Kuna Eesti maja ongi peamine, meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud sünnimaa fun seadistada Isamaa Jabite mulle eesti moodi eesti lugu. Tere. Täna räägime sellest, millega Läti pealinn Riia, Baltimaade suurim linn on eestlasi varasematel aegadel meeritanud kultuurieluga. Kaunis linn on ikka pakkunud võimalusi osa saada maailmatasemel teatri, muusika, maali, sõnakunstist ja see loetelu võiks jätkuda. Nii oli see ka läinud sajandil, kui Eesti tulevased teatriinimesed Lätist innustust said. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan kirjandusloolane raamatu, sinu, minu ja meie Riia koostaja Liivia Viitor, kellest siis seekord alustame? Et alustame Leopold Hansenist. Leopold Hansen oli sündinud 1879 ja täpselt 20 aastaselt alustas ta teatritööd Vanemuises August Viira trupis oli koorilaulja. Riiga sattus tema 1903 ja sai seal Imanta seltsi näitejuhiks. Imanta oli 1880 asutatud ja oli juba 23 aastat tegutsenud, kui siis Hansen sattus siis näitejuhiks Imantasse ja seal olid väga tugevad näitlejad. Need olid küll sellised eesti soost haritlased, sekka oli ka käsitöölisi. Ja põhiliselt koosnes seltskond, eestlastest. Oli vist mõni üksik lätlane, kes oli siis kas abielus eestlasega või muidu selline estofiil. Aga laulukooris oli lätlasi, neid vajati häälte täiendamiseks. Leopold Hansen on avaldanud oma mälestustes mõndagi huvitavat selle Imanta perioodi kohta. Ja üldse Riia kohtaymanta asukoht, muide oli pöörmani pargi mineraalvesi la ruumides. Kas sõna imalta tähendabki midagi? Iman Ta peaks olema ikkagi sellest nimest tuletatud Imantist. Vaat seda kohanimena ei ole ma tema kohta küll midagi suutnud välja uurida, aga no vot. Ja väga oluline oli Riiaga Hanno Kompuse jaoks, kes ei olnud küll näitleja nagu oli Hugo Laur, kes tuli 1911 Riiga, aga Hanno Kompus võtaks siiski ta enne, sest tema saabus 1909 Riiga kaks aastat varem kui Hugo Laur. Ja tegelikult Hugo Laur tuli ka mitte sugugi näit ütlemise pärast, milles ta ilmselt ei osanud siis eriti unistadagi, vaid ehituskooli pärast. Ja tema oli siis seotud Riia polütehnikumiga vaid eratehnikumiga. Aga Hanno Kompus tahtis saada arhitektiks. Tema arendas Riias edasi oma kunstihuvi ja võib-olla just Riia kasvataski temast selle tohutu mitmekülgsuse, millega ta hiljem kogu elu tõeliselt säras. Ja Kompus oli ka näitlejaga tali rehases näitleja ja näitejuht. Ühtlasi avaldas ta siis Eesti ajakirjanduses arvustusi teatrietendustest kunstinäitustest. Ja kui algas esimene maailmasõda ja Riia asutused evakueeriti, siis Kompus sattus samuti Moskvasse koos Polütehnikumiga. 1918 tuli ta Eestisse, astus vabadusse ja oli seejäreljoonest ajaks Tallinna ehitusbüroos. Ja nüüd algaski seoses Eesti vabariigi tekkega SAISis kompusele osaks väga võimas tähelend. Temast sai haridusministeeriumi kunstiosakonna juhataja, taia Estonia, dramaturg, lavastaja ja näite ja nii et ta suutis kõike. No tol ajal oligi, et inimesed pidid täitma väga paljusid kohustusi ja olema nii-öelda väga mitmekülgsed. Ta õppis ka ooperi lavastamist Dresdeni ooperiteatri juures ning sai siis 1923 ooperinäitejuhiks. Ühtlasi töötas riigi rakenduskunsti koolis ja teatrikoolis kunstiajalooõpetajana. Ja 1925 kuni 29 oli ta Estonia teatrijuhi kohusetäitja 1936 riigi ringhäälingu saatekava juhataja. Nii et meie, mees, jah, õpil arhitektiks, aga valdas tegelikult kõiki neid alasid, et ta oli tõesti väga fantastiline, kirjutas ka väga huvitavaid arvustusi. Muidugi, 1944. aastal tuli tal põgeneda Rootsi, seal töötas ta nüüd jälle oli hea, et oli tagataskusse arhitekti kutsetunnistus aga alustas kohe ka teatritööga näitejuhi ja näitlejana 1951 Läks ta Rootsist edasi Kanadasse, kus oli siis tegev Montreali Eesti teatri juures. Tema kohta on Eesti mõtteloo sarjas ilmunud väga huvitav raamat ja seal on siis näha, missugune oli tema bluuaa, milles ta kirjutas ja tegelikult ka kuivõrd huvitav isiksus, ta oli. Hugo Lauri siin ennist just rääkisime, Hugo Laur, kes siis tuli ka ehituse pimise pärast Riiga ja õppis professor Berkovi eratehnikumis arhitektuuri 1913 14. Eestlased olid kõik edasipüüdlikud Riias ja SAISis tööd pettashi büroos, kus ta oli kuni 1918. aastani. Ning Riias viibitud aja jooksul oli ta kogu aeg Imanta näitleja ja näitejuht. Hugo Laur on samuti kirjutanud oma Riias veedetud ajast ja ka sellest, kuidas ta tõi 1913. aastal lavale siis Imanta seltsis Vilde pisu hänna mängides ise piibelehte, et temast sai väga suur Vilde talendi austaja ja seda kuni lõpuni. Üks näitleja ja tuntud kultuuriisik. Eesti kultuuriloos on Kaarel Ird, kes on samuti olnud seotud Riiaga Ta sündis 1909 Riias. Läks esimese maailmasõja eest koos perekonnaga, siis back kuusteistkordselt sattus ta Riiga 1927. Tema isa oli selleks ajaks juba surnud, aga võõrasema otsustas minna Riiga. Ja kutsus Kaarel Irdi kaasa. Nii et ta oli sellises noormehe eas ja olid juba oma huvid hakanud kujunema. Nii et kogu vaba aja veetis ta rehases Riia, Eesti hariduse ja abiandmisseltsis. Ja käis väga palju teatris. Ja need noorpõlve teatri muljed Riiast, need jäid temaga kuni lõpuni. Et ta on ise kõnelnud, et noorusarmastus on see, mis jääb nii et koos sõbraga õnnestus tal siis pääsedaga Tayles teatrietendustele ja ta imetles seda Riia teatrit juba sellepärast, et seal algas teater juba vestibüülis ja koli imetamisväärt kuni saalini, et just need erilised kujundused. Need on muide, au sees ka tänapäeval, et Riia ooperis on väga huvitavad kujundajad tegutsenud ja tol ajal ilmselt oli see tõesti midagi väga erilist. Sellepärast et hakati ka tegema selliseid valgustusefekte, nii et see jäi meelde. Ja see jäi meelde Kaarel Hirdile. Ning tema tõmbas võrdusmärgi Tayles teatri ja Priit Põldroosiaegse Tallinna töölisteatri vahele. Ta oskas väga huvitavalt võrrelda, võrdles ka Riia rahvusteatrit ja Estonia draamaetendusi ja pidas siis Riia ooperit Estonia ooperist hoopis kunstiküpsemaks. Aga muidugi ta ütles ka, et sellel olid oma põhjused, et kui juba Wagner on ooperidirigendiks ja luudols liberts teatrikunstnik et need olid ju absoluutsed tipud, et siis see kindlasti annab teistsuguse põhjateatrile. Ird räägib Riia ajast väga positiivselt. Ja temale oli see tõesti selline tõeline kuld, kultuurišokk võib-olla, kui ta 1927 Riiga tuli, sest need iseseisvumisjärgsed raskused olid juba teatud määral taganenud ja niisugune kunstivaimustus oli Riias ilmselt suurem ja see on võib-olla tegelikult Riias suurem ka tänaseni. Sest kui on mingid väga huvitavad etendused ja külalisetendused, siis ausalt öeldes piletid müüakse välja tunni ajaga. Piletite pärast kakeldakse ja piletite hinnad on ka kosmilised. Et seda ma alles mõned aastad tagasi kuulsin, et kuidas seal tungeldakse ooperisse. Riiaga oli Eesti näitlejatest ja just muusikateatritähtedest seotud võib-olla kõige enam selles mõttes, et tegutses ka ise Riia teatris sõnateatris küll aga siiski tegutses kutselise näitajana Karl VII tol, kes oli sündinud 1888 Valgas lõpetanud Treffneri ja alustas siis 1909 vanemate riideäris töötamist ühtlasi ka kultuuri ja niisugust teatritegevust. Temal oli kaasa, tol ajal tegutses Valgas asjaarmastajate teater ja seal etendati vägagi selliseid pretensioonikas teatreid, käe püüti hakkama saada oma jõududega, nii et ta oli sõnalavastustes, hiljem siis katsetas ka selles kuulsas esimeses ooperis, mis Valgas lavale toodi. See oli siis Ifi Keenia Taurises. Et sellised huvitavad momendid on olnud ka Eesti väiksemate linnade ajaloos. Nii, aga nüüd ma ei saa küsimata jätta, mis seos on Liivia Viitolil kari liitoliga. Minul on seos jah, nime poolest, aga toll on läti keeles Viitols ja see on vägagi levinud nimi tähendab paju. Nii et eks need piiripealseid eestlasi oli palju ja kuidas mõisnik neile nime pani, seda muidugi ei tea. Aga Karl Viitol oli Eestile segaperekonnast pärit, läti keel oli tal suus juba lapsena õppis eesti koolis ja need mõlemad asjad tulid talle elus väga suureks kasuks. Et tema pidas ennast eesti näitlejaks. Ja Lätis tegutses ta ju väga lühikest aega. Lätti läks ta 1914 ja kuna ta oskas siis läti keelt, siis võeti ta teatrisse vastu. Tal oli silmapaistev, on need väga hea hääl ja nii ta sattus ka peaosasse jaanis Rainise näidendis puhu tuul, mida siis tol korral Riia draamateatris etendati. Ja muidugi kutsuti ta sõjaväkke. Kui puhkes maailmasõda, siis ikkagi vajati sinna kõiki noori mehi, kes vähegi kõlbulikud olid. Aga jällegi avastati, et tal on väga väljendusrikas hääl. Ta oli ju niisugune bassi poole kalduv parit Don madalapoolne pari. Ta on ja väga jõulise, väga tugeva, väga värvika häälega. Ta sattus hoopiski Soome Vene sõjaväekirikukoori. Kuigi ta oli luterlane ja isegi kaevati ülempreestrile, et ta ei ole ortodoks siis ülempreester vastas, et see ei oma mingit tähtsust, kui inimesel on sobiv hääl. Ja kui ta Eestisse tagasi tuli, siis ta oli muidugi vahepeal võtnud ka tunde eraõpetaja vaata juures niisugune looduslike häälematerjal ilma kusagil kõrgemas koolis käimata. Ta vajas siiski veidike koolitamist ja temast sai siis Estonia esimesi ooperilauljaid. Ja esimesi olulisi rolle oli tal valentiniroll Kuno ooperis Faust ja ta osales seal ka Mehhistona, kui oli tarvis. Ja 1924 ja 26 täiendas ta ennast Itaalias, oli siis Roomas ja Milanos. Ning Estonias tegutses ta põhiliselt ikkagi pärisolistina, aga oli ka oratooriumilauljana väga tuntud. Ja ta jäi lõpuni Estoniale truuks. Tema lõpp oli ju väga kurb, ta nii öeldes hukkus samal ööl, kui Estonia põles. See oli siis 1944, vanust ei olnud tal ju üldse mitte palju. Nii et tema teatritee katkes siis just siis, kui ta oli, ütleks oma tipul ja teatris peeti teda väga suureks autoriteediks. Ta ei pürginud staariks, talle ei meeldinud ennast upitada. Oli väga töökas, väga tähelepanelik kolleegide suhtes. Ja ühtlasi oli ta ka niisugune ennast ise harinud intelligent, kes teadis maailma asjadest vägagi palju. Ja aastate jooksul laulis ta läbi kogu maailma ooperi, literaat, Touri raudvara Estonias oli see siis kas Verdi, Putšiini, Wagner, võibi, see Carmen, kus ta oli siis eskamyllo osas ja ka Evald Aava pikerlastes oli tal osa. Parimateks osadeks on tema puhul peetud siis Rigolettot, Vergi, Rigolettot ja Kortšubeid tšikovskima seepas. Tal oli üks väga huvitav omadus, mis olevat haruldane, nagu ütleb Heino Pedusaar oma raamatus kive Estonia alusmüürist. Ja Karl Viitolil oli koomikuanne ooperis ja traagiku Anne. Et tavaliselt need anded ei ei kohtu ja ta oli mõlemas väga hea, et seetõttu seda Kotsubeid Saikovskima seepas peeti täiesti ületama tuks. Ja samamoodi ka siis neid koomilisi osi, kus rahvas oli tõesti laginal naernud. Et ta oli niivõrd küpselt ja tõetruult need siis esitanud. Nii et on öeldud, et mitte ainult traagiliste hinge ahastuste, vaid ka jumaliku naeru välgu valguses võivad meile avaneda elu põhilised tõed. See koomika paistis just silma, kui ta oli Sevilla habeme ajajas partolo rollis. Nii et Karl Viitolist on tema kaasaegsed rääkinud ainult head ja teda on siin võtnud jäädvustada ka Heidi Sarapuu oma toredas etenduses koos teiste Eston lastega. Aga Riias hariduse saamine, muusikahariduse saamine oli juba keerulisem ja Riia konservatooriumisse pääses eestlastest. Ludvig juht, kes oli sündinud 1894, oli õppinud Tartu linnakoolis ja sai oma muusikalise algõpetuse Virk Hausilt samuti läks pagulusse, 1944 oli väga väljapaistev, nimetati eriliselt andekaks kontrabassimängijaks ja hiljem siis ta tegutses ka välismaal edukalt ja oli ka seal suur seltsitegelane, aga tema Riia-perioodist minul lähemaid teateid Teid ei ole, on ainult see fakt, et ta seal õppis, aga muidugi õppis ta ka Berliini muusikaakadeemias. Ja ta sai üsna ruttu tuntuks, sest oli juba esimese maailmasõja ajal Helsingi linnaorkestris. Hiljem siis Londonis 1930 kuni 1932 ja pärast sorida bostonis sümfooniaorkestri solist. Kirjutas ise ka kontrabassikontserte ja oli üldse väga edukas muusik. Nii et ilmselt jah, tuleks siis lugeda neid sajandi alguse mälestusi Kaarel Irdi mälestusi, mis on väga huvitavad, sealt saab ikka väga hea pildi, nii nagu saab hea pildiga Bernhard Linde mälestustest. Kui siis linde 1937. aastal võttis siis ette oma pika teekonna Riiast Kesk-Euroopasse basse ja külastas gaasis Riia teatreid ja on siis raamatus loova Kesk-Euroopa poole, mis 1937 ilmus, kirjeldanud väga huvitavalt ka Riia teatreid. Et need on siis teatritegelased ja muusikud Riias, aga Riias võib olla. Õppeasutuste poolest oli eestlaste jaoks kõige olulisem ikkagi Riia polütehnikumi järel Riia kunstikool ja kunstikoolist on pärit Riia kunstikooliharidusega meil kuus Eesti kunstnikku. Kes siis õppisid Riia kunstikoolis sajandi alguses. Ja need on siis Konstantin sügalo, Jaan Vahtra, August Pulst, Jaan Vanakamar, Villem Ormisson, Ado paber. Ja kui nüüd mõelda sellele, et kuidas nemad Riiga dusid, siis tuleb veidike ajaloos tagasi tulla, et kust üldse siis Eesti kunstiharidus alguse sai. Ja nii kummaline, kui see ei tundu, aga see sai ju alguse paidest. Kus siis joonistamiskursusi pidas 1901. aasta algul Türi-Alliku aedniku poeg Albert Tomson, kes oli sündinud 1873 ja surnud juba 1901. Ja tema oli pinud Riias 1897 tollaste Riia kunstikuulsuste, Blummi, Rooseni ja Burvitise juures. Ja oli ennast täiendanud ka Saksamaal, et oli väga mitmekülgsete huvidega kunstiinimene kes siis näitles mängis flööt, timaalist dekoratsioone ja pidas siis kursusi, et oli selline missioonitunne ilmselt, et inimesel ja kui ta suri 1901, siis jätkas tema tegevust Rudolf Lepik kes oli õppinud 1000 907908 Münchenis ja arvatakse, et enne seda võis ta olla lühiaegselt, et Riias aga täpsed andmed selle kohta puuduvad. Lepiku korraldatud kursuste kaudu jõudsidki Riia kunstikooli, just need Viljandist pärit Eesti kunstnikud. Nagu Villem Ormisson oli, kes siis tuli ka Rudolf Lepiku kunsti kursustele, aga talle istunud Rudolf Lepiku õpetamisstiil. Tegelikult see tollane õpetamisstiil oli suuresti õpetaja järgimine ja nisugune mahajoonistamine ja igaüks muidugi ei olnud sellega rahul. Villem Ormisson otsustas, et tema pärast seda, kui ta nägi Viljandis Burvitise maalinäitust ja oli sellest väga innustatud, siis ta suundus õppima Riiga ja Ormissonidest innustatuna läks siis Riiga. Vot nüüd tuleb teha üks väike täiendus. Et ühesõnaga, et, et Riiga läks Ormisson, aga 1911 oli siis Jaan Vahtra, kes siis Ormissoni tuules läks ja gaasis seda Burvitise näitust, näinuna läks Riiga. Ja tema oli samuti viljandlane. Nii et väga huvitav, aga see Riiga minek toimus ikkagi siis Viljandi kaudu ja tegelikult natuke ka Pärnu kaudu, sest huvitav oli see, et sajandi ülemöödunud sajandi alguses korraldati Pärnus päris mitu balti kunsti suurt näitust ja nende nägemine see oli ilmselt ikkagi tohutu ime tollases provintsilinnas, nii öeldes et sellest innustatuna hakati huvi tundma Riia kunstikooli vastu. Ja Riia kunstikool oli välja kasvanud Eliisa fon Jung stil lingi erakunstikoolist. Kui JUMZ tilling suri, siis võttis linn selle kooli üle ja 1906. aastal avati Kunstikool juba uue nime all. Enamik neid joonistamis õpetajaid olid Peterburi kunstiakadeemia haridusega. Õpiti neli aastat. Õpilasi oli olnud üle 300 ja koolinüüd selle uue kunstikooli esimeseks direktoriks oli Rakverest pärit baltisakslane Gerhard Rosen. Ja alles siis, kui 1909 kutsuti sinna Burvitis, hakkas see niisugune range akadeemiline stiil seal muutuma ja see muutus siis impressionistliku maastikumaali kasuks. Ja Gerhard Rosen ei jäänud sugugi sisse Burbitise pärast ilma tööta, vaid tema oli joonistamisõpetajaga Riia polütehnikumis ning ta tegi seal päris suurt karjääri, sai 1911 seal professoriks. Nii et tema jätkas oma tegevust, aga Burvitis oli siis Peterburi haridusega tali seal õppinud koos Christian rauaga. Purgitis oli tegutsenud 1906 kuni 1909 Tallinnas kus ta oli joonistusõpetaja Tallinnas reaalkoolis ja toomkoolis. Nii et Burvitise tulek tähendas sellele koolile väga palju, sest hakati rohkem tähelepanu pöörama värvile. Ja muidugi muutus ka maalitehnika ja üldse Riia kunstikool oli väga avatud ja vastuvõtlik kõige selle suhtes, mis maailmas toimus. Sest seal oli ka väga palju näitusi. Ja näitustel olid baltisakslaste tööde kõrval ka oma koht Impressionistidel, sümbolistidel, modernistidel, Ekspressionistidel, Lätist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja üldiselt seal nisugune kunstialane teadmine levis väga hästi, nagu kirjanike puhul oli siin mainitud, et nemad said nagu maigu suhu maailmakirjandusest, nii said siis kunstnikud maigu suhu. Maailma kunstist. Ja esimese maailmasõja ajal see kool evakueeriti. Õpilased jätkasid pensa kunstikoolis, see andis jällegi ka eestlastele, kes seal olid teisi niisuguseid sidemeid ja suundumusi. Ja 1919 asutati siis Riia kunstikooli baasil Läti kunstiakadeemia ja purgitis kutsuti tagasi Riiga. Puritis oli peale Peterburi saadud kunstihariduse käinud 1898 koos jaanis Rosentaalsi ja teise kunstnikuga, kelle nimi oli Walters Pariisis, seejärel Münchenis ja jaanis. Rosenthal hakkas selles koolis juhatama portreeklassi. Akti klassi juhatas jaanis Dilbergs, kes oli ka väga hea õpetaja, keda eesti kunstnikud on väga hea sõnaga meenutanud. Ja õppejõud oli ka siis kolmas joonis ehk siis seesama jaanis Walters. Riias muidugi anti ka eratunde ja just nende eratundide andmise seisukohalt oli oluline. Riias 1911. aastal haiglaravil viibinud Paul Burmani jaoks oli see tohutult oluline. Burman oli psüühiliselt haige, ta viibis Riias ravil, hiljem see ravi jätkus Tallinnas, kuid ta suutis siiski teha väga edukalt kunsti ja tänu oma venna toetusele ja eestkostjale ja, ja abile sai ta siis Ta Wilhelm Burvitise käest maalitunde ja see mõjus talle hästi ja see andis talle häid pulsse. Nii et kui 2000. aastal korraldas Eesti kunstimuuseumis, mis asus tol ajal rüütelkonna majas Maire Toom suure näit tuse kontakt tacts, mis oli siis Riias hariduse saanud eesti kunstnikest ja kus oli esindatud ka Läti kunst siis seal oli Burvitise tööde jaoks terve üks väikene saal. Ja need tööd olid tõesti sellised silmapaistvad ning arvatakse ikkagi, et see Riia disjälje ka Paul Burmani loomingusse niisuguse jälje, mis ei haihtunud. Aga Riiaga oligi imelik lugu, et kõik need, kes lõpetasid kunstikooli, et hakkasid tegema ka midagi hoopis muud, sest tol ajal hakkas tulema väga läks moodi ju kubism ja konstruktor divism ja, ja kõik need ismid tulid üksteise järel. Et ega see maastikumaaliga ei tegeldud sugugi ju pidevalt. Aga Riias õppinud eesti kunstnike puhul on küllalt sarnane üks oluline joon. Et nad tulid selle maastikumaali juurde tagasi ja impressionismi juurde vanemas eas ja tegid seda väga suure naudinguga. Nii et siin jah, see see nooruses õpitu ei jäänud ilma mõjutama. Eesti kunstnikest Riias jätkub jutt ka nädala pärast järgmises 500 kuueteistkümnendas Eesti loos räägib kirjandusloolane Liivia viital. Tänase saate lõpetab Riia draamateatrist Tallinnasse Estonia teatrisse naasnud näitleja ja ooperilaulja Karl Viitor kelle kohta 1944. aastal järelehüüdes öeldakse. Karl Viitol oli mitmepalgeline ja rikka elumahlaga lavatüüp. Me oleme teda näinud operettide sillerdusi ja me oleme teda laulmas kuulnud traagilisi sangareid. Oma kunsti küpseimad viljad lõikas viitel aga siiski koomikuna. Me teame, kui sageli andis Karl tal oma suurepäraselt läbi tuntud osades meile mõista, et mitte ainult traagika, vaid ka koomika kaudu võib tungida elu sügavamate kudede, nii mitte ainult traagiliste hinge ahastuste, vaid ka jumaliku naeru välgu valguses võivad meile avaneda elu põhilised tõed. Kuulame eskamiliogu pleed pise ooperist Carmen Karl viit oli, esinemine on salvestatud 1928. aastal.