Õnnis lapsepõli, kuldsed mälestused. Mahe suvine, laupäeva õhtu enne jaanipäeva. Kõik päevatöö on lõpetatud. Saunas käidud. Õhtusöök laupäeva tangupuder söödud. Isa, viiul käes, astub tagakambris tare taha mäe rinnale. See on ilus mäest alla vaadata. Alme Eha paistel särab jõe pind. Jõe kaldalt gaasikust kostab kaskede salakohin. Kuuldub õhtu lindude laul. Isa istub uksepakule. Ta on musta pühapäeva pysti lumivalge särgi peale tõmmanud tema mehine kogu tema kõrge lahke osta, esine tema rõuged, juuksed ning habe. Suured sinised silmad ja rahu ning rõõmuläige nendeks. Oh, kõik on seal silmapilgud, minu meelest nii ütlemata ilus. Mina viieaastane tüdrukuke, seisan täis aukartust ja imetlemist oma isa ees. Tema on minu meelest see kõige mehise parem ilusam mees maailmas. Tema silitab minu pääd, nimetab mind oma väikseks antkaks, tõstab silmad nagu mõttes üles tähtede poole. Laulab siis viiuli kaasa mängul. Mina tahan, sest armuseadusest ööd ja päevad jutustada seni, kuni sinna saame kus seal inglihulgaga laulame, kõik kutsata. Selle vahe sees on emaga sinna tulnud ja läve kõrvale müürikivile istunud. Ta on minu sülle võtnud, seda teeb ta ainult pühapäeviti, siis kui aega on. Kuulan, kuidas ta tasakesi kaasa laulab. Hõõgavail palgel säravil filmil jookseb, liidab, et ära ja väravasse. Ta on juba suur tüdruk, üheksaaastane mina tema vastu ei saa. Ei saa tema viisi ratsa sõita ega püsti hobuse seljas seista. Kardan. Oleneb toss. Sellepärast lähevad meie kahe sõsar mängudki palju lahku. Ta tuleb jutustama, kuidas ta väiksele varsale Lugadest lilledest täitsa teinud ja pähe pannud kuidas ta vana kõrviga üle silla kihutanud, nii et sild muudkui põratanud ja nii edasi. Aga aiaväravale jääb ta seisatama. Ema näitab sõrmega, Liisabet tuleb tasakesi lähemale, hakkab kaasa laulma. Sest tal on väiksest saadik ilus hääl, nagu teised ütlevad. Ja ta teab seda. Sulased tõsine ja kohtlane, Mihkel ning naljamees Juhan, ilmuvad ka nii samaga, mõlemad tüdrukud ja karjatüdruk ja üksteise järel. Mihkel tuleb, istub ka seina äärde müürikivi pääle, paneb käed risti. Juhan aga on tüdrukutega kaevu juures praegu kõnelnud ning viks vilks käivatel silmad veel praegugi nende peale. Kuna ta ise tasakesi köhatab. Vanaisa, ema, isa, kes ka sealsamas lähedal keldri aidaa, keldri laepealse pakulistub võtab suust piibu, mida ta enamasti ainult laupäeva õhtutel ehk mõnikord pühapäeval popsib ja kuulab karist kätel. Ühe klaasiga prill ja vanamoodi paks lauluraamat põlve pääl. Laul vaikib. Mina toetan ema rinna najal. Olen õnnelik, nii ütlemata õnnelik ema on, seda ka. Seda tunnen, näen ma. Ta muidu kahvatuvõitu paled kumavad nagu ehapunakaugel taeva serval. Ta pruunid silmad säravad pehmelt tumepruunid juuksed ja minu meelest veel suuremad läikivam kui muidu. Aga juba enda meeli mõtted jälle keset talu hoolt. Silmapilguga käivad nad kõik maja ja õue ümber ära. Ta küsib karjaselt, kas karjaaiavärav on ka ilusti kinni. Kas grantsija Muri oma söödi ära sõid ja tüdrukutelt, kas koja uks, kust supibada kogu otsas ripub ka haaki pandud? Isa algab varsti teist laul, Joosepi lugu. Oma noores lapsepõlves lapsepõlves vaga isa silmal silmal olin mina karja hoidmas karja hoidmas väga rõõmus juude maal, juudamaal ja nii edasi. Aetakse veel veidi juttu ühest ja teisest ja kirikuminekust homme. Siis ütleme meie lapsed isale emale hääd ööd. Ja lähme ära keldri jäite. Kus vanaisa säng seisab? Mul ei tule kohe uni värsket kaseoksad, mis aial ja Liisal katuse ja seinte vahele pistetud, lõhnavad kogu keldri äit, lõhnab värskelt kasehaigust. Kaks või kolm sääski virisevad minul pähe kohal. Ma kuulen selgesti, kuidas äia oma sängis tasakesi isa meiega meiega Liisa ja mina lugesime üheskoos küll ka ühe õhtu salmi ära juba tüki aja eest. Aga see oli lühike ja pääle selle ajasime jälle teist juttu. Ma kõnelesin talle, kuidas Maleenaga sõlminud nuku nimi äia kanepi metsas jalutamas käisin. Kuidas jäi Kanepi maha tallamise pärast? Hirmus kuri oli. Kuidas meie leinaga aia äärde nõgese põõsastikku peitu pugesin ja nii edasi. Liisaga ei vasta enam midagi. On juba magama uinunud. Ma tahan vanaisa tõttu ka veel tasakesi isa meiet lugeda. Aga enne, kui lõpule jõuan, tuleb uni. Ma kuulen aga laulu ja viiulihäält. Näen eha ja tähtedes reas hiilgavat jõe pinda. Ma lendan. Lendan üle jõe ikka kaugemale, kõrgemale. Mina tahan, sest armuseadusest päevad jutustada. Ja nii edasi. Ikka ilusamaks läheb selle laulu viis. Kõik sõnad muutuvad kujudeks. Lendavad minuga kaasa. SÕNA mina ilmutab end mulle nagu saladuslik olevus, keda ma ei näe. Kes aga alati kord minu ees kord kõrval on. Ta kõneleb minuga ühtelugu. Mida ma rohkem tunnen, kui kuulen. Tahan, näeb välja nagu sepavasaraga, kes ühtelugu alati pihta lööb. Nii et minu süda taktis kaasa tuksub. Sest on pikk must kepp, mis üles-alla kõigub. Armuseadus, suuru valgusesammas, mille ots taevani ulatab. Tema kiired täidavad kõik maailma. Ja tema lähedal on kergem hingata. Ööd on suured mustad linnud, Kohavate tiibadega. Ja on kurt tulesäde koordi, ümarik, rusikasuurune kivike ning päevad võõrad tundmata nägudega kirjude riietega inimesed, päike paistab nende pääle ja nad tulevad, lähevad üksteise järel minust mööda jutustada kõik need kujutuse tekki, võidulendu, sinine pilv, aga katad nad kinni. Ainult valgusesammas jääb seisma ja paistma. Kõik hääled sulavad ühiseks imelikuks kokku kõlaks. Ja edasi läheb lend. Seni, kuni sinna saame, kus seal inglihulgaga laulame, kõik otsata. Nende sõnade kujud on kaugel. Otsata, kaugel. Ma ei suuda neid näha. Nad ei tule lähemale. Ma näen eneselagendikul haljast küngast keset õitsvaid toomingaid. Jäälilled, imelilled, 1000 värvilised säravad seal haljuses. Lend läheb sinnapoole. Tunnen, kuidas nad tasakesi pehme rohu ja lillede sisse laon. Ma näen enese eest eel nagu vikerkaart. Ja uinun.