Vana park sai endale kauni helerohelise ri. Koos esimeste lindudega ilmusid välja ka armunud. Nad seadsid end sisse pinkidel treppidel ja tarade ääres. Täna oli neid eriti ohtrasti. Rajooni kultuuriosakonna juhataja Anna Ivanovna kuskina märkas muuseas, et mõned neist suudlevad koguni. See pole meie noortele tüüpiline, teatas ühel päeval oma töötajatele. Me peame niisuguse väikekodanliku kallaku vastu resoluutselt võitlema. Komsomoli rajoonikomitee sekretär Vasja Stepanov arvas, aga selle vastu rohtu ei ole. Küllap leiame, teatas Kukovskina ja võttis asja julgelt käsile. Kuid hoolimata arvukatest abinõudest, mida kultuuriosakond armunute vastu võitlemiseks ette võttis, suudelda ikka hoolega edasi. Siin tuleb järele uurida, milles on asja juur, ütles Kukusginale osakonna instruktor vanapoiss Pavel Ivanov. Is saad workinud. Ma olen tähele pannud, lugupeetud Anna Ivanovna, et kõikides filmides suudeldakse. See annab noortele halba eeskuju. Võiks ju siis senini vaikisid, sellest, karjatas juhataja. Ma annan kohe kõikidele kino mehaanikutele vastava direktiivi. Anna Ivanovna Kukovskina käsulkadsid rajooni kultuurimajas külaklubides kinomehaanikud järgmisel päeval käega kinni filmiaparaadi objektiivi. Kui asi jõudis ekraanil suudluseni. Suudelda keelatiga kõikides näidendites, mida isetegevuskollektiivid pühadeks ette valmistasid. Kevad aga oli õieehtes ja armunud, suudlesid endistviisi edasi. Milles on asi? Ei taibanud Kukovskina. Enda meelest olen teinud kõik, et sellele korralagedusele piiri panna. Õhtul kõndis ta võõrastemajast mööda ja märkas puude varjus paarikest. Nad kudrutasid õrnalt ja suudlesid. Milline nurjatus ei jõudnud, kukkuskin ära imestada. Kui nüüd rajoonikomitee sekretär seda näeks. Julgel sammul lähenes ta suudlejatele, et neile vastavat selgitustööd teha. Seltsimehed, alustas ta järsul toonil. Haa, Anna Ivanovna, imestas noormees, kelles Anna Ivanovna tundis ehmatusega ära rajoonikomitee sekretäri. Kas teil pole und? Kevad, mis parata. Kuskil surus käed südamele, jooksis kiiresti koju. Sel ööl ei saanud ta sõba silmale. Aga võib-olla on tulnud direktiiv ja suudlused? Lubatud mõtles ta. Juku, kellel oli ajaloos seitse kahte ei suvatsenud enam aja loodundidesse tulla, kuigi teda ekstra paluti. Ta istus kusagil jõe kaldal, sülitas igavledes sihvkakoori vette ja kõigutas jalgu. Vahepeal läks pimedaks. Õhtuhämarusest ilmus äkki nähtavale ajalooõpetaja. Tema tolmused, kingad ja väsimusest looka vajunud selg andsid tunnistust sellest, et ajalooõpetaja oli Jukut taga otsides kõik ajaloolised, mitte ajaloolised ja eelajaloolised paigad läbi käinud. Maratonijooksust hoolimata lõi õpetaja nägu ebamaisest õndsuse särama. Ometi leidis ta kadunud kangelase kätte. Seal ta on. Nii käega katsutav, materiaalne, mitte mingisugune Fata. Morgana õpetajal tulid suurest rõõmust koguni pisarad silma. Juku ei märganud õpetajat võib-olla märkaski, kuid ei näidanud seda välja. Nii nagu sobibki isiksusele, kelle auks maratone korraldatakse. Tere, Juku, lausus õpetaja ebaledes. Milline rõõm näha sind siin sellel ajaloolisel mäekünkal. Vastuseks kostis ebamäärast uurisemist, mida õpetaja söandas tõlgendada positiivselt. Ma tulin selleks, jätkas ta, et paluda sind oma seitset kahte ära parandada. Sedapuhku suvatses Juku õpetajale pisut tähelepanu pöörata. Ta sülitas sihvka koore tema suunas. See žest süütas õpetaja hinges uue lootusesädeme. Sa võib-olla arvad, et seitset kahte ei saa enam parandada, kuna õppeveerand on juba läbi? Arvad, et on hilja? Vasta, ole nii armas. Ärge püüdke mind haneks tõmmata, kostis künkalt. Õpetajal jäi suurest õnnest hing kinni. Jukul tuli lõpuks ometi sõna suust välja. See oli juba saavutus. Kuule, Juku, hüüatas ta. Sul tarvitseb vaid üksainus kolm saada ja tunnistusele tuleb K3. Juku torkas suure varba vette. Tal oli ilmselt igav. Kas sai, võiks, õpetaja hääl värises erutusest. Kas sa ei võiks homme õpetajate tuppa tulla ja pisut vürst Juri Dolgoruki tutvustada? Mis te topite mulle igasuguseid tol korruugisid, kostis armas lapsuke. Ja õpetajatetoaga kahe ärge meelitage, ega ma loll ei ole. Siis siis jutusta klassis Peeter Esimesest. Juku jäi nagu mõttesse, siis kõlgutas otsustavalt jalgu ja teatas. Ei kavatsegi vastata ei Peetritestega Paulidest audience on lõppenud. Ja viibutas võimukalt käega. Ajaloo õpetaja haaras pea käte vahele, oi oi, oi oi, oi, kasta. Mis ma siis nüüd teen? Võib-olla mõtled ümber? Juku tõmbas jalad veest välja ja ajas ennast kogu oma 130 sentimeetri pikkuses sirgu. H või mina mõtlen ümber, nagu ta ei teaks, et mul on ka matemaatikas ja inglise keeles terve rodu kahtlesid. Ehk olete nii lahke keerate mulle kolmanda kahe ka tunnistusele ja jätate Sitsima, kui kool töötab ilma istumajääjate, ta direktor alles teeb teile siis uut ja vana, vaata tõmbab meil naha üle kõrvade. Haa, Ma tean, köik ei maksa mind siin midagi igasuguste tol korrukkide ja Peetritega ahvatleda. Seda ei ole. Ja tema kõrgus Juku kargas nähtamatu hobuse selga ja kapas kaugustesse mägedesse, metsadesse, orgudesse ja järgmisesse klassi. Me lugesime ajalehest artiklit, kus oli juttu iluduskuninganna valimisest. Arutasime seda asja töö juures ja tulime otsusele, et ka meie tehases raudplekk tasuks selliseid võistlusi korraldada. Nimelt ametiühingu liinis. Meil polnud küll ei normatiiv gabariit ega organisatsioonilisi kogemusi ja tuli asja kallale asuda nii-öelda paljaste kätega. Seltsimees konstrueerimisbüroost otsis välismaa ajakirjandusest välja gabariidid. Missideaalil Peab piht olema 22 tolli. Puusaümbermõõt 35 tolli, püstkolmkümmend kuus tolli. Tootmisosakonnas rehkendatakse ümber sentimeetrite peale pihk 55 sentimeetrit, kuus 88 sentimeetrit, rind 90. Niisiis gabariidid olid käes. Meie ettevalmistuskomitee otsustas aga, et ei maksa klammerduda kuivade arvude külge, mis on pealegi läänes välja mõeldud vaid tuleb arvestada meie tingimusi. Aga meie, naised, tegime ettepaneku võtta arvesse mitte ainult ilu, vaid ka ankeediandmeid, ametiühingumaksu tasumist, pühapäevakutel tehtud töötunde, töölt puudumist sinise lehega ja mitte mõjuvatel põhjustel. Ja mis peamine, kõlbelisi omadusi. Algul polnud täit selgust, kuidas konkurss läbi viia. Siis aga jõudsime üksmeelsele otsusele, et kõige parem oleks korraldada salajased valimised. Noh, ja kui siis midagi viltu läheb, valime järgmisel korral iluduskuninganna otse ja avaliku hääletamise teel. Valimistest osavõtt oli peaaegu sajaprotsendiline, puudusid plekitsehhimeister, naine ei lasknud tal tulla ning paar tegelast ametiühingukomiteest, kes olid läinud vastu võtma sanskriti delegatsiooni. Pean tunnistama, et olin valimistes pisut pettunud. Ootasin teistsuguseid tulemusi. Proportsioonid on mul täiesti sobivad peale piha, rinnaümbermõõdu ja kõik muu on lihtsalt laitmatu ankeet, pühapäevakut, kõlbelised, omadused, kannatust, küllap mind valitakse järgmine kord. Pürgime selle poole, et iluduskuningannad hulgas oleks rohkem meie aktiviste. Niisiis anti iluduskuninganna tiitel Rosalindele ja nüüdsest peale on ta, mis raudplekk. Ütlege, vaid, mis mõju sellel tiitlile on. Rosalindi kutsuti kohe mitmelt poolt sekretäri ametikohale. Tema foto pandi seinalehte, ta oli pildistatud supeltrikoos. Tema mees aga tegid teatavaks, et läheb temast lahku. Üldse oli hirmus palju kära selle asja ümber. Meesiluduse valimine polnud enam pooltki nii huvitav, võttis meie direktor. Piha ümbermõõt on tal küll 150 sentimeetrit, kuid ta võttis kohustuse einestada tehase sööklas ning sel moel järgmiseks konkursiks 10 kilo alla võtta. Peab ütlema. Iludusvõistlused tõid meie ametiühingu töösse palju elevust. Ägedad vaidlused konkursi üle tõrjusid isegi jalgpalli tagaplaanile. Otsustasime, et edaspidi me ei piirdu üksikisikutega, vaid süvendame ja laiendame seda üritust. Korraldame konkursse kõige ilusamasse kollektiivile kõige ilusamale jaoskonnameistrile, kõige ilusam tootmise juhile ja nii edasi. Konkursi põhikirja järgi peab missideaal rändama mööda ilma ringi ja tegema reklaami mitmesugustele firmadele. Meie muutsime seda punkti mõnevõrra. Rosa linde viidi üle varustusosakonda ja ta hakkab mööda maad ringi sõitma. Esimesest pilgust ei meeldinud see mees talle üldse talid kiilaspäine kõhukas, käheda häälega haiglane, külje sees pisted ja mis peaasi, üldsegi mitte enam noor. Siis nad hakkasid juttu ajama. Mees rääkis, et ta elab ihuüksi suures mugavustega korteris ja tütarlapsel tuli äkki meelde, et keegi kuskil ajavat endal lihtsalt ilu pärast pea täitsa paljaks ja et see on vist isegi üpris hügieeniline. Kiilaspea koguni õlistab meest. Mees kõlistas isikliku garaaživõtmetega ja tütarlaps märkas kui moodne ja heast materjalist ülikond tal on niisugune, mis annab soliidsele mehe figuurile erilise kratsilisuse ja elegantsi. Kui mees muuseas tähendas, et ta vahetas hiljuti uue mööbli kõige moodsama vastu, jõudis tütarlapse veendumusele, et ta hääl kõlab üsna meeldivalt. Tuleb ainult harjuda. Kui mees jõudis jutujärjega nii kaugele ta töötab juhatajana, mingisuguses kaubalaos, mis naistele imponeerib, tulid tütarlapsele pähe mõte, et ka noored põevad tihti gripp, Pi nohu ja angiini. Ja lõppude lõpuks pistavad need pisted ainult teda ennast. Siis tuli mehel nagu kogemata jutuks, et ajab kuskil mere ääres mingid suvila lobudikud püsti. Nüüd veendus tütarlaps lõplikult, et temale, noorele ja haprale naisolendile sobiks hästi elukaaslaseks soliidne ja elus kogenud mees mitte aga mingisugune lõngus, kellel kõrvatagused alles märjad. Kui nad olid oma paljuütleva jutuajamise lõpetanud, vaatas tütarlaps mehele vaimustusest säravalt pilgul mis nägi hoopis kaugemale ja sügavamale, kui näeb rumalast armastuses. Esimesest pilgust. Tehas oli ärevuses. Plaan ähvardas põhja kõrbeda. Hanked olid meid lõplikult ära piinanud, nadi, varustanud toorainega graafiku järgi, vaid nii nagu tuju tuli. Omad töölised sõimasid meid ja varustusosakonnas, kus ma töötasin, paukusid uksed hommikust õhtuni. Ja äkki leidis kaubatundja Soroka väljapääsu. Algul tundus meile, et on peast põrunud. Kõige suuremas skandaali ajal virutas ta arvepidamises raamatut põmdi lauale ja kadus musta ja valget lausumata. Usaldusväärsed inimesed rääkisid, et nad olid näinud, kuidas ta tormas linna mööda vitriini juurest vitriini juurde ja vahtis abiturientide fotosid. See oli just enne õppeaasta lõppu ja vitriinides olid välja pandud naeratavate noormeeste ja neidude näopildid. Meil oli masinakirjutaja koht vaba ja Soroka, nagu hiljem selgus, otsis kandidaati foto järgi. Me olime kole pahased. Endal ka häbi ei ole, kirus Noonatškova. Alles ta abiellus teist korda. Ja nüüd, kus meil plaan põhja kõrbeb, otsib inimene mingisugust vihvikest. Lõpuks rokka leidis, mis ta otsis. Ma ei hakka tema kaunidest kirjeldama, aitab sellest, kui ütlen, et kõik naised vihkasid teda. Ta ristiti kohe ilusaks helinaks. Pean tunnistama, et Helena oli tõesti kaunis. Tehase sööklas tekitas seda niisugust furoori, et mehed lassid lusika suust mööda. Söökla juhataja palus lõpuks ilusat Helenat tulla lõunatama kaks tundi hiljem. Et lõunal rüselemisi ära hoida. Teha ei osanud, see ilus ei ole enam mitte midagi. Jube oli kuulata, kuidas ta oma masinal tippis nagu tilguks, veekraan, mis pole korralikult kinni keeratud. Ise rääkis kogu aeg. Palun dikteeri aeglasemalt, ega ma pole stenografist. Meiennonadžkovaga passisime hoolega peale, kuidas Soroka ennast üleval peab ja pidime rabandusest saama. Ta tassis plikal igasuguseid moe surnaale kokku ja muudkui seletas, aga milline soeng? Kleidi Fassong talle kõige paremini passib. Ükskord unustasin võtmed kantseleisse, kui ma neile järele läksin, avastasin, et ilusaid Ena istub seal Sorokaga kahekesi. Piilusin salaja, mis nad seal teevad. Seal toimus midagi kummalist. Soroka laskis Leenal mööda põrandalaudu kõndida ja seejuures tellimisraamatute virna pea peal hoida. Hiljem hakkasime kõik seda järele tegema, sest niisugused harjutused aitavad saledat joont hoida. Me murdsime pead, milleks küll su rookal seda tüdrukut tarvis on? Ja ühel heal päeval said kõik selgeks endamisima, koguni tundsin ennast suruka ees süüdlasena, eriti pärast seda, kui meie varustusosakond hakkas plaani täitmisest preemiat saama. Kujutage ette see leidlikke nupukas. Mees hakkas saatma ilusat helinat pärast vastavat resuuri enda asemel hankivatesse tehastesse. Uskuge või mitte, kuid edu oli tohutu. Ta pressis välja igasuguseid defitsiitseid kaupu. Peale selle jagas ta mõnikord meile šokolaadi, mis talle seal kingiti. Soroka pidas ennast üleval nagu võitja. Ta oli uhkusest lõhki minemas ja lausa säras. Helinake, ütles ta. Sa oled nüüd küps kõige raskemaks ürituseks. See on sinus küpsuseksam. Sõidame ministeeriumi. Seal istub keegi erka, meie kõige visa vastane, kes kärbib meil kogu aeg toorainelimiiti. Kuid ma olen kindel, et sa temaga toime tuled. Ja Helena läks. Valisime talle ühiselt tualeti välja, tegime talle soengu ja puhvisime ta nii üles, et tema naeratusest oleks pidanud isegi jäämägi üles sulama. Ootasime põnevusega, millal helina tagasi tuleb. Soroka oli edus nii kindel, et ostis naistele likööri ja enda jaoks midagi kangemat. Lõpuks prahvatas uks lahti ja Heleenastus sisse. Kuid mis see siis on? Tal nagu vettekastetud? Noh, ma ei hakka teid piinama, ütlen kohe välja, et irca nimedega ei peitunud mees vaid naine. Ja pealegi veel õel naisterahvas. Ta tegi Helenale hirmsat peapesu, rääkis nöörijatest, kellel on oma vabriku huvid tähtsamad kui riigi huvid ja nii edasi ja nii edasi. Noh, eks teate isegi, mis sellistel puhkudel räägitakse. Nüüd saame kõike puht ametlikul teel. Ilusa Leena enam meil ei tööta. Ta mannekeen meie juures nagu näete, üht-teist siiski õppis. Kui palju on selles loost, et mõned kindlasti väidavad, et see on algusest lõpuni autori fantaasia vili? Teised võib-olla avastavad siin mõningaid seaduspärasusi. Fakt on, et n-is asub uus kool, oli õppevahenditega hästi varustatud. Võimla lausa säras akvaariumid loodusloo kabinetis meelitasid ligi nii võhikuid kui ka asjaarmastajaid. Füüsikakabineti riiulid olid täis salapäraseid instrumente. Koolil oli klaver ka viiuli. Ainult viiulil kahjuks puudus poogen. See oli ilus viiul. Kui ta nii rahulikult oma uues ametiga vooderdatud viiulikastis puhkas, siis näis, et ainult ootas mõne pois trahvi. Meistri kätt võiks mängida, mängida. Aga poognat. Kõige kurvem oli laulmisõpetaja kasutamata seisev viiule ei andnud talle rahupäevade kaupa, vaatas ta valguse käes läikivat riiulit. Lõpuks arvas ta. Kas tõesti on vaja poognat viiulimängu ära õppida. Kas ei saaks hea tahe viiulipoognat asendada? Mõttelt tegudeni oli ainult samm. Registreerus palju muusikahuvilisi, kes tahtsid viiulimängu õppida. Varsti oli terve rühm õpimulistest noortest komplekteeritud ja töö võis alata. Õpetaja näitas, kuidas viiulit hoida. Ta seletas, kuidas poognat juhtida. Ta näitas, kuidas mängu ajal silmi sulgeda. Kuidas pead kallutada. Õpetas, kuidas rütm väljendub tegevuses. Kuidas avaldub inspiratsioon. Ühesõnaga, ta õpetas peaaegu kõike vajaka jäi ainult viiulil mängimisest. Harda vaimustusega vaatasid õpilased oma õpetajat, kes neile nii ilmekalt paganiini kaunist kunsti demonstreeris. Tema kätes ei olnud viiul, tavaline õppevahend. See oli meistri kätetöö, millest iga hetk võisid vallanduda Bachi või Beethoveni muusika ülevad helid. Oleks vaid poogen olnud. Aasta pärast leitigi poogen, see toodi mingisugusest suuremast linnast ja anti vastavate lugupidamisavaldustega õpetajale. Lõpuks ometi. Õnnelikult juhtis õpetaja viiulipoognat üle seni puutumata keelte. Viiul reageeris vale ja primitiivse akordiga. Õpetaja kuulates mõni hetk selle kaja. Siis langetas staabitult käed. Talle meenus Lõppesid ilusad viiulitunnid. Pärast, kuid kestnud hingestatud õpinguid pöördusid selle kauni kunsti viljelejad tagasi proosalisse halli argipäeva. Ainult mõnikord harva meenutavad nad hetki, mis möödusid laulmisõpetaja juhtimisel tõelisest kunstist küllastunud õhkkonnas. Juba mõnda aega on kukeste perekonnas käigus kaks kõhukat kaustikut üks pruunide kaantega, teine rohelistega. Selle väärt leiutise eest on isand kukeste tänu võlgu oma naisele. Minu mõõt täis, lausus emand kukest ühel heal päeval otsustavalt. Olen tüdinud värisemast mõtte juures, et naabrid kuulevad pealt, kuidas me tülitseme. Olen tüdinud ka pea tekkijal sosinal sõimumast. Kirjutan kõik vihikusse, mis ma sinust mõtlen ja esimesel võimalusel lan välja. Ja nii see algaski. Kõik, mida teineteisele kõva häälega näkku öelda ei saanud, kanti meelespidamiseks kaustikusse. Mees pruuni naine rohelisse. Naabrid pidasid neid ideaalseks abielu paariks ja seadsid neid igal võimalikul juhul eeskujuks. Kaustikuid peeti perekonnas puutumatuks ja neid hoiti kui salajasi dokumente. Toome nüüd mõned tsitaadid rohelisest plastikust. Sa oled mu vihikus sorinud ära salga. Hoolikas ekspertiis, mis ma tegin, viitab otse sinule. Küll sa oled ikka väiklane inimene, kes andis sulle õiguse, segad ennast minu isiklikku ellu. Niikuinii hukutasid sa mu nooruse ja purustasid mu ideaalid. Sinu pärast kaotasin kõik, mis mul oli. Ema ütles mulle alati, sa rikud mu elu ära. Mina hakkasin seda uskuma alles praegu. Oh häda. Aga küll ma sulle ükskord kõik selle näkku ütleme siis lähen ära ema juurde. Võib juba arvata, kui kärsitult kukeste puhkust ootasid. Sellest annab tunnistust ka sissekanne pruunis kaustikus. Tegin sulle ettepaneku minna puhkama mere äärde. Aga mis sina selle peale ütlesid? Et mere ääres pole kohta, kus näegelda. Lollus. Hea tahtmise juures leiab alati koha ja võimaluse hinge puistata. Sinu keeldumine kinnitab veel kord, et sa mind põrmugi ei armasta. Roheline kaustik vastas. Sa tahad mind mere ääres ilma rahva naerualuseks teha. Kujuta ette, kuidas abikaasad, keda peetakse ideaalseks paariks publiku kuuldes teineteist sündsusetud sõnadega õnnistavad. Sa vist tahad, et ma infarkti saaksin? Mis ma nüüd õige räägin? Sul oleks hea meel, kui samust päriselt lahti saaksid. Sa oleksid õnnest uimane, kui ma sureksin. Lõppude lõpuks otsustasid kukestet turismi tuusikuga mägedesse sõita. Mägedes on vähe inimesi ja palju kärarikkaid, jõgesid. Ükski tuttavatest ei kipu mäe otsa ronima. Vastupidi, nad jäävad alla, saates lahkujad arusaamatu, kuid kaastundliku pilguga. Tuusikute hankimine ei läinudki nii libedasti. Kaustikusse tekkisid uued sissekanded. Teiste pärast oled sa valmis kas või nahast välja ronima, aga oma naise heaks ei liiguta sõrmegi. Kuhu on jäänud kõik need tõotused, mis sa mulle kuupaistel andsid. Ega ema mulle ilmaasjata ei ütelnud, mis ma jändan temaga. Kaks tundi enne ärasõitu võtsid kukestid oma kaustikus peiduurkast välja vaatasid hoolikalt läbi tulevaste skandaalide süžeed ja naeratasid rahulolevalt. 20 päeva sisukat perekonnaelu, on sulle garanteeritud? Tõotas isand kukeste. Aga mina tuletan sulle veel meelde, romaan immiga ei jäänud emand võlgu. Nad puhkesid õnnelikult naerma ja läksid naabritega hüvasti jätma. Lähete mägedesse, küsis naaber. Vaadake, ainult etite sealt tülitsema ei hakka. Kõrgus mõjub närvisüsteemile ärritavalt. Möödunud aastal lillest, et läksid nagu Tuvikeste paar. Aga niipea, kui tagasi jõudsid, läksid raginal lahku. Püüame, lubasid kukkesid ja vahetasid mõistvaid pilke. Turismibaasis peitsid kukestet pärast lõunat kaustikud põue ja põgenesid instruktori valvsa silma alt. Nad ronisid mööda kiviseid, kaljusid, komistasid kõverate männijuurikate otsa, libisesid sammaldunud kividel, kuid pressisid visalt ülespoole. Tule tuule, ergutas isand kukeste naist. Ma olen juba üleval. Otse nende kohal lõõmas päike, kaugele all paistsid turismibaasi katused. Kusagil kohises kosk. Kui ilus lause sisend kukeste vaikse hardusega ja nääretes emand kukeste vaadates mehele oma sinisiniste silmadega otsa kukest tehastust sammukese lähemale ja embas naist. Kuidas kaustikut skandaalid teesidega puust välja libisesid ja tolmu keerutades allapoole veeresid? Nad suudlesid nii pikalt ja palavalt nagu esimeste kohtumiste ajal. Nähtavasti mõjus kõrgus nende närvisüsteemile.