Juba lõhnab põlde, mustalt künnist, hiire kõrvul, puid ja põõsaid, uute õitsemist algus on mai, kevadrahukevad. Üldrahvalik ja võimas on võidupäeva rõõmu hümn kuid selles kõlavad ka hoiatavad akordid. Maailm ei tohi unustada, et rahu ja kõik tulid läbi tule ja surmade. Pikkade rasked olid võiduteed. Võidupäeval austame kõiki neid, kes kandnud suure sõja raskust. Üks neist on ka meie tänase saate külaline, endine lennueskadrilli komandör, tänane tunnustatud helimeister ja Afanasjev. 14 ordenit ja medalit on talle antud vapruse eest suures isamaasõjas. Tööpunalipu orden ja rahvaste sõpruse ordeni pälvis taga rahuaja loominguliste saavutuste eest. Lendurist heliloojaks. Elu teeb kummalisi pöördeid. Suured tugevad lenduri sõrmed jooksevad nüüd nobedasti üle mustade ja valgete klahvide. Sünnivad uued helindid sõjast ja rahust, armastusest ja kodumaast. Kes tunnetaks veel tõelisemalt elu hinda, kui surmaga silmitsi seisnud sõjamees. Mati. Räni. Surround juhu. EBK Se r. Kaid ahima tseni Palackynsk. Siin möödusid jaanid Afanasjevi noorusaastat. Ta oli elavaloomuline ja terane poiss, õppis koolis hästi ning aega jagus tal ka harrastusteks. Ühe võrra köitsid teda muusikast sport ja tehnika. Muusikahuvi päris ta emalt, kes töötas muusikakoolis pedagoogina. Kuni 12. eluaastani õppis ta usinasti klaverimängu. Siis vallutas ta meeled jäägitult uus harrastusmudellennundust. Pea kogu vaba aja veetis ta kodulinna lennundusklubist. Sealt anti talle ka soovitus Oremburgi kõrgemasse sõjakooli astumiseks. Diplomi sai ta ennetähtaegselt 22. juunil 1941. aastal. Ionid Afanasjev oli siis 21 aastane. Kui vägedaga rindel ei kippunud, jäeti ta esialgu sõjakooli instruktoriks. Rindele pääses ta 1943. aastal. Temast sai eskadrilli komandöri asetäitja. Hävituslenduri töö polnud muidugi kerge. Kodumaa vabastusoperatsioonidel püüdis igaüks anda oma parima. Ei puudunud sõduri elus ka oma romantika. Puhkehetkel oli meeste lahutamatuks kaaslaseks laul laul, mis tõi meelde kodulaul, mis aitas hoida võitlusvaimulaul, mis jutustas nende elu argielu kurbadest. Jah, naljakate sündmustest. Kahljonid Afanasjevi esimesed laulud sündisid rindel. Helilooja meenutab. Laule hakkasin kirjutama 1943.-st aastast. Olin siis rindel hävituslendur ja mul ei olnud tollal veel mingit kavatsust hakata heliloojaks. Muusika lembuse koduse atmosfääri tõttu polnud see ala mulle siiski võõras. Kuid esialgu olin muidugi asjaarmastaja autor. Koos polgukaaslastega kirjutasime vanadele meloodiatele uusi sõnu või ka tuntud värssidele omi viise. Minu päris esimene oma laul kandis nime. Me ei otsi lahinguist vaikust. Hilisemas elukeerises unustasin, kelle värsse ma kasutasin ja nii juhtus, et ka ajakirjanduse veergudel nimetati laulu kaasautorina Konstantin Simonovi. Laulusõnade tõeline autor Lev osanidesse seadis aga tõe jalule öeldes ühel meie kohtumisel. Mis sa lased kogu aeg trükkida Simonovi nime, need värsid on ju minu kirjutatud. Nii see tõepoolest oli. Ka seda ei osanud ma aimatagi, et selle lauluga on üles kasvanud mitu noorsõdurite põlvkonda. Kohtumistel sõjakooli kursantidega on nad seda laulu mulle laulnud, teadmata, et mina olen laulu autor. Esimese laulu järel valmis peagi teine laul minu esimesest eskadrill ist. Laulusõnad kirjutas mu polgu kaaslane Saša kummarovski, keda praegu tuntakse kui kirjaniku ja dramaturgi, ajakirja sotsialistlik tööstus, peatoimetajat. Laulu salvestas esimesena Vladimir troshin. Aga sõja päevil laulsime seda polgukaaslastega nii nagu oskasime ja mitteorkestri vaid lõõtspilli saatel. Ja nad ruut raadiotopise mänginud. Sõjamälestused ei tuhmu aastate möödudes ikka ja jälle annavad nad loojaile ainest uute teoste sünniks. See teema on mulle väga lähedane, kirjutanud palju just lendurist, nii noortest kui vanadest Õhusõitjatest. Kohtun nendega sageli olen külase esimese soorenburgi kõrgemas sõjakoolis, kus ise omandasin lenduri kutse. Vahel räägin naljatades praegustele kursantidele orienburgi sõja koolon toredate traditsioonidega kuul. Selle on lõpetanud paljud kanged mehed, nagu kaaluv Gagarini Afanasjev. Palju on olnud loomingulisi kohtumisi sõjaväeosades, side pole katkenud ka veteranidega. Hiljuti kohtusin Almatas endiste parfilovlastega. Selle kohtumise organiseeris Panfilovi tütar, kelle abikaasaga käisime Alma ta konservatooriumis ühel kursusel. Viimane loominguline kohtumine oli mul maipühade aeg Toljatis. Sellist tihedat esinemiste graafikut nagu tänavu pole mul varem olnud. See on ühtaegu tore ja innustav kui veendud ise, et su laulud on inimestele vajalikud. Nad äratavad mälestusi ja tundeid ja leiavad vastukaja. Oleni hingelt lüürik jääks, seepärast on mu lauludki valdavalt lüürilised. Olen veendunud, et just sellel tunde lainel jõuab looja kuulajani kõige otsesemalt. Lehedel. Lehedel käega. Nii peab Yos viima, milleks olen Arv. Möödun viilu kahe. Särab ta seal. Milleks su meeled peamöll? Ja mõelda. Täitud toorme suurimis saame ka alla soos, siis ka tallu lõppu. Me. Saame ka koos siis ka ta. Noil loomingulistel kohtumistel istub Leonid Afanasjev sageli ka ide klaveri taha, et jutustada kuulajaile läbi elatud sõjasündmustest. Nagu helilooja kinnitab, sai temast interpreet juhuse ja vajaduse tõttu. Esinemisgraafikud on tihedad sõite, kontserte, festivale on palju, sageli on vahemaad pikad ja reisi peal võib ju esinejatega nii mõndagi juhtuda. Ülemöödunud aastal oli üks selline head kohanemist nõudev reiside ahel. Andsime kontserte Mehhikos, siis sõitsime koju Moskvasse, kust juba kahe päeva pärast lendasime Kamtšatka-le. No ja kui laulja on külmetunud, võib-olla vormis siis aitan hädast välja. Lauljaks ma end ei pea, kuid mu kaaslased kinnitavad, et on laule, mida suudan esitada huvitavamalt kui professionaalsed artistid. Selliseid autori esitust nõudvaid laule on mul praegu tosina ringis. Kõik need on seotud sõjamälestustega lendamisega. Autorikontsertidel on mulle abiks olnud paljud solistid, nimetaksin Vladimir Trošinid, Eduard Lapkowskid, Jossif kapisooni lehvlestšenkot. Aga neid abilisi on mitu korda rohkem ja kõiki ma ei suuda niikuinii meenutada. Palusin Leonid Afanasjevile meenutada rindeelu argipäeva, milline see oli. Aga ükspäev ei säranud kunagi teisega, iga väljalend oli erinev. Iga lend tõi surmateateid ja ka rõõmusõnumeid. Mulle kõige kriitilisem moment oli 1944. aasta juunis Minski vabastamisel. See seik ei olnud seotud õhurünnakuga. Kõik see juhtus viienda juuni öösel. Meid reetis rindekaaslane, puhkes ootamatu ja ebavõrdne tulevahetus sakslastega. Sain selgroost haavata ja jäin teadvusetult lamama. Halvatuse tõttu kaotasin kõnevõime, dokumendid olid tules hävinud. Ema sai surmateate. Oli õnn, et mind leiti ja sõjaväehospidalis viidi. Kui ei teadnud, kes ma olen. Lamasin lihtsalt kui nimetu patsient. Üheksa kuud olin voodi külge aheldatud. Kuid vastupidiselt arstide kõikidele prognoosidele tõusin jalule. Mind saadeti tagalasse, kuid mul oli kindel soov minna rindele ja võidelda võiduni. Oma polgu leidsin üles õlvovjalt. Kuigi üks jalg ei kuuletunud mu tahtele, sain eriloa lendamiseks. Meie hävituslendurid tegid imet, andes vaenlasele ootamatuid lööke ja näidates lahingutes üles erakordset vaprust ja reaktsioonivõimet. Ja miks siis mitte neid mehiseid mehi meenutada ka lauludes? Ja veel üks episood Leonid Afanasjevi rindeteedelt. 1945.-st aastast olin eskadrilli komandöriks. Peale konkreetsete ülesannete oli meil veel võimalus lennata nõndanimetatud vabale jahile. Sõitsime paarides, juhtija juhitav. Meile anti jahipidamiseks mingi rajoon, milliseid vaenlase objekte pidasime vajalikuks tulistada, neid ka tulistasime. Eriti on meelde jäänud väljalend, mille eest sain Aleksander Nevski ordeni. See juhtus Saksamaal ooderi lähedal. Meie väeosasse sõitis päeva teisel poolel külla kontsertbrigaad. Komandopunkti suuremasse muldonni, kombinierisime lava ja kontsert läks lahtimeeste meeleolu oli hea, tõi jõu, muusika, emotsionaalseid kõrghetki meie ellu. Paarkümmend minutit saime kuulata laule ja pillilugusid, siis kontsert katkestati. Mind kutsuti staapi ja kästi viivitamatult välja lennata. Saksa tankid olid peale tunginud ja meie väeosa ümber piiranud. Olukorra tegi keeruliseks see õhtuli saabumas, meie lennukeid polnud aga kohaldatu töisteks lendudeks. Kord tehti selline katse, kuid mootoritorude valgus pimestas lenduri ja mitu seltsimeest hukkusid. Sõitsime kuue mehega välja, videvikus kõrgus, kiirusmets, hämarus, tanke leida meil ei õnnestunud. Siis hakkasime provotseerima. Sõitsime madalal puude latvade kohal, et meelitada vaenlast meie peale tuldavama. Läks üha pimedamaks ja lootus tervena tagasi jõuda vähenes. Lõbuks, ei pidanud nad vastu ja hakkasid meid tulistama, andes nii märku oma asukohast. Kõrgustelt 200 300 400 meetrit tulistasid Saksa tankid meid metsikult, aga töötad, oli vaja just sellelt kõrguselt. Kuulid vihisesid ümberringi. Risk tabatud saada oli suur. Õnneks me ei kaotanud ühtegi meest. Küll aga õnnestus süüdata 11 vaenlase tanki, ülejäänud pöördusid tagasi. Juba pimeduses, maandusime omade juures. Järgmisel päeval saabus kohale major Grazovski. Meile kõigile avaldati tänu. Nelja päeva pärast sain Aleksander Nevski ordeni minu kaaslased aga punalipu ordeni. Iga päevaga lähenes rinne Berliinile. Sõnum võidust jõudis meieni kaheksanda mai öösel vastu üheksandat maid. Olime oma väeosaga Kuhni linnas sõnadega võidujoovastust väljendada on raske. Sõber embas sõpra voolasid, rõõmupisarad tulistati, õhku, lauldi. Siiski ei olnud sõda meie jaoks veel lõppenud. Võitlesime veel Tšehhoslovakkias, Austrias tagasi koju jõudsime 1946. aasta sügisel. Ja nii ta fanasjevi tervis halvenes. Arstid keelasid tal kategooriliselt. Lendamisel tuli valida teine elukutse. Helilooja meenutab. Pärast mobiliseerumist sõitsindaškendist sünnib alati Minskisse, kus elas ema. Mind võeti alma taas rongilt maha. Mul olid vastu tulnud ema, endised õpilased, kes veensid mind, et ainus ja õige tegu on astuda konservatooriumisse. Kuulmise järgi mängisin hästi, kuid korraliku pianisti tehnikat mul muidugi polnud. Esialgu võeti mind vastu koorijuhtimise osakonda. Peagi likvideeriti osakond Almata konservatooriumis ja mind viidi üle klaveriosakonda. Ise otsustasin veel kompositsiooni kasuks. Kuni kolmanda kursuse lõpuni õppisin paralleelselt klaverit ja kompositsiooni. Siis tundsin, et ma mõlemat enam ei suuda, sest sageli tuli ju kuid viibida haiglas ja mis harjutamisest saab siis juttu olla. Kompositsiooni õppisin Jevgeni prussilovski juures. Ta oli imepärane inimene. Tulime tema juurde tundi kell üheksa hommikul ja lahkusime kell 10 õhtul. Kõik ta õpilased koos individuaalseid õppus ei olnud. Õppisime üksteise kõrval ja üksteise töödest. Vorošilovski tunnid olid nagu üks suur kollokviumis kõikvõimalikel teemadel. Rääkisime muusikast, kirjandusest, maalikunstist, elust, maailma probleemidest. Tema tundides polnud kunagi igav. Täis oli suurepärane pianist, kõik meie kompositsioonid mängis ta ise läbi. Oleks olnud raske soovida veel paremate õpetajat. Konservatooriumi lõpetasin 1951. aastal viiulikontserdiga. Oma diplomitöö eest sain riikliku preemia. Teose esiettekanne toimus alma taas. 1952. aastal mängis Edward krats, seda Moskva konservatooriumi suures saalis. Tema jaoks kirjutasin ka teise viiulikontserti. Klaveri on juba valmis, partituuri tahan lõpetada suvekuudel. Leonid Afanasjevi suurteostest nimetagem veel kolme sümfooniat. Esimene neist kannab alapealkirjasõpradele polgukaaslastele. Klaverikontsert ja kontserthäälele said hea hinnangu osaliseks muusikafestivalil Moskvas. Sügis. Sümfoonilistest teostest äratas mullusel Nõukogude muusikafestivalil Almad taas tähelepanu sümfooniline poeem Musta mere madrused. Helilooja meenutab dile teose sünnilugu. Tol ajal kirjutasin muusikat filmile, mille aluseks oli Smirnovi jutustus mere hing. Muusikat sai rohkesti kõik sümfoonilised numbrid ja see polnud illustreeriv muusika, vaid läbiva arendusega sümfooniline muusika. Filmi ebaõnnestus, kuid muusika õnnestus minu ja asjatundjate arvates. Kaks aastat hiljem vaatasin lood uuesti üle ja tegin selle materjali põhjal sümfoonilise poeemi. Arvan, et mul õnnestus tabada tõepärast atmosfääri. Filmimise ajal viibisime ju tõelistel lahingulaevadel, mis tuliseks puuks Sevastoopolis Odessasse. Elasime koos komandöride ja madrustega, meremehe elu sai tuttavaks, jäi hinge ja nii see muusika sündiski. Esialgu kõlas poeem sõjamereväe puhkpilliorkestri esituses hiljem ka sümfooniaorkestrilt. Erakordselt viljakalt on Janid Afanasjev töötanud filmimuusika vallast. Ka siin on, mida meenutada. Olen kirjutanud muusikat rohkem kui 70-le filmile. Meeles on esimene film, see rääkis lastekodus kasvanud poisist, kellest sirgus võimekas pianist. Filmi lõpukaadrites mängib ta minikontserti ametiühingute maja sammassaalis. Esialgse plaani kohaselt pidin otsima mingi katkendi klassikuid, mida poiss olnuks ise võimeline mängima kuid sobivat ei leidnud. Kui salvestuseni oli jäänud veel 11 päeva, kirjutasin ise kontserdi. Sellest ajast algas mu filmi helilooja biograafia. Edasi tulid sellised filmid nagu südamemälestuskotkapoeg. See juhtus luureretkel, kui puud olid suured. Jevdagi varjud kaovad keskpäeval. Sellest filmist on pärit arvatavasti mu populaarsem laul. Ma vaatan Järvi siniseid. Üks viimaste aastate kaalukamaid töid oli 19, seeria line film, igavene kutse. Selle filmi jaoks kirjutasin laulu karm ja armas kodumaa Vladimir Firssovi sõnadele. Üldiselt ma ka ei poolda seda, kui laul pannakse filmi kunstlikult, lihtsalt niisama. Vajadus lauluks peab sündima filmis seest. Teisiti ei ole see mõeldav. Leonid Afanasjev on külastanud ka Eestit. Meie heliloojatest tundis ta eriti hästi Gennadi Bodelliskit. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et teda pole. Olin temaga ammu tuttav, suhtlesime üksteisesse väga delikaatselt, sõitsin spetsiaalselt tema 50.-le sünnipäevale, ka tema oli külaline minu tähtpäeval. Kena lippudelskist ja tema loomingust pean väga lugu. Inimesena oli ta tagasihoidlik, intelligentne, sõbralik, andekas, muusikamees. Tema teoseid esitati Moskvas sageli kodanikuteema ja lüürika olid meile mõlemile lähedased. Sellest ka siiras huvi üksteise tegemiste vastu. Kiidusõnadega ei olnud äkitsi, tema märkused olid alati asjalikud ja ikka ei suuda harjuda mõttega, et teda pole enam meie hulgas. Võidupidu ja, ja nii ta Moskvas. Koos on polgukaaslased, vanad rindesõbrad ja kindlasti meenutatakse Tiit ka sõja-aastate laule. Meenutatakse teid, lahinguid ja võidupäeva. Raadiokuulajaile on aga ionid Afanasjevile edasi anda. Päevakohased soovid. Soovin ainult üht, et inimesed kõigi oma jõududega võitleks sõja vastu aitab meile kõigest sellest ja kui sõda peaks korduma, see oleks hirmus. Endise sõjaväelasena tean hästi, mida tähendab sõda. Seepärast kordan ma nii oma loomingus kui kõnelustes. Inimesed, ärge lubage, et korduks sõda.