Head laupäeva õhtut algab meelelahutussaade monoloogid. Pakume teile meeldivat ajaviidet pooleteiseks tunniks. Muide mitte ainult meeldivat, vaid ka kasulikku. Häälen marssal jagab teile tulusaid näpunäiteid selle kohta, kuidas lõbustada seltskonda ja kuidas rääkida anekdoote. Või mida teha külalistega, kes ei näi kiirustavat lahkumisega või koguni saabuvad teile sellisel õhtul, kui te otsustasite varakult magama heita. Kuulata tasub igal juhul, isegi siis, kui te praegu üleolevalt muigab. Teie mõtlete, et te oskate seda kõike. Võib-olla saate siiski midagi kõrva taha panna. Kasvõi näiteks, kuidas seda kõike mitte teha. Saate muusikalises osas kuulete Austraalia rahvalaule Lionel longi ja Noel silmuri esituses. Head kuulamist. Silmaotsaski ei kannata ma tutvustamist. Alati tunnen end kuidagi ebamugavalt. Mitte kunagi ei saa aru nimest. Ja kui sina kipud kogu aeg kättpidi teretama, sööte rätanematket pidi või nemad kipuvad kätt suruma, Jessina Edereta kipute mõlemat kätt suruma ja keegi ütleb siis, et nii pole sobiv. Kui keegi ei taha teie kätt suruda ja käsi õhku rippuma jääb, siis tõstke ta pea juurde ja tehke nägu nagu sihukseid juukseid. Nii kukub loomulikum välja. Ja edasi, mida rääkida kohe pärast tutvustamist. Kui sulle öeldakse väga rõõmustav teiega tutvuda, jääb trump vastasele. Sa ei saa talle enam samaga vastata, ilma et sind kohe ebaoriginaal seks peetakse. Idioodiga tutvumisel ütlesin mina väga rõõmustav teiega tuttavaks saada. Mille peale tema ütles ka minul. On väga meeldiv teiega tutvuda. Ma sattusin mõnevõrra segadusse kuid see-eest sinu uuesti rünnakule öeldes meile mõlemile on väga meeldiv teineteisega tuttavaks saada. Ma arvasin, et surusin ta nüüd vastu seina. Temaga vastas juba enne teiega tutvumist. Ma teadsin, et teiega tuttavaks saamine on mulle väga meeldiv. In pisut vankuma, kuid barrerresin löögi öeldes mina samuti. Mulle oli juba see meeldiv, kui ma teist kuulda sain. Tõesti, küsis tema minust sõber, kes mulle teist rääkis, ütles, et ka temal oli meeldiv teiega tutvuda, kui ta teiega tuttavaks sai. Hämmastav asi pareerisilmine. Enne seda, kui ma teist kuulda sain, rääkisid mulle kõik, et neil oli meeldiv tutvuda minuga. Punkt, see tähendab. 10 shillingit, vastasin mina. Seejärel kiilus keegi end meie vahele, kuid ma jõudsin siiski veel hüüda, väga meeldiv lahkuda teist enne, kui mind veeti kellegagi seda uuesti läbi tegema. Inimesed, kes alustavad tutvust sõnadega, kuidas teie käsi käib, viivad jutu alati ilmale. Kuidas käib teie käsi? Küsis, mis äpiblum, kui mind temale esitati, oli suurepäraselt, vastasin mina. Aga teil? Aitäh, tänan küsimast, väga hästi. Kas pole mitte tore ilmaki? Oi suur põrana, vastasin mina. Eile oli küll nii külm. No kuid siiski mitte nii külm kui üleeile, vastas tema. Oleneb riietusest, ütlesin mina näiteks mullu. Oodake minut. Istuge esmalt toolile, nii. Võtame sama päeva möödunud aastal, vaat siis oli alles külm, miski. Kella kolme paiku muide, oli täiesti soe, ütles tema ja ei, ma nõustuksin teiega, aga ainult ühel tingimusel, vastasin mina. Nii nagu ma juba ütlesin, hõlblum kõik oleneb riietusest. Kas kannate villaseid pükse? Lubati endale liiga jess vastas ta kõrgilt. See pani mind järele mõtlema ja maal leiutasin viisi, tänu millele iga tutvuse sobitamine õpetlikuks ühtlasi lõbusaks ajaviiteks kujuneb. Olge huvitav, see on minu peamine relv. Ma katsetasin uut meetodit, mister Slerbloogiga. Väga meeldiv teiega tutvuda üttest, kui mind talle esitleti. Ma vastasin talle käibel olevas šablooni järgi ja haarasin usalduslikult pintsaku väärist. Seejärel jõllitasin talle üksisilmi otsa ja ütlesin siiralt. Kaste töötlemmistes Lairw lauk. Et mosse liin tuleneb aasia linna Massul nimetust. Kaaess klaasist. Aga paika aiakest. Ma ma pean ära minema, ütles ta kiirustades. Ärge lahkuge. Ma palun teid, lööbloog, ütlesin mina. Kas hauakambreid teid ei huvita? Küsisin mina. Eieiei. No aga siis võime maakera suurimatest mägedest järvedest vestelda? Ta pöördus minekule. Ma pole kunagi veel näinud kedagi, kes nii kiiresti läks toa teise nurka põgenenud, kui tema. Pärast seda nägin teda paljude inimestega vestlemas. Kõik nad keerasid ringi ja jäi mind vahtima. Mine aga vabanesin alaväärsuskompleksist, nüüd juhtub harva, et keegi minuga tuttavaks saada tahaks. Väga vähesed inimesed oskavad seltskonda lõbustada, mina aga oskan. Mulle helistatakse igal õhtul ja kutsutakse tulles seltskonda lõbustama. Mõnikord juhtub, et ühe õhtuga jõuan ma koguni kolme seltskonda lõbustada. Aga muidugimõista on see seotud mitte ainult minu, vaid ka külaliste aja ja jõukuluga. Oma teenete eest kavatsen ma edaspidi võtta ka tasu, ütleme õhtu eest üksgini. Eile õhtul tuli George'i meile. Talle olid külalised tulnud ja ta palus mind tulla neid lõbustama. Chou, ütlesin ma südamlikult talle õlale patsutada. Minu peale võid sa kindel olla. George oli kindel. Jõudnud tema juurde, alustasin lühikese vestlusega, mis mul taoliste puhkude jaoks alati käepärast on. Leedid ja džentelmenid, ütlesin ma, te aimate kindlasti, et ma tulin siia teid lõbustama. Niisiis, elu pole kerge. Elu on tõsine ja vastutusrikas asi, mille eesmärk pole hoopiski mitte haud. Sellega seoses tuleb mulle meelde anekdoot ühest karvasest koerast. Aedni. Ühel hiinlasel kadus ära karvane koer. Kuidas teile nüüd öeldagi, ütles George. Ta pani kuulutuse lehte, jätkasin mina. Kuulutused on nüüdsel ajal väga tulusad asjad. Otsustades praeguste lehtede järgi alustas minu õemees Toomas Toomas, ütlesin mina, pea suu. Vannun, et nii pöördun ma ainult oma õemehelt Roomasse poole kuid sellele vaatamata ei pöörata minule tähelepanu. Oot üks ameeriklane luges seda kuulutust, alustasime uuesti. Leidis ühe karvase koera, istus auricule ja suundus Inglismaale. Kas te lugesite auriku lindiasse? Küsis minu õemees Toomas, väga hea raamat. Koputamise mängust pole enam midagi kuulda ega ju? Küsisin, mis, mis? See mäng on päriselt unustatud. Kuidas seda nüüd öeldagi, alustas? Ja teenija avas talle ukse. Ameeriklane küsis, kas teil kadus ära karvane koer, siin ta on. Kas te tunnete seda väikest, kes alati teenrite osi filmides mängib? Küsis minu õemees Toomas, kuidas ta nimi oligi? Õid on suurepärane. Oot, ma tuletan meelde, et kuidas ta nimi oli, et vaata, kui ma korra seda nime veel kuuleksin, eks ta mulle kindlasti meelde. Mis siin naerda on siis minu õemees Toomas Mis tal viga on? Kesitsioon, vaadates mind hirmunult, viime tõbelia ruttudelon, hüsteeriahoog, mind veeti teise tuppa kušeti peale minu meeleheitlikule vastu võitlemisele vaatamata. Põrunud ütles minu enness toomas. Juba poolt Täär ütles et igav on nende inimestega, kes maailmas kõige üle otsustada tahavad. Need on nii, et kui ma millestki räägin, püüan ma mitte midagi öelda. Olen ennast selles suhtes hästi välja treeninud. Võin rääkida tundide kaupa ja kui ma siis lõpetan, jääb kuulajaile mulje, nagu poleks oma suud lahti teinudki. Minu sõbrad on seda korduvalt tähele pannud. Mida rohkem sa räägid, seda vähem taipama, mida sa öelda tahad, ütlevad nad. Muide, selleks et nii kaugele jõuda, kulus mul palju vaeva. Ükskord tulin mõttele, et selle rumala harjumuse tõttu kõigest järjekorras rääkida ähvardab mind igava inimese kuulsus. Vaevalt jõudsin kellegagi tuttavaks saada, kui mu uuele tuttavale oli juba viie minuti pärast teada, kui vana on minu ema, mis on tema nimi, kus ma sündisin, millal suri minu vanaisa meriino lammas ja kui palju maksin oma särgi eest. Ise ma lihtsalt nautisin oma juttu. Aga minu sõpradele hakkasse kummaliselt mõjuma. Üks neist hakkas unes rääkima, kuna teisel kadus uni sootuks. Vaevalt, et minust huvitavamat jutukaaslast praegu leidub. Minu edu saladus on lihtne. Ma räägin inimestega sellest, mis huvitab neid aga mitte sellest, mis huvitab mind. No näiteks praegu huvitab mind kõige rohkem tuvide kasvatamine. Minu tuvila on lindudest tulvil ja ma ei tea enam, kuhu neid panna. Ja terve selle aja jooksul olen ma kohanud kõigest ühte inimest, kes jagas minu huvi. Ta müüs mulle esimese tuvipaari ja pärast seda kadus tal nende vastu igasugune huvi. Näete, siis, mispärast ma nii harva tuvidest rääkida saan? Võtame näiteks eilse õhtu. Mulle tuli külla kolm sõpra, kunstnik koos naise ja lapsega ning kunstniku ei. Aja õigus kokku juba neli, jah. No hea küll. Kuulake, kuidas ma neid lõbustasime. Lastega on asi lihtne. Neile meeldib, kui neid imetletakse. Niisiis ma alustasin lapsest. Ma kõditasin teda lõua alt ja küsisin kolm korda, kuidas selled. Mida teeb sinuga hukki. Pärast seda patsutasin tema kõhukest, ütlesin tütid, ketid ju neli korda. Siis me istusime ja tõstsime, klaase jäi veel kolm täiskasvanut. Ema huvitasid ainult lapsed, isa, kaasaegne maalikunst, tema äia lehmad. Ma võtsin nad kõik korraga käsile. Igale küsimus, nagu pallimise emalt küsisin, kas te, pojake kannab alati mütsi isalt, kas teile ei tundu, et kaasaegne kunst on muutunud primitiivseks ja äialt? Mida te arvate punast tõugu lehmadest? Pärast seda jäin ma huviga vastuseid ootama. Naine toibus esimesena, ta ütles. Ah, vaesekesel olid imekenad, mustad lokid. Ma pareerisin kähku löögi, et olla valmis mehele vastama. Peske tema pead kolm korda päevas sooda lahusega. Kõige parem, kui teete seda pärast sööki ja pöördusin samas mehe poole. Ma ei nõustu teiega. Ta oli just lõpetanud oma juttu, et 19. sajandi realism on oma aja ära elanud ja ummikusse jooksnud. Seetõttu ei jääkaasaegsetel kunstnikel üle muud kui pöörduda lihtvormide poole ja nii edasi ja nii edasi. Ma püüdsin kaalukalt vastu vaielda. Loomulikult ei huvita see rumalus kedagi. Kuid ma teadsin, et vastuvaidlemine sütitab teda pikemale jutule. Nii võin ma veidi hinge tõmmata, et pühenduda tema äiale. Äi oli just lõpetanud punast tõugu lehmade mahategemise kuid ma alustasin kogu mängu otsast peale, öeldes mulle tundub, et te olete väga ennatlik olnud. Sellest hetkest peale läks kõik nagu õlitatult. Ainult üks asi tegi mind pisut rahutuks. Kuidas neid peatada? Muide, ka sellega tulin suurepäraselt toime. Kui õhtusöök oli valmis, tõstsin käe ja sõnasin valjult. Köik palun teid lauda. Ma lülitasin nad korraga välja nagu raadiolauas, postitasin need kuivikutega ja musta kohviga. Ja kui nad lahkusid, olid suud neil nii kuivanud, et nad suutsid ainult kähistada kõik read. Praegu töötan süsteemi kallal, mis võimaldaks mul korraga kuut inimest lõbustada. Kuid selleks tuleb mulle üheaegselt klaveri ja malemänguga juhtidega vestlust. See süsteem on liiga keeruline selleks, et seda siin seletama hakata. Ja uusi juures. Sten Pauli. Eks selge, ei ta nad taleid ju looli, epigetzewoodimeid. Loksale. Pääses leos laega ületada. George kuuluv niisuguste külaliste kilda, kes ka pärast hüvastijätmist ei mõtle lahkuda. Kooslovi kriminaallõppenud, aga tema eest istub tõusete püsti, tema samuti. Te loobute vestlusest kritsioonile pole vajagi, et teda kuuleksite. Ta alles hakkab hoogu sattuma. Tulete kuidagimoodi kotta meelitada seejärel verandale ja siis õue. Pidage õnneks, kui te suudate temast kella üheks vabaneda. Et vahetevahel kasutan ma järgmist taktikat. Ma käin külalise kannul, nii kaua, kui ta on juba ukse taha surutud, seejärel aga ka tänavale, siis tõmbun ma kiirelt tagasi, et jõuda ust enne lukustada, kui talle meelde tuleb, et ta midagi maha unustas. Seda kõike tuleb teha äärmiselt taktitundeliselt. Ma püüan hoolega, et külaline minu ettevalmistusi ei märkaks. Ma alustan tavaliselt kell veerand 12. Ükskord õnnestus mul vabaneda korraga neljast külalisest vähem kui kahe minutiga. Ma tormasin tuppa, kus nad olid juba terve tund lennud riidesse pannud ja karjusin tuule juutuulega. Majast jooksid ühes külalistega ka kõik minu kodakondsed välja. Erakordselt rasketel juhtudel võib abiks võtta ka kuuma kohvi komistate ja valati külalisele kogemata kohvi sülle. Kuid hoiatan, see on väga riskantne. Selle asemel, et lahkuda võib külaline teile veel ööbima jääda. Minu õemehele Thomasele näiteks ei avalda mõju, ei oiged ohkedega nihelemised. Nähes, et sa kella vaatad, sätib ta end ainult mugavamalt istuma. Aga kui viskad mitte ilma teatava tagamõtteta kassi tänavale, laskub ta pikkadesse arutlustesse, kassidest. Tema süsteem on lihtne. Kui te hakkate kella üles keerama, siis ta räägib teile kindlasti, et peekpeeenny keeravad kaks inimest neli päeva üles. Aga kui te ütlete, et olete väsinud nagu koer. Ja eelmisel nädalal ma ütlesin talle seda ja ta lahkus viie minuti pärast. Ta tuli mulle appi kanakuuri ehitama, kuid lahti sain temast alles viiendal päeval. Seejuures kaunis lihtsal viisil, mida ma võin soovitada ka nendele raadiokuulajatele, kes praegusel hetkel soovivad oma külalistest vabaneda. See oleks nii Madoon, kirvetuppa, istun klaveritoolile ja hakkan kirvest luisuga teritama. Ja seejuures ümisen ma omaette, mingisugust kurvameelset viisikest. Ja aeg-ajalt tõstan pead ja vaatan külalisele otse silma sisse. Mõni minut tagasi, kui ma seda võtet oma õemehe Thomasega proovisin, tõusis ta rutakalt püsti ja ütles. Näib, et mul on aeg lahkuda. Kirvest käest panemata, saatsin ta ukseni ja oleksin veel kaugemalegi saatnud, kui ta poleks mu eest ära jooksnud. Praegu kaalutlen ma üsna tõsiselt, et peaksin seda võtet ka tädi mööblinahal proovima, kes on meil juba kolm aastat külas. Tema sõbranna viibib temal kolm nädalat külas. Aga kaks tema sõbranna sõbrannad pakivad praegu magamistoas kust äsja lahkus minu õemees Toomas kohvreid lahti. Võib-olla on parem pidada nendega nõu ja teha neile ettepanek võtta majas ohjad enda kätte ja mina oleksin külaliseks. See variant meeldib mulle kõige rohkem. Ma ei naera kunagi anekdootide peale sest et tasub ainult naerma hakata ja ta alustab tingimata uuesti. Kuid anekdooti korrata on savamis šampusele vete juurde valada kogu maitse kaob. Ma tean inimesi, kes kordasid anekdooti kolm korda, kui neile seda meelehead tehti ja korra naerdi. Proovige ise ka kolm korda ühe anekdoodi peale naerda. Seal sama rumal kui ühte ja sama anekdooti kolm korda järjest rääkida. Et vältida anekdoodi kordamist, proovisin naerda kohe, kui anekdoot lõppes. Kuid see ei aidanud praegu meeldibitsioodile anekdoot hobustest. Oled sa kuulnud anekdooti veidrikust, kes ostis hobuse? Küsis ta minult eile. Koduteel kukkus hobune vastu kivimüüri. Minu õemees Toomas, kes oli ka siin. Ta rõõmustab alati kõiki enda kohalviibimisega. Puhkes laginal naerma. Pea ütleb, et see pole veel kõik. Ta hakkab ise kõmmutama nalja, kui palju. Kuule, mis edasi sai? Ei kuula, ainult. Noh, räägi siis. Lõpuks saan ma vihaseks. Niisiis, mees viis hobuse tagasi mehe juurde, kelle käest ta selle ostis ja ütleb. Ei, sina hobune oli ju pime. Kuidas sa julgesid mulle pimedat hobust müüa? Sõjaga vastad, ega hobune pole pime, sa oled ise pime, et ei märganud, missuguse looma ostad. Müüjat joodi hakkas naerma, nii et oleks äärepealt toolilt maha, kui nad. Ega hobune pime ei ole, kordate uuesti, sina. Kas te seda anekdooti elevandist teate, küsin mina. Laginal temale tähelepanu pööramata räägin mina edasi. Elevant läks läbi metsa ja kohtas hiir. Kodune piim. Loosunktsioon, vaidlesin. Mina raiun oma, vaata aga vaata, räägi. Elevant ise niisugune pisikene ja vastab hiir, viimasel ajal olen ma. Kõhnaks jäänud hobune ei ole. Mõistan korporatsioonis ja mõnevõrra rahunenud. Ise oled sa pime, et ei vaadanud, millised santi nutavad, Saidar õõnes toomas, püüab ka sekkuda. See meenutad mulle ja ütleb hiir, viimasel ajal olen ma väga kõhnaks jäänud. Siinkohal haaran ma kõhust kinni ja hakkan naerust vappuma. Mingisugune veidrik ostis hobus, alustab uuesti. See aga lendas pimedast peast vastu kivimüüri. See tuletab mulle meelde anekdooti hääletasid minu õemees Thomas vaikselt. Ei kujuta ainult ette, mörgan mina, elevant ütles talle, et ta on nii väike Iisraega vastada elemendile. Kuulge, kuidas te siis tõesti ei taipa kriptsioon üsna araks muutunud meie tähele panemata, sest see veidrik ei taipa ja ei tahagi taibata, ütlema järsult. See meenutab mulle, punnitab minu õemees Toomas midagi öelda. Nüüd kuulake minu anekdoote, ütlen ma. Veidrik hobusega. Hoiame anekdoot homseks, mina lähen nüüd koju. Mitte üks põrm ei meeldi mulle väljasõidud sõprade seltskonnas. Niipea kui pühapäev kätte jõuab, on nende masin teie ukse ees. Halloo, kassa meiega sõitma, tulede hüüavad, näed? Ei öelda, ei sobi seda keelav hea kasvatus ja nende vastate ja ehkki teil läheb terve päev kaduma mida kaasa võtta? Käsite teie? Ei, mitte midagi, neil on juba kõik olemas. Võin sellest pea anda. Masin on puupüsti täis. Ma võin teile ette öelda, et niipea, kui te auto juurde jõuate, öeldakse teele pressiientsisse. Kallis kuulaja, meenuta oma minevikku. Võin pea anda, et sa oma elus oled seda teinud ja mitte üks ega kaks korda. See on õudne, see on lihtsalt barbaarne. Mis kurradi päralt, nad veel missis aul sõdrus, heli koos lastega kaasa võtsid. Kuid pole teie asi seda pärida. Te surute masinasse just nimelt surute, sest teisiti pole võimalik seda toimingut nimetada. Enne kui sõitma hakati, oli vaja lahendada küsimus, kes istub klapp toolile ja kes tagumisele istmele. Mina istung laktoolile Eimina, istu sina põrandaemist. Mõlemad taha olfistab klapptoolil, mitte mingi hinna eest täiustumina, klapp toolile. Rumalad, rumalad, milleks? Palaga kõigile on ju selge, et klapptoolil istun mina kuna ma viimasena end autosse sisse pressisin. Seejärel paneb teie sõber mootori käima, keerab ümber ja küsib, kuhu ta sõita tahaksin. See otsus tuli tegelikult juba kolme päeva eest. Nii et ilmutage ettenägelikkust ja vastake mulle isiklikult, on see ükskõik? Loomulikult ei ole teile ükskõik kui tragöödia selles ongi, et sellest momendist alates, kui te end autosse surusite, ei ole teie saatus enam teie kätes. Niisiis sõidame. Nüüd peate Te esitama mõned kohustuslikud küsimused. Oi, vabandage, näib, et ma istusin võileibade peale. Teiste küsimuste peale peate teie vastama, ärge muretsege, mulle meeldib klapptoolil istuda. Ja nüüd laheneb mõistatus sõidu eesmärk. Kuidas kast Eesti ja nimelt siin teid viiakse punaste kaljude juurde Te ju armastate punaseid kaljusid ja miks ka mitte. Kuid möödunud nädalal te juba käisite seal ja koguni kaks korda ülemöödunud nädalal samuti. Seal elab teie õemeest haavas ehkki see pole piisav põhjus, miks see koht teile meeldida ei võiks. Ja isegi kui see nii poleks, ei ole sellel mingit tähtsust. Vestlus hargneb ükskõik millest, ainult mittemaastikust. Kui te sõidate rohelisse koos sõpradega, algab vestlus alateni. Mulle tuleb meelde, kui. Mulle tuleb meelde, seekord Kõime venemis sõitsime, mäletatsioon. Te ei jõua veel suudki kinni panna, võimises helile tuleb meelde seekord, kui nad lehedes käisid ja nii on see kogu tee, ikka tuleb kellelegi mõni mälestusväärne reis meelde. Kuid teile on see ükskõik, ei suuda enam midagi mõelda, sest istute klapp toolil. Juba see fakt üksi lämmatab kõik teie mõtted. Õhtul kella kaheksa paiku vaarate autost välja ja tõotate endale mitte kunagi enam istuda, klapp toolile. Ema tõmbas mind kõrvale ja luges mulle enne kinno minekut sõnad peale. Nüüd jääb mul loota vaid iseenda tublidusele. Pärast seansi lõppu ära mine bussi peale külas mul veel kõrvus pea meeles. Mind paisati tagumisele istmele. Inimese oli ümberringi nagu heeringaid tünnis. Vabandage, alustasin ma julgelt, see pole minu boss, laske mind välja. Keegi ei liigutena ta või veel. Ma proovisin püsti tõusta. Kuid samal hetkel hakkas buss liikuma ja üks tüse daam vajus mulle sülle. Madalana ahmisin õhku vajusete, minu Arteria tõmmunahalise. Hapukapsasuppi professor on nähtavasti punasest ristist, pomises mees, kes seisis minu jala peal. Autobuss jäi seisma. Lubage palun. Ma lähen siin maha, ütles keegi naisterahvas. See ajas kõiki naerma, buss lausa vappus naeru käes. Juurde tuli veel viis inimest, naine nuttis vaikselt. Raske oli hingata. Nägin, kuidas ühte meest uputati peade kohale. Tema pea suruti vastu bussi lage ümber kaela tolkneb nöör, millega konduktor ärasõidusignaali annab. Oli selge, et mehest enam elulooma ei saa. Ma keerasin end akna poole, et veidikegi värsket õhku hingata. Selgus, et bussis oli üks diversanud. Hingame sisse, kõik korraga, hüüdis ta. Hingasime, bussiküljed, paisusid ja lagi kerkis terve jala võrra. Järgmises peatuses sisenes veel paar inimest. Väljuda ei õnnestunud ühelgi. Teate, mis ma teile ütlen, sõnas minu arust paremat kätt seisev mees, kui ta käe aknast välja pistate, ei ole teil enam nii kitsas. Ootamatult läbis inimesi hirmu, judin, milles asi? Küsisin. Mulle näib, et keegi eespool torkas jala aknast välja ja tramm viis selle minema. Ma hakkasin üleni värisema ja püüdsin kogu ülejäänud tee oma kätt aknast tagasi tõmmata. Pole mõtet kirjeldadagi, mis juhtus lõpp-peatuses. Hullunud inimesed tormasid meeletuses igasse suunda, saamata aru, kuhu nad sattunud olid. Kui nad lõpuks mõistusele tulid pidid nad kõik istuma esimesse tagasi pöörduvasse bussi. Edasi pole mõtet jutustadagi, eks te kõik olete oma nahal seda tundnud. Üle kõige maailmas meeldib mulle lõbustada haigeid. Kunagi jõudsin ma hommikusöögiks lõbustada nelja haiget? Ei, küll nad olid sedavõrd haiged, et vaevalt nad aru said, et need lõbustatakse. Üksvahe spetsialiseerusin ma niisuguste haigete peale, kes kannatasid apenditsiidi all. Siis aga laiendasin oma tegevust sfääriga valge palaviku all kannatajaid. Minu meetod on väärtuslik selle poolest, et ta on väga lihtne. Mõistun haigevoodi äärele ja nõjatun vastu tema patja. Seejärel jutust endale kõrva sisse valju naeru saatel toodi. Kas te teate seda lugu haiges, kes ütles teda raviva arstile? Oh doktor, sellega pole ju kiiret. See meenutab mulle anekdooti arstist, keda patsiendi naine tervitas sõnadega doktor, mulle tundub, et ta on juba täiesti terve, sest ta tahtis kõik rohud minema visata. Kui ta tundub veel tühisemana loo kõrval, kus doktor opereeris tätoveeritud madrust ja tal tuli eemaldada kolm tätoveeritud laeva, enne kui pimesoole, nii lihtsalt. Seejärel lahkun aerust vappudes kikivarvul toast. Ja nii imelik kui see ka ei ole, ei kannatamas silmaotsaski. Kui lõbustatakse mind. Kogu möödunud nädala, lamasin ma kerge külmetusega voodis. Mul ei olnud vähematki soovi lõbustatud saada. Kuid minu sõbrad käisid mulle nii kaua peale, et ma ei saanud nende külastusest ära öelda. Esmaspäeval tuli tša mind vaatama. Ta tõi mulle apelsine, nägu ette aimates, et mind tsitruseliste ega üle külvatakse. Olin just katkestanud lepingu juurviljakaupmehega. Kaante järgi ei otsustata raamatu sisu üle. Kaeblesin mina, oioro, lase tujul langeda, ütles chiood. Küll saab paraned, tuhanded inimesed kannatavad hulga hullemate haiguste küüsis ja ei kaeba sugugi. Kuid mida sügavamalt ma mõtisklesin, seda raskemaks muutus mu sõda. Nägu tõmbas pilve. Ta vangutas pead ja ütles meelega valjusti. Suurepärane vana, kas pole tõsi. Seejärel tõmbas Thomase kõrvale ja sosistas talle tugev melanhooliahoog. Ei räsi, ütlesin ma end istukile ajades. Rahunevana, ütles George. Heidab pikali, puhka kohendanud, pea alustama. Sel ajal korkest draamas rohupudeleid lahti ja nuusutas neid. Ja nii ütles ta ühte neist kauem nuusutades. Seda lõhna põlema juba ammugi enam tundnud. Vist sellest ajast, kui suri meie vanaisa, vana Merina. Veidrik sosistas George'i toast lahkumisel. Pärast seda hakkas mul tugev retsitiiv, kuid sugulased loodavad, et ma peatselt paranen. Muidugi tingimusel, et keegi ei tule mind enam lõbustama. Kui keegi mulle ütleb. Kuulge, te näete halb välja, hakkan ma kohe end tundma haigena. Kui mul juhtub veel peegel käepärast olema, hakkan oma nägu selles uurima ja mõtisklema, et alles hiljaaegu olin ma terve nagu härg. Mis siis nüüd lahti on? Imelik seos. Ma olen ju täpselt samasugune nagu ennegi. Vahest ehk väliselt veidi muutunud. Tahan öelda, kui kodused teile kinnitavad, et te näete halb välja siis tee ka tõepoolest hakata end halvasti tundma ja tahate voodisse heita. Lähtunud sellest tõigast mõtlesin ma välja suurepärase viisi, kuidas vabaneda kutsumata külalisest kes armastab hommikuni istuda ja kes tuleb nimelt niisugusel õhtul, kui te olete otsustanud varakult magama heita. Teed tervitate teda naeratades, siis aga muutute murelikuks. Mis on sinuga juhtunud, sho? Küsitleda hirmunult, sa näed seda ka halb välja. George, püüad mulle ägedalt vastu vaielda, praegune, täiesti terve, kuid õhtuks hakata end tingimata haigena tundma. Teie naine peab ilmutama samasugust osavõtlikkust, mis teiegi. Mis sinuga? Ehk on parem, kui sa koju läheksid. Võidad aspiriini. Kui samas vaimus jätkata, siis tuleb takso välja kutsuda, et teda koju saata. Parem oleks muidugi seal kohal pidama jääda, kui on veel mingi lootus, et ta suudab ise koju minna. Viimane kord, kui George'ile takso välja kutsusin, saatis ta väljakutse arve minule maksta. Millegagi veab mul ikka viltu. Kuulsite austraalia kirjaniku Ellen Maassaali humoreski näitleja Tõnu Aava esituses. Muusikalises osas kuulsite Austraalia rahvalaule Lionel Longi ja Noel silmuri esituses.