Tere, täna räägime kahest loodusjuttude raamatust, nende autoriks on Richard Roht, kes siis leidis ka muude raamatute kirjutamise kõrval aega, et lastele loomajutte kirjutada. Ja ega ainult lapsed need raamatuid hea meelega loe. Nii mõnigi täiskasvanu on need korduvalt kätte võtnud ja sealt üht kui teist põnevat leidnud. Tänan, loeb näitleja Guido Kangur teile katkendit kahest raamatust, üks Laaneedeeveed ja teine jutte loomadest. Oma esimeses katkendis saame tuttavaks laisa kassi volaski Otuga, kes on kaunis omapärane, kaunikesti isepäine. Ja me saame teada seda juttu lugedes, mismoodi ühest lisast kassist sai virk ja usin hiirepüüdja. Igaüks, kes vähegi viitsinud kassi jälgida ja tema käitumist natukene tähele panna, veendub, millise hämmastava oskusega on autor otu käitumist kirjeldanud. Võiks koguni kirjandusteadlaste sõnavara kasutada ja öelda, et tal on läinud imetlusväärse täpsusega korda tungida selle kassi hingeelu kõige salajasem mõttesse soppides. Seda juttu olen ma lugenud õige mitmel korral ja alati toob ta silma ette need hulkuvad kassid, kes meie ümber küll tänavatel, küll koridorides ja majade ümberringi luusivad kassid, kes on jäetud ilma kodust jäetud ilma peremehe hoolest ja kassid, kelle eest me tegelikult kõik vastu võtame. Sest kunagi ammu siis kui inimene selle kassi kodustas, siis ta võttis endale tegelikult vastutuse selle looma eest vastutuse hoolitseda, kaitsta, toita ja nüüd me oleme selle vastutuse nagu ära unustanud. Vahel muidugi võib juhtuda ka nii, et see, kas ise unustab oma vastutuse ja mis selle kassiga siis juhtub, sellest me sellest katkendis teada saama. Otu oli vana, laisa kassi nimi. Õieti polnud Otepääl kuigi vana, vahest nii aastat viis, kuus alles seega heas, mis kassile on isegi veel päris nooruslik. Aga kuna Otto oli laisk, siis tegi vanaks teda laiskus. Otu ei saanud nina kuidagi kõhu ja hänna pealt üles, ikka põõnasta, kord sooja ahju kõrval, kord pliidiserval, kord korstnajala all mugavas augus. Aga kui kedagi toas ei leidunud, siis ronis ta lausa voodisse, tegi endale vaiba sisse kena lohu ja laskis unel hea maitsta või ronis koguni padja peale ja kiskus seal enda kerra nagu uss päikesepaistel. Oojaa unest oskas otu lugu pidada. Aga hiirte ja rottide vastu oli ta väga huvitu ja külmavereline. Perenaine Anu nägi kord, kuidas hiir jooksis Otul peaaegu nina alt mööda otu pilutas korra oma uniseid silmi ja põõna sedasi. Otu näiski endalt, nagu küsivad. Ei tea, kas ta nägi seda hiirt unes või ilmsi. Kuid olgu, kuidas oli, ei unes, ega ilmsi viitsinud ootus sääraste asjadega jändama hakata, et oleks üles hüpanud ja hiirele käpaga virutanud. Otsekui laiskuse võrk oli Otul alati peal ja seepärast oligi ta silmnägu nii vana ja nii otsatult unine, mossis ja väsinud. Justkui oleks igavene magamine sooja ahju kõrval olnud nii ääretult raske ja vastik töö, millest kuidagi lahti saanud, mis viimase võimaluseni ära tüütas. Perenaine alu tegi mõnikord Otule tuupi, kiskus ta unest lahti ja virutas uksest välja külma lumehange. Oh, kuidas isottu kaebas, kuidas ta oli solvunud ja pahane ja milline Kibeni mõru oli ta nägu tähistus lumehanges kui süütu voolakene, kellele perenaine ääretult kurja teinud ja tükil ajal ei liigutanud tantsijal lumehanges kas tulgu või surm, kas külmugu või käpad otsast. Alles siis, kui pakane juba üsna kõvasti näpistama hakkas, tuli veidi elu otu nahka. Ja pikkamisi pilkamisi alla surudes vastikust liikumise vastu venis otu lumehangest välja ja ei kaugemale kuhugi, ronis ukse taha ning hakkas seal haledastinauguma. Ainult, ega ta palju nagu kuidagi viitsinud, vahest korra veerand tunni jooksul nõugatasta üsna lühidalt. Kuna pikne augatus oleks nõudnud ju rohkem hääletegemist, kui juba laisk, siis ka näogumises. Peale une oli Otul kõikega asinasti. Istus isot ukse taga, näogatas haledasti, korra veerand tunni jooksul. Külmetus ja ootas. Kui väga külm ilm ei olnud, siis katsus aeg-ajalt väikest uinakut teha. Ja kui uks käis, siis vupsas otu sisse, nagu oleks keegi teda visanud. Selle peale leotu meister, selleks polnud ta laisk. Veel oli üks asi, milles otu polnud laisk, seda oli perenaine aja jooksul välja uurinud. Jättis näiteks perenaine piimakausi tuppa lauale ja heitis pilgu ahju kõrval põõna vale kassile. Siis nägi ta, et see kass magas nii magus hästi ja nii sügavasti, et näis, nagu ei kuuleks ega näeks ta ilma ega maad. Kassi näguri täis säärast rasket uneväsimust ja tüdimust. Et päris hale eakas sellest vaesest une kannatajast ja magamise töö tegijast ning perenaine väljus, olles täiesti muretu oma piima pärast. Ei see vaene vilets unega maadleja sealt ahju juurest piima kallale jõua tulla, kus sa sellega, see jääb poolel teel magama või langeb laua äärde väsimusest kokku. Aga kui perenaine tühki aja pärast uuesti tuppa tuli, leidis ta imestusega, et piimakausi juures olid tolmused käpajäljed. Kuid vaene kannataja seal ahju juures piinles oma unesedasi nägu mõru ja vaevatud, vurrud mossis silmad suletud, otsekui suudaks ta neid iialgi enam avada. Vaat siiski äratas perenaine Anu otu. Aga Otto oli nii sügavale unede kuristikku langenud, et ei näinud aimavadki seda, et maailmas kunagi ka ärkamist on. Otu, saam maid oled piimakausi kallal käinud? Hüüdis perenaine. Ent Otult ei mingit kõrva otsa liigutustki. Alles siis, kui perenaine astusoto juurde ja lükkas teda mitte just väga õrnalt jalaga Avas otu oma kurvad unest vaevatud silmad ja vaatas ülimas arusaamatuses ning suures ette heites perenaisele otsa. Perenaine Anu uurist sellegi välja, kuidas otu varastas. Seda oli mõnikord salaja naljakas vaadatagi. Oli ju naljakas seegiaid otu kes väliselt sügavasti magas ja ilmselt maast ega ilmast midagi ei näinud, teadvad ometi paraja aja oskas leida, varastamiseks jäi midagi kuskile. Milleleoto juurde pääses siis ei jätnud otu kunagi juhust kasutamata. Magasta siis enne seda ükskõik kui raskesti. Kas piima Kaus võis sousti, taldrik, kas suppi, vaagen või, või napp oli see Otule kättesaadav. Siis, kui kedagi toas või köögis ei olnud oli otu uni kadunud nagu nõiduse väel ja otu vilgas, nagu aastane kassinooruk. Perenaine oli seda näinud. Niipea kui otu teadis, et ta oli üksi, läksid ta tavaliselt väikesed ja unest vaevatud silmad kähku lahti ja olid nüüd selged ning suured, kui lambikuplid. Paar pilku neist kuplitest kahele poole ja krapsti püsti. Ainsa hüppega oli ta laual ja ilma pikema jututa torkas oma nina asjasse, milles soovis matti võtta. Ja magus limpsimine kuulutas siis, et Otule astjas leiduv piim, supleem või mõni muu hüva roog maitses mõnusasti. Ja otu oli ettevaatlik. Liiale ta ei läinud, ta pidas piiri, võttis paraja mati, et asi väga märgatav, ei oleks. Lakkus vurrud ilusasti kuivaks ja ruttu jälle ahju äärde. Seal tõmmati end uuesti kerra, pandi nina saba peale ja otu poleks nagu iialgi sealt üles tõusnud. Paljusid loodusuurijaid inimesi, kes kirjutavad, räägivad loodusest kipub Richard Rohuraamatute puhul häirima see, et loomad kõnelevad omavahel mõtlevad ja vahel ka käituvad nii nagu inimesed, et neil on need inimlikud iseloomujooned ja et nad isegi vallatlevad. Ja siiski on lugudes see iva, mis igalühel korda ei ole läinud, tabada. Nendest loomajuttude kirjutatest on leitud iva loomade tõelise olemuse kirjeldamiseks. Julged rändurid kaks suurt pungist silmadega konna, kes loigu valinud endale ajutiseks korteriks, ei teadnud aimatagi, millist paha nalja kavatsesid nendega teha. Kalapojad. Naad konnad istusid kogu päeva loigu serval, pooleldi kuival, pooleldi vees ja vahtisid üksluiselt enda ette. Mida nad küll mõtlesid või tundsid kogu päevakese selliselt kükitades jäi mõistatuseks kala noorukitele kes neil vahtisid varjamatu halvakspanuga. Sest et kalad, eriti noored, ei püsi paigal minutitki. Ikka kooserdavad ja Nuivad nad ringi aetud kas näljast uudishimust või lihtsalt alalisest tegevushimust. Õhtu saabudes muutus olukord põnevaks. Konnad läksid rahutuks ja hakkasid veidi elavamaks muutuma. Ilmselt valmistusid nad loigust lahkuma, et heinamaal ja põllul ringi hüpelda ja midagi söödavat nurgas mõnd tigu või vihmaussi kinni napsata. Pole valmis. Kamandas havi poeg, niipea, kui taipad, et nad on otsustanud lahkuda haarasinasele kirju tagumisest varbast kinni. Mina olen endale valinud selle vöödilise. Jaa, hämarikus märkasid kalapojad, et konnad hakkavad lahkuma esimesena Eestis havi poeg oma väljavalitu kallale ja kahmastre tagu jalast kinni lüües oma teravad nõela otsas sarnased hambad konna varbasse. Vilgaski jäänud maha ja riputas end ühe haardega kirju konna kanna külje. Aga nüüd juhtus midagi üsna ootamatut. Kaks vana auväärsed konna olid kalapoiste tembus nii kohkunud, et ei mõtelnudki enam loigust lahkumisele, vaid hakkasid selles keerlema nagu pöörased. Nad nähtavasti olid arvamusel, et kaks väikest kalapoega tahavad neid ära süüa ja nende hirmul ei olnud piiri üles ja alla paremale ja vasakule mööda veepinda ja põhjapidi siksakkide. Siia otsejoones lassid nad mööda loiku, nii et vesi vahutas. Kalapojad aga hoidsid omas sõidukitel jalgadest kõvasti kinni ja nii kestis pöörane kihutamine tükk aega ära, lase lahti, karjus havi poeg ahvenale, hoia kinni, viimase lõpusetõmbeni ole poisiks, küll nad kord aru saavad, et nad meis siin ei pääse ja lõpuks ometi kuivale põgenevad. Ja konnad väsisid viimaks ja tõusid veepinnale õhku. Sest kala moodi vees hingata nad ei saa. Lõõtsutades vahetasid nad omavahel mõne sõna ja nende esimene hirm näis mööduvat. Nad taipasid, et olendid, kes nende jalgade küljes rippusid, polnud vanad kalad, kes nalja ei tunne vaid kelmustükke tegevad nolgid. Vaat kus vallatud jõmpsikad, kirus Madli alla vette ja ta silmad otsisid nagu kaks laternat kalapoegi sogases vees. Küll ma saadan teile siia mõne vesiroti alla. Oodake aga, või vanu auväärseid, vee-elanikke tulete kimbutama. Maidaad, olge mureta. Ole muretu kaadriheinad nüüd enam julge tulla. Igavesed häbitud, siis ta Kadri alla ja kohendas oma kirjut jakki. Hüppame nüüd ruttu, Madli, muidu jääme hiljaks ja vihmaussid lähevad ära magama. Hüpake metsa, vastikud krooksud. Hüüdis havi poeg neile meeleheitel järele ja pöördus siis vilka poole. Noh, poiss, sinu plaan polnudki siis nii tore, kui ma arvasin ja selle eest oleks vaja katset teha, sind ära süüa. Vilgas, puristas pahaselt või veel, vaata mul kehkenpüks, kes oli esimene lahtilaskja, sina või mina, mis Akeksid kogu aeg. Peame parem mõistlikku nõu. Tüli oli puhkemas ning paisumas ja ei tea, millega see oleks lõppenud. Aga samas kuuldus veepinnal tavat mulinat. Liitium karjus havi poeg. Hurraa. Me oleme päästetud. Ulve minema siit vastikust urkast. Ja juhime siia mõne priske lutsu, kes need konnamammid nahka paneb. Oodake, aga ära veel juubelda. Vuristas ahvena, poeg. Vihm on mitmesuguseid. Ühed on lühikesed, teised pikad. Ja esimesed ei aita meid sugugi. Aga vihm lakanud vaid sulistas ikka kõvemini edasi. Peagi tõusis vesi üle loigu kallaste. Põnevaks muudab lugejale minule ja võib-olla teile ka need jutud, see, et raamatus tegutsevad loomad on ju kõik tegelikult meie head tuttavad, me teame ja oleme näinud nii haugi, kassi, ahvenat, jänest, mesilast, kimalast, kes samuti on Richard Rohu raamatu kangelasteks põnevalt ja tolle aja kohta hämmastavad hea loomatundmisega, räägib Richard Roht oma raamatus sellistest varjatud eluviisiga loomadest, nagu seda saarmas või mäger. Ja kui me teiega püüame meenutada, millal me nägime saarmast mäkra ja mida me üldse nendest loomadest teame, siis õige pea saame selgeks, et võib-olla pole seda looma iialgi oma elus üldse näinud. Me teame, et ta kusagil siin jõe kaldal liivaküngas on endale pesa leidnud. Aga mismoodi tema elu käib? Mida ta parajasti teeb sellest? Me teame hämmastavalt vähe. Kuid nendest raamatust saame me teada väga palju. Wana saarmas Udras elas jõekaldas suurte metsade keskel. See polnud suur, jõgi oli vahest kohati ainult paar meetrit lai, kohati aga veidi vähem või rohkem. Kuid temas olid sügavad tumedad kohad, kus elasid suured ahvenad, Avid ja särjed. Noored ja väiksemad kalad asusid enamasti õhemates vetes ja mängisid seal päikesepaistel ning vee vulinas. Kuid vanad ei näidanud end naljalt seal. Olgu siis vahest mõni haug peitis enda vesikasvude alla noorte kalapoegade lähedusse, et parajal juhul hüpata sealt oma saagile kallale. Milleks oleks kas mõni väike särg või liidikas. Sügavates tumedates kohtades oli palju vett ja suurtel kaladel oli seal palju kergem end varjata kui madalas vees päikese paistel. Ja suurtel kaladel oli põhjust end hästi varjata, sest nende vaenlaseks oli saarmas Udras. Saarmas on loom, kes elab kuival maal ja vees aga rohkem siiski vees. Ta ujub osavasti nagu kala enamasti nagu kala vee all. Tema varvaste vahel on ujumisnahad nagu hanel või pardil ja seetõttu saab ta väga kiiresti ujuda. Ta pikkus on 70 80 sentimeetrit. Ka on tal pikk saba umbes 55 sentimeetrit ja seda kasutab ta ujumise juures tüürina. Vee all ta hingata ei saa, vaid peab selleks aeg-ajalt tulema veepinnale. Kuid kõrvad on tal eriliste klapikeste varal suletavad, nii et ta ses suhtes segamatult vee all saab viibida. Saarmas elutseb ikka järvede ja jõgede kallastel, kuhu ta endale koopa ehitab, mille uks avaneb vee alla nii et ta ilmub vete ikka alt ja kaob samasse kuigi tegelikult ta pesa on kuival maal kalda õõnestikus. Peale kalade tarvitada toiduks veel vähke, veelinde, konni, vesirotte ja muid selliseid veeloomi. Aga armsamaks toiduks on talle siiski kalad ja peamiselt suured kalad sest väiksemate kalade puhastamisega tema oma aega raisata ei taha. Seda enam, et tal aega on vähe sest ta on suur söödik ja väga ablas. Arusaadav on seepärast, et olles jões metsade keskel, mille kaldas, elas vana saarmas Udras. Kalad teda väga kartsid. Ta ajas kalu taga peamiselt õhtust hommikuni sest öö on Saarma saagi ajaks ja ta näeb pimedas väga hästi. Kalad aga tahavad öösel magada. Ka ei näe nad pimeduses nii hästi kui päevavalguses. Seepärast on neil end saarma eest öösel palju raskem hoida kui päeva ajal. Udras pidas kaladele jahti nagu koer jänestele. Vahe oli ainult selles, et ta jah, toimus vees ja tema pinnad. Ta varitses kuskil mõne suurema kala välja ja tormas talle kallale. Kui tal õnnestus kala kohe kinni haarata, siis oli jaht sedapuhku läbi ja kala söödi kohe ära. Nälja puhul puhastas Udras kala liha hoolikamalt, luud ümbert lahti ja sõi ka halvemaid kohti. Aga kui isu eriti suur ei olnud, siis sai Udras kalast ainult paremaid kohti, kuna halvemad ja luisemad kohad viskas minema. Sedaviisi raiskas ta ilmaasjata kalu ja tegi palju kahju. Kui ta ühe haardega kala kohe kinni saanud, siis algas harilikult pikem jälgimine. Pimedas oli see kalale palju kardetavam, kui valges. Pimeduses võis kala kergesti mõne kivi veealuse kännu või roo vastu ära lüüa. Võis sattuda madalasse kohta, võis eksida kas või kaldaliiva, nagu kuivale jooksnud lootsik Udras nägijaga paremini kui kala. Pealegi oli ju jälgimine kergem ka sel põhjusel, et Udras väga hästi teadis, kust kala läbi pääses. Sealt pääses temaga seda enam, et kui tarvis või start käia ka jalgadel. Kuna kala sai liikuda ainult nii rohkes vees, et sõu numist võimaldas, võis Udras madalas vees joosta nagu koer ja see oli talle suureks soodustuseks. Tegelikult käis jaht vees pikalt edasi-tagasi, mõnikord kilomeetrite ulatuses kala ees Udras järel. Kala tundis oma päevastest, rännakutest, jõge ja jõepõhja. Ja see oli talle soodustuseks. Ta teadis, kus kohal olid kivid kännud roostik teadis, kus on madalamad ja kus on sügavamad kohad. Nii oskas ta end teatud määral ikkagi hoida. Pisiasjust ta kõiki takistusi siiski tundnud ja seepärast juhtus sageli, et ta jänese mõne kivi vastu uimaseks lõi ja Udras ta kerge vaevaga kätte sai. Samal ajal on Richard Roht osanud põnevalt pajatada ka sellistest keerulistest suhetest, mis valitsevad inimese ja looma vahel. Pole kuigi kerge rääkida loomade kaitseks loomade kaitsmisest. Pole kerge rääkida loomade elust inimese kõrval, nii et nii inimene kui loom ennast oma loomulikus keskkonnas tunneksid olevat ja pole kuigi palju kirjanikke üleüldse proovinud süüvida sellistesse natuke meie jaoks imelik suhetesse nagu inimese ja selle metsiku loomasuhted kuid jutustuses väleküüs ja Tuhknai on need inimese ja loomasuhted kuidagi eriliselt välja toodud kuidagi eriliselt südamlikult ja ka need inimesed, kes loomadega selles jutustuses suhtlevad, on just sellised, nagu nad meie tegelikus ümbruses on. On kurje inimesi, on häid inimesi ja igaüks nendest suhtub sellesse loomasse just nii, nagu see temale iseloomulik on. Me tunneme kord inimesele kaasa, kord tunneme loomale kaasa ja see kõik kokku teeb sellest jutustusest põneva võluva. Ja meil tuleb tahtmine pärast jutustuse läbilugemist veel ja veel seda uuesti lugema hakata. Tol päeval tahtis saatus, et tihaste talu karjapoisil Antsul Läks lehm Soobial kaotsi looma otsides sattus Ants kaugele soosaarele, kus lehm sõi lopsakat rohtu. Ants polnud siin varem kunagi käinud. Uudishimulikult silmitses ta ümbrust. Ta tahtis juba ära minema hakata, kui korraga silmas põõsaste vahel midagi pruuni. Põksuval südamel hiliste ligemale lükkas põõsad kõrvale ja vaatas. Tema ees lebas kolm väikest rebast. Rebased, need pidid olema, seda Ants teadis, sest ta oli rebaseid küllalt pildil näinud. Elavat rebast, Agansseni oma noores elus polnud veel kohanud. Ja lugu täitis teda väikese hirmu ning jubedusega. Vaat kui hüppavad üles ja kargavad Antsu kallale. Väikesed teised külla, aga Rebane olevat ju kaval ja teinekord ka hirmus äge purema. Kuid imestusega nägi Ants, et väikesed loomakesed jäid liikumatult lebama. No see oli vast lugu. Üks vaid tegi nõrku katseid üles tõusta, kuid langes jällegi jõuetult pikali. Nüüd taipas Ants, et rebasepojad olid kas haiged või väga näljased. Muidugi, Ants oli ju küllalt kuulnud rebaste elust, et neil just väga palju toitu ei võinud olla, seda võis juba arvata. Ega vutid ja jänesed käpa otsast võtta. Pealegi võis vana rebaseema surma saada ja poisid nälga jätta. Viimane oletus oligi siis õige. Ants muutus julgemaks, astus ettevaatlikult pruunide loomakeste poole, kes näisid olevat umbes väikeste koerakutsikate. Saarlased kükitas nende kohale katsus neid esiotsa kepiotsaga. Üks see oli väle, küüs oli tugevam ja vastupidavam, liigatas veidi ettegi uuesti katset üles tõusta, põgeneda avasta oma suured sinikad, silmad ja vaatas Ansule otsa nagu läbi suure udu. Kuid teised kaks hingasid veel vaevalt ja olid juba suremas. Nende kehad olid nii kõhnad ja otsa lõppenud, et näisid koosnevad vaid nahast ja luust. Väle küünel seevastu oli veel turja ja kaela. Ans tõusis jälle üles ja seisis tükk aega nõutult. Mis siis nüüd teha? Kari oli kaugel valveta ja siia ei võinud kauemaks jääda, kuid rebasepojad. Hale oli neist Antsu südamel. Need kaks surevad iga minut. Näis olevat võimatu aidata neid. Aga see, see üks, kes veel liigutas ja oli elujõuline. Kui sellelegi saaks kuidagi abi anda. Korraga tuli Antsule hea nõu pähe. Ta võttis lehma ette ja ajas selle kiiresti karja. Karja juures oli tal paun, kus teiste asjade hulgas oli ka väike vana plekist joogi tops. Selle topsi täidis Ans ojast külma veega ja jooksis ruttu üle soo. Rebaste juurde tagasi. Sellised olid siis nüüd katkendid kahest loomaraamatust, mille autoriks Eestimaa mees Richard Roht. Ja kuigi ta juba peaaegu 40 aastat surnud on, aitavad tema põnevad loomajutud õige mitmel lapsel ilmselt ka täiskasvanul. Kui tal natuke lapsemeelsust on loomade hingeellu tungida neist loomadest midagi põnevat aimdust saada.