Neegritung. Okei, tun. Tere kõigile, kes Miri saadetoodanud. Eks olnud see ju veider laul. Mulle meenus seda laulu kuulates üks väike poiss, ta nimi on Kaarel. Küsisin kord ta käest, et kas sul mõnikord igav kaan tema vastas ei, mitte kunagi. Kui mõnikord see igavus ikka tulema kipub, siis Loema sõnu tagantpoolt ettepoole ja see ajab igavuse minema. Kas te olete kunagi proovinud sedaviisi sõnu lugeda, et tagantpoolt ettepoole mõne sõnaga juhtu midagi, võtame näiteks sõna siis või nimedi? Loe, kui ta pidi tahes ikka on, siis ikka on, Tiit. On jälle selliseid sõnu, mis tagurpidi lugedes muutuvad hoopis teisteks sõnadeks. Näiteks asi sellest sõnast saab tagantpoolt ettepoole lugedes. Isa jah, aga enamasti on ikka nõnda, et sõnu tagurpidi lugedes saab sellise keele, et kohe mitte midagi ei saa aru, millest juttu on. Ma ütlen teile näiteks Eret heligiuk, saite aru? Ilmselt mitte, aga naerma ajab natuke küll, eks ole. See Eret heligiok tähendab õigetpidi lugedes tere kõigile. Kui tuju just kõige parem ei ole ja mõnikord tegevust ei leia, siis võib ju seda sõnademängu mängida. Nüüd aga kuulame üht laulu. Selle pealkiri on pahupidi polka. Paiga meeli räägin. Ei. Ei. Räägi. See oli ju täiesti pahupidi polka, sest kui selle loo järgi proovida polkat tantsida, siis tuleb välja mingi isevärki tants. See sõna pahupidi tekitab ikka ja alati segadust. Teate ju isegi, mis siis juhtub, kui sokid pahupidi jalga satuvad või kui ta oma toa pahupidi pöörata. Aga mis te arvate, kus kõige rohkem eriskummalisi asju juhtub? Muinasjuttudes muidugi. Ukraina kirjanik Ivan Franco on kirjutanud toreda lasteraamatu mille pealkiri on siis, kui loomadel rääkisid. Valisime sellest raamatust teile ettelugemiseks need jutud, kus üheks tegelaseks on rebane. Kenne kui näitleja Jüri Krjukov neid muinasjutte teine lugema hakkad. Annan teile ühe väikese ülesande. Kuulake hästi tähelepanelikult ja mõelge, kas neis lugudes ehk on midagi sellist, mille sarnast mõnikord ka igapäevases elus juhtuda võib. Niisiis alustame. Esimese loo pealkiri on rebane ja kurg. Kord sõbrunes rebane kurega ja kutsus teda endale külla tulevader tuule, kullake, mille poolest olen rikas sellega sinka kunstita. Kurg tuli lõunale nagu kutsutud külaline kunagi. Rebane keetis piimaga putru, tõstis vedela pudru laiale taldrikule ja asetas Vaderi ette söövadelikke ära põlgama, ise keetsin kurg taksos, nokaga ei saanud aga midagi kätte. Rebane ise muudkui limpsise limpsis, kuni sõi kogu pudru ära. Kui puder otsa sai, ütles ta kurele. Anna andeks, vaderid, midagi muud mul sinule pakkuda ei ole. Aitäh sellegi eest, vastus kurkt usaselt. Sina, Faderice, tule homme minu poole. Hea küll, vader, tulen, miks ei tule, ütles Rebane. Järgmisel päeval läks Rebane kure poole. Kurg keetis liha, peete ube ja kartuleid, hakkis kõik pisikesteks tükkideks, pani peene kaelaga kõrge kannu sisse ja asetas kannu rebasete lauale. Söövad ära põlga, kullake, palus kurg. Rebane nuusutas küll lõhnas isuäratavalt, ta tahtis peakannu pista, kuid ei mahtunud proovis käpaga ammutada, ei saanud midagi kätte. Küll rebane keerles, proovis küll, nii küll teisiti midagi ei aidanud. Aga kurg ei raisanud asjata aega. Suskas nokka järjest kannu sisse ja sõit tükikesed tükikese järel, kuni oligi kõik otsas. Anna andeks, vaderid, ütles ta, kui oli kannu tühjaks söönud. Kostitasin sellega, mis kodus juhtus, olema, midagi muud mul sedapuhku pakkuda ei ole. Rebane vihastas isegi tänanud postitamise eest. Tema oli ju lootnud, et sööb terveks nädalaks ette. Nüüd aga pidi koju minema, ilma et oleks Ivagi hamba alla saanud. Sellest ajast peale loobus Rebane kurgede, kas sõbrustamisest. Vaat mis juhtus rebasega, kes tahtis kurele vingerpussi mängida. Teine lugu pajatab rebasest ja vähist. Rebane kohtas vähki jäi seisma ja vaatas, kuidas vähk pikkamisi edasi liikus. Siis aga hakkas teda pilkama küll säilippadki risti, pole midagi ütelda, oled ikka armetu. Aga ütle mulle harkjalga või kas see on tõsi, et kord saadeti sind reedel pärmi tooma ja sina tulid tagasi alles järgmise aasta laupäeval ning pealegi puistasid pärmitare keskele maha. Võib ju olla, et kunagi tundus jutt tõena vastasvähki aga praegu paistab see küll päris vale jutt olevat. Ohhoo, ma näen saaled väledamaks, muutunud. Väledamaks või mitte, aga ma vilistan su naljade peale. Kui sa tahad teada, kui välima olen, siis veame kihla, et jõuan enne sind tolle kännoni. Mees, mees, mees, imestas Rebane. Sina tahad minuga võidu joosta? Mitte ainult tahan, vaid ma jõuan sinust kiiremini pärale, isegi siis, kui lasen sind endas tervelt kolm sammu ette, ütles vähk. Nad vedasid kihla. Rebane astus kolm sammu vähist ette. Vähk aga haaras sõrgadega ta sabast kinni, rebane pistis jooksu, lidus kõigest väest, nii et tolmujuga taga jõudis pärale ja hüüdis. Kuule, vähk, kus sa oled? Keegi ei vastanud. Kuule või kuhu sa siis jäid, hüüdis Rebane ja pöördus sabaga kännu poole. Nüüd laskis vähk ta sabast lahti ja vastas. Ma olin siin. Ootan sind juba ammu, jooksin isegi joonest pisut kaugemale. Nõnda siis kavandas vähk pilk rebase üle. Nii, nüüd aga siis lubatud kolmas muinasjutt rebane Maderiks. Elasid kord hunt, hallivatimees ja rebane tuli saba, kellel tuli mõte hakata ausa tööga leiba teenima. Nad leidsid põllulappi ja leppisid kokku, et panevad sinna kartulid kasvama. Varahommikul valmistusid mõlemad tööle minema, maad kaevama ja kartuleid maha panema. Sa võid seda, mida kodus käepärast juhtus olema. Mingeid päeval poleks vaja koju joosta. Võtsid kaasa lõunasöögi ja õhtuootekannu mett ja märsitäie kakukesed. Peitsid toidu põõsastesse ja asusid tööle. Kaevasid, kaevasid varsti aga tüdines rebane ausast tööst. Sonkis küll maad, kuid ise mõtles, kuidas saaksin minema lipata ja põõsas mett limpsida. Äkki kostis lähedalt soost pilliroo puhmast hüübi kisa. Tulen, tulen lauguke, hüüdis Rebane, nagu oleks teda kutsutud. Viskas kõpla maha ja kavatses minema hakata. Koos A Rebane lähed, küsis temalt hunt, allivati, mees, kas sa siis ei kuule? Lang tüüp kutsub mind Mess jaoks. Leppisime juba eile temaga kokku teadsa, temal on täna ristsed, ta kutsub mind Vaderiks. Kui asi nii on, eks sa siis mine ära, ainult kauaks jää, olen silmapilk tagasi, lausus Rebane. Kaeva sina edasi oma maariba, küllap jõuan sulle järele. Rebane ruttas põõsastesse, kargas meepoti kallale, sõi isu täis, hammustas kakukesed peale, sidus jälle kõik korralikult kinni, korrastas ennast ja läks uhkelt saba püsti hoides hundi juurde tagasi. Kuidas siis muidu ta ju nüüd vader. Kas juba ristlejatelt tagasi? Küsis hunt tagasi ja avastas, Rebane käis seal siis sündis poiss. Mis nimi talle pandi? Hakatis küll on alles nimi, mina pole seesugust kuulnudki, ütles hunt. Rebane ei vastanud midagi, vaid asus usinasti tööle. Möödus tund, võib olla ka kaks jälle tulirebasel tahtmine mett limpsida ja niipea kui hüüp soos kisama hakkas, hüüdis ta täiest kõrist vastu. Kohe languke. Kahe. Mis seal jälle on, Rebane? Küsis hunt. Langul sündis veel üks laps, palub mind jällerissetele tulla seal Sparreta, kuid paluks siis mine ära, ainult kauaks jää. Tulen kohe hundike, lausus Rebane ja lipsas põõsastesse, kargas kohe meepoti kallale, sõi isu täis, hammustas kakukesed peale, nii et nende ühisest toidust õige vähe järele jäi ning läks põllule tagasi. Aa, sa oled juba siin, nii ruttu ristlejatelt tagasi tagasi ja kes seal siis sündis? Tüdruk ja mis nimi talle pandi? Sisuke, mis sa ütled, mina pole seesugust nime kuulnudki, imestas hunt. Hüpide pool antakse kõigile sihukesed erilised nimed, hundike ja nemad on ju niisugused linnud. Nad töötasid tunnikese ning jälle ei andnud Mesi rebasele rahu. Niipea kui hüüb roostikus häältegi, hüüdis Rebane. Tuule lambuke. Tulen koosa jälle lähedal, rebane, kas sa siis ei kuule, lang palub jälle Baderiks tulla. Imelugu, see on siin nii tihti vaderiteks kutsub, küsis hunt. Ta armastab mind nii väga, hunt hallivatimees. Eks sa siis mine, aga ära kauaks jäätöö tarvis ära lõpetada. Olen varsti tagasi hundike, tööta edasi, ära karda, küll mina saan oma osaga hakkama. Rebane tukas põõsas limpsi Spotist viimase meetilga, pistis kinni viimase kakukesed, loopis seejärel kõik asjad laiali ja läks tagasi hundi juurde. Kas juba rihtsatel tagasi? Seda küll. Kes seal siis sündis? Poiss, mis nimi talle pandi? Jäänus olgu peale, kasvagu vanemate rõõmuks. Nad kaevasid edasi, varsti jõudis kätte keskpääl, hunt oli ammugi naljana, kuid ta häbenes seda tunnistada. Viimaks viskas kõpla käest ja ütles naa. Esialgu aitab. Aeg oleks vist lõunat süüa? Tõsin on juba aeg hund, hallivatimees vastase rebane ise aga teeskles, nagu töötaks õige püüdlikult. Kossina siis näljane ei olegi? Ei hundikki, mine söö üksipäini, mulle anti seal ristsetel süüa. Hunt läks põõsastesse ja nägi, oo, meepott on tühi, päris puhas, puhtaks lakutud, märss kummuli ja kakukestest, mitte raasukest järel. Nüüd alles taipas hunt, kus rebane tuli, saba ristsetel käis. Nüüd alles sai talle selgeks, miks rebane oma ristipoegadele nii kentsakad nimed pani. Ah siis niisugune, sa oled vastik rebane. Röögatas hunt. Tahtsin mind töö ja näljaga surnuks vaevata, ise aga pistsid kogu söögi kinni. No oota sa selle ees, kisun su lõhki ja söö su lõunaroaks ära. Rebane kuulis hundikisa nägija, too jookseb tulivihasena tema poole ega hakanud enam ootama, andis jalgadele valu ja silkas metsa, kus puges esimesse urgu, mida märkas vana tamme juurte all. Ta arvas, et on pääsenud, kuid hunt jõudis märgatada sabaotsa just siis, kui rebane seda urgu tõmbas. Hunt jooksis uru juurde ja hüüdis. Siinse, siis oled roni otsemaid välja. Minu ees ennast juba ära ei peida. Kuid Rebasel oli oma arvamine ta Köstsitas urus ega teinud piiksugi. Hunt murdis endale pika roika, torkas selle urgu ja hakkas seal sorkima. Ta arvas, et saab oksatüüka rebase jala taha ja tirib kida sedasi lagedale. Rebane jõudnud midagi mõeldagi, kui roigas oli juba ta jala taga kinni hunt, tundised roigas jäi millegi taha kinni ja hakkas kõigest jõust tirima. Rebasel jooksid hirmujudinad üle selja, kuid ta hakkas laginal naerma ja karjus. Küll on tohman roigas jäi tammejuurika taha kinni, aga tema muudkui tirib, arvab, et sai minu jalast kinni, tiri tiri. Hunt kuulis seda ja laskis rebase jala roika tagant lahti. Hakkas siis uuesti sorkima, kuni roigas jäi tõepoolest tammejuurika taha kinni. Ai, ai, ai, minu jalate. Karjatas Rebane. Rumal hunt hakkas rõõmu pärast nii kõvasti tirima, et väsis ära ja murdis roika. Siis ta sülitas. Ta läks minema ning sellest ajast peale tõotas endale, et ei tee enam iialgi rebasega tegemist. Ongi kõik kolm lugu loetud mõniteist võib öelda, ei selliseid asju päriselt juhtuda saa. Selliseid, et kurk keedab ühepajatoitu, rebane, linnad põllul ja vähk kõnnib mööda maad. Nõnda on ainult muinasjutus. Aga kas pilkamist ka avaldamist, hooplemist ja pettust on ka ainult muinasjutus. Teed või soovite, et hea võidab kurja tarkus rumaluse, eks ole? Neid jutte kuulates võistlen ehk mõnel pildi joonistamise mõte ka tulla. Eks meilgi ole kenade joonistusi vaadata. Ise te kirja saatmisega veel hakkama vist ei saa, aga paluge, et keegi kodustest ümbrikule lasteraadio aadresse kirjutaks. Ja siis pole muud kui kiri posti. Nüüd aga kutsume teid kuulama raadio laululaste esituses. Laulutsüklit elas kord. Laulude sõnad on kirjutanud teile tuttavate naksitrallid, raamatute autor Eno raudviisi lõi helilooja Raimond lätte. Need laulud pajatavad mitmesugustest loomadest. Oina aru, niisugust pealkirja kannab esimene laul. Kalahädas. Sisalik ja vapsik. Kaanel. Laisk laiskloom. Boa ja kilpkonn. Ja ongi aeg migri saadet lõpetada. Täna oli meil juttu nii paljudest loomadest ja kummalistest sündmustest et joonistused peaksid küll huvitavad ja värvilised tulema. Nii et head joonistamislusti ja üldse palju huvitavat ja toredat teil.