Lahkume mõneks hetkeks kaasay asjalikkusest. Siirdume klassikasse. Veelgi lähemalt mõtlemend romantikasse, poeetilist, looduse tajusse. Laseme end kaasa haarata esitatava loo kangelaste armutunnetest. Kõneleme kahe suure poola kunstniku tunde ja mõttekaaslasest ühe muistendilise sisuga teose puhul. Ja küllap oleme sealjuures siiski mõned tegi tänapäevas. Legenditki võivad kõnelda igipüsivatest tõdedest. Kõige täielikumalt avaldub Frederik sopääni geenius, tema klaveriloomingus, tragism, romantism, lüürika, kangelaslikkus, dramatism, fantastilisus, intiimsus, südamlikus, unistavus, hiilgus ja lihtsus. Kõik see on leidnud väljendust tema teostes. Sellele instrumendile on öelnud tema klaverimuusika kohta Anton kroobinstein. Sealjuures on täheldatud, et helilooja ei ole andnud ühelegi oma teostest programmilist pealkirja. Õige lähedal on ta olnud sisu Ammamisele ühenuktuurni puhul, kui pealkirjastas sellepärast Hamleti etendust, ent on siingi kavatsusest loobunud lause maha tõmmanud ja kõrvale märkinud. Ei, las mõtlevad ise. On siiski säilinud mõningaid kaudseid andmeid šopäänis helitööde programmilise kohta. Nii on ta ise saksa heliloojale Roberta Soomanile kõnelnud ning leidub ka teisi andmeid, et tema ballaadis F-duur väljendatud emotsioonidel on tugev side Adamit, skeevitši ballaadiga, Sveteesi järve neiu. Nii nagu šopääni muusika, nii on Kamytškeevitši nimetatud järve poeem sügavalt romantiline. Teos pärineb poeedi noorusaastaist möödunud sajandi algusest, mil ta lõi oma kuulsa uudi noorusele ja kujundas rahvaluuleainelised luuleteosed. Kogumiku pealkirjaga ballaadid ja romansid. Millised on neis kahes teineteist täiendavast teoses esinevad sündmused. Millistena on siin põimunud looduse idüll, tema tormitsev, stiihia sümboolselt mõistev lembus ja andestamatus ning paljud eetilised hinnangud, mis võivad eksisteerida ajastust sõltumatult. Ja mis ehk ongi antud juhul peamine me ei jää ükskõikseks Eeessteetilistes kunstile vastu võtlikes tunnetes. Niisiis Adam tškeevitši ballaad ja Frederic Chopini muusika eespool nimetatud seoses. Kes seal kuuvalgel varjuna käivad võõrad, kes tunneks nad ära. Noormees ja neiu kalda teel käivad sviites järve veesäras. Tariaks peig põimib Lillimis, leidis luhal, neist kaunimaid pole. Vaarikaid salust kostiks toob neidis. Arm seob neid. Kahtlust ei ole. Aina nad öösel uitavad udus, siis kui kõik jäänud on õnnekütt, on too noormees, siin on ta kodu neidu, kuid keegi ei tunne. Kust ta on tulnud. Teab seda keegi, kuhu küll hommikul kaob ta tulilill. Õrnusest leegid kustub, kui jaaniuss auga. Saladus, ava tütarlaps, mulle teadmatust kauem ei talu. Kaugeltsa, kes on kodused, sulle? Ütle kõik endast. Ma palun. Suvi kaob varmalt, päikest näeb harva sügiseni oodata, malda. Peame siis meie tõesti nii arvad kohtuma ainult siin kaldal. Miks sinust aina, kui unenäos joobunud, miks sa käid haldjana ringi? On sul kord kallim, ära loobu kõiges end mulle, sa kingi lähedal siin mul väikene maja sarapuutehniku varjus. Kõike saab metsast, mida meil vaja. Loomi ja linde. Ja Marju. Talitse ennast. Tütarlaps palus isalik õpetus mõttes. Mehel küll hääl kui ööbikul salus, rebase omad, kuid võtted. Vähesu sõnast kirehoos palve veel ei saa uskuma panna. Tahan sind mõista. Olenenud valvel, pühalik tõotus. Põlvili noormees tõotuse vandeks pihus, muldkindlana näida. Kartmatu on ta vannet küll andes suudab ta seda ka täita. Jahimees antud tõotust pea kalliks. Tea, mis su kohus on teha? Tõotus ei möödahiilimist salliks. Hukkuks sul hind, kui ka keha kaar pead Peigu pärjaga ehtis tütarlaps hämaras padus. Siis ta keskpõõsaid uinuvaid lehti heldinult vaikides kadus. Jälil läks noormees südames raju. Kadunud püüdis veel leida. Udune, hääbus tuules hajus. Üksinda jätnud Neita. Salu on vait. Järv laines laksu hääli ei kaugeltki kaja. Kõduneb oks, vaid jalge all praksub hulkuri hajuvale rajal. Raevunud kütt taas kaldale. Tuules seal painduvad pajud tormine vihur kaldale sõuab, vetevoog tõuseb ja vajub tormitses vesi üles end heitis. Taevane helguse vägijärv, nagu kummus. Valevat neidis jahimees voogudes nägi. Rosina õrn tal põskede puna. Koiduhelk mägede harjul, rind kui päikeses uduvöökuma veetleva liniku varjul. Mehike, nooruk, mida sa mõtled laineid küti käest, küsis miks sa nii üksi siin randadel tõtled, kurb oled, kodus ei püsi juba vist kaua hulgud ja kaebled. Mõtled, et neid sul nii vaga rõõmusta hoopis otsani vaevlev salaja naerab sind taga. Head sulle soovin. Milleks olnud? Ta peleta ohked ja Halin helkesse voogu hullema, tõtta mind, sina endale, vali tuulehoo virves järvel, siis sujuv väleda, pääsuna tiirleb minuga laines vallatult ujud kalana kalmuseid, piirled. Tähtede peeglis öösel, Sakk, ümbled, põhjaveeallikaid mängid urmas, siis uinud liiliad ümber võlude unelma sängis. Avali paiskus voogavaid Loore paitavaid Valevat rinda. Hüüatas neidis tulemu. Noormees lähenes kirglikult, hingas seistant laineis eemale, tuiskas Vikerkaar tõstes ta vajus kiusaka käega veepiisku, puistas udusse otsekui hajus. Kõheldes noormees järsaku lastus järgneda, peatuma, jäida, paitades õrnalt jalgade vastu, Sinavad lainetel käivad paitavad noormeest vetevood rannal. Miski, kui lainesse tõmbab. Häbelik neiu heldinult, annab kätt oma kallile nõnda. Ning siis on mehel mõtteist kui kistud metsa, neid kõik, mis ta vandus laineisse hetkel hõisates, viskus järve vee võlule, andus. Edasi üha kirgede vallas lainevood meeletult viivad kaugustes korta näha taas kallas koduste randade liivad. Ümber on hurma lennukaid tuuli, pilk upub, armsama silmas. Janused, huuled leiavad huuli. Nüüd on ta vaba maailm. Tuulehoog tõusis, udude veelt uhtus, pole nüüd enam siin pime mehele lainevoos vastu, kes juhtus? Metsa neid ise? Oo ime. Kuhu jäi vanne? Polnud siis kallis, see, mida tõotasid teha. Tõotus ei möödahiilimist, salli, hukutab hinge ja keha. Ei sind su saatus lõpuni tult luba vallata lainete valda. Peagi niipeagi põrmust, sajuga varised liivade alla, allilmas hinge ja südame kallal tuli, sööb halastamatult siia oksa, katuse alla lunastust leidmatamatud. Jahimees kuulas südames, tundis painavat aastuse raju. Tormihoogjärvel voogusid kündis, põrmuni paindusid, pajud. Möllavad lained paiskusid üles vihaselt randa, end heitsid vetevood järve mustavas süles. Neiu. Ja noormehe veits? Nüüdki veel lainel tormakas tuju. Raius nii, raevukad näivad. Küti ja neiu kahvatud kujud hämaras soodus käivad järves neid kelmilt tantsida rutab kütt. Morn näib rõõmud. Tal pole kes on ta noormees. Tema on tuttav. Neidki tuntud. Ei ole.