Vikerraadio tervist, head kuulajad. Valdo rand on huvitav saade ja me räägime täna motivatsioonist õpimotivatsioonist. Kool on alanud ja ma ei tea, mõned inimesed ilmselt, et juba ootasid suure suure tuhinaga, millal saab jälle uusi teadmisi koguda. Teised. Ehk vaevlevad ikka veel unistades sellest pikast suvest ja ja ei ole veel sisse elanud kooliellu, aga mismoodi seda motivatsiooni siis kas ergutada või ka hoida, kui see praegu on septembri alguses üsna üleval sellest räägimegi tänases saates ja meile külla Tallinna ülikoolist nooremteadur Elina Malleus. Ja tunni teises pooles räägime ka pildiraamatutest ja kunstist ja sellest, mismoodi lastele kunsti õpetada, mida see lastes siis võiks avada, milliseid meeli võiks ergutada, sellest teeme juttu. Kertu Sillaste, ka, kes on tuntud pildiraamatute autor. Ja mina olen toimetaja Meelis Süld. Ingrid Roosipõld on helipuldis head kuulamist. Nõnda siis tänases saates räägime sellest, mismoodi säilitada ja ergutada õpimotivatsiooni. Ja meil on külas Tallinna ülikoolist nooremteadur, Elina Malleus. Tervist. Tervist. Kas te ise olete hindu täis? Praegu õppeaasta alguses? Te ju ka lähete kooli, aga küll õpetama. See on väga õige küsimus, et tegelikult, kui ma selle teema peale mõtlesin, siis ma mul ise käis peast läbi seesama, võib-olla algused. Et me räägime küll hästi palju õpimotivatsioonist, aga me peaksime mõtlema ka selle peale, et kuidas meid, nii-öelda sügis ja üldse selline võib-olla maalt linna tulek ja kõik selline elumuutus mõjutab, et õppijatega on tegelikult ju sama lugu, et ühtepidi me ootame seda uuesti kooli minekut, sest meil on seal mingi hetk väga mõnus olla, aga teisalt me võib-olla sellega rikume ka sellise nagu veel mõnusama igapäevarituaali, mis meil on siis selline hil, ärkan natukene hiljem ja, ja võib-olla saan rohkem valida, et mis kell mu, mida te näete, et see on tegelikult selline üldinimlik võib-olla ühtepidi ootus ja teistpidi selline nagu natukene motivatsioonilangus ka selle konkreetse tegevuse suhtes, mis on siis tööleminek, kui kooliminek. Just et ma ei teagi, missugune see kõige viljakam aeg siis õppeaasta tingimustes on, et septembris tõesti tahaks veel nagu Lõsutada ja logeleda ja mitte tegeleda kõikide asjadega ja see varajane tõusmine sõltuvalt ka sellest, kus koolis laps käib või, või noor inimene või täiskasvanu võib olla üsna üsna tülikas. No siin tuleb muidugi ka sellise kuidagi rutiiniküsimus, et kui me räägime üldse motivatsioonist, et siis Me peame mõtlema selle peale, et mis seda motivatsiooni siis ümbritseb ja seal võib olla väga palju erinevaid tegureid, et vahel me võib-olla peame mõtlema selle peale tõesti, et äkki laps on täna tulles koolist väga väsinud hoopis sellepärast, et ta näiteks läks harjumuspäraselt hoopis kell 12 magama ja pidi väga vara tõusma ja sai hoopis nagu vähem magada. Et me peame tegelikult seda motivatsiooni, muutust ja, ja kõike seda jälgima väga pika aja jooksul, et see ei ole lihtsalt niimoodi, et me üks päev vaatan talle otsa, siis mul kohe kohe pean, ma pean ütlema, et kas nüüd midagi on muutunud, et äkki see muutus on hoopis suguses tema päevaplaanis või on mingi konkreetne situatsioon, mis koolis juhtus, et see tingimata ei tähenda, et et see motivatsioon siis nagu muutub pikemaajaliselt. Aga me peaksime hakkama neid märke siiski kuidagiviisi jälgima ja vaatame, et kui me märkame, et lapsel on on midagi muutunud seoses suhtumises kooliga, et siis me peaksime vaatama, et mis saab edasi. Et see on oluline, et vaadata seda motivatsiooni nii-öelda tervikuna ja, ja seoses siis selle keskkonnaga, kus õppija parajasti on. Et, et see mõjutab meid hästi palju. Aga samas selline soov saada uusi teadmisi ja võib-olla üht-teist õppida, see ilmselt on septembris ikkagi natukene kõrgem. Ikka on, et meil on ju kõigil selline alguse, hoog on sees, et see on pigem selline valdkond, mida nimetatakse siis rohkem selliseks sisemiseks motivatsiooniks, küll aga selliseks huvipõhiseks tegutsemiseks, et mingisuguse uue asja suhtes meil on tegelikult väga kõrge ootus ja siis me lähme sellega tegelema, mingi aeg, meil tegelikult see motivatsioon väga ilusti püsib. Aga sealt edasi on see, kus me peaksime hakkama mõtlema, et miks meil tegelikult see hea tunne on seoses selle kooliga ja miks me tegelikult näiteks neid teadmise tahame omandada. Et see on see, kus, kus me muutume natukene, võib-olla vastupidavamaks ka sellises olukorras, kus, kus näiteks läheb pimedamaks, eks ole. Võib-olla näiteks minu pinginaaber, kellega ma muidu väga hea meelega koolis käin, on haigeks jäänud, et kõikides sellistes situatsioonides, kus, kus on tõenäoline, et, et minu võib-olla motivatsioon langeb, et siis nad tegelikult ikkagi suudan seda hoida. Et, et see on see koht, kus me hakkame mõtlema nende asjade peale. Ja võib-olla seal koolis, kui tekib mõni konflikt, noh, see ka mõjutab otseselt jällegi seda soomisel käia. Täpselt täpselt, et jah, et me peame aru saama, mis asi see motivatsioon on, et mis loom ta selline on. Ja, ja me ei saa jääda kinni ainult nii-öelda nendesse motivatsiooniteooriatesse, mida tänapäeval on väga palju, aga me peame ikkagi mõtlema, et kuidas see motivatsioon inimese sees on ja, ja. On loogiline, et, et kõik see, mis on meie ümber, seemneid mõjutab, ehk siis me peame vaatama seda motivatsiooni siis ikkagi nagu seoses keskkonnaga. Et see on ääretult oluline. Aga mida need teooriad siis selle motivatsiooniga räägivad, palju? Kartsin neid on tõesti palju, et motivatsiooniga on jah selline lugu, et et seda uuritakse lihtsalt väga erineva nurga alt ja, ja praeguseks on juba selline olukord, kus natukene hakatakse ka neid teooriaid siis võib-olla ühendama. Ja kõige selline pidaja küsimus ongi motivatsiooni mõttes, et mõelda õppija perspektiivid ka, et miks te ühte või teist asja teeb ja seal tegelikult saab vaadelda, võib olla nii-öelda nende tänapäevasemalt teooriate mõttes siis rohkem sellist nagu kontrollitud motivatsiooni ja teiselt poolt liikumist sellise autonoomse motivatsiooni suunas. Ehk siis, kui me ise mõtlema, et miks me mingisuguseid asju teeme, siis on meil väga erinevaid põhjuseid, selleks me võime teha näiteks õppida, sellepärast et me kardame, et õpetaja muidu paneb meile halva hinda, et see on rohkem siis nagu õpetaja poolt kontrollitud motivatsioon. Me võime õppida sellepärast, et me teame, et kui me koju lähme, siis kui me saame hea hinda, siis näiteks vanemad annavad meile mingisuguse tasu selle eest. Aga samas me võime õppida, aga sellepärast, et me tegelikult tahame midagi teada saada või siis, et me tegelikult tahame, et meie arusaamades midagi. Ma ütleks, et see on siis rohkem juba selline autonoomne motivatsioon ja sealpool on ka kindlasti see selline nagu sisemine huvi asjade vastu, aga aga me ei saa ju pidevalt olla nagu kõikidest asjadest 100 protsenti huvitatud. Et pigem me peame mõtlema, et kelle poolt see motivatsioon nii-öelda tuleb ja siis me saame ka rohkem sellest aru, et kuidas seda motivatsiooni toetada. Selle püsimist. See vist sõltub ikkagi väga palju vanusest, et jah, lapse puhul võib-olla ongi oluline see, et tuleb, tuleb ta hommikul läheb kooli ja saab siis pai selle eest, et Jayne tuli. Täpselt, et tegelikult me peamegi olema teadlikud lihtsalt sellest, et millised võimalused meil on, eriti õpetajana. Et, et see ei tähenda tingimata seda, et see kontrollitud motivatsioon otseselt oleks halb ja et me peaksime seda igas olukorras vältima, vaid me oleme teadlikud sellega, et mida sa, mida sa nii-öelda meile tähendab, kui me teeme asju kontrollitud motivatsiooni toel ja saada laps üldse midagi tegema mingisuguse asja tõttu väga oluline, et kasutada ka võib-olla selliseid nagu tunnustamismeetodeid, mis siis mis siis teda meiega, kui selle kontrolliallikaga rohkem seovad, aga sealt edasi me peame mõtlema, et äkki on üks hetk see, kus, kus tal võiks olla ise hakata mõtlema, et miks need asjad on talle võib-olla vajalikud. Aga kui seda teadmist ei tulegi, et, et see asi võiks olla kuidagi vajalikke, me teame ka juhtumeid ikkagi väga palju, kuidas koolis langetatakse lihtsalt välja. Täpselt, et, et see väljalangemine on jällegi see kindlasti on seal seos mingisuguses osas motivatsiooniga, seal võib ka hästi palju muid tegureid olla ja ja ühtepidi me võime jääda ootama, et laps ise siis kuidagi jõuab selle arusaamani ja teha siis nii-öelda loodusliku valiku, et kes siis ei jõua, eks ole, kukuvad välja, kes jõuavad, et need ei kuku välja. Aga see oleks meist natukene julm, ma ütleks, et seetõttu me peamegi ise siis võib-olla täiskasvanud, et mina, kellel on võib-olla natuke suurem ligipääs siis sellele. Me uurime motivatsiooni kohta, uurime üldse inimese olemuse kohta ja püüame siis kuidagiviisi täiskasvanutena neid õppijaid toetada, ehk siis meie oleme ju need, kes loovad selle keskkonna, kus motivatsioon saaks tekkida ja seal me räägime nii lapsevanemast. Me räägime õpetajast, me räägime tegelikult huviringide juhend ajast ja me räägime sellest last ümbritsevast keskkonnast tervikuna, sest kui näiteks koolis õpetaja ja, ja võib-olla lapsevanem on väga toetavad, aga näiteks kooli juhtkond ei tule kaasa mingite põhimõtetega või siis kas või hea näide on garderoobitädi. Et kes, kes, kes võib hoopis nagu, võib-olla mingisuguse muu kogemusega peale tekitada, et, et see paneb selle tema jaoks selle tervikpildi ikkagi kokku. Ehk siis on oluline, et me kõik mõtleme selle peale. Tänapäeval vist oodatakse õpetajalt ka väga palju. Et ta peab suutma selle motivatsiooni siis selles õpilases ikkagi tekitada. Jah, et, et eks tõesti paneb sellised nagu väga-väga suured ootused õpetajale ja nii palju, kui me oleme õpetajaid koolitanud, et me tegelikult näeme, et nad on hädas ja nad on just hädas sellega, et ühtepidi riik paneb neile väga suured ootused, aga neil tingimata ei ole oskusi, teadmisi, kõike seda õppijateni viia. Ja see ongi see, millesse tuleks üha rohkem veel seda kogu ressurssi panna eksis et viia see teadlikkus ka õpetajateni ja ühtepidi ka natukene nii öelda psühholoogide keeles normaliseerida võib-olla kogu seda olukorda, et tegelikult ongi nii, et me alati ei saagi perfektselt esineda ja kui me räägime hästi palju motivatsiooni mõttes õpilasele seda, et jah, et ei ole hullu, et kui sa tuled klassides, et siis tegelikult vahel lähebki kehvasti ja, ja see on okei ja me peame lihtsalt sealt midagi õppima ja minema edasi, siis me ei räägi võib-olla seda väga tihti õpetajale. Et see on ka okei, kui, kui tal mingid asjad võib-olla lähevadki alguses natukene viltu, aga oluline on see, et ta sealt õpiks, ta teaks, mida ta teinekord võib-olla teisiti teed. Et me peame sedasama Ta malli, mida me siis võib-olla kasutame Peate arendamiseks. Me peame tegelikult õpetajate arendamiseks kasutama igapäevaselt. Kui me toome mõned praktilised näited, siis koolipingis lihtsalt matemaatika tunnis näiteks noh jah, koos siinused Angels ja kõiksuguseid, nende integraalsed. Ma pean tunnistama, et mul ei ole tõesti elus vaja läinud, aga õppisin küll omal ajal ja sain hakkama ka. Aga võib-olla oli ka neid klassivendasid ja klassiõdesid, kes väga rabelesid ja kelle jaoks oli väga keeruline. Et kuidas siis säilitada seda motivatsiooni, kui on teada, et seda ka kunagi tulevikus vaja. Aga kas tegelikult ei lähe vaja? Et miks matemaatikaga on selline huvitav lugu, et millegipärast ta tegelikult on seal õppekavas ja kui, kui praegu tagasi mõelda, et, et kas on mingid situatsioonis situatsioonid, kus siis need teadmised, mida matemaatikas õpetati, on osutunud vajalikuks? Kuidas tundub? No ikkagi on hulk, mida ei ole tarvis. Tõesti, ma olen nõus, et, et noh, mis sa, matemaatika eesmärk, suuresti on ka sellist üldist loogilist mõtlemist võib-olla arendada ja, ja seal on lihtsalt erinevad asjad omavahel väga palju seotud ja vahel me ei saa ühte asja ilma teiseta õppida ja seetõttu meil peab tekkima selline üldisem arusaam ja, ja vahel tõepoolest, et ma olen täiesti nõus, et mingisuguseid asju saab teisiti õpetada ja mingid asjad saab võib-olla isegi välja mitte sellepärast, et noh, aeg läheb edasi ja meil kõik ei ole tarvis. Aga, aga teisalt see on ka hästi suuresti õpetaja roll, et kui tema juba läheb klassi, et selle teadmisega, et ah, okei, meil on õppekavasse mingisugused asjad pandud, aga noh, tõenäoliselt on neid kunagi ei kasuta, et siis mida, millise signaali annab tema tegelikult siis lapsele ja millise signaali annavad lapsevanemad tegelikult lapsele, kes vaatavad, õpivad temaga koos ja ütlevad, et mis, mida sa siin õppima pead? Et see on ju see, mida sul kunagi niikuinii vaja ei lähe. Et see ümbritsev keskkond tegelikult kujundab selle lapse suhtumise sellesse õppeainesse. Ja kui me võib-olla koos õppijaga püüaksime aru saada, kuidas ma võib-olla sellises reaalelu situatsioonis saaksid neid teadmisi kasutada ja siis otsustada, et okei jah, et see on selline küllaltki teoreetiline matemaatika, et seda ongi vaja ainult selleks, et saada näiteks mingitest süsteemidest võib-olla elus paremini aru, et arendada sellist üldist loogilist mõtlemist. Et tõenäoliselt on selle lahendusega isegi lõppkokkuvõttes rahul. Ma siinkohal muidugi tervitan kõiki neid õpetajaid, kes on mulle kunagi matemaatikat õpetanud ja ju nad on siis suutnud ikkagi motivatsiooni tekitada, et kõik on hästi läinud. Et selles suhtes ei lase lihtsalt plastikust tekkinud matemaatikas. Ma mäletan, mismoodi matemaatikaõpetaja kunagi keeli oli tahvli ees ja oli mingi keeruline mis iganes võrrand. Ja siis ta vaatas ise ka, et läheb jube raskeks kätte ära, siis hakkas naerma lihtsalt, et oi kui huvitav. See on alati lahendusega, kunagi ei tea, kuidas see teile mõjub, eks ole, et sellise nagu huumoriga lähenemine. Aga, aga jah, et kui rääkida nendest õppijatest võib-olla, kes on ühe või teise asjaga natukene rohkem hädas, siis esimene samm, mida motivatsiooniteoreetikud ütlevad, et, et selleks, et see motivatsioon püsiks või et see autonoomne motivatsioon tekiks õppija peab tundma, et ta saab seal õppimisega hakkama, ehk siis väga tihti matemaatikas ka me liigume hästi suurte sammudega edasi ja mingid õppijad, kes võib-olla sellega sellise kiirusega ei tule kaasa ja seal tekivadki need probleemid, et me peame hakkama mõtlema, et äkki Meie jaoks me peame hoopis need ülesanded teisiti üles ehitama ja võib-olla andma siis selliseid nagu jõukohasemaid juppe talle. Samas kui me saame mingite asjadega liiga lihtsalt hakkama, siis see mõjutab ka meie motivatsiooni, et siis meil justkui tundub, et ah, et, et ma ei peagi pingutama selle jaoks seal aines läbi saada nii-öelda, et see on selline kompimise küsimus, et milline on selline õpetaja poolt täiesti selline mõnus jupp anda õppijale, et tal see motivatsioon säiliks. Aga see väide, et tänapäeva noored ja ei ole enam mitte millestki huvitatud ja, ja ei ole mingisugust suurt huvi ja süvenemis võimeline, neil puudub ja ollakse pealiskaudselt, kuidas sellesse suhtuda? Minu üks koolitaja ütles hästi vahvalt kunagi, et et kui, kui ta siis tegeles ühe lapsevanemaga, kes ütles ka, et, et laps hakkab koolist välja kukkuma ja absoluutselt ei ole tal huvi mitte millegi vastu, et, et siis siis ta ütles nii vahvalt, et okei, et proovime koos, et mõtleme selle peale, et millega lapsi igapäevaselt tegeleb, et kui tal ei oleks huvi mitte millegi vastu, et siis ta lihtsalt istuks ja vedelaks, et kas ta tegelikult teeb seda ideed on tegelikult väga suur huvi näiteks arvutimängude vastu. Olgu aga nüüd ta näiteks sai, eks ole, paar päeva tagasi sai uue arvutimängu, siis on hästi loogiline see, et tunnis meil tundub. Tal ei ole üldse huvi selle tunni teema vastu, sest ta mõtleb kood peas näiteks selle peale, kuidas ta saaks koju seda uut ja huvitavat arvutimängu mängima. Aga kui me kuidagi suudame luua selle seose temale huvipakkuva tegevusega ja selle praegu õpitavaga, mis on tõenäoliselt võimalik, kui me oleme küllalt loovad, et siis sellega me võidab, nägi ta tähelepanu. Nii et siin on jällegi õpetajate selline kavaluse trikitamine ja Õpetajad peavad olema mustkunstnikud, mis, mida ma sellega ütlen, et, et tegelikult mustkunstnikel peabki olema hästi palju teadmisi ja teadmise just inimese toimimisest selleks, et nad saaks natukene nipid. Ja see nipitamine on see, et, et me tegelikult ei tohiks manipuleerida ja mis on motiveerimise manipuleerimise vahe, ongi see motiveerimine, motiveerimine on pigem siis sellise hea eesmärgi nimel ehk siis, kui me ikkagi tegelikult saame aru, et me survestama õppijat võib-olla talle absoluutselt mittesobivas suunas, sest me peame natukene tagasi tagasi tõmbama, et, et mitte siis nagu manipuleerida, võib-olla oma heade suhtlemisoskuste toel. Aga mis puudutab näiteks huviringe, sest seal ju tekib, kas see olukord, et minnakse alguses suure õhinaga ja siis avastatakse, et aga see, see hoopis nõuab neid, neid oskusi ja teadmisi ja, ja võib-olla ikkagi need päevad lähevad liiga pikaks ja kus siin tõmmata see piir nüüd, et kas motiveerida ikkagi seda last jätkama või, või noh, vaadata, et ehk ei olnud see õige valik. Jah, et selles suhtes kooli puhul ma võib-olla nii palju ei saa valida, et me peame nagu lähtuma ka sellest, mis on riigi mõttes vajalik. Aga, aga samas nagu huviringide puhul meil on see valik ja eks see on iga lapsevanem on selline tunnetuslik küsimus, sest mis tavaliselt juhtub, et kui laps üks hetk tundub, et ei ole väga huvitatud, siis me kipume hakkama survestama, ehk siis me nagu justkui anname mingit asja veel rohkem peale selleks, et äkki tal ikkagi hakkab see asi meeldima. Et näiteks, et okei, et püüa ikkagi noh, sunniviisiliselt püüa ikkagi need asjad seal ära need korrad seal ära käia, et äkki siis läheb paremaks. Aga võib olla on see hetk, kus me juba peaksime lapsega rääkima sellest, et mis on need asjad, mis talle tegelikult seal ei meeldi ja seda saab ju noh, igas vanuses lapsega teha, et püüda nagu kuidagi need kogemused, et talle ümber raamistada. Et püüda aru saada, et mis on see, mis talle seal ei meeldi ja kas asi on selles tegevuses või võib olla. Asi on selles, et me peaksime näiteks valima huviringi kohta, et äkki äkki sealsed, võib-olla kuidagi meetodid, mida kasutatakse, ei meeldi talle ja ei sobi talle. Et see on see valiku küsimus, et me ei pea tingimata loobuma sellest erialast või sellest siis nagu tegevusest vaid me peame mõtlema, et, et kuidas see tegevust temani parimal moel siis jõuaks. Ja siin on ka veel see mure, et, et võib-olla paljud lapsevanemad valivad oma hobid täpselt siia survestamine. Noh, motivatsiooniga on alati see küsimus, et kelle motivatsioon see on, et kas see on siis lapse motivatsioon või vanema motivatsiooni vahel on hea, kui vanemal on mingid mõtted ja alati lapsed alati ei tea, kohe algusest peale, et, et mis võib-olla neile ühte või teistpidi kasulik oleks, eks vanemad peavad ikka sekkuma, et see ei ole see koht, kus öelda, et vanemad peaksid nagu kogu vastutuse andma lapsele sinu. Loogiline, et sellises vanuses päris nii ei saa mõelda, aga vanemad peavad ka trikitama. Kavalad. Ja ma usun, et vanemad on väga kavalad, sest kui vaadata vanemate oskus tegeleda väikeste beebidega, et siis ma arvan, et see oskus nagu tegevusi ja erinevaid tegevusi pakkuda ka vanemale lapsele, et see on kindlasti olemas. Me teeme siinkohal väikese pausi, kuulame vahepeal muusikat ja meil on külas Tallinna ülikoolist nooremteadur Elina Malleus. Räägime siis sellest, kuidas säilitada ergutada õpimotivatsiooni ja pärast muusikapala ootame head kuulajad ka teie küsimusi ja kommentaare telefonil kuus üks üks 40 46 üks üks 40 40 või siis ka kodulehel huvitaja punkt vikerraadiopunkti. Räägime tänases saates motivatsioonist ennekõike seoses õppimisega teadmiste omandamisega, meil on stuudios Tallinna Ülikooli nooremteadur Elina Malleus ja oleme lubanud ka saatesse võtta telefonikõnesid kuus, üks 40 40, telefon kuus üks üks 40 40 ja huvitaja punkt vikerraadio poee lehele võitja ka oma kommentaari kirjutada, aga sinna peab sisse logima küll ID-kaardiga, loodetavasti julgete seda ikka endiselt kasutada. Ja kuus, üks, üks 40 40 nagu ütlesin, on siis telefoninumber. Aga selle motivatsiooniga seoses noh, võib-olla mõni mingi põlvkond ütleks ka seda, et vähese vitsa viga, et ei õppinud lihtsalt tuleb teha selgeks. Tuleb survestada rohkem selles mõttes, et see on üks lahendus, aga küsimus on selles, et mida me sellega saavutame, ehk siis tõenäoliselt me saavutame sellega õppijat, kes mingis olukorras saavad hakkama, aga mingis olukorras on neil hoopis kõrgem ärevus ja nad on võib-olla õnnetud, nad ei taha mingisuguseid asju teha, et põhimõtteliselt vitsaga saab alata, aga äkki saab kuidagi teisiti ka. Ja kuna tänapäeva ühiskond võib-olla survestab neid rohkem olema sellised iseteadlikud, et siis see on see koht, kus me peame hakkama mõtlema selle peale, et kuidas me oma lapsi motiveerima. Ja, ja kui rääkisin enne erinevatest teooriatest, et siis siis näiteks see ka hästi palju, et mida tegelikult keskkonnas on vaja selleks, et saaks hakata kujunema see arusaam nii-öelda sellest, et miks mingeid asju teen ja seal rõhutatakse hästi palju seda ka seotust selle olukorra, ehk ehk siis mul tegelikult peab olema seal olukorrast turvaline olla ja see on see, mida me võtame ära õpi alt, kui, kui meil liiga palju nii-öelda anname talle piitsa ja präänikut üldse ei anna. Ja samuti ka see hakkamasaamiskogemus ja üldse nii-öelda tunne, et ta saab ise otsustada mingite mingite tegevuste üle, mida ta teeb, et need on hästi vajalikud selleks, et saaksid hakata arenema siis nii-öelda autonoomne motivatsioon. Aga präänik siis toimib, nagu paremini võis. See on, see on hea küsimus, et oleneb, kuidas seda präänikut anda, ehk siis see on see tagasiside küsimus ka, et, et kui, kui laps millegiga tegeleb, et kuidas me neid kogemusi tema jaoks mõtestame ja hästi tihti me kipume, võib-olla oleme liiga kontsentreeritud sellele tulemusele, ehk siis me ütleme, et oh, et sa said sellega hakkama. Väga hästi, väga tubli oled. Aga vaheldused tubli ei ole selles mõttes piisav. Et laps ehk ise ei oska võib-olla mõtestada, aga seda pingutus, kogemuse olulisust seal ja me peaksime võib-olla ise teda suunama rohkem mõtlema selle peale, et ta pidi tegelikult vaeva nägema selleks, et see tulemus saavutada. Ja see on ka see, mis, mis teda nagu tulevikus edasi aitab, ehk siis ikkagi hea tulemuse saavutamiseks. Ja, ja see on see, mida lapsevanem saab või siis õpetaja saab ka tagasiside andmisel arvestada, et mitte niivõrd ei rõhu siis sellele heale tulemusele, vaid pigem rõhub sellele, et mida laps pidi selleks tegema, et see saavutada, et see on nii-öelda ehk natukene olulisem Aga hea kuulaja, kuidasmoodi, sina oled leidnud endas motivatsiooni üht või teist asja õppida, lõpetada kuus, üks, üks 40 40 on meie telefon. Meil ju tänapäeval liigutamisega selles suunas, et loovainetes näiteks Tartus ei panda enam hindeid. Et hinded on ju ka üks motivatsiooni tekitamise võimalusi. On jah, eks, et selles mõttes, et me peame lihtsalt olema teadlikud sellest, et mida see hindamine sisuliselt tähendab, et kas see hinnang on selline nagu lõplik tulemus siis kuidagiviisi või see on midagi sellist, mis jääb sinna paberi peale ja me enam seda nagunii-öelda tegelikult muuta ei saa. Aga kui me räägime hindest, kui mingisugusest, siis vaheetapile tagasiside andmisest, siis ühtepidi see on ju väga oluline, et laps võib-olla selle hindaga kuidagi, kas saab aru, et kuidas ta on arenenud, aga hinda jama on see, et ta on küllaltki subjektiivne, et püüame küll selle poole, et oleks selline objektiivsem hindamine ja erinevat hindamiseks ole kriteeriumid, on loodud, et, et see oleks võimalikult võrdne, aga noh, ikkagi sinna jääb see, see, see subjektiivsus sisse ja, ja seetõttu lisaks sellele hindele peaks kindlasti põhjendama ära see selle, et miks just sellele konkreetsele õppijale on selline hinne pandud ja võib-olla täiesti hinnetest loobuda, et ma sinna mingisugused asjad hakkavad tulema kaasa. Et ikkagi kuidagi viisime, anname õppijale tagasisidet tema arengust, et me lihtsalt nimetame seda natuke teistmoodi. Piret Tapa vallast on meile helistanud ja varimad numbri kuus, üks üks 40 40 hallo kuuleme teid. Ja mul on väga hea meel, et sellel teemal räägitaks, olen ka ise lapsevanem ja näen, et Niuke huhh Priiduse motivaid, see motivatsioon oleks väga tähtis. Tegelikult üks osa inimese, ka töö. Töö alustamisega, et sa võtad omale eesmärgid ja paned ikka lati enda jaoks kõrgele ja siis õpetatakse siin kõrvalt, kuidas see üle selle lati saad, mitte lati alt. Et lapsevanemad peaksid kasti olema siin nagu kõrval ja toetama seda tegevust, millega ta hakkama saab. Ja võib-olla oma isiklikust oma kogemusest, kui ma olin tropp, et olgu, solin nagu väravpallis, aga olin aeglane. Läksin pärast laskesporti ja see oli noh, ütleme nii, et isegi leiva lauale. Aga muusikakool sai ära lõpetatud. Nüüd olen ka muusika juures tagasi, et see hetk, kus laps on, võib-olla ei, nagu ei otsusta, ta peaks just siis olema see suunamine jaoks võib-olla isegi käekõrval ikkagi selle edasi viima. Jah, täpselt, et laps tegelikult võib-olla alguses ei pruugi teada neid erinevaid võimalusi, mis tal on ja seetõttu noh, näidata talle erinevatest valdkondadest mingisuguseid, ka ka selliseid tegevusi, et, et see, see ongi vanema roll ja see on ka õpetaja rolle, et me peame püüdma siis teatud tasemeni arendada teda väga erinevates valdkondades, sellepärast et noh, siis me saame alles hakata tegema otsuseid, et meil peab olema selle, selle asja kohta mingisugune kogemus on, meil peavad olema ka mingid teadmised, et siis me saame otsustada, kas see sobib meile või mitte. Et kui me lihtsalt võib-olla näiteks otsustame sellepärast, et noh, pinginaaber ei tee seda, et siis ei ole võib-olla väga selline hea otsus Et selles mõttes tasub jätta võimalikult palju võimalusi lapse jaoks, kui me räägime kas või huviringidest, et ta saab üht-teist proovida ja siis leida selle enda ja ja siis on ka näha, et milles ta on rohkem motiveeritud. Ja aga kui veel rääkida sellistest nippidest, et noh, mida siis nagu kasutada või, või kui on näha, et tegelikult tuleks seda noort inimest motiveerida, aga mis võiks kindlasti siis töötada? Võib-olla esimene nipp on see, mida me äsja nii tihti ei kasuta, ongi see, et me peame tegelikult mõtlema kõrvalt, et kuidas me ise lapsega suhtlema. Ehk siis see on ääretult ääretult oluline, et me märkame, mida me teeme ja millist tagasisidet oma lapsele anname, et see tagasiside teema tuli ka enne enne üles, aga, aga lihtsalt vaadata kõrvalt, et, et kuidas me lapsega suhtleme, sellepärast et see, mida nad välja ütlema, et sellel on ääretult oluline roll. Märt Pärnumaalt on helistanud meile ja kuuleme teid. Olete ja mina ütleks seda, et koolidesse tuleks sisse viia üks õppeprogramm. Mis oleksid loogika. Et mitte siis matemaatika, vaid, vaid pigem siis selline üldine loogika. Üldine loogika jah. Et inimestel tuleb õpetada loogilist mõtlemist Ta õpetas seda kadunud Enn Nurk Vändra keskkoolist. Et kunagi oli selline võimalus olemas ja et me peaks mõtlema võib-olla ka tänapäeval selle peale, et, et äkki on mingid sellised üldharivad harivad ained, mida võiks veel rohkem ehk õppekavas olla. Ja aga just jah, Sulex loogilist mõtlemist inimesele õpetada. No et sealt tuleb ka siis motivatsioon sedakaudu, aga siis kuulame ka viivit, kes helistamine Valgamaalt. Hallo, kuuleme teid? Kui ta selle lõpetatud tegevusega saab hakkama tekib harjumus niimoodi. Ja motiveerib kõige rohkem see, et oi, ma sain selle asja jälle. Täpselt. Et see aga peab sammhaaval, et et mitte et lastele koolis õpetada. Panna see nool maha ja näidata, et iga ruudukene on tähtis, mitte ei ole kohe sinna sihtmärki, jõudmine, tähti, iga ruudukenemisse astud, iga samm on tähtis. Vot niimoodi jah. Ja aitäh helistamast. Jällegi väga-väga hea nõuanne ja ma usun, et kasvatusteadlased nõustuvad igati sellega. Jah, et see, see läheb väga hästi kokku ka selle nii-öelda enesemääratlusteooriaga, mis rõhutab seda kompetentsuse olulisust, et sa tegelikult pead saama selle kogemuse, et sa saad hakkama ja see ei ole isegi pigem sellise nagu enesehinnangu upitamine, vaid rohkem selle kogemuse andmine, et kui ma proovin, siis ma saan hakkama ja ma tahan edasi proovida. Andke üks nipp nüüd veel, et me rääkisime tagasisidestamise, sest et tagasiside tuleb anda ja märgata, mis ma teen, eks ole, juhendajana siis lõpetatud tegevus ei võiks anda, eks ole, näidata ära need etapid, mis kaudu liigutakse, mida veel. Valikuid võiks anda, et, et ei ole niimoodi, et väljastpoolt tuleb mingisugune otsus lapse jaoks vaid juba väga väikesest peale saab tegelikult anda mingisuguseid väikeseid valikuid, et lastagi tal näiteks otsustada, mis värvi paberi ta võib-olla paneb oma oma raamatule ümber mingisuguse ainega seoses, eks ole. Et hästi pisikestest sammudest, aga samas see on ääretult oluline, et ta saaks ise selle kogemuse, et tema on oma tegevustega nii-öelda. Ja see motiveerib, mina olen langetanud valiku. Ometi halba valikut motiveerib absoluutselt. Et see on minu vastutus tegelikult ja minu vastutus on ka hoida võib-olla seda ühte või teist tegevust, siis. Aitäh tulemast täna saatesse Tallinna ülikoolist, nooremteadur Erina Malleus. Rääkisime õpimotivatsioonist, selle selle innustamisest ja kõikidele siis head õppimist ja head töölkäimist, sest et ega seda töömotivatsiooni on ka aeg-ajalt tarvis ergutada. Ja tegelikult võiks mõelda, et pingutamine on mõnus, et tegelikult on pingutamine meeletult nauditav, et kui me selle suhtumisega võib-olla lähme oma päeva, et siis siis me naudime ka neid väljakutseid, mis meile sealt ette tulevad. Aitäh veelkord aitäh kutsumast. Preemia. Jätkame huvitaja saatega ja kuna käimas on laste ja noorte kultuuriaasta, siis oleme neljapäeviti ka siin just kevadhooajal ja nüüd ka sügishooajal teinud koostööd, et lastekirjanduse keskusega ja ja rääkinud ka just lastekirjandusest, aga mitte ainult kirjandusest, vaid ka sellest, mismoodi raamatut välja näevad, mismoodi need illustreeritakse. Ja täna on meil külas Kertu Sillaste, kes on pildiraamatute tuntud autor ja illustraator ja ühtlasi õpetab kunsti lastele tervist. Tere. No mismoodi teil selle motivatsiooni ergutamisega on, et kui lapsed tulevad joonistama maalima kunstiringi, siis kui palju tuleb nendega tegeleda, et, et nad tõepoolest siis ka midagi teeks? Jah, mulle tundub, et see motivatsiooni tekitamine on, on hästi oluline, sellepärast et et Mulle tundub sedasi, et kui lapsed on sellest tööst huvitatud, millega nad tegelikult vot siis nad on võimelised nagu nõiaväel väga palju pingutama. Et mis ma teen siis selleks, et neil oleks huvitav, et neil oleks tore, et eks ma ikka püüan, neile on ta hästi erinevaid ülesandeid. Mõistagi proovin neile läheneda ja kohaselt, et meil lastekirjanduse keskuses on ka kõige väiksemad on esimese klassi lapsed, kõige suuremad on juba keskkoolis. Et väiksemate ülesanded muidugi peavad olema tihedamat lühemad, sellised, võib-olla mängulisemat suuremad on rohkem võimelised süvenema ja nad tahavadki süveneda. Et heakohasus ja mitmekesisus See ma arvan, et on, on hästi tähtis. Aga need, need lapsed, kes käivad siis Eesti lastekirjanduse keskuses ja kunstiringis, et kas nad on enam-vähem samad lapsed või, või nad vahelduvad sõltuvalt nädalast. Need on ikka ikka needsamad lapsed, jah, see on selles mõttes nagu ikka kunstiring mitte, see ei ole nagu sellised eraldi üritused, vaid nad ikka käivad sügisest kevadeni seal kohal. Ma küsisin seda sellepärast, et kas on näha mõnikord õppeaasta vältel näiteks, et kellelgi kaob motivatsioon ära ja kuidas siis temaga tegeleda, mis, mis see nipp on olnud, mis on aidanud. Mis seal on olnud? Jah, eks ikka on, muidugi lapsed väsivad ja jah, ma arvan, et võib-olla see ongi see, et, et me sõltuvalt maja spetsiifikast me tegeleme loomulikult rohkem nagu sellise raamatuga seotud kunsti tegemisega, võib-olla, aga me võtame seda hästi-hästi laialt. Ja noh, proovime teha nii skulptuuri kui võib-olla väiksematele on, on olnud selline tore tore tegevus, multika tegemine. Et vahel neile mõjub nagu hästi motiveerivalt see, kui nad saavad koos tegutseda. Vahel on motiveeriv see, kui iga laps saab mingisuguse boonusena oma väikese uue ülesande. Püüan olla hästi lapsekeskne ja, ja selles mõttes leida igalühel seda, mis, mis teda võiks just kõnetada. Aga Kertu Sillaste, te ütlete ju ise raamatuid, eks ole, pildiraamatuid ja illustreeritud lasteraamatuid aga miks siis veel kunsti õpetada, et noh, ma usun, et tööd oleks niigi piisavalt. Mida see annab, see annab tegelikult päris palju. Ma just, miks ma läksin õpetama, oli ka sellepärast, et mu enda lapsed said päris suureks. Ja siis ma mõtlesin, et, et kuidas ma saan lasteraamatuid teha või kuidas ma saan häid lasteraamatuid teha. Kui ma ei tea, mis lapsi kõnetab. Ja siis ma mõtlesin, et ma peaksin endale võtma kunstiringi ja kunstiringis tõesti see palju inspireerib, et me saame, me räägime raamatutest, me räägime mitte ainult minu raamatutest, vaid ka teistest raamatutest. Ja ma tõesti püüan lähtuda sellest laste arvamusest, siis ka oma raamatuid tehes. Kas parem on teiste raamatuid illustreerida ja siis ammutada inspiratsiooni teiste mõtetest või teha päris oma raamatuid, noh, te teete, mõlematel on oma pildiraamatud praegu ma ise hoian käes ühte raamatut, mis räägibki kunstist, igaüks teeb isemoodi kunsti ja, ja ma saan aru, et see just nimelt õpetab lapsele seda, et missugust erinevat kunsti siis tehakse. Ja noh, mis vahe seal on, et kas sa illustreerib teise raamatut või, või teed oma raamat. Mis on oma raamatu tegemise puhul, on tore, on see, et sa saad nagu valida algusest peale kõik noh, ka selle teema, et eriti selle kunstiraamatu puhul mulle tundub, et et äkki see kunstiteema ei oleks muidu muidu raamatusse jõudnudki, kui ma ei oleks seda teha võtnud. Et mulle tundub, et et Eestis võib-olla see üldine foon, kuidas kunstis ja kaasaegsesse kunsti suhtutakse, ei ole väga positiivne. Aga samas, kui ma nagu seda raamatut oled nüüd lastele tutvustanud, siis ma näen, et lapsed on, on vägagi valmis kaasa rääkima, lapsed on valmis tegutsema ja et nagu neile see raamat selles mõttes on, on kõnekas ja mul on hea meel, et ma olen selle saanud ise selle teema üles võtta ja ise selle raamatu teha. Et noh, see on midagi sellist, mida jah, mida mulle tundus, et oli vaja, oli vaja teha ja, ja. Jah, milleni ma muidu võib-olla ei oleks jõudnud, kui oleksin jäänud kirjaniku teksti ootama. Ja see on päris päris humoorikas, sellepärast et lapsed ilmselt haakuvad selle abstraktse kunstiga päris hästi, et laste joonistused on ka tihtipeale väga abstraktseks. Paar tõmmet siit ja sealt ja siis üks värvile rakas ja, ja, ja tegelikult ohtlik. Jah, et eks ma selle raamatuga tahtsin muidugi ka seda öelda, et, et lapsed on võimalikesse uskumatut, eks pihingutusteks nagu ma ütlesin, et, et ka siin raamatus võib-olla on siis natukese selline kaheti mõtlemise võimalus, et, et kas need lapsed on nüüd saanud hakkama suurte segadustega või on need tõesti kunstiteosed. Aga ma soovitan näha siin ikkagi seda, et see laps on, on tahtnud midagi ise oma käega luua ja ta on nagu tõesti suure asjaga hakkama saanud, et lapsed nagu tajuvad, ma arvan, siin raamatus ka ära selle nagu selle mõnes mõttes selle väikese huumori, aga noh, et kui just nendega rääkida sellest, et, et mismoodi seda kunsti nii võib proovida paremini teha ja projekti edasi arendada, et siis nad nagu sellega saavad väga hästi aru, et et jah, kunsti teha on tore. Üks raamat, igaüks teeb isemoodi kunsti, on siis sellisest abstraktsest kaasaegsest kunstist ma tean, et on ka üks pannkoogiraamat, eks ole, pildiraamat on tulnud. Pannkoogiraamat oli jah, see oli tükk aega tagasi selle raamatu algust tehtud, et see sai siis oma lapsele nagu selline visandlik raamat sai tehtud oma lapsele, et tema hakkas just parasjagu lugema ja siis tundus, et et meil ei olnud siis veel väga palju selliseid lasteraamatuid, kes oleks hästi lühike tekst, suured selged pildid. Et laps tahab oma raamatut, mille ta saab päriselt läbi lugeda, aga aga päris väiksele lapsele on tõesti vaja sellist lihtsa sõnaga ja ja lihtsa teemaga raamatut, et pannkook tundub, et on, on selles mõttes hea asi, et see maitseb igale lapsele ja ja noh, ta saab ka nagu päris päris elust osa selles mõttes, et, et see on päris oskusi, mida te selle raamatuga õpib. Ja teisest küljest ta õpib seda lugemist ka nagu selle oskuse omandamise käigus. Natuke raamat ka, see on natuke kokaraamat ka. Jah. Ta on jah, niimoodi etappide viisi, kuidas pannkooki tehakse. Aga jah, noh, mitte nüüd liiga liiga kokaraamat, vaid pigem selline lühikeste lausetega etapiviisiline potikoogi tegemine. Aga missuguses vanuses lapsed on teie silme ees, kui ta oma pildiraamatuid teete? Noh, need praegu jah, nad on pigem ikkagi sellised noh, võib-olla alates viiendast eluaastast äkki? Jah, kuni ma arvan, et see kunstiraamat hoolimata sellest teksti maht on suhteliselt väike et temaga just näiteks ka algklassiõpetajal, et aga on täiesti võimalik tegutseda sellepärast et nende piltide üle on võimalik arutada ka suurema lapsega. Ja ta õpib siit ka neid kunstisõnu, et ja noh, üks asi, mis ma mõtlesin ka, et et kui laps on nagu mingisugused sõnad ka omandanud, kui ta midagi näinud, kui see kunstiraamat on tal niimoodi lähemalt käes ja oma riiulis olnud, et siis ta vast võtab selle kunsti ka hiljem oma ellu vabamalt vastu. Suurematele lastele ma ei ole pildiraamat või noh, raamatuid teinud ja ma isegi arvan, et ma vast ei hakka tegema, et ma ikkagi pigem jah, selline lasteaia lõpulaps algklassidele. Et mul see mõnus meeldib hästi. Aga kui tuleb illustreerida kellegi teise raamatut, siis. Ma usun jah, et see tekst inspireerib, aga, aga kuidas, kuidas need kujutised nagu kunstniku peas lisanduvad, et ütleme niimoodi tekst kõnetab inimesi erinevalt ja samas teisipidi seal tuleb olla ka mõnes mõttes delikaatne, et päris kõike ei saa ju ette anda, et peab jätma sellele lugeja fantaasiale ruumi. Täitsa õige jah, ma olen ka selle peale mõelnud, et et võib-olla juturaamat just, kus on kirjaniku teksti, on nagu rohkem, et seal võib-olla see pilt võikski olla selline noh, rohkem markeerib või et ta ei võtaks seda teksti tempot nii palju alla. Samas, kui on pisikese lapse pildiraamatuga tegemist, siis jälle nagu see lugemise protsess on kahju, teistsugune, et sageli vanem loeb teda ette ja laps loeb samal ajal pilti. Et seal võib jälle see pilt olla nagu palju detailirohkem. Et jah, kindlasti ma selle peale mõtlen. Aga nüüd see idee võib küll olla väga erinevalt tekkida, et noh, näiteks Aino Perviku raamat, jänes keedab suppi, et selle kindlasti mul oli kõigepealt nagu peas see, et, et selle raamatu värvid peavad olema roheline, oranž ja siis nagu kuidagi see värvid nagu kangastusid väga selgelt mul silme ees ja siis sealt edasi nagu tundus, et selline mänguline kollaažitehnika, et see võiks olla nagu sellele raamatud sobiv. Aga jah, eks ta, eks ta kuidagi niimoodi ma loen palju teksti läbi, kindlasti loen ja loen ja loen ja siis mõtlen, et mis sellest, mis sellest andnud. Mis praegu mul ka loodetavasti kaks oma pildiraamatut saab varsti valmis, et et üks nendest on ka kuidagi, võtab selle joonistamise teema ja, ja selle, et mida, mida joonistamine võib võib tähendada inimesele ja, ja lapsele ja ja noh, kuidas see võib meid vahel aidata välja rasketest olukordadest või kuidas see võib-olla meile heaks toeks selline oma lemmiktegevusega tegelemine. Ja üks teine on siis üks üks supiraamat, mis on natuke võib-olla sarnane, nagu pannkoogiraamat oli omal ajal Aga just nimelt rääkides sellest, et miks joonistamine ja ja kunstitegemine oluline on, siis kuidas te oma laste pealt, kes siis käivad seal kunstiringis lastekirjanduse keskuses, kuidas te näete, et, et mismoodi see on neid nagu arendanud või aidanud kaasa mingisugusele kasvamisele? Noh, mulle tundub, et, et kui see laps nagu pidevalt tegeleb sellise joonistamise ja kunsti tegemisega üleüldse et siis Võib-olla see mõtlemine on nagu natuke selline selline noh, nagu lahtisem või et ta õpib seda joonistamist kasutama erinevalt kombel, et noh, et see joonistamine, et võib ju olla täiskasvanud inimesele abiks näiteks millegi selgitamisel või see võib-olla võib-olla mingisugune pressib maantee mõnes olukorras, kus ta tunneb ennast ebakindlalt, joonistab natuke kusagile paberinurga peale ja samasse hakkab meile nagu andma seda võimalust ikkagi, et ma saan lõpuks enam mitte vormistada ideesid oma oma kunstiks, vaid ma jõuan selleni, et mis on minu enda ideed ja mis on see kunst, mida mina oma elus tahan teha. Eks ma selleni püüan neid lapsi suunata, et, et nad ikkagi jõuaksid oma ideid oma sellise noh, väljenduseni. Noh, alguses ilmselt tuleb üsna palju ka ette anda, et mida teha, aga, aga ilmselt samm edasi sammhaaval, tuleb ka nende enda mõte esile. Ma ei tea, kas teie ringidega saab veel liituda lastekirjanduse keskuses kunstiringidega. Praegu peaks saamallitada, et alati lapsed on teretulnud ja ja eriti ma julgustaks, nagu, et ka suuremad lapsed võiksid võiksid tulla, et kasvõi proovima, et me ju kunagi ei tea, et et äkki see kunst on just see, mis, mis on meil see, mis meie elust on puudu. Ja Ma mõtlen, et tänapäeval see kunsti mõiste on nii palju läinud laiemaks, et et ei peaks küll ei lapsed ega vanemad muretsema, et nad ei ole enne kunstiga tegelenud või et nad ei ole veel mis iganes vanuseks jõudnud. Kuld, joonistajakset leidub tegevust nagu erinevas vallas ja, ja erineval kombel saab. Saab ennast väljendada, et kõik, kes tahavad, võiksid tulla ja, ja proovida lastekirjanduse keskuses kunsti kombrisgmentidelemist. Tore aitäh teile tulemast stuudiosse. Pildiraamatute tuntud autor Kertu Sillaste ja meie siinkohal huvitaja saate lõpetame. Kes täna jääb vikerraadiot kuulama või, või kes ei plaaninud kuulata, siis, siis soovitan kuulata. Kell kaks on täna meil eetris intervjuu presidendiga. Mirko ojakivi on on selle selle intervjuu teinud ja kindlasti väga olulised olulised küsimused ja, ja hea teada, mida president meie elust ja ja ühiskonnast hetkel arvab. Aga meie tänaseks lõpetame mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa rääkimast kaasa mõtlemast. Ja pärast 11 kümneseid uudiseid on muidugi eetris ka virgutusvõimlemine, tehke ka seda kaasa. Tere. Mu jalad on too Kreebi kruusaga Rääga kohale. Kell tiksub õega Palazzo, koodetava tahaks ta, et kõik sessi kaalini, lapsel illust, liinikega ja selle koodi.