Kuigi pelingem oli kahtlemata tark, paistis meditsiinitudengile, et temas on midagi hullumeelset. Aeg-ajalt hakkasite rääkima kõrgel ülespuhutud viisil, mis oli kontrastiks ta elu lihtsusele. On imeline tunda süüdistada, et suudad käsutada hea ja kurjajõude, oled peaingel või kättemaksu deemon. Ja Monchausly kohta liian hea poiss, aus poiss, kuid ta nõrk Jambitsioonideta. Ta ei sobiks suurte ettevõtmistega mehe partneriks. Ta ei sobiks minu partneriks. Niisuguste vihjete mõistaandmiste peale kergitas pikatoimeline Smit piipu vahvides vaid tõsiselt kulme ja raputas pead märkides meditsiiniliselt targal viisil midagi varasemast magamaminekust ja värskemast õhust. Üks komme, mis Belling ja meil oli hiljuti tekkinud andis tõesti tunnistust nõrgenevast mõistusest. Ta paistis pidevalt iseendaga rääkivat hilistel öötundidel, kui tema juures ei saanud olla ühtki külalist või mitte ikka veel kuulda endalt vaikset summutatud monoloogi. Peaaegu sosinat. Ent vaikuses siiski hästi kuuldavat. See üksildane pomin pahandas ja hämmastas tudengit nii et rääkis oma naabriga sellest rohkem kui ühel korral. Pelingem punastas süüdistuse peale ja eitas jäigalt, et ta oli hääli teinud. Tõesti, ta oli juhtunust rohkem häiritud, kui asjakohane paistis. Kui eiberghombismit oleks omaenda kõrvades kahelnud, poleks seda pidanud kaugele minema, et naabrikommetele kinnitust saada. Tom Stahlis väike kipras meesteener, kes oli täitnud torni elanike soove kauem, kui keegi mäletada suutis. Mõtiskles tõsiselt sama asja üle. Kui lubate, söör, ütles ta kord hommikul katusekambrit koristades. Kas teie arust on mister pelingemiga kõik korras, söör? Korras stails. Jah, söör peas. Korras, söör. Miks ei peaks siis olema? No ma ei tea, söör, tema kombed on hiljuti muutunud. Ta pole sama mees, kes enne oli kuigi pean tõesti ütlema, et ta polnud kunagi päriselt minu härrasmees nagu mister. Hästi või teie, söör. Ta räägib endaga õudseid asju. Imestan, et see teid ei häiri. Ma ei tea, mida temast arvata, säär. Minu arust pole see teie asi, Stahlis. No see äratab huvi, mister Schmidt. See võib olla minust jultunud, kuid ma ei saa sinna midagi parata, vahel tunnen nagu oleksin oma noortele härrastele isaks ja emaks. Kõik jääb minu kaela, kui asjad lähevad halvasti ja sugulased külla tulevad. Ja, mister Pälingem. Söör. Ma tahan teada, kes see on, kes tema toas vahel ringi kõnnib, kui ta on ära ja uks on väljastpoolt lukus. Sa räägid rumalusi, Stahlis. Võib-olla küll söör, kuid olen kuulnud seda rohkem kui korra omaenda kõrvaga. Rumalus tails. Hästi, söör. Helistage kella, kui mind vajate. Einberg lombis mitte, pööras vähe tähelepanu vana teenri lobisemisele, kuid paar päeva hiljem juhtus üks ebameeldiv asi, mis talle stalsi sõnu järsult Belgia oli talle hilja õhtul külla tulnud ja lõbustas teda huvitavate kaljuhauakambrite kirjeldustega Penhazzanis Ülem-Egiptuses kuismit, kelle kuulmine oli märkimisväärselt terav, kuulis äkki all trepi Mademel ust avanemas. Keegi läks sinu tuppa või tuli sealt välja, märkis ta. Pelingem hüppas püsti ja seisis hetke abitult justkui mees, kes pooleldi uskmatu ja pooleldi kartlik. Ma kindlasti lukustasin ukse. Olen peaaegu kindel, et lukustasin selle kogelasta. Keegi poleks saanud seda vada. Ma kuulen, et keegi tuleb praegu trepist üles, ütles mitt. Pelingem tormas uksest välja, lõi selle valjusti enda järel kinni ja kiirustas trepist alla. Poole trepi peal kuulis mitte ta peatuvad ja arvas, tabavad, sosistavad heli. Hetk hiljem sulgus ukse allkorrusel, võti krõgises, lukuaugus ja pelingem. Higitilgad kahvatunud näol. Tuli veel kord trepist üles, astus jälle tuppa. Kõik on korras. Ütles ta end toolile ehitas see oli see rumal koer, ta oli ukse lahti lükanud. Ma ei tea, kuidas ma küll unustasin selle lukustamata. Ma ei teadnudki, et sa pead koera, ütles mitt vaadates väga mõtlikult oma kaaslase häiritud nägu. Ja ta pole mul kaua olnud, pean temast lahti saama, ta on suur nuhtlus. Ilmselt küll, kui teda on nii raske tuppa jätta. Minu arust piisaks ukse sulgemisest, poleks vaja seda lukustada. Ma ei taha, et vana stails teda välja laseks. Ta on väga väärtuslik ja kahju oleks teda kaotada. Olen ka ise suur koeraarmastaja, ütles mitt ikka veel pingsalt silmanurgast oma kaaslast jälgides. Ehk lubad mul talle pilku heita. Muidugi, kuid kardan, et mitte täna õhtul. Mul on kokkusaamine, kas kell on õige, siis on juba veerand tundi hiljaks jäänud. Vabanda mind, palun. Ta võttis oma mütsi ja kiirustas toast välja. Schmitt kuulis, kuidas ta hoolimata väidetavast kokkusaamisest oma tuppa läks ja ukse seestpoolt lukustas. See vestlus jättis meditsiinitudengile halva mulje. Bellingem oli talle valetanud ja veel nii kohmakalt, et paistis, nagu oleks tal põhjust meeleheitlikult tõde varjata. Smid teadis, et naabril polnud koera. Ta teadis ka, et sammud, mida ta oli trepilt kuulnud, polnud looma sammud. Aga kui mitte, siis kes võis seal olla? Wana Stahlis oli väitnud, et keegi kõndis toas ajal, mil selle elanikku polnud kodus. Võis olla naine. Smit kaldusid arvama, kui nii, siis tähendaks Bellingrammile väljaheitmist ja häbi, kui juhtkond sellest teada saaks. Nii et tema muret ja valelikust võis mõista. Ja siiski oli mõeldamatu, et tudeng võiks hoida naist oma ruumides, ilma sellest otsekohe aru ei saadaks. Olgu seletus milline tahes, selles loos oli midagi inetut ja eiberghombismit, otsustas oma raamatute juurde pöördudes takistada edaspidi oma vaiksehäälse ja inetu naabri sõbrunemis katseid. Kuid oli määratud, et tema tööpidi tol õhtul häiritud saama. Ta oli vaevalt järje üles võtnud, kui altpoolt tulid kiired rasked sammud. Kolm astet korraga võttes ja tuppa tormas Eesti ikka veel tööhoos ütles ta, viskuda Smitty kulunud tugitooli. Mis suunatoopur sa küll oled? Arvan, et maavärin võiks tulla ja lüüa Oxfordi viltkübar, sina istud täiesti rahulikult oma raamatutega keset tormi. Siiski maid, ütlesin kaua kolm piibu tõmmet ja ma kaon. Mis siis, uudistan, kysis mit toppides tubakat, nimetissõrmega piibu kahasse. Ei midagi erilist. Räägitakse, et nad panevad padi Kambja asemel Wilsoni mängu, sest Padikambon tõesti vormist väljas. Üsna õige, arvas vit suure tõsidusega, mille omandavad ülikooli mehed spordist rääkides. Wilson on kiire hea jalgade tööga. Väikeses väravas oli ta vastik vastane. Oh, muide, kas sa oled kuulnud pikast noortonist, mis temaga on? Teda rünnati. Rünnati ja just siis, kui ta pööras Streetile umbes 100 jardi kaugusele hultzi väravast. Aga kes oh, selles asi ongi, kui sa küsiksid, mis oleksid tõele lähemal. Noorton vannub, et see polnud inimene ja tõesti küünejälgede järgi ta kaelal kalduksin temaga nõustuma. Kes siis, kas oleme jõudnud tontideni? Evercrombismiturtsus teaduslikust põlgusest? Noh, ei, ma ei usu, et päris niimoodi kaldun arvama, et kuninglik tsirkus artistil oleks hiljuti kadunud suur ahv, kes on üsna jõhkard, leiaks kohusta tõenäoliselt süüdi olevat. Norton kõnnib seda teed igal õhtul, tead, samal tunnil. Seal on puu, mis ripub madalal tee kohal, suur jalakas Reiniaiast. Noorton arvab, et see olend hüppas puu otsast kaela igal juhul pidada peaaegu lämbuma kahe käsivarre vahel, mis, nagu ta ütleb, olid tugevad ja kõhnad nagu terastrossid. Ta ei näinud midagi, ainult neid koletuid, käsi, mis tema kaela ümber üha koomale tõmbusid. Karris peaaegu pea otsast ja mõned poisid tulid joostes ja see olend kadus üle müüri nagu kas noortoni näinud teda kordagi selgesti. Tõenäoliselt röövel olete Smit väga tõenäoliselt noort on, ütleme, et mitte, kuid me ei hooli sellest, mida ta ütleb. Röövlid olid pikad küüned ja ta oli päris osav üle müüri ronima. Muide, su ilusal naabril oleks hea meel sellest kuulda. Temal oli noortoniga kana kitkuda ja tema pole selle põhjal, mida maademaste on mees, kes unustaks oma väikesi võlgu. Kui sa loo, vanapoiss, mis sinuga juhtus? Mitte midagi, vastas mitt kuivalt. Tuli toolilt püsti hüpanud ja ta näol oli tekkinud ilme nagu mehel, kellel on äkki mingi ebameeldiv mõte pähe tulnud. Paistab, nagu oleks miski minu jutus sind rööpast välja löönud. Muide, sa oled minu viimasest käigust saadik isand peega tutvunud, kas pole? Noor munk rääkis mulle sellest pisut. Ja ma tunnen teda veidi. Ta on kord või kaks siin käinud. No sa oled küllalt suur ja küllalt inetu, et iseenda eest hoolitseda. Üks tervislik kaaslane ta muidugi pole, kuigi ta on kahtlemata väga tark ja muud niisugust. Aga küllap saad ise varsti teada. Liian, väga tore, väga meeldiv väikemees. Hüvasti väravas aerutan mallingsiga ülikooli karikale nädala pärast kolmapäeval, nii et tule mind vaatama, kui me paremine Henrik lombis mitt pani piibu käest ja pöördus raskepäraselt jälle oma raamatute juurde. Kui isegi kogu maailma tahtejõuga poleks seda suutnud end uuesti tööle sundida. Ta pidi mõtlema mehel allkorrusel ja saladusele, mis tema tubades peitus. Siis pöördusite mõtted sellele erakordsele rünnakule, millest Eesti oli rääkinud ning vimmale, mida pelingem väidetavalt ohvri vastu pidas. Kaks mõtet üha kerkisid koos tema peas just nagu olnuks nende vahel mingi tihe ja lähedane seos. Ja siis, kui oli kahtlus nii ähmane ja ebamäärane, et seda ei saanud sõnadesse panna. Neetud mees. Hüüatas Smitty heitis oma patoloogia raamatule toa. Rikkus mu õhtuse lugemise, isegi kui mul polekski muud põhjust, siis piisaks sellest teda tulevikus vältida. 10 päeva pühendus meditsiinitudengil nii pingsaile õpinguile, et ei näinud ega kuulnud kumbagi Alguruse meest. Tundidel, mil pelingem oli kavatsenud teda külastada, sulges ta hoolikalt oma välimise toa ukse. Kuigi ta rohkem kui korra kuulis sellel koputust keeldus ta otsustavalt vastamast. Siiski ühel pärastlõunal oli ta trepist alla minemas, kui pelingeni uks lahti lendas ja noor munk hos lee välja tuli, silmad välkumas ja tume viha puna pruunidel põskedel. Otse tema kannul tuli pelingem, paks, haiglane nägu õelast vihast värisema. Sa oled loll, sisestas ta, sa veel kahetsed. Väga tõenäoliselt. Hüüdis teine. Pea meeles, mis ma ütlesin, see on läbi, võid selle ära unustada. Kuid sa ju lubasid. Oh, seda lubadust ma pean, ma ei räägi sellest, kuid pigem näeksin väikest Eevat hauas, see on igaveseks läbida, teeb, mis ma ütlen. Me ei taha sind enam näha. Nii palju Smit lihtsalt pidi kuulma, kui ta kiirustas edasi, sest tal polnud mingit soovi vaidlusesse sekkuda. Nende vahel oli tõsine tüli, see oli küllalt selge ja liin tahtis sundida oma õde kihlust katkestama. SMIT meenutas Eesti võrdlust kärnkonna ja tuviga ning oli rõõmus, mõeldes, et see lugu on läbi. Vihase pelingami nägu oli äärmiselt ebameeldiv. Ta polnud mees, kelle kätte usaldada noore tüdruku elu. Kõndides mõtiskles Smit raugelt, mis võis olla tüli põhjuseks ja mis lubaduse kohta oli pelingem nii väga nõudnud, et monghos liisida peaks. Käimas oli arutamis võistlus ja hulk mehi suundus alla jõekaldale. Mai päike säras eredalt ja kollast rada ääristasid pikkade jalakate mustad varjud. Kummalgi pool teed paistsid hallid kolledži majad, just nagu hallipäised. Mõistuseharijad vaatasid noort elu, mis neist nii lõbusalt mööda libises. Musta riietatud juhendajad, tähtsad ametnikud, kahvatud tuupurid, pruuninäolised õlg, kübaratega, noored atleedid valgetes sviitrites või kirevates jakkides. Kõik kiirustasid sinise loogilise jõe poole, mis keerleb läbi Oxfordi aasade. Einberg lombis mitt valis vana aerumehe vaistuga vaatluspaiga, kus teadis nägevat lahingut, kui sa üldse toimub kaugelt kuuliste kõminat, mis teatas stardist lähenevat lärmi, kiirustavad jalamüdinat ja meeste hüüdeid paatides allpool. Hulk pooleldi riides hingeldavaid jooksjaid sööstis temast mööda ning neist üle küünitades nägi ta Eestit tõmbamas rahulikult oma 36-st. Samas oli vastane nõkslevas 40-st temast tubli paadipikkuse võrra tagapool. Smit karjus sõbral ergutuseks ning kella taskus tõmmates tahtis asuda teele oma tubade poole kui tundis õlal puudutust ja leidis, et noor munk Hously oli tema kõrval. Ma nägin sind seal. Ütles too arglikult. Tahaksin sinuga rääkida, kui saaksid kulutada mulle pool tundi. See maja on minu elupaik. Jagan seda king häringtoniga, tule sisse ja joo tass teed. Pean kohe tagasi minema, ütles mitt. Mul on praegu kõvasti tegemist, kui paariks minutiks tulen. Rõõmuga. Ma poleks üldse välja tulnud, kuid Eesti on minu sõber ja minu sõber ka. Kas tal pole ilus stiil? Ma olin siin võtnud asja tõsiselt, aga lähme minu elupaika. See on pisut koopalikuid. Suvekuudel on seal tore tööd teha. See oli väike roheliste uste luukidega ning roostes võretatud veerand, aga nelinurkne valge maja mis seisis umbes 50 jardi kaugusel jõest. Seestpoolt oli Ilutuba rohmakalt kohendatud kabinetics. Kirjutuslaud, värvimata riiulid raamatutega ja mõned odavad õlimaalid seintel. Kan laulis pliidil ja teetassid olid kandikul laua peal. Proovi seda tooli ja võta sigaret, sõnas lee. Las ma valan sulle tassi teed. Sinust oli nii kena sisse tulla, sest tean, et suveaeg on väga hõivatud. Tahtsin sulle öelda, et sinu asemel vahetaksin ma otsekohe elukohta. Liberglubismiteedide vahtima süüdatud tik ühes süütamata sigaret teises käes. Jah, see soovitus tundub väga ebatavaline ja kõige hullem on et ma ei või öelda põhjust, sest olen andnud kindla lubaduse väga kindla. Kuid võin öelda nii palju, et minu arust pole pelingem väga ohutu mees, kelle lähedal elada. Mida sa sellega mõtled? Just seda ma ei tohi öelda. Kuid tee nagu ütlen ja muuda elu kohta. Meil oli täna suur tüli. Kindlasti kuulsid meid, kui tulid trepist alla. Nägin, et olid endast väljas. Ta on kohutav mees mitte. See on ainult sõna tema jaoks. Mul oli tema suhtes kahtlusi sellest õhtust saadik, kui ta minestas. Mäletad, kui sa alla tulid? Süüdistasin teda täna ja ta ütles mulle asju, mis panid mul juuksed püsti tõusma. Ning ta tahtis, et ma seisaksin tema kõrval. Ma pole kitsarinnaline, kuid olen kirikuõpetaja poeg nagu tead ja arvan, et on mõningaid asju, mis on üsna andestamatuid. Tänan vaid jumalat, et sain temast selgust enne, kui oli liiga hilja, sest ta oleks abiellunud minu perekonda. See kõik on väga kena, Liisena seiberghombismit napilt. Aga sa ütled, kas liiga palju või liiga vähe. Hoiatan sind. Kui hoiatamiseks on mingi tõeline põhjus, ei tohi sind hoida ükski lubadus. Kui näed kurjategijad dünamiiti süütama, sõi hoolise mingitest lubadustest. Ja, kuid ma ei saa teda takistada ja ma ei saa teha muud, kui sind hoiatada. Ütlemata, mille eest sa mind hoiatada. Bellingemi eest. Aga see on ju lapsik, miks peaksin teda kartma või ükskõik keda? Ma ei saa sulle öelda. Võin maid paluda, sul tube vahetada. Praeguses elukohas oled hädaohus. Ma isegi ei arva, et pelingem tahaks sulle häda teha. Kuid see võib juhtuda, sest just praegu. Ehk tean rohkem, kui sa arvad. Ütles vaadates teraselt noormehe poisilik kui siiresse näkku. Oletame, et ma ütlen sulle keegi teine jagapellingamiga tube. Munk, hos lee hüppas kontrollimatus erutusest toolilt püsti. Sa siis tead, ohkista naine lee langes hoiates tagasi. Mu huuled on suletud, ütles ta. Ma ei tohi rääkida. Igal juhul, sõnas mitt püsti tõustes. Pole tõenäoline, et lubaksin end välja ehmatada tubadest, mis sobivad mulle väga kenasti. Oleks pisut nõder kõik oma potid ja pannid minema kolida, sest sa ütled, et pelingem võib mulle mingil seletamata viisil häda teha. Arvan, et ma siiski riskin ja jään sinna, kus olen ja kuna näen, et kell on peaaegu viis pean paluma end vabandada. Ta jättis paari lühikese sõnaga hüvasti. Jaalsus mahedas kevade õhtus kodu poole teele, tundes end pool ärritatult ja pool lõbustatult, nagu ikka tugev kujutlusvõimeta mees, keda on ähvardatud ähmase ja tumedaohuga. Oli üks väike lõbu, mida iibergrombis mitte alati endale lubas, kuitahes tugevalt ka töö tagant surus kaks korda nädalas, teisipäeval ja reedel oli tema muutumatuks harjumuseks jalutada Farling Fordi doktorplantriipiitrissoni elupaika pooleteise miili kaugusel Oxfordist. Peterson oli olnud Smitty vanema venna Francise sõber ja ta oli poissmees, üsna jõukas, hea veinikeldri ja veel parema raamatukoguga. Seega oli ta maja meeldivaks sihtmärgiks mehele, kes vajas rõivast jalutuskäiku. Kaks korda nädalas krampis meditsiinitudeng mööda pimedaid külateid ja veetis meeldiva tunni Petersoni mugavas kabinetis arutledes klaasikese vanaporteri kõrval ülikooli eluteraapia või kirurgia viimaseid üksikasju. Päeval, mis järgnes ta vestlusele monghos. Liiga sulges mitt oma raamatut kell veerand üheksa, mil ta tavaliselt asus teele oma sõbra majja. Kui ta oli toast lahkumas, langes ta pilk raamatule, mille pelingem oli talle laenanud ning südametunnistus hakkas teda torkima, et ta pole seda tagastanud. Kuitahes eemaletõukav see mees oli, ei tohtinud teda kohelda viisakusetult. Võtnud raamatu läks Heiberghombismit trepist alla, koputas naabri uksele. Vastust ei tulnud, kuid linki surudes leidis ta, et uks oli lukustamata. Rõõmustades võimalusele vestlust vältida, astus ta sisse ja pani raamatu koos visiitkaardiga lauale. Lamp oli hämaraks keeratud, kuid Smit võis küllalt selgesti näha toa üksikasju. Just niisama palju oli ta näinud ka varem. Loomapeadega jumalad avali lõugadega krokodill ja pabereid ning kuivanud lehti täislaud. Muumia kirst seisis püsti seina najal, kuid muumia ise puudus. Polnud mingit märki, et keegi teine oleks toas elanud ning lahkudes tundis ta, et oli tõenäoliselt Bellingrammile liiga teinud. Kui tal oleks varjata mingit süüd, vaevalt siis oleksid oma ukse lahti jätnud, nii et terve maailm võib sisse astuda. Keerdtrepp oli pime nagu pigi ja iiberghombismit laskus aeglaselt mööda korra päratuid astmeid, kui taipas äkki, et keegi möödus temast pimeduses. Kostis nõrk heli. Õhu vuhin, miski riivas, möödudes ta küünarnuki, aga nii kergelt, et selles võis vaevalt kindel olla. Ta peatuse kuulates. Kuid vaid tuul sahistas väljas luuderohtu ja ta kuulnud midagi muud. Oled sa sina, Stahlis? Hüüdis ta. Vastust ei tulnud ja tema taga oli kõik vaikne. See pidi olema äkiline tõmbetuul, sest vanas tornis oli auke ja pragusid. Ja siiski oleks peaaegu võinud vanduda, et kuulis samme otse enda kõrval. Ta oli jõudnud hoovi ikka veel asja üle mõtiskledes, kui üks mees tuli joostes üle siledaks pügatud muru. Olete sina, Smit? Halloo? Eesti jumala nimel, tule otsekohe. Noor Lion jõkke kukkunud Harrington. King oli endast väljas, arsti pole kodus, sina sobid, kui tuled otsekohe, ta võib veel elus olla. On sul brändid? Ei toon veidi kaasa mu lauale mudel Smith sööstis trepist üles, võttes kolm astet korraga, haaras pudeli ja oli trepist alla tormas, kuid pelingemi toast möödudes langes pilk millelegi, mis sundis ta vahtides ning õhku ahmides Mademel seisatama. Uks, mille ta oli enda järel sulgenud, seisis nüüd lahti ning otse tema eeslambi valgus sisse paistmas, oli muumia kirst. Kolm minutit tagasi oli olnud tühi. Ta võis seda vanduda. Nüüd raamisse oma kohutava elaniku külma keha, kes seisis sünge jäigana must krimpsus, nägu ukse poole. Kogu oli elutu ja liikumatu, kuid Schmidtile paistis, et selles oli ikka veel mingi elusade mingi mürkmärk teadvusest nende väikestes silmades, mis varitsesid augu sügavuses. Nii hämmeldunud ja raputatud oli ta, et unustas oma ülesande ning vahtis ikka veel kõhna, kuivetunud kogu kui sõbra hääl altpoolt ta üles äratas tules mitt, hüüdisto elu või surm, tead, ruttu nüüd aga lisast A kui meditsiinitudeng ilmus sprindime, see on vähem kui miili kaugusel minna, peame kohale jõudma viie minutiga. Inimelu on rohkem jooksmist väärt kui karikas.