Külg külje kõrval sööstsid nad läbi pimeduse ega peatunud enne, kui oli hingeldades ja väsinult jõudnud väiksesse majja jõe kaldal. Noor lee Liganejat tilkuv nagu murtud vesi, kasv lebas sohval jõe roheline praht mustadel juustel ja valge vahukirme tinakarva huultel. Tema kõrval põlvitas kaastudeng Harrington, kes püüdis ta jäikadesse Jesemetesse pisut soojust tagasi tuua. Arvan, et ta on elus. Ütles Heiberghambismit käsi noormehe käel. Pane oma kella klaasta huulte juurde. Jah, see läheb häguseks võtta üks käsi hästi. Nüüd te nii nagu mina ja varsti on ta jälle meiega. 10 minutit töötasid nad vaikides puhudes, surudes teadvusetu mehe rinda. Viimaks hakkas selle keha võbisema. Ta huuled värisesid ja ta avas silmad. Kolm. Tudengid karjusid rõõmust. Ärka üles, vanapoiss. Oled meid juba küllalt hirmutanud, võtab rändid riba pudelist. Temaga on kõik korras, ütles ärritun. Taevake, kuidas ma ehmusin? Lugesin siin ja tema oli jõe äärde jalutama läinud, kui kuulsin karjatuste plärtsatust, sööstsime sinna ja selleks ajaks, kui üles leidsin ja välja tõmbasin, paistis kogu elu temast kadunud olevat. Siis ei saanud Simpson arsti järele minna, sest tal on jalg haige ja ma pidin jooksma. Ei tea, mida oleksin tegijate veel hakanud. Just nii, vanapoiss tõuseb üles. Monkous liiali end kätele kergitanud ja vaatas metsikul pilgul ringi. Mis lahti on? Küsis ta. Olin vees? Ah jah, mulle meenub. Ta pilk muutus hirmunuksida, peitis näo kätesse. Kuidas sa sisse kukkusid? Ma ei kukkunud sisse. Mis siis juhtus? Mind visati. Seisin kaldal ja keegi haaras minust tagantpoolt kinni, tõstis üles nagu sule ja viskas mu sisse. Ma ei kuulnud midagi ega näinud midagi, kuid ma tean, kes oli seda küll. Ja mina ka, sosistas Ever krombismit. Liivates ruttu üles. Sa oled teada saanud, ütles ta. Sa mäletad nõuannet, mille sulle andsin ja Kema hakkan arvama, et järgin seda. Tont võtaks, ma ei tea, millest te küll räägite, sõnas Eesti. Aga kui ma oleksin sinuks Harrington, siis paneksin otsekohe voodisse. Kui ta on pisut kosunud, on küllalt aega rääkida, miks see, mispärast arvan Smitte, sina, mina, pimeda nüüd üksi jätta. Lähen tagasi kolledžisse ja kui sina samale poole tuled, siis saame vestelda. Kuid seda vestlust ei toimunudki. Smitty mõtted olid liiga tulvil õhtu sündmustest, muumia puudumine ta naabri toas, keegi, kes temast trepil möödus selle õudse asja erakordne kirjeldamatu tagasi ilmumine. Ja siis lee ründamine, mis järgnes nii ruttu eelmisele rünnakule teise mehe vastu kelle peale pelingem viha kandis. Kõik see pöörles ta mõtteis koos paljude väikeste juhtumitega, mis olid varem teda naabri vastu pööranud ja erakordset asjaoludega, kuidas ta esimest korda teisel külas käis. See, mis oli olnud ähmane kahtlus, fantastiline arvamus oli äkki kuju võtnud ja seisis tema mõtteis sünge faktina, mida ei saanud eitada. Ja siiski, kui koletus oli kui ennekuulmatu, kui palju väljaspool kõiki inimkogemuse piire, erapooletu kohtunik või isegi sõber, kes tema kõrval sammus, võinuks talle öelda, et ta silmad olid teda petnud, et muumia oli olnud kogu aeg seal, et noor lee oli komistanud jõkke nagu ükskõik kes võib jõkke komistada ja kui närvid on korrast ära, aitab arstirohi. Ta tundis, et oleks öelnud samu asju, kui olukord oleks olnud vastupidine. Ja siiski võis ta vanduda, et pelingem oli hingelt mõrvar ja valdas niisugust relva, mida ükski mees polnud kasutanud kogu sünges kuritegude ajaloos. Evercrombismit ületas õue tugeva vastumeelsusega oma tubade ja nende naabrite vastu. Ta võtab kuulda nõuannet ja kolib ära nii pea kui võimalik. Siis kuidas võib ta õppida, kui ta kõrvus on pidevalt igast samm või pomin all paiknevast ruumist. Üle muru astudes märkas ta pelingemi aknas põles ikka veel tuli. Ja kui ta trepist üles ronis, avanes uks ja mees ise vaatas talle otsa. Ta paks kuri nägu meenutas tursunud ämblikku kes on just koonud oma mürgist võrku. Tere õhtust. Ütles ta. Kas ehk astuksid sisse? Ei, hüüdis mitt raevukalt. Ei, sul on tegemist nagu alati. Tahtsin küsida liigi kohta, mul oli kahju kuulda, nagu oleks temaga midagi juhtunud. Ta näojooned olid sünged, kuid rääkides peitus ta silmis varjatud naer. Smit nägi seda ja oleks ta selle eest maha löönud. Sul on kindlasti kahju kuulda, et Monk aus diil läheb väga hästi ja ta on väljaspool ohtu. Vastas ta. Su põrgulikult trikid pole seekord läbi läinud. Oh, sul pole vaja seda salata, ma tean kõike. Pelingem astus vihase tudengi sammu tagasi ja peaaegu sulges ukse, otsekui püüdes end kaitsta. Sa oled hull sõnasta, mida ta sellega mõtled. Kas väidad, et minul oli nii juhtumiga midagi tegemist? Jah, tarvitses mitt. Sina ja see kondikubu sinu taga, teie tegite seda? Ma ütlen sulle, mis on isand, vii. Nad on loobunud sinusuguse rahvapõletamisest, kui timukas on meil ikka veel olemas ning Charlesi nimel, kui keegi selles kolledžis sinu siin oleku ajal sureb, siis annan süles. Ja kui sa selle eest võllas ripu, siis pole see minu süü. Sa veel näed, su räpased egiptuse trikid ei lähe Inglismaal läbi, sa oled märatsev hull, ütles pelingem. Hästi, hoiavad meeles, mis ma ütlen või saad teada, et ma pean oma sõna. Uks löödi kinni ja Smittleks Raivot sedasama tuppa, lukustas ukse ja veetis pool ööd oma vanapiipu suitsetades ja mõtiskledes õhtu kummaliste sündmuste ülejärgmisel hommikul ei kuulnud eiberghombismituma naabrist midagi. Kuid Harrington tuli pärastlõunal külla ja ütles, et liiani juba peaaegu tema ise. Terve päeva rabas tööd teha. Õhtul aga otsustas minna külla oma sõbrale, doktor Petersonile. Tubli jalutuskäik ja sõbralik vestlus, teeksid heata sassis närvidele. Pelingeni uksele kinni, kui ta sellest möödus. Aga kui ta oli tornist veidi kaugemale jõudnud, nägite tagasi vaadates oma naabri pead aknal lambivalguse taustal nägu ilmselt vastu klaasi surutud välja pimedusse vahtimas oli õnnistus isegi paar tundi temast eemal olles mitt asus reipalt teele, tõmmates kopsudesse pehmet kevade õhku. Poolkuu paistis läänes kahe gooti tornikese vahelt. Leidsime hõbedasele tänavale tumeda varju. Tuul oli karge ja heledad sulged, pilved liikusid kiiresti üle taeva. Viie minuti pärast leidis mitten majade tagant ja mailõhnalise Oxford Tšaieri hekkide vahelt. See oli üksildane ja vähekasutatud tee, mis viis ta sõbra majani. Kunagi hilja ei kohanud Smit seal ainsatki hinge. Taastus reipalt edasi, kuni jõudis väravani, mis avanes Farling Fordi viivale pikale kruusateele. Enda ees võis ta näha akende hubast punast kuma läbi lehestiku helkimas. Ta seisis käsi värava rauast käepidemel ja vaatas tagasi teele, kust oli tulnud. Kuid keegi lähenes talle kiiresti mööda seda teed. Tulija liikus heki varjus vaikselt ja vargsi. Tume küürutav kogu tumedal taustal ähmaselt nähtav. Isegi sel ajal, kui Smit tagasi tema poole vaatas, oli ta vähendanud vahemaad 20 sammu ning tuli kiiresti lähemale. Pimedas märkas mitt kondist kaele kaht silma, mis jäävad teda alati unenägudes kummitama. Ta pöördus ning jooksis hirmunult karjatades oma elu eest mööda puiesteed. Seal olid punased tuled pääsemiskohas peaaegu kivis kaugusel. Ta oli kuulus jooksja, kuid kunagi varem polnud ta jooksnud nii nagu sel õhtul. Raske värav oli tema taga oma kohale liikunud, kui ta kuulis seda jälitaja ees jälle lahti, löödavat metsikult läbi öö tormates kuulis ta kiireid järske samme selja tagant ja võis tagasi vaadates näha, et see õudus hüppas nagu tiiger ta kannul, silmad leegitsevas, üksooniline käsi välja sirutatud. Tänu jumalale. Uks oli lahti. Ta nägi õhukest valgusriba, mille heitis esiku lamp. Veel lähemalt kostsid sammuta selja tagant. Ta kuulis kareda Tähkimist otse oma õla juures karjatades, heitis end vastu ust, lajatas selle enda järel kinni, lükkas riivi ette ning vajus pool nõrkenult esiku toolile. Taevake Smitmis lahti on, küsis Peterson oma kabineti uksele, ilmudes mulle veidi brändit. Pihterson kaduse tuli tormates tagasi, kus klaasija Karafiniga saava jad seda ütles ta, kui külaline kummutas kohe kurku, mis talle kallatud oli. Sa oled näost valge, kui juust. Heiberghomsmite pani klaasi maha, tõusis, hingas sügavalt sisse. Nüüd olema jälle mina ise. Ma pole kunagi varem endast nii väljas olnud, aga sinu loal? Peterson, magan täna siin, sest ma ei usu, et suudaksin minna sellele teele, kui väljas on pimeson, argpükslik, ma tean, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Peterson silmitses oma külalist küsivalt. Muidugi võitsin magada, kui soovid. Ütlen missis Bernile, et ta teeks teise voodi üles. Mis sinuga lahti on? Tule minuga akna juurde, kus võib näha ust, tahan, et sa näeksid, mida nägin mina. Nad läksid ülemise korruse akna juurde, kus sai vaadata maja sissekäiku. Teie põllud olid kummalgi pool kuuvalgel vaiksed ja rahulikud. Tõesti, Smit märkis Peterson. On hea, et tunnen siin mõistliku mehena, mis taeva pärast on sind ehmatanud. Ja räägin sulle kohe, aga kuhu võistamine, ah, vaata, vaata. Näed seda kurvi just värava lähedal. Ja ma näen, sul pole vaja mind togida. Näen kedagi möödumas, ütleksin, et meest ilmselt kõhna ja pika, väga pika. Kuid mis temast väriseb nagu haavaleht. Olen olnud kuradi haardeulatuses, see on kõik. Kuid tule kabinetti ja ma räägin sulle kogu loo. Lõbusas lambi valguses klaas veinilaual tema kõrval sõbra tüse koguja priske nägu. Tema ees jutustas Heebr krombismit järjekorras kõikidest sündmustest, väikestest ja suurtest mis olid moodustanud nii erakordse ahela alates õhtust, mil nad olid leidnud pelinghami minestanult muumia kirstu ees kuni kohutava juhtumini tund aega tagasi. Nii ütles ta lõpetades. See on kogu see tume lugu. See on kohutav, uskumatu, kuid see on tõsi. Doktor Plamp, Peterson istus mõnda aega vaikides väga hämmeldunud ilme näol. Ma pole oma elus kunagi midagi niisugust kuulnud. Mitte kunagi, ütles ta viimaks. Oled rääkinud mulle faktidest, nüüd räägi järeldustest. Neid võid ise teha. Kui tahaksin kuulda sinu omi. Oled asja üle järele mõelnud, mina mitte. Üksikasjad on veel pisut ähmased, kuid põhipunktid paistavad mulle küllalt selged. Pelingem on oma Ida õpinguis saanud teada mingi põrguliku saladuse, kuidas muumiaid või ehk just seda muumiat ajutiselt ellu äratada. Sel ööl, kui ta minestas, proovis ta seda parajasti. Kahtlemata vapustas olendi liikumine teda, kui ta oli seda oodanud. Sa mäletad, et peaaegu esimeste sõnadega nimetas ta ainult rumalaks. Hiljem oli ta tugevam, tegutses minestamata. Elujõud, mida ta anda suutis, oli ilmselt mööduv asi. Sest olen näinud muumiat pidevalt kirstus, sama surnud kui see laud. Ilmselt oli pelingemil mingi protseduur, millega ta seda olendit ellu äratas. Seda sooritades mõtles ta loomulikult, et saab kasutada seda olendit oma käsualusena velingemine, mõistust ja tal on jõudu. Millegipärast valis ta oma usaldusaluseks, kuid nii on hea kristlane ega tahtnud niisuguse asjaga mingit tegemist teha. Siis läksid nad tülli ja lubas rääkida oma õele pelingemi tõelisest iseloomust. Bellingem tahtis seda muidugi takistada ja tal peaaegu õnnestuski see, kui ta saatis olendi liid jälitama. Ta oli juba proovinud tolle jõuda teise mehe noorteni kallal, kelle vastu ta vimma pidas. Oli vaid juhus, et tal pole kaht mõrva hinge peal. Ja kui ma ise avastasin, oli tal hea põhjus minu kõrvaldamiseks, enne kui jõuaksin jagada oma teadmisi kellegi teisega. Tal tekkis selleks võimalus, kui läksin välja, sest ta teadis mu harjumusi ja seda, kuhu ma suundun, pääsesin napilt Peterson ja on puhas õnneasi, et sa ei leidnud mind hommikul ukse pakult. Üldiselt ei ole ma närviline mees ja ma poleks uskunud, et mul võib tekkida niisugune surmahirm nagu täna öösel. Mu kallis poiss, võtad asja liiga tõsiselt, sõnasta kaaslane. Su närvid on suurest tööst korrast ära ja sa näed asju liiga mustas valguses. Kuidas võib niisugune olend astuda Oxfordi tänavail isegi öösel, ilma et teda nähtaks? Teda nähti. Linnas valitseb suur hirm lahti pääsenud ahvi pärast, kelleks on seda olendid peavad, just nii räägitakse. Seletas Heiberghomsmit. Noh, see on hämmastav sündmuste ahel ja siiski, mu kallis sõber, sa pead tunnistama, et igal juhtumile võib anda loomulikuma selgituse, mida, mida isegi tänaõhtusele seiklusele muidugi sa läksid välja, närvid pingul ja pea täis oma teooriat. Mingi kõhk poolnälginud hulkur püüab sind röövida ning näe, sinu põgenemist saab julgust hakata sind jälitama. Su kartused ja kujutlusvõime hoolitsevad ülejäänu eest. See polnud nii, Peters on, see polnud nii. Jällegi kui see ühel hetkel leiad, et muumia kirst on tühi, aga siis mõni hetk hiljem asukaga. Sa tead, see oli lambi valgel, aga valgus oli hämaraks keeratud ja sul polnud mingit erilist põhjust täpselt sinna kirstu vaadata. On üsna tõenäoline, et vaatasid algul Muumest mööda. Ei, ei, see pole üldse võimalik. Ja siis kukkus jõkke. Noortonit rööviti. Sul on pelingami vastu tõesti raske süüdistus, aga kui läheksid sellega politseijaoskonda, naeraksid nad sulle lihtsalt näkku. Ma tean, et naeraksid. Seepärast tahangi asja ise korda ajada. Jah, ma tunnen, et minul lasub avalik kohustus ja ma pean seda tegema ka omaenda julgeoleku pärast. Kui ma ei taha, et sa oled mind ülikoolist välja ajaks olen otsustanud, mida teha. Aga kõigepealt võin ma tunni jooksul kasutada sinu paberit ja sulepead. Loomulikult leiad kõik, mis vajad sellelt kõrvallaualt. Einberg lombis, mitt istus paberivirna ette ning terve tunni ja siis teise tunni rändas ta sulepea kiirelt üle paberi. Lehekülg lehekülje järel lõpetati ja visati kõrvale. Sel ajal, kui ta sõber mühatas oma tugitooli seljatoele, silmitsedes teda kannatliku uudishimuga. Viimaks hüppa Smit rahulolevalt hüüatades püsti, kogus paberid kokku ja panin viimase lehe Petersoni kirjutuslauale. Palun kirjuta sellele alla, kui tunnistaja, ütles ta. Tunnistaja, mille tunnistaja? Minu allkirja ja kuupäeva kuupäev on kõige tähtsam, Peterson, sellest võib sõltuda minu elu. Mu kallis, mida sa räägid, hullu juttu soovitan väga sul voodisse minna, vastupidi, ma pole elus rääkinud nii mõistlikku juttu ja ma luban, et lähen voodisse kohe, kui oled sellele alla kirjutanud. Kui, mis see on? See on tunnistus kõige kohta, mida olen sulle täna rääkinud. Soovin tunnistaksid seda. Muidugi, ütles Peterson, kirjutades oma nime kaasam alla. Palun väga. Kuid mis selle mõte on? Palun sul see säilitada ja välja tuua, juhul kui mind arreteeritakse. Arreteeritakse, mille eest? Mõrva eest? See on üsna tõenäoline, tahan igaks juhuks valmis olla, saan käituda vaid ühel viisil. Olen otsustanud seda teha. Taeva pärast, ära tee midagi järelemõtlematut. Usu mind, oleks palju järelemõtlematult käituda, kuidagi teisiti. Loodan, et meil pole vaja sind tülitada, kuid mu mõtteid kergendaks teadmine, et saad motiive selgitada. Ja nüüd olen valmis pugema põhkuses, tahan hommikuks vormis olla. Eiberg lombis mitt polnud, mees, kellega tülli minna. Aeglane ja tugev, oli ta tegutsedes hirmuäratav. Ta püüdles iga eesmärgi poole oma elus sama kaalutletud resoluutsusega, mis muutis ta üliõpilasena väljapaistvaks. Ta oli oma õpingud üheks päevaks kõrvale jätnud, kuid kavatses seda päeva mitte tühjalt kulutada. Ta ei öelnud oma võõrustajale sõnagi oma plaanide kohta ja kella üheks oli ta tagasiteel Oxfordi haistriidil peatuste relvameister Cliffordi juures ja ostis raske revolvri ning karbi padruneid. Kuus neist asetas ta salve ning relva, pooleldi vinnastanud pani selle oma mantli taskusse. Siis asus ta teele Eesti tubadesse, kus suur aerumees mõnules hommikusöögilauas Sporting Times kohvikannu vastu toetatud. Halo. Mis lahti on? Küsis ta. Soovib pisut kohvi. Ei, tänan, ma tahan, et sa minuga tuleksid eesti ja teeksid, mida ma palun kindlasti mu poiss ja võtaksid raske kaika kaasa. Ohoo, jäi Eesti vahtima. Siin on ratsapiits, mis paneks härja pikali. Veel üks asi, sul on karp amputeerimis nuge, anna mulle kõige pikem neist. Palun väga. Sa paistab tõesti olevat sõjadel midagi veel? Ei, sellest piisab. Einberg lombis, mitt pistis noamantlihõlma sisse ja nad asusid teele tema elupaika. Me pole kumbki argpüks, Eesti, ütles ta. Arvan, et teen selle töö üksi ära, võtan sobiveks kaasa. Mul on üks väike jutt pelinghamiga. Kui ma temaga vaid äriasju ajan, siis pole mul muidugi sind tarvis. Kui ma karjun, siis tule üles, lajatuma piitsaga, nii tugevasti, kui suudad, mõistad. Hüva, Ma tulen, kui kuulen sind karjumas ja siis siia. See võib veidi aega võtta, kuid ära kao, enne kui ma alla tulen. Sain aru. Smitte astus trepist üles, avas pelingeni ukse, ei astu sisse. Bellingem istus laua taga ja kirjutas tema kõrval kummalise kraami keskel kõrgus, muumia kest number 249 ikka veel peal. Ning selle vastik kasukas oli jäigalt jääb kangelt seal sees. Smit vaatas väga otsustavalt ringi, sulges ukse, lukustas selle, võttis võtmest, astus kamina juurde, süütas tiku ja pani tule põlema. Pelinge Missos, vahtides tursunud, näol hämmastus ja raev. Noh. Tõepoolest sa tunned end nagu kodus, pahvatas ta Smit, võttis kaalutletult istet, asetas kella lauale, tõmbas taskust püstoli ja pani selle sülle. Siis võttis ta põuest suure ambuteerimis noa ja heitis selle pelingemi ette. Nonii ütles ta asunud tööle ja lõika muumia tükkideks. Kas tõesti, sõnas Bellingem irvitades. Jah, tõesti. Mulle öeldi, et seadus ei saa sind puudutada, kuid minul on seadus, mis asja korda ajab. Kui sa viie minuti pärast pole tööle asunud, siis vannun jumala nimel, et kihutan sulle kuuli ajju. Sa mõrvaksid. Mu velingem oli pooleldi püsti tõusnud ja ta nägu oli valge nagu kitt. Jah. Ja mille eest? Et lõpetada sinu häda? Üks minut on läinud. Kuid mida olen ma teinud? Mina tean ja sina tead, see on tühi ähvardus. Kaks minutit on läinud kuid sa pead mulle põhjus ütlema, sa oled hull. Ohtlik hull, miks peaksime hävitama omaenda vara, see on väärtuslik muumia. Sa pead selle tükkideks lõikama, ära põletama. Ma ei tee niisugust asja. Neli minutit on möödas. Eibercrombismit võttis püstoli ja silmitses halastamatult ilmil pelingemi. Kui teine abi otsivalt ringi vaatas, pistis ta käe ja ta sõrm liikus päästiku poole. Aitab, aitab, ma teen seda. Hüüdis peningem meeletu kiirusega, võttis ta noa ja hakkas muumiat lõikuma. Olend ragiseb lõksus terava noa iga torke all. Temast kerkis paksu kollast suitsu. Vürtside kuivatatud essentsi varisesid maha. Äkki läks võimsa raksatusega selgroog pooleks ja ta langes musta korrapäratu kuhjana põrandale. Nüüd tulle ütles mitt, leegid hüplesida, müürgasid, kui neile kuhjati kuivkäsnataoline prügi. Päike, tuba oli nagu auriku katlaruum ja higi voolas kahe mehe näolt, kuid üks kummardas ikka veel ja töötas, samas kui teine istus ja vaatas teda otsusekindlal ilmel. Paks rasvane suits kerkis tulest kõrbenud rosina, kärssavate juuste lehk täitis õhku. Poole tunni jooksul olid mõned söestunud ja haprad pulgad, kõik, mis oli järele kirstust number 249. Ehk oled nüüd rahul? Urises pelingem, vaadates oma piinaja poole, viha ja hirm väikestes hallides silmades. Ei pean kõikidest materjalidest lahti saama. Kuradi tempudele, olgu nüüd lõpptulle kõik need lehed, meil on ilmselt asjas mingi osa. Mis nüüd? Küsis pelingem, kui lehed olid tulle visatud. Nüüd papüüruserull, mis oli sul tol öösel laual, seal tolles sahtlis arvan, ma ei. Ühispelingem, ära põleta seda, mees, sa ei tea, mida teed. See on unikaalne, selles on tarkus, mida ei leia kusagilt mujalt doose välja, mõtles Smit, sa ei saa tõesti nii arvata, ma jagan oma teadmisi sinuga, õpetan sulle kõike, mis selles on või lase mul sellest koopia teha, enne, kui selle põletad. Lombis mitte, astus edasi ja pööras sahtlivõtit. Võtnud välja kollase keerdus, papüüruserulli heitis ta selle tulle. Pelingem karjuse püüdis seda haarata, kuid Smit tõukas teda tagasi ja seisis ees. Kuni see oli muutunud vormituks, halliks tuha kuhjaks. Nõndaks ärabee, ütles ta. Ma arvan, et olen su kihvad päris hästi välja tõmmanud. Sa kuuled minust jälle, kui alustad oma vanade trikkidega. Ja nüüd head hommikut, ma pean minema õppima. Ja niisugune on eiberg lombis Schmidti lugu erakordsetest sündmustest, mis juhtusid vanas kolledžis Oxfordis 84. aasta kevadel kuna pelingem otsekohe pärast seda ülikoolist lahkus ning temast kuuldi viimati Sudaanis. Pole kedagi, kes võiks talle vastu vaielda. Kuid inimesed teavad nii vähe. Ja looduseteed on kummalised. Ja kes tõmbaks piiri asjade ette, mida otsijad ei võiks leida, kui nad seda tahavad?