõla võib olla ülimalt nüansseeritud kuulajale, tundusid need luuletused võib-olla loomulikumana kui eestikeelsed. Eestikeelse esimese luuletuse kirjutas Ivar Ivask, viibides Soomes puhkuse ajal 1958. aastal ja ta oli selle üle ülimalt õnnelik ja sellest peale jäigi ta eestikeelse luule juurde. Temast sai eesti luulet taia. Ta rõhutas seda alati. Ja näiteks kui 2000 date aastate alguses anti ju Eestis välja Ivar Ivaski, Astrid Ivaski ühine luulekogu rändav järv, mille koostajaks ma olin. Ja mõned aastad hiljem ilmus leedus analoogne kogumit küll pealkirjaga lendav järv siis sinna valiti välja ikkagi kaks niisugust, seal olid lisatud ka ülevaateartiklid. Ivar Ivask kirjutas ülevaate eesti luulest. Sest tol perioodil, kui ta seda kirjutas kuuekümnendatel, et siis oli, oli ta tõesti tema niisugune identiteet oli Eesti identiteet. Ja Astrid Ivask kirjutas siis läti luulest põhjaliku ülevaate sellele leedukeelsele väljaandele. Ivar Ivask õpetas ka Astrid Ivaski selgeks eesti keele, et omavahel kodus selles keeles rääkida. Ja Astrid Ivask jäi ju eesti keeles rääkimise juurde truuks selle juurde kuni elu lõpuni. Kuigi tal juba väga vana inimesena oli raskusi mõnede sõnade leidmisega, aga ta ei lubanud ennast katkestada ega teisele keelele üle minna, vaid jäi eesti keele kõnelemise juurde, sest see oli Ivari keel. Aga luules siiski võib-olla mõnes kohas ilmneb ka see, et Eesti keel ei olnud päris tema emakeel. Et seda on seda teemat käsitletud ja seda on ta ise muidugi ka analüüsinud neid oma luulekeeli. Ja kui nii võtta, siis ühest keelest teise nihkumine, et võib-olla see annabki tunda luules, see ei pruugi tunda anda proosas. Kuigi ma juba siin ütlesin, et Gailiti on see läti lause et see on midagi muud, see on väga ilus ja, ja see annab juurde ja rikastab tõesti eesti kirjandust. Aga Ivar Ivaski puhul jah, et selles suhtes nagu võib-olla on mingi mingi aimatav vahe siiski neis Paul-Eerik Rummo tõlgitud balti eleegia, kes need ta ju kirjutas inglise keeles ja need tõlkis Paul-Eerik Rummo eesti keelde ja et sealt on nagu Ivar Ivaski nisugune tohutu kuulsus, luule, Dajana tulnud, et võib-olla muidu tal eesti luuletajana seda suurt kuulsust polegi võib-olla nii nii suurt olnud. Aga Balti eleegia on need, mis on nagu tõesti eesti kirjanduslukku kirjutatud, kuigi algselt on seda tehtud inglise keeles. Aga nüüd need on tõesti väga head luuletused. Ja muidu võib-olla jah, Ivar Ivaski luule kirjutamislaad oli ka selline proosa luule. Vot see on jällegi võib-olla, et see, see keeleküsimus tuleb siit, aga no need on väga-väga peened, väga keerulised küsimused. Loodetavasti tullakse nende juurde tagasi, et siin luuleuurijatel on tegevust. Aga Ivar Ivask jah, et kümneaastaselt vaeslapseks nii öeldes jäädes, sest isa oli kogu aeg tööl ja sõitudel ega tal ei olnud lihtne, emotsionaalne side on ikkagi emadega. Et aga see, see jäi ju ära ja siis need suved, Rõngus, need olid siis sellise emotsionaalse eluavaldused võib-olla rohkem kui talvel siis Riias koolis käies. Ivar Ivask käis ka minu teada aastakese Riia eesti jalka koolis, aga siis ta võeti sealt ära sellepärast et ega see kuul ei olnud tugev kool tol perioodil kolmekümnendatel, et hiljem on ta muutunud palju tugevamaks siin praegusel ajal. Et niisugune keeleprobleemid ja sisse niisugune rändamise probleemistik. Vaat see on huvitaval kombel juga Ivaskitel, sest isa oli tal ju ka selline vaga punud, kes õppis Peterburis, tahtis stiiglitzi kunstikooli lõpetada, aga ta ei saanud seal kuigi kaugele. Peterburi rännak pest 1918, kui ta SAISis Riiga tagasi, siis oli ju juba Eesti vabariik, aga see rändamine ja Eesti vabariigi tunnustamine ja kõik see oli väga keeruline. Ja võib-olla taga tahtis riigiga pinnasest, Riias oli käinud soolavooris juba Ivar Ivaski isa Vidrik Ivaski isa, ehk siis vanaisa, kes oli Rõngust käinud siis Riiga ja talvistel külmadel õhtutel tuttel oli siis kirjutanud ka märkmikusse, laule ja luuletusi. Ja minu teada see soolavooris käimine põhjustaski talle surmava häda. Aga see tähendas seda, et Ivar Ivaski isa Pidrik Ivask pidi ise jällegi hakkama saama ja niimoodi vaga pundina tegutsedes ära nähes, et näitlejast temast ei saa, tuli ta siis Riiga fordi ärisse. Eks äris läheb ka näitlejameisterlikkus tarvis, seda me teame kõik kui ärides käia ja ta tegeles seal kinnisvara ja kaubandusega ja ta oli ärimehena väga-väga edukas. Kas Riias asutas ta Rotary klubi ja oli selle esimene esimees, teda mäletatakse veel tänaseni, seal Riias jällegi luges väga palju. Elu lõpul hakkas huvituma müstikast nii et tema lahkus samuti nagu poeg Ivar ja minias Astrid. Saksamaale Saksamaalt mindi USAsse, ainult et Ivar Ivaski isa läks elama Californiasse, hakkas tegelema apelsini kasvandustega. Nii et asjata ei küsi Ivar Ivask ühes oma luuletuses, et kui mitmeid kodusid kanname maast maasse, keelest keelde, ühtegi kunagi keelustamata. Et see tähendab, et kodud olid olid siiski võrdsel niisugusel positsioonil tol perioodil, kui ta kirjutas oma väikese Riia raamatu tuubi Riia luuletuste tsükli ja vaat see on väga huvitav. Mina tegin kunagi sellest ettekande, kas see oli Ivar Ivaski auhinna üleandmise ajal 2006. aastal, sinna oli tulnud ka seltskond lätlasi, kes mind pärast kohe kõnetas, sest neid hakkasid kohutavalt huvitama, et eestlaste kodud Riias ja Ivar Ivask on selle jäädvustanud oma luules. Ta on lausa võib-olla ütleks, et trepiastmetel lävepaku raamatu kappi ei raamaturiiulite sisu. Vaipade kõige järgi on kirja pannud selle kooli tänav 13 Eesti kodu interjööri. Nii et see oli kuulus kodu ja kahtlemata peaks, see on saatkonnaga ju ühe katuse all ühe õue peal, sinna kuluks ära panna, kindlasti selles mõttes asetada ja üks, üks korralik tahvel Ivar Ivaski mälestuseks, et selles majas elas maailmakuulus kirjandusteadlane ja luuletaja Ivar Ivask. Nii et, et see raamatukapp jällegi, mida sisaldas, sisaldas sedasama nimistut. Ma olen kohe vaadanud nüüd üle uuesti kirjalik kirjanikuhaaval see nimi nimestik oli ju sama jällegi et võib-olla lisandus siis seal Rilke Ivaski puhul Tagoore siis Hoffman, staaliga tutvus ta juba isa raamaturiiuli kaudu ja muidugi pood läär. Nii et ta ütleb ka ise. Kirjutuskapp on see, mis ülendab ja ühendab kodu koduks. Nii et need on Riia pildid ja minu meelest on neil täiesti eriline väärtus nendel luuletustel, et sinna on talletatud seesama minevik, mis Ivar Ivaski sõnul seisab kogu aeg meie käekõrval, meie käeulatuses ega ei ole kunagi meie kõrvalt lahkunud. Aga 1988, kui Ivar ja Astrid tulevad esimest korda tagasi Riiga, sest Eestis käidi ju 1974 Tallinnas. Oli see Soome ekskursiooniga tulek, mis oli Ivar Ivaski kohutavalt traumeeriv oma läbiotsimiste, raamatute, konfiskeerimise ja igasuguste muude raskuste tõttu. Et nüüd jõutakse tõesti niisugusse vabanemise meeleollu astunud Riiga ja käiakse siis kooli tänav 13 ja kooli tänav 21, kus elas oma lapsepõlves Astrid Ivask. Mina olen ka seal majas käinud, see oli veel avatud, mõned aastad tagasi tehti seal remonti ka niisugune tüüpiline värviliste vitraažakende ja suurte uhkete kõrgete lagedega koridoride ja treppidega vana riia maja. Ja seda on filmitud. Ivar Ivask ise filmis seda Riias, käies neid maju kõiki nii väljast ja nii palju tol ajal pääses ka sisse. Ja siis, kui ta tuleb Riiga, siis ta käib kindlasti ka raamatukogudes, nii et selles kuulsas Messinži raamatukogus, mis tänaseks on suletud ka on see saatkonna lähedal asub ja Läti Teaduste Akadeemia praeguses siis ülikooli raamatukogus. Kõik tema päevad on täis väga tihedad tegevust 88. aastal. Ta käib rahvalaulude valimikku Saule, seda aina esitlusel, mida esitleb ei keegi muu kui Vaira Vike-Freiberga ja vihma Belševitsa juures viibib ta külas ja seal on kohal kaak, nuts Kuieni, eks kes oli kuuekümnendatel aastatel veel Siberis vangis olnud läti luuletaja, Lätis teatavasti arreteeriti inimesi ja saadeti Siberisse. Kultuuriinimesi veel kuuekümnendatel aastatel. Ja kui aasta hiljem 1989 on Astrid ja Ivar Rivos kutsutud Riia luulepäevadele ja Ivar loeb Baltija leegiaid läti keeles. Raimonds Pauls saadab klaveril vahepaladena Astrid Loeb oma vabadusteemalisi luuletusi ja teda saadab kandlemängija Tatse Weinberg ka. Et see kõik on väga ülev ja see kõik on kajastatud Ivar Ivaski päevikutes. Ja siin on ka neis päevikumärkmetes paar niisugust lauset, kus ta tõesti arutleb, et Riias tunneb ta ennast tõeliselt kodus. No siis kõneldi juba läti keelt rohkem, Riias oli küllalt palju ikkagi ainult vene keelt kuulda, seitsmekümnendatel 80.-te alguses siis kui Riias muutus, nii öeldes väga umbseks Riias oli ju ka, see oli ka sõjaväelinn ikkagi. Et ei olnud nii avatud kui Tallinn puudus side Soomega väga paljud Riia eestlased kolisid siis tagasi Tallinnasse. Nii et Ivar Ivask tegi õigesti, et ta ei läinud seitsmekümnendatel aastatel Riiga ja kas teda oleks sinna lubatudki, see on küsimus. Aga jah, see kodutunne, see läti keele lähedus, vaat see ärkab. Ehkki 60.-te eluaastates olevas Ivar Ivask is. Et siin siin on jah, jälle niisugust mõtlemisainet. Aga see muidugi ei tähenda, et Ivar Ivask suhtus võrdselt ikkagi kajastades mõlema maa kirjandust oma kuulsas kirjandusajakirjas, kuhu ta kutsuti tööle 1967. aastal. Lahkusid ju Ivaskid noort vildi ülikooli juurest ja asusid tööle UCLA hoomasse. Oklahomas sai Ivar Ivask professori kirjandusprofessori koha ja sai ka siis ajakirja Vuks prood, mis 1977 muutus uuelt litrichedu teeks, mis ilmub tänapäevani selle ajakirja peatoimetajaks ja selle ajakirja võib-olla suurimaks uuendajaks, sest Ivar Ivaski ajal hakati seal välja andma. See oli ka otsapidi seotud ajakirjaga nostati kirjandusauhindu, mida on nimetatud mini noobeliteks ja korraldama neid Pluuter puukonverentse, hispaania ja prantsuskeelsetele kirjanikele, sest Ivar Ivask huvitus väga ka hispaania ja prantsuskeelsest kirjandusest. Nii et tema ampluaa laienes nii tohutu tult tol perioodil ja see oli ka Uueldidesse tud. Ei, oli ka selline koht, kuhu nagu tõesti suubusid kokku kõik maailmakirjanduse suunekesed ja sooned selles mõttes, et inimesed saatsid sinna oma uudisloomingut. Kuulsad kirjanikud pidasid kirjavahetust Ivaski ega igal aastal korraldati mingeid üritusi, et see kõik tähendas väga palju. Ja kui ma nüüd tulen tagasi selle riia teema juurde, siis paradoks on ju see, et meie tunneme Ivar Ivaski kui Riias sündinud eesti luuletajad ja maailmamainega kirjandusteadlast kelle abikaasa oli lätlanna, kes rääkis eesti keelt. Lätlased tunnevad iva rivaskit kui maailmamainega kirjandusteadlast ja Astrid Ivaski abikaasat. Ta ei jõudnudki ennast tutvustada Riias nii palju, võib-olla kui oleksid kõik inimesed seda lootnud, sest nad olid nagu sõõm värsket õhku Riiast sellest kõik, kes nendega kohtusid, on kirjutanud ja seda ka öelnud suusõnaliselt neile. Et neis oli seda vabaduse vaimu ja Ivar Ivaski suliseda päris kindlasti väga palju, sest temagi oli niisugune leegitsev võitleja. Või nagu Astrid Ivask on öelnud, et Ivar põles kuni elu lõpuni. Aga Ivar Ivaski lahkumine oli siiski äkiline, kõik tema alustatud niisugused tädi ja, ja töösuundumused, kõik jäid ju pooleli. Ja see, mis ta tegi, ära puks bürood ja uuel dekritse hiljem uuel tekitse tudei veergudel. See oli ju väga oluline, sest tema rõhud tas ikkagi ja käsitles Eesti, Läti ja Leedu kirjandust, andis neile väga suure aktsendi oma ajakirjanduses. Need olid ikkagi olulised teemad. Eesti, Läti ja Leedu kirjanduse teemad rõhutas just neid kui iseseisvaid Euroopa kirjandusi. Mitte kui Nõukogude Liidu kirjandusi. See on väga huvitav see võrgustik kõik, aga seda muidugi ei jõua siin selle Riia eestlaste saate piirides käsitleda. Nii et see Riia kodu ja see eestlase ja lätlaseks olemise piir ja see võõras veri, et ilmselt on Gailiti siiski õigus, et see annab ennast tunda, et seda adutatakse, see põhjustab selliseid sünguse ja pessimismi puhanguid. Aga samas on see ka väga rikastav, nii et, et ei kujuta ette, et eesti kirjanduses ei oleks Gailiti ega ei kujuta ette ka, et eesti kirjanduses puuduksid need Ivar Ivaski, Balti jäleegiad. Kirjandusteadlase Liivia Viitori sõnul on Ivar Ivaski panus Eesti kultuurilukku tohutu tipptasemel luuletaja ja kirjandusteadlane ja kunstnik peale kõige veel ka. Ja saate lõpetuseks kuulame Ivar Ivaski ennast kaheksas balti eleegia Paul-Eerik Rummo tõlkes kõigepealt ja siis originaalis inglise keeles autori Ivar Ivaski esituses mari tarandi saatest 1989. aastal Tallinnas. Sinis. Put varjundi kannavad sujuvalt lapsepõlves Eestis Mu isa silmadesse männi tahvelduses veranda lõhnavasse tarru kus esmakordsel tajusin kiirgavate akende kuju ja oma keel soome-ugri, mitte indoeuroopa selle muusika ja hingematvalt lühiduse ime. Needsamad vokaalharmooniat viisid mu hiljem Soome labürint klikesse Järvisse kus peegelduvat samasugused hingede kujul. Ning ainult Lülmus eristab taevast jama. Lõhi hüppab otse läbi su südame ja sa tead, pea, kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks jäeti, ütleb seda ja häilitud klaas. Kuid üksnes Karjala kaljuneemel augusti öösel võid sa puudutada suurt aru enese kohal ja all ja pida kõiksuse viimset. Südamelöökide see on mu luuletuste keel. See on mu luulekeelud, millest allub, on tõepoolest all. Kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks. Tee peal olen õppinud teisi keeli. Eesti keeles loen tänini oma aastaring.