Minu elu koidiku esinegi hämaraid mälestusi täidab üks väikest kasvu ümarate käte ja tüseda olemisega naine. Minu vanaema, ükskõik kus ma käiviibinud toas, aias põllul, samal ikka kostis vanaema hääl kusagilt väga lähedalt. Ta oli esimene, kes tõstis mu hommikul voodist. Ja viimane, kes õhtul teki peale laates ja kogu pika päeva saatis mind, pea lakkamatult vanamemme, elurõõmus laul. Hommikuni riidesse panime, käisid ka laulu saatel, ei tahtnud, tüüksid nagu kord ja kohus jalga minna. Aitas laul. Sinised olid sillu, püksid, punased õlid, pulmapüksid kolla Seederit, koosija, püksid, mustad, need olid voodis püksi. Hallid need olid argipüksid. Jõudis järg sukkade saabastega, et oli nendegi jaoks kohani laul käepärast. Sukaad, sukaad, kus minu saab, vaat ma lähen pruuti vaatama. Ja ikka nõnda edasi, kuni kõik riided moodu pereselt, selja. Aga kõige suurem laulude ja lugude jutustaja oli vanaema arvates suur loodus ise, mida ta tundis ja ei tundnud ka. Sest kuigi memm oli kolm talve külakoolis käinud ja kõigi muude õppeainete seas ka geograafiat õppinud arvesta maailma ikka kolmekorruselise olevat. Keskmisel korrusel elame meie üleval taeva tähetuma inglikooridega ja keldrikorrusel vehkles ringi vana õelus, ise kolmeharuline hark käes ja väike keset paharetid kannul. Nende uskus vananen ega tahtnud midagi teada maast kui ümmargusest lõngakerast. Seda kolmekorruseliste maja ilmaga tundis vanaema imehästi. Keskmist korrust säisi iga päev näha. Ülemise ja alumise korruse elukorralduse kohta saadi teateid vanadest gooti kirjas raamatutest. Nähtav maailm tuletas end ise alatasa meelde. Selles kees elu oma häälteliikumisega. Linnud ütlesid ise oma nime kokku. Kokku hüüdis kukulind kiivi Kiievit teatas kiivitaja. Vint rüüpsis Jewindites ning kuulutas sellega aine vihma. Igal tuulgi oli oma tähendus. Käsk oli mahla ja vihapuu lepp näha, Puusaar, see oli val laisk puu. Sügisele jääb kõige enne lehed maha, kevade seisab siis veel alasti kui teistel puudel ju ammu, uued kuued seljas. Kui vahel jonni Juku meile külla tuli, meie sõnad valiski risti kippusid minema. Käratas vanaema mulle. Plika. Missa käriseb nagu kadakas. Loomade kasulikkusest ja kahjulik kusest olid vanaemal omad arusaamised. Ei tea, kas meeldistele koera lõpmata suurt ruudus või pahandas teda see, et kas on elukas, kes käib ikka omapead igal juhul arvastajaid, koera suus on üheksat seltsirohtu ja kassi suus üheksat seltsi kihti. Seepärast tohib koer haava lakkuda. Kasmi Te. Ei ole ise proovinud ega ka tänapäeva tohtritel küsinud. Ei tea. Järsku arvavad nemad, vastupidi olevat. Madusid vihkas vanaema üle kõige ja küllap sellepärast teadis ta neist igasuguseid hirmu ja õuduse jutte. Tas eetiline õelus võib end puu otsast inimesele kaela visata. Ka poegi pidi ta puu otsas tooma, need kukuvad sealt tilk tilk tilk alla. Maa peal võib surres Tigend looka tõmmata, et ja siis auhti sulle järele viskuda. Peale igapäevaste asjade mõistis vanaemaga tulevikulinikut kergitada ja sinna alla pilku heita. Seda tegi ta küll suure muigega, mis näitas, et ta ise nende kunsttükkide sisse sugu, kiusu. Aga mina tahtsin vähemalt üht ettekuulutamise lugu kohe kangesti uskuda. See oli nimelt õpetus sellest, kuidas oma tulevast meest näha saab. Vana-aasta õhtul kell 12 olgu sul v klaas, küünal ja sõrmus, mis kolm korda on laulatusel käinud käepärast. Siis tuleb küünal põlema panna, sõrmus juuksekarva otsa siduda ja veeklaasi põhja lasta. Nüüd tuli hoolega vaadata, kas peigmehe nägu sõrmuse seest paistma ei hakka. Mina vahtisin, vahtisin silmad udused, peas ei näinud kedagi. Ohkasin ja mõtlesin, et eo, siis tuleb vanade tüdrukuks jäädagi. Kõik elu saladused olid vanaemale teada. Juhtus mõni uus ilmakodanik maailma tulema ja arstiabi kaugel olema. Sidus vanaema uue räti pähe, pani valge põlle ette, võttis puhta käteräti kaasa ja läks külasse. Vanaemal polnud kiire, aga kõik, mis ta tegi, tegi korralikult. Keegi ei küsi, kui kauase midagi tegid. Aga igaüks vaatab, kuidas see on tud õpetas ta elutargalt. Ja ikka, kuni elupäevade lõpuni saatis kõikide töid ja tegemisi laul. Suureks saades olen mõelnud, kust ta küll võttis, need laulud polnud sel ajal veel raadiot ega sedasorti raamatuidki, kust laulu õppida saab. Aga repertuaar oli ta suur, regilauluga alustas ja Beethoveni koopaorava lõpetas. Kõige rohkem armastas ta laulda Ki väljast, mis lagendikul heljub puust, mis väraval või kasest pisukese ees. Nüüd, kus vanaema ju ammu suure looduse osaks on saanud, istutanud aliste laupäeva õhtul ta kalmu pead sisse helkivad, tule lilli. Istun ja mõtlen, kuis tahaksin koos Juhan Liiviga hüüda. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks Helsingi linna sees kangemaks sinu istutatud helin, vanaema. Käpikuid. Mida sees?