Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei vaeva nende muhud kühmud ega inetus. Mind vaevab see, et igaühes neist Sündinud oli ta 29. juunil 1900. aastal. Viimaseks lahingulennuks jäi 31. juuli 1944 Vahemere sinakas vesi. Sama kirgas ja sinine kui taevas, mida Sännakse priilendurina nii väga armastas mattis ta enesesse. Kuid tema raamatud jäid, jäi inimeste maa jäi väike prints ja mitmed teised jäid sõnadesse pandud mõtted, südamevaluhoolitsus, mure ja usk inimese headusesse. Edasi pürgivusse. Kui me tunneme nälga seda nälgamis, sundis Hispaania sõdureid tule all minema botaanikatundi mis ajas Mermoosil lõuna Atlandile mis ajab mõnda inimest luule valda siis tähendab see, et inimese arenemise protsess pole veel lõppenud. Et me peame tundma õppima iseennast ja universumit. Muusika oli Sännakse brile üheks vahendiks maailma tundmaõppimisel oli üheks ühendavaks südameks kaasinimestega sõpradega. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Ando haneema oli see, kes õpetas poega armastama kirjandust ja muusikat. Hilisemates kirjades jaga sageli emaga oma muusikalisi elamusi. Noranduaalne joonistas hästi, kirjutas luuletusi, mängis viiulit. Kuid teda võlus ka tehnikakasvataja, oli alatasa hädas antuani tehniliste uuendustega ja välja mõeldistega. 20. sajandi kahekümnendad aastad olid-Prantsusmaal tormilise tehnika arenguaastad. Konstruktivismi ideel võidutsesid kirjanduses, kunstis, muusikas. Artur hooneger, kellest pärastpoole sai Sännakse priilähedane sõber väljendas oma tehnika poolehoidu liikumispulssi sümfooniliseks pildis. Pässific 231. Asi ei seisa lennunduses. Lennuk pole eesmärk. Tan vahend. Eluga ei riskita lennuki pärast. Ka talupoeg ei 10 adra pärast. Lennuki abil lahkud linnadest ning tema arve ametnikest. Ja leiad uuesti talupojatõe. 1921. aastal loguks anneks Epleri õpingutes Pariisi kunstide akadeemia arhitektuuriosakonnas ja astub vabatahtlikuna Strasbourgis asuvasse lennuväe polku. Ja lennukist. Lendamisest sai ühendus maailmaga. Tulevane kirjanik avastas enesele uut ja huvitavat, avastas sõpru. Avastas elu. Tuli töö lennuliinidel. Päevad olid töörohked. Kuid Sännakse prii, ei kartnud raskusi. Ta oli haaratud matemaatikast, füüsikast, kirjandusest. Üksindushetki aga aitas leevendada muusika. Kirjas Casablancast emale pihib ta kuidas küll kõige tavalisem fonograaf vaid hinge lõhestada. Plaat keerleb ja kõik need vanaaegsed, laulud tellitavad valu. Nad on liialt õrnad. Liialt armsad. Tahtmatult sulen silmad. Ja näen kujutluses, kuidas rahvatantsijat keerlevad selle muusika rütmis. Aga on laulukesi mis lohutavad hinge. Pariisis veedetud aastate jooksul külastas Sännakse prii sageli kontserte. Talle meeldisid väljade püssi, fore haaravad, olid Sergei teagi levi juhatusel tegutseva vene balletitrupi etendused. Väga meelepärane oli tulevasele kirjanikule noore Sergei Prokofjevi muusikat. Sagedased olid kohtumised muusikutest, sõpradega. Marsselmi soo on meenutanud. Antuani suures korteris Pariisis ei olnud peaaegu üldse mööblit. Aga oli imeilus klaver. Selle taga armastas ta sageli istuda ja mängida oma lõbuks. Siin külastas teda sageli sõber Artur hooneger. Neid ühendas armastus Bachi ja Beethoveni vastu. Hilisemad aastad viivad Sännexe prii tõeni, et muusika ei ole mitte ajaviitevahendiks et muusikat võib kasutada ka kurjasti. 1939. aastal ilmunud raamatus inimeste maa Konsannakse kri kirjutanud. Võib uimastada sakslasi joobumusega et nad on sakslased ja Beethoveni kaasmaalased. Sellega võib uimastada kõiki kuni musta tööliseni. See on märksa lihtsam kui mustatöölisest teha Beethovenit. Asi ei seisa selles, et elada keset ohtusid. See väljendus on lihtsalt ülespuhutud. See ei ole hädaoht, mida ma armastan. Armastan elul. Sännakse priiteostes ei kohta muusikalisi kõrvalepõikeid. Väikeses printsis leidub väljend, et kaev laulab. Öises lennus, arutleb Preview uppuvale kaaslasele, mõeldes et Fabreeni seob maailmaga ainult veel muusikaline laine. Minu orune modulatsioon. Ei mingit halisemist, ei ühtki karjet. Kõige puhtam toon, mida kunagi on tekitanud meeleheide. Kuid ometi on Sännakse periraamatutes palju muusikat. See on peidetud ridade vahele. Inimlikkus, pahenditus, siirus, mis heliseb tema raamatutes. Aga mitmed sandakse periteosega mõjutanud heliloojaid. 1939. aastal kirjutas Loviidi, tallab Piccolo ooperi öise lennu seee-ga Alexandra pahmutava laulus. Õrnus kohtab Sännakse priiteemat. Oma loominguga kogu oma elutööga võitles Sännexe peri homse nimel parema ja puhtama inimloomuse nimel. 1943. aasta suvel, kui selleks riist oli saanud lahingulendur major, kirjutas ta. Kultuur on nähtamatu hüve sest see ei ole rajatud asjadele, vaid nähtamatutele, seostele, mis ühendavad asju omavahel, just nii aga mitte teisiti. Meil lastakse tulevikus väljaseeriate viisi häid instrumente. Aga kas meil saab olema ka mängijaid? 1935. aastal külastas selleks EPL-i ajalehe Paris korrespondendina Nõukogude Liitu. Kirjanikule ei jäänud märkamatuks hoogne ülesehitustöö. Uus inimeste elu ja mõttelaadis. Inimeste maas seisab kirjas. Kord Venemaal kuulsin, kui ühes tehases mängiti Mozartit. Kirjutasin sellest. Sain 200 sõimukirja. Ma ei ole vaenulik nende vastu, kes eelistavad tingeltangel, et nad ei tunne muud muusikat. Mulle ei meeldi et rikutakse inimesi.