Kell on üheksa, algab tund, Bella pühapäevakoolis hõbeda ja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Bella pühapäevakoolis on aeg-ajalt võetud üles teemad, mis on nii lihtsad, nii primitiivsed, oma sisul ja mille peale me noh, väga sageli üldse ei mõtlegi. Tere tulemast kuulama täna pajatusi tulesaamisest, täpsemalt tuledikudes tahaks jutustada meile huvitavaid lugusid. Loomulikult ajaloolises plaanis tuleb meil, et minna mõnda aega tagasi ja olgu siinkohal kohe alguses välja öeldud, et universaalset tule tekitamise või õigemini tule saamise vahendid on õigupoolest inimkond otsinud väga pikka aega. No ja nagu ma ütlesin, täna räägime siis tuletikkudest ja kui aega üle jääb või siis ka tulemasinast, et tema tavapärases mõistes kuigi jah, tulemasina juurde jõudes peab tõdema, et see vääriks võib-olla isegi ühte. Korralik kokku pühapäevakoolitundi. Aga veel enne kui tule saamiseks võeti kasutusele tuletikk, oli tule tekitamiseks kasutusel suurendusklaase kruupe. Ja huvitav on täheldada, ma olen nüüd uurinud selle Sõnasaamislugu ka näiteks inglise keeles on suurendusklaas ehk siis sama luup, pööning, klaas. Ja nagu aru saada ning oletada võib, pole suurendusklaas kuigi universaalne vahend tule saamiseks, sest kujutagem ette olukorda, et meil pimeda aeg hädasti vaja tuld saada või mis see on kõige suurem löök, et meil on valge aegagi palvega pilves taevas pilves, vihma sajab, aga tuld on vaja. Ja seetõttu seetõttu on siis see suurendusklaas ehk inglisekeelse definitsiooni ning klaas siiski mitte kõige universaalsem. Tule saamis. Võimalus kuidas siis vööning, klaas ehk suurendusklaas toimib, valguskiired koondatakse Ühte konkreetsesse punkti hästi intensiivselt. Selles konkreetses punktis hakkab temperatuur tõusma ja palun väga, neil on varsti ka, tuli käes, muide tahan siinkohal rõhutada, et need inimesed, kes on jälginud olümpia mängude tule süütamist, siis seal on see tavalises tavaline traditsioon, et on meil suurendusklaas, suurendusklaasi, koondab päikesekiired ühte konkreetsesse punkti ja tuliselt Tibki. Seal on see asjaolu ka mängus, et see koht olümpos nimelt ma, ma pean jälle siin kelgutama, et ma olen seal käinud selle koha peal, kus täpselt siis olümpiatuld süüdatakse seal on õnneks aastas praktiliselt noh, kõik päevad päikeselised mõni üksik võib-olla välja arvata. Nii et tulles ütleme, sealkandis pole suurendusklaasiga mingi probleeme. Nüüd aga tagasi tulles kaasaegsete tuletikkude juurde, õigemini millised need on siis kaasaegsete tuletikkude nii-öelda esivanemad siis meil tuleks selleks otsida seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolel. Ning sündmusi ning kogu sündmuste kulg on õigupoolest orgaaniliselt seotud ühe keemilise elemendi, nimelt fosfori avastamislooga. Olgu siinkohal öeldud, et keemiliste elementide avastamisjärjekorras on fosfor, Kolmeteistkümnes element 12 element enne seda olid siis teada antiikajal ja, ja keskajal. Ja uus keemiline element, mille avastamislugu viib meid siis seitsmeteistkümnendasse sajandisse. 13-st keemiline element on fosfor ja läheme nüüd natuke täpsemaks ka. Fosfor avastati siis 1669. aastal saksa algkeemiku Henning brängi poolt brändi, vabandust, brändijoon, bränd on midagi muud. Brändi poolt. Nii brändi eesmärk polnud loomulikult, et midagi muud kui kui ja filosoofilise kivi otsimine. Kulla otsimine, et lihtsatest ainetest. Taheti saada kulda ja seepärast täiesti süsteemitud. Prooviti igasuguseid meetodeid, igasuguseid, võimalikke vahendeid, et saada no peaasjalikult kollast värviainetest kulla, sest kuld, nagu me teame, on kollane. Nüüd edasi. Filosoofiline kivi. Ütleme, see kiip pidi olema tegelikult kuld, mida Brand tahtis ja kulla saamist üritasid katsetada, muide kõik allkeemikud. Sajandeid tagasi Brand katsetas eesmärgil, et saada kulda. Ja katsetas nimelt kusega. Kuidas see asi käis, ma olen selle välja uurinud ta koguse hulka, kust. Lasi sellel haisema minna ning aurustas selle rõveduse, ma julgen rääkida õigete nimedega pastataoliseks olluseks ja no ma ei tea, mis. Ta ise pidi sellel momendil kogema, kui ta seda aurustamis protsessi toimetas, seda on raske öelda. Kodus ärge tehke seda. Nüüd katse tulemusena tekkis Brandi katseseadmete sisepindadele valge materjal, mis üllatus-üllatus, helendas pimedas ja põles hämmastavalt hästi. Vahemärkusena olgu öeldud, et mõnda aega hiljem avastasid teadlased, et kust Polegi vaja roiskuma lasta minna. Fosforit on võimalik saada ka värskest kusest. Nii selline väike vahemärkus ülioluline puder. Nüüd aha. Muide fosfor on esimene keemiline element, mis siis, nagu mõtlesin, avastati peale antiikaega. Paraku polnud ei Brandil ega ka tema Alt keemikutest kolleegidel aimu. Fosfor võib lihtainena esineda mitmeid teisendina, ehk kui kasutada keemikute keelt, siis selle kohta öeldakse, et fosforiit on Allo troopsete modifikatsiooni. Henning Brand, olles siis avastanud fosforiit, täpsemini küll valge fosfori asus saadud ainega justkui Touri korraldama. Tuuri korraldamine sellises tähenduses nagu praegu mõistame tuuri korraldamist, et tuleb nagu rändtsirkus käib ringi või siis üks bänd käib ühest linnast teise annab oma kontsertsoorituse ja nii see meelelaatus käibe, KaPorand tema meelelahutus oli demonstreerida siis laatadel jasugustes avalikes kohtades fosfori iseärasusi, täpsemini keemilisi omadusi. Randa rändas muidugi Saksamaal, aga ka jõudis oma tuuritamisega fosforituur, kas ei kõla suurepäraselt? Trand jõudis siis fosforiga lõpus ka Inglismaale, kus siis demonstreeris oma valmistatud ainet. Ja no mingi aja pärast alkeemik siis tüdines sellisest tegevusest ja fosfori valmistamise retsepti kinkis ta, õigemini müüs, siis ei kiitnud midagi saksa kaupmehele ja samuti ka algkeemikule Johann Daniel Kraftile. 11 aastat pärast fosfori avastamist oli uus aine aga inglise keemiku Robert boili kasutuses. Teeksin õige esimese muusikalise vahepala ja täna ma olen, räägime muusikas ka vahepeal. Täna ma olen siia saatesse valinud muusikapalad, millel siis pealkirjas või laulutekstis esile märksõna tuli. Ja saate ettevalmistamise käigus tuli tõdeda, et sääraseid palasid on väga-väga palju. Tänane valik on väga eklektiline, eriti läbi zhanri prisma vaadatuna alates diskost, lõpetades haad rokini. Aga palun Iidaibsed seda Voldumpaja. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Enne muusikalise vahetu enne muusikalisele vahetunnile siirdumist rääkisime siis sellest, kuidas fosfor sattus Inglismaale inimese, kelle nimi on Robert boil. Aitäh. Täna oli siis ka esimene, kes kasutas fosforiit väävliga kaetud puust pulgakest süütamiseks. Niisiis tähelepanu, tähelepanu. Esimene samm tuletikkude leiutamise vallas oli tehtud tuletikkude massilise tootmise. Ka läks veel aega ja see massiline tootmine käivitus alles aga aastal 1830. Ja millised olid siis need esimesed tikud? Need olid siis tikud, mis sisaldasid valget fosforit ja kasutati ära siis selle valge fosfori ühte omadust nimelt süttimist isegi siis, kui tegemist hõõrdumisega tagasihoidlikku hõõrdumisega, ükstapuha vastu, millist pinda ma pean silmas valget fosforit nagu üldse. Nii. Ja oli arusaadav, et selline lahendus tuletikkude territooriumil ei ole päris ideaalne lahendus. Ideaalne lahendus, see oli valgusaastate kaugusel ideaalsest lahendusest. Ja millised olid siis sääraste tikkude üliolulised puudused? Esiteks. Me ei saa jätta mainimata, et valge fosfor on väga mürgine aine. Huvitav tähelepanek, et vat ma rääkisin nüüd siin valget fosforit, et esimest korda saadi ju kusest. Ja nüüd, kui on fosfor kätte saadud, tema tavapärases lihtaine võtmes ilmneb, et ta äärmiselt mürgine ja olgu siis siinkohal ka mainitud, et, et kui lihtaine fosfor juhuslikult satub inimese organismi, põhjustab ta väga tõsise mürgituse ja muide tähelepanu tähelepanu ka söövituse Fosforit on kasu tatud sõjanduses niinimetatud fosforpommide tegemiseks fosforpommide selline. Noh, kuidas nüüd öelda hävi Ta mõju ei ole mitte seotud ainult sellega, et ta süü, fosfor süttib ise ka väga hästi, et ta süütab tema vahetus läheduses oleva materjali vaid kui kokkupuutel inimese kehaga tekitate, erakordselt raskesti paranevaid põletushaavu ja seede valge fosfori kasutamise peaasjalikult sõjanduses. Väga selliseks vaidlusaluseks teemaks, kusjuures peale peale selle, et fosforiit, et on, kasutades nii-öelda süütepommide fosforpommide valmistamiseks on fosforit kasutada tatud ka suitsukatte tegemiseks, sellepärast et kui fosfor süüdata põlema siis tekki, fosfor, Bent, oksiid, mis on sihuke noh, hästi tiheda valge suitsukujuline tahke aine tegelikult tahke aine, aga fosfori põlemisel eraldub siis valge hästi tiheda suitsuga. Nii, ja teine aspekt, mis siis ilmseks tuli, oli valget fosforit sisaldavat tuletikud olid siis erakordselt tuleohtlikud, ma olen seda täna juba mitu korda maininud, aga tuleb üle mainida. Ning valge fosfori isesüttimine oli ka muide, ta on võimeline ka ise süttima teatud tingimustes, näiteks kui on kõrgem temperatuur. Jaa jaa noh, ei ole mingisugust inhibiitorid kõrval ehk siis keemilise reaktsiooni takistused võib valge fosfor ka täiesti ise süttida ja see on üsna tavaline asi ja muide, selleks, et lihtainet valget fosforit säilitada mingitel põhjustel on ikkagi vaja aineid säilitada siis säilitatakse seda kinnises anumas ja valge fosfor peab olema kaetud veega. Nüüd punase fosfori juurde me mõne aja pärast aga jõuame. Aga räägime ikka veel tikkudest. Nüüd, kui vaatluse all on valget fosforit sisaldavate tuletikkude ainukene positiivne omadus. Mõnel asi ma seal on ikka positiivseid külgi ka siis Nende kõige suurem pluss oli see, et nad sündisid hõõrdumise eest igasuguste kõvade ja kuivade pindade vastu. Need tulesaamine oli iseenesest kerge, ent samas ka ohtlik. Nüüd kuna valge fosforiga tikud omasid tüli olulisi negatiivseid omadusi, keelati ajapikku nende Tootmine täiesti ära ja tänapäeval valges fosforist valmistatud tikud on, on ainult teoreetiliselt olemas. Nüüd. Ei, inimestel tekkis ikkagi vajadus ja, ja, ja ma mõistan selle seda selle vajaduse akuutsust niinimetatud ohutute tuletikkude saamise järele ja sääraste tuletikkude ajastu algas 19. sajandi keskel. Ja sellele eelnes Punase fosfori ehk ühe fosfori modifikatsiooni avastamine. See aine, mis on tuletikkude koostekomponent Gide nimistus mängimas nii-öelda esimest viiulit pean silmas punast fosforit ja võrreldes valge fosforiga on punasel fosforil olulisel määral siuksed ohutumad omadused. Hõõrdumisel ta nii naljalt ikkagi ei ei sütti, noh, kui me võtame võrdluse alla valge ja punase fosfori punase fosforiit on tegelikult ma siin kunagi kollektsioneerisin keemilisi elemente, siis ma tean, punasel fosfori on üks halb omadus, nimelt don hügroskoop, mis tähendab seda, et ta imab õhuniiskust ja muutub ise sihukeseks pudrutaoliseks punase fosfori ja veetaoliseks pudruks. Ja nüüd aga punase fosfori avastamine ja tuletikkude koostekomponentide nimistusse. Punase fosfori lisamine võib siis anda märku, et tegemist oli siis ajastuga või õigemini suunaga ohutute tikkude saamisel. Ohutute niisiis punase fosforiga tuletikkude leiutamise au kuulub rootslasele Gustav Eerik passile. Ja olgu siinkohal öeldud, et Rootsis kujunes ka kiiresti tuletikkude toot tuletikke tootvate maade liider ja tuletikk hakati seal maal massiliselt valmistama sellises paigas. Ma arvan, et mõned meie saate kuulaja, et äkki on külastanud Jend pingut. Käbi, kus oli siis tollel ajal tollel ajal väga suur tuletikutehas, nüüd üks asi veel väga pikalt kutsuti siis neid ohutuid tuletikke Rootsi tikkudeks sellepärast et rootslased olid ilma igasuguste reservatsioonideta ohutute tuletikkude väljatöötajad. Nüüd, milline oli niinimetatud ohutute tuletikkude tööpõhimõte? See muide erines oluliselt valge fosforisisaldusega tule likutest ja õigemini tuletikkude töö põhiprintsiibist. Tuletikud olid alati paarisrakendis tikku doosiga millel oli mõlemal küljel spetsiaalne riba, mis sisaldas punast fosforit ja mõnda abrassiivsed ainet. Kasutusel on olnud näiteks antimoni ühendid väävliga, kuid see abrassiivsete ainete nimekiri ei ole sugugi lõplik. Nüüd tuletikupea aga kao, omandus tuletikupea aga koosnes kaalium kloraadist. Son Bertolee soola. Bertoli sool, joogi jäädud oli, naerata lugupeetud raadiokuulajad. Nii. Mõttelõng läks ka peaaegu et segame kalju kloraadist, väävlist ja mitmeside ja täiteainest. Kaasaegsete tuletikkude ehk niinimetatud rootsi ohutute tuletikkude sünniaastaks loetakse 1840 neljandat aastat. Nüüd tulles tagasi kaasaegsed tuletikkude eelkäijate juurde, tahaksin siinkohal välja tuua mõningad kurioossumist. Nimelt 1805. aastal katsetas prantslane Shan Jeans sõjal säärast tuletiku Esiza, mis koosnes, noh, ma pean silmas, milline oli siis tikupea kalm, kloraadist, päevlist suhkrust ja kummipurust. Ja selleks, et taoline tikk süttiks, tuli ta kasta kange väävelhappe sisse kontsentreeritud väävelhappes. Põhimõtteliselt. Ja kõige kõige huvitavam moment oli see, et see komplektan siis tuletikk versus kontsentreeritud väävelhappe, seda hoiti. D see väävelhappepudelike oli valmistatud tud asbestist pudelike elik hooandja. Kui, kui noh juba räägime siin prantsuse leiutajast, siis peaks kasutama ka prantsusekeelset definitsiooni Facool. Seega meelt. Nii väävelhappe kontsentreeritud ja asbest asbest on selline materjal, mille omadusi, õigemini kantserogeenseid omadusi on õpitud tundma alles noh, mõnikümmend aastat tagasi tollel ajal mõeldi, tegemist on täiesti süütu ohutu ainega ja olgu siinkohal öeldud, et asbestil kasutatud ehitusmaterjalina. Ja noh, mis me siin räägime, kantserogeenid, vest ei taha kohe sellel teemal pikalt heietada. Väävelhappe kontsentreeritud väävelhape söövitab läheta teil riide peale kanga peale riietuse peale seal kohe kindlasti selles kohas auk. Seevitusest. Nüüd tuletikkude ohutuse üks sugugi mitte mitte vähetähtis omadus on see, et, et ta ei tohi hõõruda. Tõmbate tikkus tuld, süütate midagi ja kust tiku äralise tykki ei tohi hõõruda pärast sellepärast et see on alus selleks, et võib tekkida tulekahju kujutanud näiteks hõõguva tuletiku kuhugi unustate või maha viskate seedot, Tom oli vaja. No tuletikke ka mingil määral töödelda. Ja. Seetõttu kui või vabandust, õigemini peab, ütleme selle, see oli tulemeid. Kui tuletikke intregneeriti sellises aines nagu parafiin siis need tuletikud ei hõõrunud. Kõik inimesed saavad teha koduse katse ja vaadata just tulevikupõlemise. No ütleme gnoseoloogilist juurde, et kui süüdata tuletikk ja jälgida tähelepanelikult tuletikupõlemist võib täheldada siis selle parafiinikihi sulamist, vaadake hästi tähelepanelikult. Aga mitte lapsed ei või seda teha. Nii. Nii olgu liit tuletikk, Kuu puidu osa valmistatakse siis üldjuhul haavapuust kuna see on pehme ja kergesti töödeldav materjal. Aga muide, tuletikke võib teha ka papist, kuid papist tuletikkude mehhaanilised omadused on võrreldes puutikkude omadega olulisel määral nigelamad ja paraku on Teisi alternatiive ei ole. Näiteks nendes piirkondades, kus vajalik puumaterjal puudub ui on kallis, tehakse tikk. Tugevast papist esimene kohtmat, ma olen käinud palju sõitmas ja reisimas. Egiptus läksin, oli hotellitoas seal, kus on siis tavaliselt pandud vesi ja ja teekann ja, ja pakikese teega olid ka tuletikud ja tuletikud, mis olid siis papist teed nendega väga kehva tuld süüdata. Üldiselt nii teeme vahepeal ühe muusikalise pausi ja teate, lugupeetud raadiokuulajad, Bella pühapäevakoolivahetunnis tükk aega mänginud hevi. Annan biiti. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Tunni teemaks on siis tulesaamine ja tuletikud, jätkame selle koha pealt, kus jäime, jäime pooleli. Vaatamata sellele siis, et kaasajal on tekkinud rida alternatiivne alternatiive tuletikkudele pole tuletikud oma akuutsust ja prioriteeti sugugi minetanud. Olgu igapäevasest elust väga-väga primitiivsed lihtsad näited kaminates ja ahjudes süüdatakse põlevad või õigemini põletatava materjali üldjuhul ikka tuletikkudega. Tulemasinaga saab loomulikult ka seda teha, kui tulemasinad on siinjuures näiteks kaminas või ahjus puude süütamise puhul rida puudusi, sellepärast et, et noh, tulemasinaga on teil oma näppe võimalik tunduvalt enam põletada või põletushaavu saada kui tuletikkudega. Ühest asjast ma tahan veel rääkida. Ühest definitsioonist, mis on seotud orgaaniliselt tuletikkudega ja see on Fillu meeni ja mis asi on Fillumeenia, tekib küsimus, millele ma saatejuhina siis ise ka vastan. Et mida see siis nagu tähendab või üldse see on tikutooside kogumine. Ja esimesena kasutati seda terminit ohtne jälle Inglismaale ja seda 1943.-st aastast alates. Ma ei tea, kas ja kui ulatuslikult on Fillumeenia Eestis levinud, kuid ma mäletan vähemalt, et oma lapsepõlveajast, et oli tõepoolest selliseid inimesi, kes kogusid tikutoose. Nüüd Läheme edasi tuleleegisaamise juurde. Et tuleleegisaamise üks oluline alternatiiv on, nagu ma juba siin ääri-veeri meie kuulajatele mainisin tulemasina. Esimese Ma julgeks öelda väga primitiivse ja kohmaka tulemasina leiutas Saksa keemik Johann Wolfgang TÖÖ per Rainer 1823. aastal. Ja seda seadeldist, et kutsutakse ka töö Peraineri lambiks. Seadeldise töö põhiprintsiip seisneb selles, et gaasiline vesinik juhitakse läbi plaatina katalüsaatori ja selle tulemuseks on vesiniku süttimine ja eraldub siis hästi palju soojust ja eraldub valgust. Plaatina on siis nagu katalüsaatori võtmes ja süütab siis vesiniku. Tuleb aga rõhutada, et tegemist pole sugugi ohutu seadeldisega ja siinkohal hakata siis ise konstrueerima soetate kuskilt plaatinaajaga, see peab olema hästi pulbrina tina ja saate kuidagi vesiniku ja siis prooviti ise. Ärge mängige vesinikuga, sest teatud kontekstis on vesinik ja, ja isegi õhuhapnik teatud vahekorras üliplahvatusohtlik ja isegi tööbe Raineri lamp. Mis, mis, võib-olla tundub esialgu nii väga ohutu või sellide universaalne asi, kui tal mingi rike viga või, või noh, ebakorrapärasus ilmneb, võib juhtuda äärmisel kohutav ja jube õnnetus ja reeglina veel seal asja juures see ka, et vesinik, kui palun väga, võite balloonist küll keerata, eks ole, aga tavaliselt kasutatakse ja tööbe Rainer kasutas selleks keemilist reaktsioonihappe ja metallivahed siis te saate veel happen ähvakaga, ässid happe. Ja nii. Kaasaegsete tulemasinate juurde tahaks ka nüüd tulla, ma lubasin saate alguses mõne sõnaga ilmselt kunagi tulevikus, aga pikemalt nüüd kaasaegsete tulemasinate sündi võib jal dateerida ühe konkreetse aastaga täna koormanud meie kuulajaid väga mitmete daatumit mitte ja väga mitmete nimedega ega kõik ei pea ka meelde jätma. Järelkuulamine, kuulates uuesti saadet, teete märkmeid ja nii edasi ja kolmandat. Ühesõnaga, mis me keerutame. 1903. aasta siis tuli kasutusele sulam, mida nimetatakse ferrotseeriumiks. See on metallide tseeriumi ja rauasulam. Nüüd sellel materjalil on üks unikaalne omadus ja nimelt hõõrdumisel annab ta väga suuri ja arvestatavaid sädemeid. Ja tekkinud säde võib siis süüdata kergesti süttivad gaasilise aine või auru ning soovid tutta. Tuleleek ongi meil kasutada. Võtke kasvõi seesama tavaline, tulemasin nii, see on täidetud gaasiga, siis on tulemasina üks komponent on niisugune pisikene pisikene tükikene seda ferro tseeriumit. Ja siis on üks abrasiivne kettakene, seda te hõõrute või keerutate samal ajal vajutatega gaasi, väljutate gaasi, selles pisikeses konteinerist ferosseerium hõõrdumist vastu, seda kettakest tekitab sädeme ja süütab väljunud gaasi. Mainisin seda ka, et. Tulemasinat juures on üks ülioluline komponent, nimelt see komponent on seotud ühe konkreetse firmaga nimelt Sipoga, Tšipo tulemasinad on legendaarsed ja tänava muide tähistab tsipa tulema siin 85.-lt, et sünniaastapäeva on väga vähe selliseid laiatarbeesemeid, mille puhul võib rääkida, et nende disain ja tööpõhimõttetöö põhiprintsiip ei ole eriti muutunud ja Tšipo tulemasinad on säärased Sipo tulemasinate. Siuke universaalsus peegeldub ka peaasjalikult selles, et on öeldud, et nendel on eluaegne garantii. Et kui midagi selle aparaadiga juhtub, siis esimeses kohas, kus siis Tsipo masinaid parandatakse, õigemini müüakse, parandatakse see teil, tasub ta ära. Et Simpo tulema, siin on. Minu uurimuste kohaselt ka säärane tulemasin, mida, mida siis tootja on nimetanud tulemasinaks, mille puhul leek ei kustu kasutusel peab olema siis loomulikult korralik läigib Te materjal, selleks on Tšipo eraldi välja töötanud bensiinisegu. Ja loomulikult, et on tegemist ka siis väga korraliku ferrotseerumiga, see on siis see materjal, mis sädet annab ja abrasiivne kettake, mis selle juurde käib. Ma arvan, et Tšipo tulemasinast peaks kunagi pikemalt rääkima nüüd aga Eesti ja tuletikud see teema, noh, neil on ikkagi Eesti rahvusringhääling, sellest ei pääse üle ega ümber. Eestis algas tuletikkude tootmise epopöa 1904. aastal. Ja siinne tööstur Eduard pohh asud vastastikuvabriku Viljandisse. Tööstur ehitas vabriku tolle aja kõige moodsamad materjalidega kõige moodsamat sisseseadetega ja võib öelda, et tolleaegne Viljandi tikuvabrik oli üks eliidsemantiku vabrikud üldse kogu terves Euroopas. Nüüd eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel oli selle tehase toodang nii hinnata ja samas ka nii soodne, et tuletikke eksporditi Eestis koguni Ameerikasse ja Inglismaale, mis on minu jaoks täielik kurioossem. Mõelge, no okei, Inglismaale sellest ma saan aru, eks ole, aga ameeriklased üle Atlandi ookeani hakata tuuletikke viima nokamood. Ma läksin natuke närvi edasi. Hiljem aga Eduard Pohla äri tuletikkudega ei õitsenud. Ja ühel episoodil otsustas ta oma vabriku rootslastele ära müüa. Mis oli tegelikult Eduard Pohli poolne suur suur viga. Sest Eduard Pohla otsustas majandustegevust ja äritegevust jätkata hoopis uutes sfäärides ja nii suundus tema ärikontseptsioon. Lina kui materjali. Töötlemisele, et tema linavabrikud peaksid või õigemini eksisteerisid kusagil seal Mõisaküla piirkonnas või noh, umbes nii Ja Eduard pohl, olles siis edukas tuletikuärimees tegelikult sattus võlgadesse ja hiljem ka pankrotti ja tema tema elu viimased aastad ei olnud just kõige paremad. Nüüd kui me räägime Viljandi tuletikuvabrikust, siis see vabrik on üle elanud väga mitmed ajaloolised kontraktsioonid, teada-tuntud teine maailmasõda, Nõukogude okupatsioon, ent tikkude tootmine pole see sugugi Viljandis lakanud. Ma ei räägi tänase tänasest taevas, me räägime 20.-st sajandist ja 20. sajandi sellest osast kuni kuni sajandi lõpuni või nagu üldse nüüd tuletikkude tootmine. Tõsi Viljandis on eksisteerinud huvitav, huvitav ka sellise institutsiooni all, nagu Viljandi metsakombinaat oli. Tuletikuvabrik oli nagu kas allüksus ja säärane situatsioon valitses 1961.-st kuni 1985. aastani võiks täna rääkida ka sellest, mida tuletikkudega ei tohi teha. Ja tuletikud ei ole tärdikute mänguasjad. Tuletikud on kui neid väärkasutada. Ta ta tegelikult vägagi ohtlikud majapidamisasjad. Kuigi kiusatus on siinkohal öelda, kuidas sussi teha, võtke tops tikke. Võtke sealt välja üksik tõmbate tiku põlema, tikutopsi läheb lahti jääma ja süütad väävliosad ja kiiresti-kiiresti sulete tikutoosi. Aga palun mitte seda katsetada. Mina vastutust ei võta. Järgmise korrani.