Sergei Prokofjevi nimi ei vaja lavamuusikahuvilistele erilist tutvustamist. Kaheksa ooperit ja seitse balletti. Niisugune on helilooja panus lavamuusika žanride arengusse. Enne, kui hakkame kuulama montaaži balletist Tuhkatriinu. Heidame veidi pilku teose saamisloole ja muusikale. TÖÖD balleti kallal alustas helilooja 1940. aasta talvel. Etendus oli määratud Leningradi Kirovi-nimelise teatri jaoks peaosa pidi tantsima Kalina Ulanova. 1941. aasta suveks oli valminud kaks vaatust. Sõja puhkedes töö katkes. Balleti esietendus toimus esimesel sõjajärgsel talvel Moskva suures teatris ning 1946. aastal Leningradis Kirovi teatris. Ballett võeti vaimustusega vastu. Muusika autorile omistati riiklik preemia. Balletimuusika propageerimiseks aitasid kaasa ka kolm sõiti, millesse helilooja koondas põhilise temaatilise materjali. Šarl perroo muinasjutt Tuhkatriinu on tuntud ja armastatud kogu maailmas. Muusikateatris on Tuhkatriinu lavavalgust näinud mitmeid kordi. Juba 1759. aastal lavastati Pariisis helilooja Larueti muinasjutt ooper. 1800 seitsmeteistkümnendal aastal laulis rooma teatris tšakina Rossini Tuhkatriinu. 1899. aastal etendus Pariisis sülmas niisamanimeline ooper. Vene balleti lavale ilmus Tuhkatriinu esmakordselt 1825. aastal Moskva suure teatri avamise päeval. Balletietenduse muusika oli kokku korjatud mitmete heliloojate teostest. 1893. aastal etendati tuhkatriinut Peterburis Maria Teatris. Lavastajate hulgas oli ka kuulus ballettmeister Marius petipa. Toonane ballett koosnes reast muinasjutuepisoodidest. Tantsiti väga eriilmelisi tantse, mille puhul stiili ühtsusest juttugi polnud. Oma süü oli siin muidugi muusika autoril, selleks oli keegi asjaarmastaja Parun Shell. 1870. aastal tegi Moskva suur teater Pjotr Tšaikovski ettepaneku kirjutada ballett Tuhkatriinu. Ent tellimus jäi täitmata. 20. sajandi algul soovitas Vladimir Stassov porissassaafjevile kirjutada ballett selle muinasjutusüžee, leia talle oma teoste köidet, kinkides kirjutas pühenduseks sinna sisse isegi tulevase balleti Tuhkatriinu tulevasele autorile. Alles mitu aastakümmet hiljem realiseeris selle idee Sergei Prokofjevi. Helilooja kirjutas. Balleti autorid tahtsid, et vaataja näeks võluraamis elusaid inimesi. Püüdlesime selle poole, et keegi ei jääks tagasihoidliku ja igatsevad Tuhkatriinu ning tuliseb printsi murede ja rõõmude vastu ükskõikseks. Libreto autori Nikolai Volkovi sõnade järgi pidi etendus endast kujutama lüürilist poeemi armastajatest kahe puhta südamekohtumisest laulu, inimelu kevadest, noorusest, õnnest ja unistusest. Vastandina Sergei Prokofjevi teistele sõja aastatel loodud monumentaal setele eetilistele teostele nagu näiteks ooperis, sõda ja rahu ning viies sümfoonia paistab Tuhkatriinu silma oma kammerlikum helikeelega ja läbipaistvate orkestrivärvidega. Helilooja on öelnud. Minu jaoks oli väga tähtis, et ballett oleks tantsuline, et tantsud kasvaksid seest välja loomulikena ja oleksid žanridelt mitmekesised. Kirjutasin Tuhkatriinu vana klassikalise balletitraditsioonides, selles on mitmeid vanu tantse variatsioone. Pade TÖÖ Kavot, kolm valssi, Pavan, Adaadža, bassepjeeburree masurka galopp. Igal tegelasel on oma variatsioonid. Tuhkatriinu muusikaline portree moodustub paljudest teemadest, mis iseloomustavad tema karakteri erinevaid tahke. Nende seas domineerivad kolm, mida Prokofjevi määratleb kui kannatava unistava ja õnnelikku Tuhkatriinuteemasid Tuhkatriinu ja printsi armastust. Võttide väljendusrikas. Muusika kuulub Prokofjevi hilisema lüürika parimate lehekülgede hulka. Balletti veetlev valsilikus on pärilikkus seoses sama tantsu poeetilise tõlgendusega klassikalises vene muusikas. Suur valss ja Škoda teises vaatuses ning aeglane valitsus, kolmandas annavad balletimuusikale erilise intiimsuse ja poeetilise võru. Vanaaegsete õukonna tantsude parodeeritud vormis antakse edasi tuhkatriinut piirav maailm. Se puuderdatud parukat ja peale kleebitud iludusmärkide atmosfäär, millest naljatleb iroonilisel toonil perroo jutustab. Toredaks koomiliseks episoodiks on võõras õdede tantsutund, mida saadab tseremoniaalne Kavoti muusika. Sergei Prokofjevi balletti Tuhkatriinu esitab üleliidulise raadio suur sümfooniaorkester Gennadi Rostest velskri juhatusel. Muinasjutu loeb Hans Kaldoja. Elas kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühtemoodi. Mehel oli aga nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea. Ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida. Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema. Tema pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ja pere preilide tube kraamima. Tema enda magamisase oli üleval pööningul viletsale õlekotil. Õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus neil seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõiki nurisemata ega tihanud isalegi kaevata sest ta oleks saanud tõreleda. Oli ju isa täielikult oma naisega. Kui piiga tööga valmis sai, seadis ta ennast koldenurka ja istus tuha peale, mistõttu teda tavaliselt Tuhalseitsijaks kutsuti. Noorem õde oli vanemast vähe viisakam ja hüüdis teda tuhka triinuks. Ja ometigi oli viletsades hilpudes Tuhkatriinu 100 korda ilusam kui tema uhketes rõivastes õed. Korgi juhtused, kuningapoeg korraldas peo, kuhu ta köik kõrgest soost inimesed kutsus. Ka meie preilid olid palutud, sest nad kuulusid riigi suurtsugu inimeste hulka. Õekesed rõõmustasid kangesti ja asusid kibekiiresti kleite ja soenguid valima, mis neile kõige paremini sobiksid. Uus vaev tuhka Triinule sest tema pidi õdede pesu triikima jäätiseid priseerima. Jutt käis ainult selle ümber, mismoodi keegi ennast riidesse paneb. Mina ütles vanem õde, panen selga punase sametkleidi ja Inglismaalt toodud ehted. Nina, ütles noorem. Panen hariliku seeliku seest aga kuldlilledega Manto ja teemanditega öö mida sugugi iga päev ei näe. Läkitati tubli talutegija järele, et ta kahe volangi Reaga tanu valmistaks ja osavalt meistrilt ostetud iludusmärke. Õed kutsusid Tuhkatriinu nõuandjaks, sest tal oli hea maitsega. Tuhkatriinu andiski ülihead nõu ja pakkus elast koguni nende juukseid sugema, millega õed meelsasti nõus olid. Kui Tuhkatriinu nende juukseid su käest küsisid nad temalt. Tuhkatriinu. Kas sa tahaksid ka ballile minna? Preilid, mis te minu üle naerate ei minusugusel, kõlba sinna minna. Sul on õigus, kõik naeraksid laginal, kui näeksid Tuhalesitlejad peole minemas. Mõni teine Tuhkatriinu asemel oleks kõik nuripidi teinud. Aga tema oli hea ja kammis juuksed ilusasti edasi. Õiekese tulid rõõmu pärast nii meelest ära, et ligemale kaks päeva ei võtnud toitubki suu. Üle tosina nööri tõmmati katki, et nende pihtuv peenemaks pigistada. Ühtsoodu keerutasid nad peegli ees. Viimaks jõudis õnnepäev kätte. Õeta, ütlesid minema ja Tuhkatriinu pilk saatis neid nii kaua, kuni nad näha olid. Kuidas ilm neid enam ei seletanud, puhkes ta nutma. Tuhkatriinu ristiema, nähes teda haledaste nutmas, küsis, mis mureda südant vaevab. Ma tahaksin kangesti. Ma tahaksin kangesti. Ta nuttis nii kibedasti, et ei saanud lauset lõpetada. Aga ristiema, kes oli haldjas, ütles talle. Sa tahaksid kangesti peole minna, eks ole, nii. Oya vastast Tuhkatriinu juhatas. Olgu nii, sõnad ristiema, kui sa hea laps oled, lasen sul peole minna. Ta viis Tuhkatriinu oma kambrisse ja ütles talle. Mine aeda ja too mulle üks kõrvits. Tuhkatriinu läks sedamaid, otsis kõige ilusama kõrvitsa ja teisele ristiemale. Ehk ta küll ei osanud arvata, kuidas kõrvits teda peole võiks aidata. Ristiema õõnestatud kõrvitsa seest tühjaks jättis ainult koore alles puudutas seda võlukepikesega. Ja sealsamas muutus kõrvits uhkeks, kuldseks tullakse. Siis läks ta hiirepuul vaatama, kus ta leidis kuus elavat hiirt. Ta käskis Tuhkatriinu veidike puuri ava paotada ja puudutas võlukepikesega iga hiirt, kes sealt välja lipsas. Nii et see sealsamas toredaks hobuseks muutus. Ilus, kuue hobuse rakend, kiire karva Gimlitega oligi valmis. Ristiema pidas aru, kellest kutsarid teha. Ma lähen vaatan, ehk on rotipuuris mõni rott, ütles Tuhkatriinu. Sellest võiks kutsari teha. Sul on õigus, kostis ristiema. Mine vaata järele. Kui Triinu tõi rotipuuri, milles oli kolm prisket rotti, haldjas valis kolme hulgast välja uhke habemega roti. Ja kui ta teda oli puudutanud, muutus tooturskeks kutsariks, kellel olid kõige ilusamad vuntsid, mis iial nähtud. Seejärel ütles ristiema tuhkateinule mina aeda kastekannu tagant leiad sa kuus sisaliku tooned minu kätte. Vaevalt sai Tuhkatriinu need toodud, kui ristiema muutis sisalikud kuueks teenriks, kes oma kard paesaja, liiv reedes sedamaid tõlla taha asusid, nagu ei oleks nad kogu eluajal muud teinudki. Siis ütles haldjast uhka Triinule näedsa. Nüüd sul on, millega peole minna, oled sa rahul? Ja, aga kas ma pean niiviisi nendes määrustes Hilkudes minema? Ristiema puudutas teda võlukepikesega ja ühe silmapilguga muutusid Tuhkatriinuriided kalliskividega tikitud kuld ja hõbe rõivasteks sisehallis ristiema talle paari maailma ilusamaid kristallkinga. Nõndaviisi ehituna astus Tuhkatriinu tõlda. Ristiemaga manitses teda, et ta mingil juhul üle südaöö jääks ja hoiatas, et kuidas siis pallil silmapilkugi kauem viibib, muutub tõld uuesti kõrvitsaks. Teenrid sisalikud, eks ja tema riided saavad jällegi endiseks. Tuhkatriinu tõotas ristiemale, et ta tingimata enne südaööd ära tuleb. Tuhkatriinu asus teele suurest rõõmust, nagu meelest ära. Kuningapojale anti teada, et on tulnud tähtis printsess, keda keegi ei tunne ja kuningapoeg tõttas teda vastu võtma. Ta ulatas tuhka Triinule tõllast maha astumiseks. Käe juhatas ta piduliste juurde saali. Ümberringi tekkis sügav vaikus, tantsijad jäid seisma ja viiulid vaka suure tähelepanuga silmitsiati tundmatu neitsi säravat ilu. Kostis ainult imestuse pominat. Oi kui ilus, ta on. Isegi kuningas, kes päris vana ei saanud tuhkatriinud silmi ära ja lausus tasakesi kuningannale et ta ei ole juba ammudi nii ilusat ja armast neitsit näinud. Naised uurisid hoolega tema soengut ja rõivaid, et juba hommepäev endale samasuguseid saada. Oleks vaid küllalt kauneid kangaid ja küllalt osavaid meistrimehi leida. Kuningapoeg juhatas Tuhkatriinu aukohale jääb Alusta hiljem tantsima. Tuhkatriinu tantsis nii nõtkelt, imetlus ainult kasvas. Toodi uhke piduroog, aga noor prints ei söönud sugugi, vaid ainult vaatas üksisilmi tuhkatriinut. Siis Tuhkatriinu läks ja võttis õdede juures istet, oli nende vastu väga viisakas ja lahke. Ta pakkus neile sidruneid ja apelsine, mis ta printsilt oli saanud. Jõed panid seda väga imeks, sest nad ei tundnud teda ära. Kuidas seal nõnda jutu vestlesid kuulist Tuhkatriinu, kuidas kell kolmveerand 12 lõi? Kohe tegi ta sügava kummarduse pidulistele ja kiirustas minema nii kärmesti kui jalad võtsid. Kui ta koju jõudis, läks ta kohe ristiema poole, tänas teda ja ütles, et ta tahaks kangesti ka teisel päeval peole minna, sest kuningapoeg oli palunud teda tulla. Parajasti, kui ta ristiemale jutustas kõigest, mis peol oli sündinud, koputasid õed uksele. Tuhkatriinu läks ust lahti tegema. Küll te jäite kauaks, haigutas Tuhkatriinu silmi hõõrudes ja ringutades just nagu oleks ta alles praegu unest virgunud. Ometi ei olnud tal magamise tahtmist, sest ajast peale, kui ta neist lahkunud oli oleksid sa Bailile tulnud, ütles üks õde. Ei oleks seal igavust tundnud. Sinna tuli üks ütlemata ilus printsess, kõige ilusam, keda kunagi näinud. Ta oli meie vastu, nii lahke, pakkus meile sidruneid ja apelsine. Tuhkatriinu oli suurest rõõmust nagu meelest ära. Ta küsis õdedelt, kuidas oli printsessi nimi. Aga nad ütlesid, et keegi teda ei tundnud. Et kuningapoeg on sellepärast suures hinge vaevas ja ta annaks kõik siin ilmas, kui ainult teada saaks, kes printsess olla. Tuhkatriinu naeratas ja ütles. Ta oli vist väga ilus. Jumal, kui õnnelikud te olete. Kas mina ei saaks teda näha? Kallis Jabote, laenake mulle oma kollane kleit, mida te iga päev kannate. Või veel ei tule mõttessegi ühtlasi avate peaksin püstihull olema, kui lahe, läksin oma kleidi räpasele Tuhalsitsejale Tuhkatriinu seda ootaski, et õde keeldub. Et tal oli hea meel, sest ta olnuks tõsises kimbatuses, kui õde oleks valmis olnud talle oma kleiti laenama. Teisel päeval olid õed jälle pallil ja Tuhkatriinu samuti veel uhkemini ehitud kui eelmine kord. Kuningapoeg ei astunud sammugi tema kõrvalt ja rääkis talle vahetpidamata õrnusi. Noor neitsi ei tundnud sugugi igavust ja unustas ristiema manitsused. Nii kostis ta kõrvu südaöö esimene kellalöök, kui tema meelest ei olnud, kellel üksteistki saanud. Tuhkatriinu tõusis püsti ja pages niisama kiiresti kui hirv. Kuningapoeg ruttas talle järele, aga ei saanud teda kätte. Tuhkatriinu libises jalast kristallkingake, mille prints õrnalt maast üles võttis. Tuhkatriinu jõudis lõõtsutades koju ilma tõllata ilma teenriteta oma viletsate silpudes. Kogu toredusest ei olnud talle jäänud muud kui üks king samasugune kui see, mis tal jalast oli libisenud. Palee värava vahtidelt pärit järele. Kas nad ei olnud näinud ühte printsessi lahkumas? Vahid kostsid vastu, et nad ei olnud näinud lahkumas kedagi peale üsna viletsate riietes noore tüdruku, kes oli rohkem talutüdruku kui preili moodi. Kui õed peolt koju jõudnud küsis Tuhkatriinu, kas nad olid hästi lõbutsenud ja kas too kaunitar oli ka seal olnud. Õed vastasid, et jah. Aga ta oli põgenenud. Kui kell südaöötundi lõi jääd kiirustamisega, oli tal maailma ilusaim kristallkingake jalast libisenud jääd. Kuningapoeg oli selle üles võtnud jääd, pärastpoole oli ta peol ainult seda vaadanud. Ja et kindlasti oli ta kõrvuni armunud ilusasse neiusse kellele väike kingade kuulus. Mõni päev hiljem laskis kuningapoeg igal pool kuulutada, et ta võtab naiseks selle, kellele king täpselt jalga sobib. Esiti prooviti kinga jalga printsessidele, seejärel hertsoginna dele ja teistele õukondlastele. Aga ilmaasjata. King toodi kahele õele, kes püüdsid kõigest väest oma jalga kingakesse pitsitada. Aga see ei läinud korda. Tuhkatriinu vaatas pealt, tundis oma kingake sära ja ütles naerdes. Peaksin proovima, et kas ta mulle õige ei passi. Õed hakkasid naerma ja teda pilkama. Aadlimees, kes kinga passitamist toimetas, silmitses Tuhkatriinut tähelepanelikult. Ja leides ta väga ilusa olevat, ütles, et see on väga õige ja temal on käsk kõikidele neidudele kinga jalga proovida. Tabani Tuhkatriinu istuma ja kinga tema väikesesse jalga lükates nägi, et see läks sinna lipsti ja sobis talle nagu valatult. Õdede imestus oli suur, aga see kasvas veelgi, kui Tuhkatriinu taskust teise kinga võttis ja sellega jalga pani. Siis tuli kohale, ristiema puudutas võlukepikesega Tuhkatriinu riideid. Veel uhkemaks, kui eelmised olid olnud. Nüüd tundsid õe Tuhkatriinu spioon nähtud kaunitari ära, nad langesid ta jalge ette ja palusid andestust halva kohtlemise pärast, mida ta oli pidanud nende poolt kannatama. Tuhkatriinu aitas nad püsti ja ütles neid kasutades, et annab hea meelega andeks ja palus neid teda ikka armastada. Ehituna, nagu ta oli liidida noore printsi. Printsi meelest oli ta veel ilusam kui enne. Ja mõni päev hiljem abielluski ta tuhka Triinuga Tuhkatriinu, aga kes oli samavõrra hea, kui ilus laskis oma õed kuningalossi tuua ja panijad veel samal päeval kahele tähtsale õukondlasele mehele.