No palju sagar. Adamo mustana. Tänase saate külaline Moskva lauljatar Valentina Dolconova. Kui teda teiste estraaditähtedega võrrelda, paigutaksin ta nime kõrvuti tänamust, kuri, anna Germany ja Heli läätsega. Nende laulukunstis on mõndagi ühist. Kaunitämbriline soprani hääl, suur professionaalne meisterlikkus, detaili peenesitus, erudeeritud ja teravalt arenenud ilumeel mis ei jää kuulajaile märkamatuks. Ning naiselikult soe emotsionaalsus, mille kohta võiks öelda hing laulab. Kõik need on tugevad ja omanäolised just lüürika ampluaas üht teisega ära segada on võimatu. Valentiina tolku noova lüüriline esitusmaneer lähtub vene linnalaulude ja romansside traditsioonidest ja muidugi tema kui vene naise avalast iseloomust. Siiski on ta lüürika karge vaba liigsest sentimentaalse, sest meil Eestis tuntakse lauljatari hästi ja ka Valentiina Dolconova tunneb end meie publiku eest koduselt istitanda, külastanud pea 10 korda ja igatseb siia ikka ja jälle esinema tulla. Valentiina tolku noova kinnitas, et Eestist on tal kõige paremad mälestused. Ta peab lugu meie kultuurist, inimestest, suhtlemise, intelligentsist, sõbralikust, õhkkonnast, mis valitseb kontsertidel. Tallinnas on ta laulnud paljudel erinevatel lavadel Draamateatris, Estonia teatris ja kontserdisaalis, ohvitseride majas vanas spordihallis ja uues kultuuri ja spordipaleest. Kõige mugavam ja kaasaegsem kontserdipaik estraadiartisti jaoks on tema arvates Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee millest me ju kõik lugu peame. On juhtunud sedagi, et Valentiina tolku pole sõitnud Eestisse mitte esinema, vaid puhkama, uut loomejõudu ammutama ja siis endale tuttavaks saanud ka haapsalu kant. Viimati viibis lauljatar Tallinnas suvel. Siin filmiti neli laulu ehk neljandik mask filmi uue muusikafilmi usun vikerkaart jaoks. Filmirežissöör Vitali fetistow, stsenaariumi autor Oskar foolin. Kuigi tegemist on 15-st laulust koosneva muusikafilmiga, tahtsid autorid filmi siduda tervikuks, anda filmile sügavama allteksti. Siduvaks elemendiks laulude vahel on vikerkaar kui õnne sümbol. Ammustest aegadest on pärit uskumus, et inimene, kes leiab vikerkaare alguse, saab õnnelikuks. Seda inimlikku õnneigatsust väljendaka Valentiina tolku noova laul ja mäng. Filmis on vikerkaare seitse värvi seostatud erinevate tunnete ja meeleoludega. Sinine on merevärv, kollane, küpse viljapõlluvärv, punane sõjavärv ja nõnda edasi. Kuulaksime Mark ning Covid laulu, kui poleks sõda, mis kõlab filmis ja kuuluka lauljatari repertuaari raudvarasse. 20 aastat on Valentiina tolku nova laulnud estraadil teist samapalju enne estraadidebüüti. Nii võib öelda, et laulan teda saatnud kogu elu. Laulsid Valentiina, vanaema ja ema ning tütargi on laulnud nii ammusest ajast kui end mäletab. Nende kodus lauldi ja lauldakse praegugi. Kuigi võib täheldada, et see kena traditsioon hääbub tasapisi. Paljud pelgavad kodus laulda ja paljud noored on nagu passiivseteks kuulajateks jäänud. Valentiina tolku nova laulis 10 aastat Moskva raudteelaste keskmaalaste kooris. Sealt jäi kõrvu koori harmoonia ja südamesse armastus koorimuusika vastu. Pärast keskkooli lõpetamist kutsus helilooja Juri Solstki Valentiina Dolconova vastloodud estraadikollektiivi Viio 66. Talle usaldati esimese soprani partii laudi nõukogude heliloojate laule, Tšassilikest töötlustes aga džässiklassikat. Džässmuusika Sai Valentiina tolku Novale omaseks ja kahtlemata oli sellest suur kasu edasises töös. Ansamblist viia 66 avastes Valentina tolku nova helilooja ja katajev, kes soovitas neiul alustada solisti teed pakkus talle esinemisvõimalusi filmimuusika salvestamisel. Valentiina võitles esialgu küll vastu, öeldes, et ta on kõigest koorijuht ja ansambli laulja, kuid ljagatajev suutis teda veenda, et just selliste kogemuste pagasiga lauljal ongi eeldusi saada heaks artistiks. 1976. aastal lõpetas Valentiina tolku noova Moskva kultuuriinstituudi koorijuhtimise erialal. Ja kuigi ta pole päevagi valitud erialal töötanud, ei arva ta, et õpingud Kneetinide nimelises muusikakoolis ja kultuuri instituudis oleks olnud tühi töö ja vaeva nägemine. Ainult haritud artist oskab üle saada raskustest estraadikunsti okkalisel teel. Praegu ei kahtle keegi, et Valentiina Dolconova valis õige tee. Tema kordumatut, hääle värvi naiselikku lüürikat ei suudaks nõukogude estraadil asendada keegi. Kuulame lauljatari esituses Tatari, helilooja Almast mõnest hüppavi, laulu, armastus, luigekest. Issand, Valentina Talconova repertuaaris praegu üks lemmiklugusid. Ma olen Tiina tolku noova lauljatee pole olnud sile asfalti, missid otsejoones mäe tippu. Sellel teel on olnud nii õnne kui kurvastust. Ebaõnnestume isegi. Ei tea, kes oskaks ebaõnnestumist deta elada. Inimene on ju patune ja seda mitte ainult isiklikus elus kuid peab oskama neid patud andestada, kui nad ei ole just väga suured. Inimesed arvavad, et artistidel läheb alati hästi sest nad on rõõmsad, naeratavad, näevad head välja. Tegelikult on neil muresid rohkemgi kui tavalistel inimestel. Aga iseenesest mõistetav on see, et laulud peavad lavalt helisema isiklikest muremõtetest, vabana. Oma ansambliga pole tal vedanud, kaua on ta sellest unistanud, aga alles viimasel ajal on kujunemas püsivam koostöö Igor krutoi ansambliga. Seest võib Valentiina tolku noova uhkusega öelda, et on laulnud paljude suurte orkistritega paljude dirigentide käe all. Kõige tihedam koostöö on lauljatari, üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni sümfo estraadiorkestriga nõukogude heliloojate loomingulised õhtud, skaala, kontserdid, televisiooni esinemised, salvestused ikka enamasti selle kollektiiviga. Kastrollidel on ta partneriteks olnud ka pianistid, virtuoosid taid, askenaadi, Jaleff oga. Needo dirigentidest hindab lauljatar eriti Peeter Sauli. Peeter Saul, teie ja Valentiina tolku noova teed on mitmel korral ristunud. Olete juhatanud kontserte nii Moskvas kui Tallinnas, kus Valentina tolku Nova on osalenud. Mis on meelde jäänud neist kohtumistest, kuidas iseloomustaksite kedagi lauljatari, keda kui inimest. Inimesena on ta väga meeldiv. Me tutvus hakkas väga ammu, see oli kuskil 70.-te aastate alguses või kuuekümnete aastate lõpus, kui Tallinnas käis Jürisoo vulski džässorkester koos vokaalgrupiga oli see vist viie, 66 ja siis olid mul õhta võõrad. Kuulasime muusikat. Hiljem ma sain aru, et sellest aprast ja saladest neiust on saanud Liiduix esimese numbri lauljaid. Elu viis meid kokku laval, mina dirigendipuldi taga tema mikrofoni ees aastat kolm tagasi, kui ma juhatasin Moskvas Eduard kolmanovski juubelikontserti tema 60 aasta juubelikontserti, seal oli üsnagi palju laule. Tolkuna vaesetuses Valentina tolku lava on väga omapärane, omapärane lauljana praega, selles suures stiilide hulgast tall säilitanud midagi. Eks venepärast ta on nagu lähedane vene rahvalaulule, ta nagu vene lähedale vene hingele. Ometi on ta kaasaegne, mind alati võlub tema repertuaari valik, temal ei ole selliseid tühje laule kus niisama maast-ilmast ei maailmas ja mitte millestki, tal on alati üks väikene seigakene elust üks väike pildike. Mõnest inimesest inimsaatusest laulab ta lüüriliselt väga nappide, nappide värvidega, kuid väga täpse interspiratsiooniga. Vot sellised on minu muljete vastu. Kas koostöö Valentina tolku noaga sujub ladusasti või on ka vaidlusi või lähete tema mõtetega kaasa? Ma olen harjunud nagu lauljad maksimaalse täpsusega jälgima, kui ma juhatan orkestrit, Nende temposid ja sellepärast ei ole mul kunagi lauludega arusaamatusi olnud. Ma ei mäleta, ma ei mäleta tõesti kunagi, tähendab, aga valja tolku on väga kerge laulda, sest ta väga täpselt teab ta improviseerida. Laulud on tal väga hästi välja töötatud ja kõik see, mida ta teeb, see on niivõrd veenev ja see on niivõrd ette mõeldud, et midagi tuleneb ootama väga kergendada, jälgida tema mõtte, tema tema tunded ja need kõik arenenud väga selgelt ja väga loogiliselt ja selle tõttu on headuda saata. Meil ei ole kunagi temaga probleeme olnud. See oli selline esimene tõsisem koostöö, aga see koostöö jätkus ka hiljem siin Tallinnas mitmel kontserdil. Me kohtusime veel mitmel mitmel kontserdil. Me kohtusime veel kontserdil, kus Eduard kolmanovski looming oli hindamiseks riikliku preemia komisjonile. See oli peaaegu selle eelmise kontserdi kordus, kuid talaulisel seal palju teisi asju. Ja siis me kohtusime veel Tallinnas, televisioonil täitus 30 ja estraadiorkestrile täitus 40, aga meil on ka tulevikuplaane, millest on praegu veel vara vara rääkida, aga tulevikuplaanid on, on väga, väga ulatuslikud, kuid muidugi me mõlemad oleme niivõrd kaugele asumiseks Moskvas, teine Tallinnasse niivõrd palju tööd. Aga me loodame siiski plaanidest sabasse. Kuuleksime siinkohal kolmanovski lugu, lõputa laul. Raske, kui mitte võimatu on leida estraadiartisti, kelle repertuaar koosneks ainult pärlitest. Valentiina tolku noovagi pole selles mõttes erand. Ta on laulnud erinevate autorite erineva tasemega laule. Mõned keskpärased laulud on ta suureks laulnud, kehvad, aga paremaks sest lauljatari isiksuse sära ja hääletämber õnnistab tõepoolest kõike, mida ta laulab. Aastatega on ta repertuaarivaliku suhtes nõudlikumaks muutunud. Võiks öelda, et pöördelisteks oli 1981. aasta, mil Valentiina tolku noova repertuaari tuli Markminkovi laul, kui poleks seda. Sestpeale on ta püüdnud valida ainult tugevate tekstidega laule, laule, milles on sõnum. Repertuaarivalikut alustab Valentina Tolkuneva sõnadest teema ja värsid peavad teda haarama siis on lootust, et laulu sõnum ka kuulajaile lähedaseks saada. Aja jooksul on tal välja kujunenud eriti lähedane teemade ring. Looduslapsed, kodumaa, naiste maailm. Palju on ta ise läbi elanud, paljut laulude kaudu tunnetanud ja mõistnud. Suheldes paljude naistega on talle lähedaseks saanud nende valud ja rõõmud. Iga naine unistab armastusest, perekonnast, lastest, aga mitte kõigi unistused ei täitu. Valentiina tolku noova naise ideaal on hellahingeline, sügava tundemaailmaga romantik. Kelle jaoks armastus, õnn ja ilu on jäävalt püüdluste objektiks. Kuuleme lauljatari esituses Alexandra pahmutava laulu. Ma ei saa teisiti. Paar viimast tööaastat on Valentiina tolku noovale olnud eriti viljakad. Temast räägitakse ja kirjutatakse palju, sest on, millest kõnelda. Oma viimastest töödest pidas Valentiina tolku noovad tähtsaks kolm. Kõigepealt uue plaadi albumi ilmumist, mis on nelja aasta töö kokkuvõte. Üks plaat kannab nimetust kõnelus naisega, teine headus võidab siiski. Esimesel plaadil kõlavad ka mõned vanemad ja tuttavamad laulud Alexandra pahmutavalt, Aleksandr maroodabilt, Vladimir kuuljalt ja teistelt. Teisel plaadil on valdavalt uued laulud. Mõlema plaadilauludel on oma ühine nimetaja. Kogu albumi kaudu avaneb aga küllalt selgelt Valentiina tolku noova mõtete tunnete maailm. Teine suur töö oli lauljatari ja katajevi ooperiga vene naised või siis jälle ja katajev Valentiina tolku noova lauljatee otsustaval momendil. Ooperis mängib lauljatar nelja erinevat naiste rolli müstitari sõduri naist, kosjamoori ja mõrkjat, keda on värssides kujutanud kuulsad vene poeedid Puškin, Krasnov, kalt, Sophie Nikitin. Kõiki neid naisi ühendavaks jooneks on ennastohverdav armastus. Sisuliselt on seal Valentiina Dolconova mono-ooper vähetähtis vürsti roll milles esineb ja nyyd sirebiennikov. Ülejäänud tegelased on draamanäitlejad, hinnakendits, Magdonovski kuberneri rollid, Vladimir karedski, isa rollis. Koori ja orkestrit juhatab Konstantin grimets. Etendusi on olnud seni vaid seitse, aga kõik need on olnud menukad. Novembrikuusse on planeeritud neli etendust, osa neist traditsioonilise muusika festivali Moskva sügis raames. Enamasti mängitakse seda teost rassiie kontserdisaalis, aga muidugi unistatakse päris oma lavast. Valentiina tolku noova sooviks on ooperit näidata ka Tallinnas ja võib-olla Peeter Sauli taktikepi all. Siis on meil võimalik ise hinnata, mil määral on ooper laiendanud Valentiina tolku noova naise rollide galeriid. Ja kolmas suur töö oli filmis uskuda vikerkaart, millest kõnelesime, saate algul ka filminäitlejana, debüteeris Valentiina tolku noova nüüd esmakordselt ja seegi töö tõi uut ta ellu. Kuulame paari Valentiina tolku noova uuematest lauludest Roman majorovi, mõrsja valssi ja Vladimir kuulja lugu majake äärelinnas. Rääkisime ka Valentiina tolku uutest plaanidest. Lauljatar arvasid, et igal aastal pole mõtet uut plaati teha. Aastaga lihtsalt ei kogune nõnda palju huvitavat materjali. Kahest-kolmest heast laulust ei piisa ka plaadi tegemiseks. Muidugi võiduplaadiruumi täita ka keskpärase materjaliga. Aga see poleks aus tegu, ei iseenda ega kuulajate vastu. Plaane uue suure plaadi jaoks siiski on ja sedapuhku tahab Valentiina tolku noova teha. Kingi lastele. Lapsi on ta alati armastanud ja laulab neile rõõmuga. Valentiina tolku noova laulud on kõlanud kesktelevisiooni lastesaates head und, mudilased. Multifilmides on ta laulnud vanaemade emade jäneste, oravate eest. Markminkovi laulutsükli sadamas põhjal valmis aga film. Selle salvestas Valentiina tolku noova Koosolek Anohvrieri ja Sergei Kozloviga. Lauljatari kontserdirepertuaaris toredaid laule lastest ja lastele nagu naasiklikkurnoostikki puuhobused, valge vares, miks ja millest ja palju teisi ja miks ka mitte siis tiha plaati, kui on kogemusi. Jaan laule. Järgmine laul on helilooja Jevgeni ppitškinilt ja see kannab nime muinasjutud. Kodus on Valentiina tolku nova laulude tänulik kuulaja poeg Nikolai, kes käib kolmandas klassis. Lastelaulude east on ta välja kasvamas, aga nagu kinnitas ema, tunneb poeg kogude lauluvara. Usun, et Valentiina tolku noova on pojale hea ema. Ta tunneb huvi Nikolai koolitööde vastu ja kui vaja, siis aitab ja selgitab. Vabadel tundidel käib pojaga teatris kinos jalutamas. Kui mõni päev tagasi Valentiina tolku Novale helistasin, et pärida värskemate uudiste järele, oli ta väga mures ja kurtis. Te ei suuda kodus olla õige perenaine, sest tööd on palju. Õnneks abistab majapidamistöödes ema. Praegu kulub aega ka uue korteri sisustamisele. Kirjanikust abikaasa Valentina Dolconov on loometööga üsna hõivatud. Viibib sageli komandeeringutes, et tutvuda oma kangelaste maailmaga nende kodumaa ajaloo ja kultuurilooga. Ainult nii sünnivad tõepärased lood kirjanikest, kunstnikest, ajaloolistest isikutest. Kui kiire töödega ka poleks. Laste jaoks peab ikka aega leidma, arvab Valentina. Dolconova. Oleneb ju isadest emadest, milline on tulevase põlvkonna suhtumine oma maasse inimestesse, maailma noore autori patrušovi laulus raiuti puu väljendub mure looduse rüüstamise pärast. Praegusel viijad ajastul on teise suuna artistidel nendega raske konkureerida. Paljud ongi oma auditooriumi kaotanud. Milline Valentiina tolku noova suhtumine vokaal-instrumentaalansamblite. Valentiina tolku noova meenutas fakti ette, alustas ju ise oma lauljateed vokaal-instrumentaalorkestris vio 66 kus oli kaheksaliikmeline segaansambel ja seitsmeteistliikmeline orkester. Tol ajal kõlasse ühendus uudselt ja võimalik, et mingil määral mõjustest nendegi kollektiiv uusis viiesid. Nii nagu üksiksolisti puhul, peab lauljatar oluliseks ansamblite omanäolisust talle meeldivat pihknerrüüariell kui rahvuslikku joont hoidvad ansamblid. Apelsin huvitava huumorisoone poolest Semjaani oma julgete otsingute poolest. Vahel on lauljatari olude sunnil tunud esineda mõne juhusliku vokaal-instrumentaalansambli saatel ja ta tunnistab, et kimpu pole kunagi jäädud. Pillimeeste tase on küllalt hea. Otseseks konkurentideks ta Viiasid ei pea, need on rohkem seotud moe ja meelelahutusega, aga Valentiina Dolconova ei laula selleks, et inimeste meelt lahutada. Tema sooviks on, et laul paneks inimesi järele mõtlema, tekitaks soovi muuta end paremaks ja kaunimaks. Lüüriline laul on alati inimeste hinge vajadus olnud ja arvata võib, et talle jääb oma koht ka aastate möödudes. Tõsi on see, et 17 25 aasta vanuses noored eelistavad käia rokk-kontsertidel ja lüürilist laulu satuvad need kuulama haruharva. Aga küllap tuleb aeg, mil nemadki mõistavad, mis on tõeline ja püsiv, mis möödub nähtust. Kõigi meele järgi on olla võimatu ja meeldimise pärast Valentiina tolku noova oma stiili muuta ei kavatse. Ta jääb ustavaks kaasadele ja metsadele, allikale, jäämerele, inimestele, armastusele, headusele ja ilule.