Tänase saate pühendame mitmesugustele uudistele džässivaldkonnast, mille hulgas esikohal on neljandal ja viiendal märtsil aset leidnud Tallinna 1967. aasta džässifestivali eelvoor. Kahel kontserdil demonstreerisid oma kunsti Tallinna parimad džässmuusikud, külalistena aga võtsid sellest üritusest osa ansamblid Riiast ja Leningradist. Kahjuks on meie käsutuses ainult ühe asjaarmastaja poolt tavalise portatiivse magnetofoniga nimelt Jausa viiega tehtud heliülesvõtted, pealegi veel kiirusega üheksa sentimeetrit sekundis. Nii et näidetena toodava muusika tehniline kvaliteet on pehmelt öeldes üsnagi tagasihoidlik. Kuid loodan, et lugupeetud kuulajad andestavad selle puudujäägi ja suhtuvad esitatavatesse paladesse kui dokumentaalse materjali mida meenutada ja millega tutvuda, on siiski üsna huvitav. Eelvooru esinemised avas Riiast kohale sõitnud Dixilanud ansambel koosseisus Vladimir Markov trompet, Juri muutulis klarnet, Eduard Klovski tromboon, Leonid marohnu Panso, Vladimir Jermulovitš kontrabass ja Leonid Vitbanski trummid. Peab ütlema, et oma mängu rõõmult stiili tunnetuselt ja improvisatsiooni oskuselt ei jäänud riialased maha. Meil korduvalt esinenud Leningradi ansamblist Neva. Vähem oli neil esinemise välise külje heas mõttes des teatraalse Teredust, samuti vahest kasvalistliku kindlust. Üldmulje oli aga siiski üllatavalt hea ja usun, et Tallinna publikule oleks ka maikuus meeldivaks vahelduseks kohtumine Riia Dixiliend ansambliga. Kuulake neilt bravuurselt esitatud seadet, Solovjov toi populaarsest laulust. Oleme lendurid. Esmakordselt kuulis Tallinna laiem džässipublik noort 15 aastast pianisti Tõnu Naissood, kes esitas oma loodud kolmeosalise džässi süüdi. Temaga koos musitseerisime Aleksander samofalov kontrabassil ja Toomas Tiits trummidel. Nii hästi improvisaator ina kui ka loomingus on Tõnu Naissoo džäss pianismi uuema suuna mõjude all ja võib peale edasist küpsemist kujuneda vägagi huvipakkuvaks. Muusikuks. Džässifestivali eelvoorul esinenud uute ansamblite hulgas kuulsime ka kammerkoori kollaaž Raivo Dixoni juhatusel. Kooron intonatsioonilt, puhas, musitseerib hästi ja on oma lühikese tegutsemisaja kohta saavutanud väga häid tulemusi. Kiirematest jazz palades ihaldaks kuulda vabamat biiti, rohkem sundimatu rütmilise koejoonistamisel. Hästi meeleoluka donnaga aeglasemad palad, näiteks Lembit Veevo, Noktuurn saateansambli na oli tegev Raivo Tammiku Trio. Peab ütlema, et seekordse džässifestivali eelvooru kontserdid olid üldse rikad vokaalansamblite poolest. Nii esines veel teisel kontserdil üsna nooruke vokaalansambel Eugen Feliidsuse juhatusel äratades sümpaatiat oma puhta ja püüdliku esinemisega, kuigi muusika ise vahest ehk otsese jazzi raames ei kuulunud. Kui päris rangelt võtta. Viimaste aastate festivalidel on üheks alatiseks osavõtjaks olnud ansambel Reinsalu ameti juhatusel ja seekord oli kõik esitatavad palad valinud ansambli liikmete loomingust. Kuulake katkendit altsaksofonist Avo Joala palast mälestused milles peaosa on täita autoril enesel, kes juba aastaid kuulub meie džässi improvisaator orite paremikku. Käesolevas palas kippus veidi häirima soolo liigselt quadraatne ehitus, kõik fraasid olid neljad, aktilised üldiselt andeka ansambli kõige nõrgem punkt on praegu rütm, mis mõnikord on rabe ilma õige selgroo. Esitatud muusika ja koosseisu poolest oli üheks huvitavamaks ansambliga sextet Jaan kailvee juhatusel kuhu kuulusid Tõnu Saller fagot, Uno Saviauk trompet, Hillar ristmets kitarr, Ülo Ots kontrabass, Aivo Prätz trummid ja Jaan kailvee klaver. Kõigepealt köitis tähelepanu fagot pill, mis seni on Tšassist üsna kõrvale jäänud ja mida toredast väsimoneeris puhus Tõnu Saller. Huvi pakkusid ka kõik teised solistid, kes osalt olid päris uudiseks, osalt aga näitasid varasemate esinemistega võrreldes tublit kasvu. Ka repertuaar oli ansambli tõsiste taotluste tunnistajaks koosnedes Jaan Kalve seatud rahvalauludest, millest näitena olgu toodud härjad murtud. Ka selle ansambli puhul tekkis soov kuulda rütmiliselt kindlamat ja ühtlasemalt musitseerimisega. Teise Riiast külla tulnud ansambli na esines kvintett koosseisus Vladimir Vainer altsaksofon, Vadim gradro tenorsaksofon, Semjon Lipp kovitš klaver, Valeri Semjonov kontrabass ja Einar raibais trummid. Eriti sümpaatse mulje jättis viimane, ühendades meisterliku trummikäsitluse vaba ja sundimatu Estraadlikkusega, mis aitas kiiresti publikuga head kontakti luua. Pole midagi parata, alati ei saa džässis läbi filosoofilise tõsidusega. Kahjuks juhtus Riia kvintetti parim pala meie isetegevusliku helirežissööri lindivahetuse ajale ja läks seetõttu keskelt kaotsi. Niisiis esitan väikese näitena katkendi teisest loost, mis üldmuljet jäi tunduvalt tagasihoidlikumaks. See oligi lesbi populaarne Groovin Hay milles pole raske ära tunda vana tuntud laulu sosista harmoonilist. Suureks meeldivaks üllatuseks kujunes taaskohtumine Leningradi vokaal-instrumentaalansambliga, mida juhatab Hendrik Saar. Ansambel on koosseisult põhjalikult muutunud. Uue koosseisuga on tööd tehtud alles kolm kuud, kuid tulemused on käegakatsutavad. Kadunud on möödunud aastal häirinud intonatsiooniline ebakindlus, lauljate hääled sulavad palju paremini kokku ja tunduvalt rohkem on nüüd improvisatsioonivõimelisi liikmeid. Nagu Heinrich Sarchy jutustas, on ansambel hiljuti teinud kaasa Lenfilmis filmi linna meloodia muusikalisel kujundamisel, lauldes Andrei Petrovi loodud muusikat. Praegu ja ilmselt ka eelolevas. Mais esineb ansambel järgmises koosseisus. Jelena Novikova sopran, Nataša Fokina, metsosopran nunna Rubina, Al Leonid ohverdov, tenor Heinrich sar, bariton Juri varançoff, bass. Instrumentaalansamblisse kuuluvad Fjodor šampal klaver, Mihhail Snyerov saksofon, Viktor Dubovik kontrabass ja Vladimir Isakov trummid. On tõesti kahju, et meie väikese Jausa peal tehtud lint ei anna edasi seda kõlalist rikkust, mida kuulsime saalis, kuid julgeksin siiski ligikaudse näitena Heinrich Sarchy ansamblist tuua Fjodor šampalli pala Scomorohhid. Nii palju siis meenutusi Tallinna 1967. aasta džässifestivali eelvoorust. Esinesid veel Tallinna haljasalade trusti džässansambel Ants müüri juhatusel Raivo Tammiku Trio ja lauljataride Els Himma ja Marju Krull. Kuid nende mängust ja laulust ei säilunud kahjuks vähegi kõlblikke ülesvõtteid. Žürii tunnistas üksmeelselt kõige kindlamaks edasi pääsiaks eelolevale festivalile Raivo Tammiku Trio ja Els Himma, kusjuures trios äratas tähelepanu viimistletud koosmäng ja iga üksiku liikme tugev muusikalist tehniline tase. Meenutan, et Triosse kuulub peale Raivo Tammiku klaveril veel Tiit Paulus kitarril ja Jüri Plisnik kontrabassil. Missuguseks kujuneb eeloleval festivalil meie kohalik nii-öelda esindusmeeskond. See selgub lõplikult veidi hiljem. Kindel on aga juba praegu, et huvi meie festivali vastu on väga suur. Näiteks tuli äsja kiri Kuiboshevis noorsooklubilt, milles palutakse nõusolekut lubada peatselt toimuva Volgamaade džässifestivali parimat ansamblit premeerida osavõtuga Tallinna 1967. aasta festivalist. Karja džässansamblite ülevaatuse parimad on otsustatud suunata Tallinnasse. Järelpärimisi osavõtuvõimaluste kohta on tulnud Soomest, Norrast, Poolast, Rootsist ja mujaltki. Teadaanne meie festivali kohta ilmus hiljuti ka inglise džässiajakirjas Melody Maker. Niisiis jääb vaid loota, et festival läheks kunstiliselt kõigiti korda. Pakuks häid muljeid kõigile osavõtjatele ja kuulajatele. Aega selle suurürituse, nii on aga veel vaid kaks kuud nüüd veel lühidalt mõnest kohalikust džässiuudisest. Üks taolisi leidis aset läinud kuu lõpul ja möödus tõenäoliselt paljudele džässisõpradele täiesti märkamatult. Nimelt andis Tallinnas kaks kontserti Tuula džässorkester Anatoli Krolli juhatusel, tutvustades end suurepärase kollektiivina, kes kuulub kahtlemata Nõukogude liidu parimate hulka. Ka muide esines selle orkestrisolistina kontrabassist Sergei Martonov, kes äratas meie möödunud festivalil tähelepanu Boris Ratškovi Trio liikmena. Krolli orkestri solistid võtsid osa kohtumisest Tallinna džässiklubis ja järgnev helilint ongi pärit kõnealuselt Chamzationilt. Kui juba jutt on uudistest, siis olgu märgitud ka see, et viimaste kuude jooksul on Leningrad pidanud loovutama palju häid džässmuusikuid keskuse suurtele orkestritele. Nii on praegu esialgu küll haiget kolleege asendamas Lunstremi orkestri saksofonirühma eesotsas Roman Kunzmann. Võimatu pole aga seegi, et ta sellele kohale jääbki, kuna Lunstremona hakanud senisest palju enam džässmuusikat viljelema esinedes paralleelselt kahe kavaga, millest üks koosneb estraadi, teine aga džässmuusikast. Veelgi tugevama täienduse sai Edi Roosneri orkester. Sinna on kuuldavasti siirdunud kogu Gennadi Holsteini Konstantin nossovi kvintett jättes sel puhul Mansteini orkestrisse vägagi tuntava tühimikku. Rõõmustav on märkida, et viimastel kuudel on meie kaubandusvõrku varasemast suuremal määral ilmunud džässiplaate. Juba möödunud aastal sai džässiharrastajad osta kaks suurt kauamängivat heliplaati, millel oli jäädvustatud 1965. aasta Moskva džässiparemik. Veidi hiljem tuli müügile ka analoogiline 1966. aasta plaat mis ka praegu vist juba paljudel džässisõpradest kodus olemas on, nii et selle tutvustamine enam uudisena ei mõju. Sellele järgnes kaks huvitavat tsehhi plaati, nimelt Tšehhoslovakkia džässi kuues ringvaade ja plaat Kaarel Kraut Cartneri orkestrilt. Mõlemaid tuli aga müügile koguses, mida võiks poeetiliselt võrrelda merre kukkunud pisaraga. Loodetavasti paraneb olukord selles osas kunagi tulevikus, praegu aga kuulakem, siis Kaarel Kraut Cartneri mainitud plaadilt Kaarel Velemini pala selgest taevast, milles soleerib autor vibrofonil. Ja tänase saate lõpetuseks veel üks uudispala põhjanaabrite juurest. Tallinnas viibivad praegu külas Soome raadio muusikalise juhi asetäitja tõsise muusika alal Paavo heliste ja kergemuusika alal Erkki melagoski. Pöördume nende poole mõningate küsimustega. Nende külaskäigu põhjuse ja ühtlasi ka Soome muusikaelu uudiste kohta. Jutustage, palun, mis puhul te siin olete? Tähtsamaks külaskäigu eesmärgiks loomulikult tutvumine eesti muusikaga ja ka Eesti muusikutega ja et võimalikult laialdast pilti saada eesti muusikast ja võtta neid uudiseid ja kaasa džässmuusikasõprade saates on eriti huvitav küsida Erki melakovskilt mõningaid uudiseid soome džässi kohta. Ta on ise meile hästi tuntud orkestri juht ja hästi kursis kõigi soome muusikaelu küsimustega. Tabahtunud ta ei ole tabahtumassa ningun. Toivo saata aus ja kõigi aena, tule esin silontel ja tässä kino. Helme, te olete, kuuled, erren edel, lasen uuren Tulaka ja kaevas taeva pimed Aegonna saavutanud hoonejada neid. Meeldumendame Aalto saakskonnalt, err Koivisto, Jahanen ühtüvense joka Mergilista külla, kinno. Mida jätsin härma muudelduvanil saata? Toivo etademe, vastab erustatu valda, kummaline jazz liito organi soojasite Männa Suomessa tabahtuvan jazz toiminna ja Domina Alan aega järsk vilgastumistajad selleras. Härra Milakovski märkis, et midagi eriti rabavat soome džässmuusikaelust ei ole nagu märkida, on selge see, et uusi talente ilmub pidevalt nagu nagusega varematel aegadel on olnud. Ja viimasel ajal on eriti silmapaistev olnud altsaksofonist Eero Koivisto ainel oma ansambliga. Ja nimetatud ansambel on ka ainukene püsiv džässansambel praegusel momendil soomes. Edasi tuleks märkida, et loomulikult leidub Soomes ka teisi häid džässansambleid, kuid need on rohkem ajutise, ma iseloomuga. Need tavaliselt koondatakse ainult lühemaks ajaks ja tegutsevad ka lühemat aega, nii et koos pidevalt muutuvad. Nad ei ole nii püsivad. Võib-olla soome džässelule annab arenguks edasiarenguks hea tõuke hiljuti asetatud kogu riiki hõlmav džässiliit ja sellega ühenduses tõenäoliselt paljud ja paljudki asjad muutuvad paremuse poole. Täname härra Paavo, helistati ja Erki melagoskid ja samuti tõlki Illar Laanet, nüüd aga kuulakem siis Ero Koivisto ise ansamblilt tema oma kompositsiooni ookey laul. Ansamblisse kuuluvad pekas Armando kontrabass, divesala trummid, Becca Dirkonen Konga ja muidugi Eero Koivisto, ainen Al saksofoni. See oligi siis tänaseks jälle kõik palju tänu tähelepanu eest ja kuulmiseni kahe nädala pärast.