Vikerraadio. Tervist head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit ja algab huvid. Saade Me räägime sel nädalal meestest ja täna rohkem küll ka poistest. Ja käimas on nimelt siis sihtasutuse leinatamme fond, meeste elustiilinädal, meeste tervisenädal, täna seminarid Tartus ja homme Rakveres, aga meie räägime siin Tallinnast stuudios poiste kasvatamisest ja kasvamisest. Ja külas on meil Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme. Ja uurime näiteks kas või seda, et mida arvab tema sellest lävendist keskkooli. Et hinne oleks teatud tasemel, et kooli sisse saada. Või ka poiste ja tüdrukute eraldi õpetamisest eriklassides ka seda praktikat on meil mõnes erakoolis Eestis ja teistelgi teemadel, mis puudutavad soo stereotüüp ja seda, missugune üks mees või naine peaks olema. Ja tunni lõpuosas tuleb stuudiosse lastekirjanik Kätlin Vainola, temaga räägime tema enda loomingust ja ühtlasi ka lastekirjanduse keskuses toimuvatest loovkirjutamise ringidest. Sellised teemad ja saatejuht on Meelis Süld. Head kuulamist. Nende sõnade. Seisma jäi väravamaailmajagu. Ja siis äkki karjad. Räägime siis täna poiste kasvamisest ja kasvatamisest ja meil on külas Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme, tervist, tervist. Ja ega tüdrukutest ka ei üle ega ümber, Saagume poistest räägime, niikuinii toome võrdlusi ja paralleele alustamegi, võib-olla sellest kõige lihtsamast näitest, et on koole ja on traditsioon. Poisse õpetatakse eraldi ja tüdrukuid õpetatakse eraldi. Kuidas sellesse suhtuda, kas kas poisid ja tüdrukud ongi nii erinevad, et mõnes mõttes võiks neile lausa klassides ka nõnda läheneda, et õpetamegi eraldi neid? Kas siin, kui lähtuda sellest, mismoodi suhtub soouuringutega tegelev teadusasjadesse siis peamised erinevused on pärit ühiskonnast ja erinevustes sotsialiseerumine, kas see tähendab, et poiste ja tüdrukute sotsiaalsed erinevused, rollid ja muu selline, milline koht neile on ühiskonnas ette nähtud? See kõik lähtub sellest, milline ühiskond on ehk kuhu ühiskonnas on arvatud mehed ja naised. Ja nüüd siis, kui tulla poiste ja tüdrukute eraldi õpetamise juurde, siis see on küsimus, mille suhtes on raske. Ta ühest seisukohta võib rääkida sellest, millise hoiakuga õpetaja klassi läheb. Et kui ma lähen õpetama poisse, noh, mulle on konkreetselt üks õpetaja. Ta lausa öelnud, et poisid on huvitavamad. Nende jaoks pean ma tundi ette valmistama tüdrukute juurde võib minna nii, et tund on ette valmistamata. Räägin ükskõik mida nad ikka kuulavad seda tundi. Selle taustal soli naisõpetaja ja selle taustaks on Naissoo alavääristamine hoiakutest rääkides siis nii palju, et kui poiste juurde minna, et õpetad, võtame ja edastame neile ainete kaudu kogu seda sõjakust, võitlusvaimu, kõvaks meheks olemist, seikluslik, kust üleolekut, võimukäitumist, ühesõnaga mida arvata peaks olema mees pärisosa ühiskonnas siis võimendab seda halba, mis ühiskonnas praegu on. Ja see on siis see sugude erinev positsioon. Meil räägitakse küll ainult ühest tahust siin Eestis ja see on sooline palgalõhe aga see on lihtsalt pinnavirvendus sellest, mis on seal alumine, alumine pool, hoiak Lotte pool. Aga kui sellesse klassi minna, nii nagu taanlased on teinud ka poiste ja tüdrukute klasse ja lähtekohaks on, et aitame saada rattatee suurepäraseks naiseks meheks, kes austavad isse end Haustavad, teise ostavad vastassugupoolt ja seda kokku nimetatakse ka sootundlik pedagoogika niisugune termin on olemas siis see tähendab seda, et aidatakse eraldi õpetamise kaudu julgustada poisse olema erineval viisil, mees, et on palju viise olla väärikas, tore mees. Hoolimata Ta nendest stereotüüpidest. Ja on palju viise olla lugupeetud väärikas vahva tüdruk. Ja niisugusi praktikaid on siis tehtud küll eraldi, sest koos õpetades võib-olla ei ole see nii lihtne. Ja mingi aja on nad ka koos mingi aja eraldi. Aga see kõige lihtsam oht, mis selle eraldi õpetamisega kaasneb, ei osata enam vastastikku suhelda, tekivad pinged. Need ei ole head pinged, mis võivad tekkida. Aga just nimelt needsamad stereotüübid, et, et mehed ei nuta ja et sa oled piisavalt tubli küll, eks ole, et, et siin ma ei tea, enda eest seista ja võidelda ja et kuidas, kuidas nende stereotüüpidega on, et mõnes mõttes me ootamegi meestelt teatud sellist otsustavust võib-olla ja, ja võitluslik, kust ja, ja, ja me näeme, et kui nad teevad tempe, siis tegelikult käid nagu meheks olemise või poisiks olemise juurde. Et kuivõrd me peaksime ka neid stereotüüpe üle vaatama. Need stereotüüpe oleks põhjust ikkagi väga üle vaadata, kas nii on hea. Sest kui nüüd on see meeste tervisenädal, siis on siin ka tõendeid, et needsamad stereo tüübid suruvad selle poisi ja hiljem mehe sasse kivist sängi ja selles sängis mõnelgi on halb olla ja ta näeb vaeva iseenda, võib-olla sisemiste jõuvarude või tundmuste arvel, et püsida selles kitsas sängis ja olla õige ja kõva meesteaduses on termin Hecemooniline maskuliinsus. Ja raie on Connell, kes on selle termini siis leiuta, tähendab sõnastanud ja mis siis noh, on äärmiselt levinud üldse uuringute kirjanduses. Selle termini sisuks on, mees peab olema hegemoon. Ta peole peab olema Karja juht teistest üle, ta peab olema kõva eestlastele tervinud, kõva mees, näita, mitu õlut sa saad järjest nahka panna, et siis oled kõva mees, muidu seda tõeliste meeste sekka ei kõlba. Ja see on tõesti, see on vana stereotüüp juba. Ja sellega kaasneb siis mees, eitab tundeid, mees ei luba endalegi tundeid ja mees püüab demonstreerida oma üleolekut oma jõudu panna teisi paika. Ja ta pidevalt otsib igasuguseid märke, et tõestada teistele oma üleolekut tavalises kooli pärast situatsioonis. Niisugused poisid käituvad niimoodi, et nad tulevad müraki klassi, löövad ukse pärani, viskavad tee keset lauda ja nii, et kõik peavad neid nägema, noh, nägite, mina tulin umbes niimoodi ja on uuritud ka laste paiknemist ruumis klassiruumis ja siis see võib olla selline tüdrukud mööda seinaääri laiali ja poisid on siis klassi keskel ja poisid saavad kaks kolmandikku või kolm neljandikku ruumist klassis ja ka koridorides. Ja see ongi sisse Hecemmuunilisuse ilming. Ja selle juured on ehk nendes aegades tõesti, kui mees läks võitlusse, läks jahile, tal pidid olema niisugused võitluslikud ja kõva mehe omadused. Aga kas need peavad ikka praegu olemas, see on küsimuste küsimus. Sest see toob väga palju halba kaasa, ühiskond, kaasa arvatud sellele mehele enesele. Aga samas sooneutraalsuse pooldajad ei, ka ei ole kust, kus siis leida, nagu see selline mehelikkus tänapäeval üles. See sooneutraalsus on minu meelest miski, millega vaesostatakse inimkond, vaesustatakse ühiskonda. Ütleks, et mehed ja naised on ajaloovälk Hotel arendanud välja väga palju ilusat, mis kuulub mehe ja naise juurde. Ja nüüd kõige moonilisele maskuliinsus ele veel kord viidata, et nemad põlgavad kõike naiselikku ja naine isegi ei ole nende jaoks hierarhia ates. Seal on teised poisid, mehed, vaid naine on täitsa väljaspool. Naine on nagu põlastusväärne ja naine on selleks, et teda ära kasutada, et paraku jah, niisugune hoiak on seal Egemoonilises. Ja naiste ees tuleb demonstreerida pidevalt oma jõudu. Aga naised on kaasa toonud läbi ajaloolise ühiskondlik kui arengu. Niisugused kenad omadused nagu hellus, leebus, armastus, peenus, maitse. Kas see nimekiri vaid päris pikk olla, mõistmine, empaatia, kõik see. Ja kui me propageerime sooneutraalsust, siis me kallutame tahtmatult seal nende maskuliinsus poole, võib-olla kogu seda asja, segame need asjad ära ja me saame igava olendi kokkavad, kas ma ei poolda, vaid on olemas ka feminismi selline suund nagu väärtus, feminism. Ja see suundub selles suunas, et tuleb vaadata läbi väärtuste prisma, sellele, mis käib kaasas mehelikkusega ja naiselikkusega. Ja saavutada võrdsus väärtustes, et ühe võrra oleksid hinnatud nii empaatia kui seal ka seesama otsustusjulgus võistluslikus rüütellik, kus ja siin pisike põige aristokraati kasvatus, mille vastu on mõnel inimesel isegi huvi tekkinud tänapäeval. Seal oli esiplaanil mehe õilsad loomujooned. Küsida võib, kus on need õilsad loomujooned mehes ja ka naises ja tüdrukud, kus mille suunas me täna oma noori võiksime suunata, võiks nagu meelde tuletada seda. Te olete uurinud seda, et mida siis arvatakse poisiks ja tüdrukuks olemisest. Näiteks olete küsinud, et kas parem on olla poiss või tüdruk. Meil oli jah, oli üks õnn saada üks projekt, peab kohe ütlema, et pehmetes teadustes on harv kordi võimalik saada raha uurimisprojektiks ja ka siis on see väga napp. Ja seda projekti rahastas Norra maksumust. Kas Eesti maksumaksja leitakse, et justkui ei peagi enam toetama neid pehmeid teadusi kuigivõrd ja see on samuti üks varjatud Hecemoonilise maskuliinsus ilming. Aga siis me uurisime igasuguseid asju, kuidas poisid ja tüdrukud end koolis tunnevad. Uuritavate seas oli 10 kooli eri Eesti paikadest põhikoolid, keskkoolid ja õpilasi, kes siis täitsid, küsid pluss lehti, need olid pikad tekstid, see oli pigem kvalitatiivne uurimus. Need lapsed väljendasid oma arvamusi. Õpilaste arv oli 649. Nii et seda seltskonda oli, kes seal rääkis. Ja tahaksin siis rääkida siin kahest küsimusest ja mida lapsed arvasid? Esimene küsimus on, kas parem on olla poiss või tüdruk? Ausalt öeldes vastused olid üsna jahmatavad tooksingi näite, kas siin poiste vastuses vastaste näiteid? No muidugi ülekaalukalt arvata, et poiss on parem olla ja neid on väga vähe, oli seal alla 10, kes arvasid, et võib-olla siiski paarkümmend õpilast kaasa arvatud poisid, arvasid, et tüdruk on parem olla, aga lõviosa muidugi oli poisi paremuse poolt. Ja poisid põhjendasid niimoodi. Me saame rikkuda seadust, saab teha ükskõik mida. Võid rohkem teha seda, mida tahad, võid lolli, TaDaa, võid vabamalt käituda, neid tahet lisaks vähem meelt ei taheta üldse mitte midagi. Meie võime ületada piire. Tüdrukute vastustes. Meestele on seatud vähem moraalseid piiranguid, nende halba käid, Tomist ei taunita nii palju. Ja nii tuligi kokku, ütles, et poisid võivad piirid piire ja norme rikkuda. Nende päralt on naljade lollused, neile on rohkem loba, nende päralt on vabadused ja võim. Üks poiss ütles ka nii, et loodus on mehed teinud targemaks. Ja mida ütlesid siis õpetajad, meil oli õpetajate uuring, ka, oli mõned aastad varem küsitletutest seal üle poole ütlesid, poisid saavad andeks, poisid võivad, nemad saavad andeks koolis, siit võib lugeja või kuulaja ise edasi mõelda. Tüdrukud ka väitsid, poiss võetakse, võetakse tõsisemalt ja üks poiss ütles. Poisid saavad, tohivad oma peaga mõelda, siis saab oma peaga mõelda, mõelge, mida see tähendab, et poisil on justkui enam õigust oma peaga mõelda. Samas teisalt poistega noritakse rohkem, tüdrukutega ollakse leebemad, seal tüdruku paremas. Aga ma tahaks väga rääkida poissi normaalsusest, lapsed lõpetasid lause poisi puhul on normaalne, kui ja tüdruku puhul sama on normaalne, kui nüüd väljavõtet poiste vastustest. Poisi puhul on normaalne, kui Ta viskab vempe, teeb krutskeid, lollitab, teeb musta huumorinalju, teeb päev läbi rõvedaid nalju, naerab kõigi ja kõige üle teeb mõne keelatud asja, rikub reegleid, saab jamaga hakkama, teeb sigadusi ja saadab kõiki, kuhu tahab. Pruugib jämedat kõnepruuki, karjub ja lärmab, on närviline. Gleb käsib tüdrukutel olla vait. Kas me tahame sellist poissi Kasatast? Tüdrukud nägid enam-vähem samu asju poiste puhul siis kusjuures tüdrukud pidasid poisi puhul normaalseks päris palju tüdrukuid. Just sedasama ilusat rüütellik, kust, millest äsja juttu. Aga samas ka üks tüdruk kirjutas valuga, et seda kohta ääretult harva. Aga noh, niisugused poisid on olemas ka siiski meil, kellest saab lugu pidada, tüdrukud lugu peavad. Ja nüüd siis tüdruku normaalsus, poiste tüdruk, võta vaates, käitub nagu blond, käitub viisakalt nii nagu tüdruk käituma peab, teeb selliseid nalju, mis ka õpetajale naeratuse suule toovad, poevad õpet, Tajale teavad reegleid, kõik on neil alati õigeks ajaks tehtud, on tunnis vaid töötab, kaasa on perfektne. Siis õpib, aga vahepeal võib rääkida vaid sosistades. Tüdrukult oodatakse vaid viite rodu, sest ta on ikkagi tüdruk. Kas meile meeldib see selline lasterefleksioon iseendast poisina, tüdrukuna? Ja siit edasi veel oli meil küsimus võrdõiguslikkusesse võrdsusest ja see oli kõige, võib-olla kõige üllatavam osa sellest uuringust. Poiste tüdruk enamus väitis, olles äsja kirjeldanud oma olukorda, enamus väitis, aga me oleme ju võõrdunud, et meie riigis on võrdõiguslik, kus ei ole vahet, kas olla poiss või tüdruk. See on täiesti vapustav asi, see tähendab, et laps on koolitatud, mitte uskuma omaenesekogemust ja mitte mõtlema järele omaenese positsiooni üle koolis. Me teeme siinkohal pausi, on, mille üle järele mõelda ja siis ootame head kuulajad ka teie telefonikõnesid numbril kuus üks üks 40 46 üks üks 40 40 või kommentaare meie kodulehel huvitaja punkti vikerraadiopunkt E. Ja räägime siis, mismoodi poistest kasvavad mehed poiste ja tüdrukute kasvatamisest ning stuudios on külas Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme. Jätkame siis saadet, räägime poiste kasvamisest ja kasvatamisest ja meil on külas Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme ja ühtlasi on avatud ka telefoniliin kuus üks üks 40 40 on meie stuudio number kuus üks 40 40 ja võite kirjutada ka huvitaja punkte vikerraadio poee kodulehele, seal küll tuleb esmakordsel kirjutamisel ID-kaardi või mobiilideega sisse logida, nii nagu rahvusringhäälingusaidil ikka. Aga ma arvan, et enne kui me jätkame vestlust, siis kaasa mägi, kuulajad? Jaa, jaa. Ja kuus, üks, üks 40 40 on meil helisenud. Esimene helistaja Tanel Tallinnast on ka ootel. Hallo kuuleme teid. Tervist, et lugupeetud saatejuht ja lugupeetud saatekülaline, et minu küsimus oleks teile see, et kas sa oled oma hommikukohvi kõrvale Eesti vabariigi kodanikuna Jaan kuulama sõna otseses mõttes siukest feministliku pläma, ma ei oska selle kohta mitte midagi muud ausalt öelda öelda kus põhimõtteliselt sildistatakse, esitatakse mingisuguseid suvalisi fakte, mida ma pean nagu uskuma neid nii-öelda laste küsimusi ja vastuseid isegi öelda, kusjuures mis eas need lapsed olid, seda kirjutasid seitsme aastaseid, kirjutasid, ütleme seal ma ei tea, 15 aastased, eks ole. Et milleks ma peaks nagu sellist asja siis lihtsalt sõna otseses mõttes vasakpoolset ajuloputust, mingisugusest ma ei oskagi öelda ahistamisest või millest iganes. Kas meie emad ja vanaemad on Eestis ennast tundnud halvasti või te teete praegu selgeks, et Eestis naised ei ole meestega võrdsed, on teil mingeid fakte selle kohta? Noh, fakte on muidugi laste vanuse kohta, aga ütlen, need olid seitsmes üheksas, 10. ja 11. klass, kes vastasid 10 kooli, oli siin erinevatest Eesti kohtadest niimoodi, nagu ma ka ütlesin, need vastused on siis kvaliteet aktiivselt analüüsitud. Ja uuringutest on ilmunud kogumik mitu artiklit ja need on siis ka eelretsenseeritud. See teadmine, millele ma põhinen, ei ole feministlik pläma, vaid see on rahvusvaheliselt aktsepteeritud teadmine soouuringutest ja ütleksin siin kohe, et seller pliigis Sisso tõestab veelgi kord, kuivõrd meie ühiskonnas on vaja sellealast valgustustööd. Ja kuivõrd vähe on nii-öelda pehmetel teadustel võimalus mõjustada ühiskondlik kui arvamust, nii et see, mida ma kuulsin piline idaeurooplase vaate, viis asjale mitte läänemaailma arenenud lääne inimese vaatanis. Aga see uuring tehti siis mitte mitte siin ka ammu mitte ja 10 aastat tagasi, vaid need olid väga värsked, meie laste arvamused ja hinnangud. Ühesõnaga uuringu materjal koguti 2014 ja analüüs oli siis 2015, avaldamine ja konverentsid olid 2016. Uuringu täistekste saate lugeda Eesti naisühenduste ümarlaua kodulehel. Nii aga Ellen, Haapsalust on meie järgmine helistaja, kuuleme teid. Tere päevast. Tervist. Mina vana pedagoog räägin seda, et ma olin 35 aastat pärast seda, kui ma oma 15 aastat olin töötanud, õpetajana sattusin ma maalt linna ja sattusin kohe poeglaste kasvatajaks. Esialgu keskastme lapsed ja hiljem keskkooli poisid. Need poisid olid esialgu šokeeritud, et üks noor naine tuleb äkki neid kasvatama. Nad olid käinud maadlustrennis ja kus ja mina muidugi ei teadnud Maadusest mõhkugi, aga selle asendas siiski kohe soe ja südamlik vahekord poistega. Ja. Ma pean ütlema, et kõrval naiskasvatajad ja tütarlaste kasvatajad olid oma tütarlastega hoopis rohkem hädas kui mina oma poistega. Mul oli muidugi kõrval ka teine meeskasvataja, aga me olime võrdselt tugevad neid kasvatama. Ja mina annaksin plusspunktid igati poistele, sest poiss on kergem kasvatada. Kui ma 35 aastat neid kasvatasin, jää ja sain. Saan ka praegu veel positiivseid järelhüüdeid. Kui meil kokkutulekud, siis poisid otsivad need mehed, nüüd otsivad mind kohe üles. Oi meie kasvataja kasvataja, meie armas kasvataja ja minu kasvandikest on sirgunud isegi üks kirikuõpetaja. Nii et tema oli üks koer, poiss mul esialgu. Aga me suutsime teda nii palju mõjutada, temast sai niivõrd tubli ja lugupeetud inimene, nii et ma ütleksin poiste kasuks. Mitu, mitu plussi? Ja mina ei ütle mitte midagi poiste kahjuks, et poisid on halvad või mehed on halvad. See, millest on jutt, need on ühiskondlikud soost tüübid, mis on pärit aastasadade aastatuhandete vanused. Ja tänapäeval, kui on nii kiired ja suured muutused, siis tuleb ka ilmsiks nende stereotüüpide mõju. Ja oleks aeg need mustrid, milles me elame, üle vaadata. Küsimus ei ole ei poistlasega tüdrukut, aga milliseks nad kujunevad ühiskondlike mustrite toimel? Tiit Raplast helistab. Hallo, kuuleme. Tervist. Et ma, ma ei oleks nii radikaalne kui, kui esimene meesterahvas, et aga, aga vanaproua jutt oli väga hea, ma olen ka 66 aastane ja ja, ja olen kasvanud ikkagi teistes väärtushinnangutes, kus peeti mehi meesteks ja poissi poisteks ja tüdrukuid, tüdrukut, eks mul on. Eks ole, kaks last, poiss ja tüdruk ja neli lapselast nii poisse kui tüdrukuid ja, ja minu meelest see, mida praegu ühiskond siin ja ka lugupeetud, siis õppejõud, teadlane püüab siis väita, noh, ta ise arvab, et, et see ei ole, aga palun väga kindlalt stereotüübid ja see ongi kahetsusväärne, et me püüame kogu aeg seda rääkida, et vot kui, kui, kui, kui halvad need mehed on ja vaat kui head tüdrukud, kui me sedasi võimendama, loomulikult see jõuab ala teadmuslikud meie kõigi kõigi teadvusesse teadvusesse, teadvusse ja, ja nii ta läheb, et, et minu meelest tuleks ära lõpetada, tuleks hakata ka mehi kaitsma. Aga siinjuures tahaksingi mehi kaitsta nende stereotüüp pide eest mis tingivad, et mees on selline, nii nagu seal poisid reflekteerivad oma olemist. Tuletaksin meelde filmi klass Ilmar Raag, mis oli üsna vapustava sisuga film ja kes on seda filmi näinud, võib-olla mäletab, tähendab mismoodi poisid ja ka tüdrukud kiusasid end selles stereo tüübist, erinevad poiss, ta oli teistmoodi poiss ja millist julmust rakendasid mõlemad tema kallal, mis lõppes traagiliselt selles filmis mis tulenes just, et ta ei olnud niisugune mudel, mudel, nii nagu ühiskond ette näeb, milline poiss peab olema, et noh, mul on väga kahju, et seda, mida ma rääkisin, kui sellest aru ei saadud. Siin elus kommentaar kodulehelt ütleb DK, et ikka ikka materdame poisse maa sisse, et millegipärast eelistavad noored neiud just selliseid jõmme ja niikaua, kui poisid sellise käitumisega saavad, tüdrukute tähelepanu ei muutu midagi. Kasvatage tüdrukud neidudeks, poisid tulevad ise järele, mul on kolm poega, poisid teevad koduseid töid rohkem kui nende naised. Selle kommentaariga olen täiesti nõus, sest noh, niisuguse sellise kõva mehe järgi on tellimus ka tütarlastepoolelt ja tüdrukud tõesti eelistavad ja hindavad selliseid ja noh, palju on ju näiteid ka ilukirjanduses, filmides ja ikka kordan, küsimus ei ole, kumb on halb ja keda peab materdama vaid nendes mustrites, milles ühiskond elab ja mille järgi siis luuakse selline mehe ja naise identiteet, mis oleks siis soovitud ja vastuvõetav. Ja siis keegi kommenteerib veel, emm-nimeline inimene on tahtnud jääda anonüümseks jätkuvalt. Et poiste loomupäraste omaduste halvustamine on seda siis nüüd märgatud meie saate näitel ja et see on tülgastav. Aga mis on need loomupärased, poiste meeste omadused, mida siis võiks esile tuua ja väärtustada, kui me räägime poiste kasvatada? Nüüd jälle läheks tagasi sinna soouuringute kirjanduse juurde ja ka on uuritud tõesti aju erinevusi poistel tüdrukutel võimet erinevusi, suguseid erinevusi leitud on, et neid erinevusi kas ei olegi või on nad väga tühised. Et vaimne potentsiaal on poistel, kui tüdrukutel eri mõlematel on sarnane ja need erinevused on ristimisseost seonduvat, siis soojätkamisega sellega. Ja siin ongi, et see niisuguste joonte pidamine poisile loomulikuks ongi selles stereotüüp üks omadusi see, mis on poisile loomulik, kas see kujuneb siis nii nagu ühiskond ette kirjutab poisil et siin ei ole põhjust mitte poissi süüdistada vaid natukene küsida, et kas me tahame seda. Ja noh, meil on ju olemas ka näiteks vägivalla statistika, paarisuhtevägivalla statistika ja need arvud, et 10 protsenti naiste poolelt 90 meeste poolelt niisugused ametlik, kas statistika ütleb, seal see arv ütleb juba ise väga palju. Ja muidugi on väga erinevad põhjused, miks niisugune asi on ja ma ei taha taas öelda, et naised on head ja mehed on halvad. Aga et on see kitsas, kivine säng, milles siis ollakse ja mille järgi püütakse joonduda. Ja need on need mustrid, milles me elame. Missuguse eeskuju me peaksime siis seadma ja missuguse eeskuju saavad õpetajad seada, kui nad poiste-tüdrukute ette klassis lähevad? Eeskujuks võiks olla üldinimlikkus respect teise inimolendi vastu ja muidugi, kui need poisid niisuguseid krutskeid ja asju ja teevad siis on sellele ka vaikne ühiskondlik tellimus taga, et ole Toots, siis sa oled käes, siis teele armub sinusse. Ühesõnaga noh, see on nagu ettekirjutis poistele on ka selliseid uuringuid, kus poisid ja Eestis ka poisid varjavad oma õpihuvi ja häid hindeid, sest plikade värk muidugi mitte kõigis koolides on ju ka koole, kus õppimine on väga auses kummagi, kas ja mis siis tegema peab. Ma tooksin siin mõisteks vaimsed väärtused, vaimsed väärtused, et kõigepealt teha nähtavaks, mille sees me elame ja kasvatada lugupidamist teise inimolendi vastu. Lõpetuseks veel õige lühidalt keskkooli sisse saamiseks. Lävendi sissetoomine, nagu haridusminister Mailis Reps on selle välja pakkunud, mis hinna ligi 3,75 ja et pooldate ei poolda. Mulle kirjutas üks vanem kolleeg, kes praegu on auväärselt pensionile, tuletas meelde, et samasugust eksperimenti tehti 1900 kaheksakümnendatel aastatel ja uuriti, kuidas toimib, siis oli ka kohustuslik keskharidusse, mingit lävendit olid seal ja toimis, nii et see eksperiment lõpetati väga ruttu, sest poisse jäi järele keskkoolidesse 20 protsenti. Niimoodi tema mulle meili peale kirjutas. Kui poisid on vaikselt suunad, mitte väga hästi piimanendesamade ühiskondlik soostereotüüpide poolt ja seal on omad mehhanismid, miks, mismoodi siis tüdruk Tokoviisi koju ja kolmakoolipoisi hinne? Need on ju ka niisugused noh, teada tõe, et siin ühiskonnas ja siis järsku me viskame poistele ette selle keskmise hinde 3,75, ütle minu poeg ei oleks mingil juhul keskkooli saanud ja mul on kümneid inimesi pärast seda öelnud lugupeetud ja edukaid inimesi, et nad ei oleks keskkooli saanud. Siis niisuguse kirvemeetodiga ei tohiks inimesele läheneda. Meie saateaeg selle teema käsitlemiseks saab siinkohal ühele poole, ma tänan kõiki, kes kaasa mõtlesid, kaasa rääkisid, jaga, kommenteerisid kodulehelt, seal on veel kommentaare, kõiki ei jõua praegu ette lugeda. Ja aitäh tulemast otsesaatesse. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme. Oleme rääkinud tänases saates Sis poistest tüdrukutest ja poiste kasvamisest ja stereotüüpidest, mis on meil ühiskonnas levinud ja mis on poiste-tüdrukute poolt kenasti omaks võetud. Ja me jätkame nüüd saadet, külas on lastekirjanik Kätlin Vainola, tervist. Tere päevast. Kas on ka poiste-tüdrukute raamatut, kui me rääkisime siin natukene poiste ja tüdrukute erinevustest ja, ja kasvatamisest? On olemas raamatut, mille peategelased on poisid ja on olemas raamatud, mille peategelased on tüdrukud, näiteks. Aga eraldi poiste-tüdrukute raamatut, see on ka teema, mis, mida on arutatud ja mis on selliseid võib-olla kirgi kütnud, et kas üldse peaks neil vahet tegema või, või mitte. Mina ise hindan raamatut selle järgi, kas ta mulle meeldib või mitte, üldse pole oluline, kas seal on, mis soost tegelased on, tegelasteks, missugused on pildid raamatu, enda meeldivus. Et mulle näiteks meenub lapsepõlvest, et mulle meeldis väga Eno Raua raamat roostevaba mõõk, mis on justkui välisel vaatlusel täitsa poistekas. Aga oli minule lähest väga lahe lugemine. Kui sa nüüd niimoodi kriitiliselt vaatad enda raamatute, selliseid peategelasi, võtame kasvõi ma tea ville, et kas on ka selliseid teatud stereotüübid vist seal raamatusse juba ka kirjutatud. No ma kardan, et kindlasti on neid stereotüüpe, ma hakkasin kirjutama umbes 10 aastat tagasi ja maailm on juba selle aja jooksul muutunud, mina ise olen muutunud teadlikumaks saanud ja vaadanud selle teistmoodi pilguga ringi, aga näiteks ville raamat on kirjutatud minu enda lapsepõlvelugude põhjal minu abikaasa lapsepõlvelugude põhjal ja lihtsalt nagu ka sellise kujutlusvõime põhjal kokku üheks tegelaseks üheks poisiks, nii et ma arvan, et see ville ei ole selline matsio tüüp seal küll üldse, et tema on. Tema on selline mitmekülgne. Ta ikka seal mõned krutskid teeb, mina ise tegin ka krutskeid lapsena, kui ma olin väike ja ma olin tüdruk ja, ja mõned asjad lihtsalt juhtuvad temaga. Nagu ikka juhtub jah? Jah, jah. Et see on jah, et et kas juhtum valibki, kas ta juhtub poisi või tüdrukuga või lihtsalt juhtub. Aga räägime mõnevõrra ka sellisest mõistest nagu, nagu loovkirjutamine. Et mis asi see selline on ja lastekirjanduse keskuses on siis ka loovkirjutamise ringid, mida, mida sa kirjanikuna ise ka läbi viid. Ja et tõesti kolmandat aastat juba juhendan loovkirjutamise ringi lastekirjanduse keskuses, et mis loovkirjutamine on, et see on selline küllaltki uus sõna või või tegevus siin Eestis, et ma saan öelda, et mis see minu, minu ringis on see tegevus, mis mina juhendajana teen, et see on justkui, nagu me teame, kõik oleme harjunud kunstiringi muusikaringiga, siis loovkirjutamise ring on kirjanduse kirjutamise ring, kus kirjutatakse, väljendatakse ennast kirjutamise kaudu. Ja seal lastekirjanduse keskuses käivad koos lapsed, kes on huvitatud raamatutest ja kirjutamisest ja, ja siis saame igal esmaspäeval kokku ja tegutseme siis koos selles vallas, aga ma käin ka koolides vahel töötubasid juhendamas loo kirjutamise alaseid, et et siis ma lähengi terveks klassi juhendama, siis ei ole kõik seal kirjandushuvilised, nii et see loo kirjutamine on ka sellise õppemeetodina hea asi, et kõik saavad sellega tegeleda, kõigil on keel, kõik oskavad kirjutada ja kujutlusvõime valla lasta ja siis. Ja siis ongi. Kirjutamine ise on ju loov tegevus, mismoodi siis see loov tegevus saab olla veel veel loovam? Noh, see ongi see ainult see nimi, et kirjutada saab ka seda saab ka võib-olla harjutada, kui on lihtsalt kirjutamine, et kas kirjutate ilusa käekirjaga või kas kirjutad ilma kirjavigadeta, et ütleme, selline käekirja ring, et me, et see loov ongi seal selle jaoks ees, et ta ongi lugude väljamõtlemine, luuletuste väljamõtlemine, näidendite tegelaste, kõikide asjadega. Et me ei vaata seal, millise käekirjaga keegi kirjutab ja keegi ei pea kartma, kui ta kirjavigu teeb. Et seda hinnata. Mis on need asjad, mis käivitavad lapse loovust, sellepärast et ma kujutan ette, väga paljud lapsevanemad puutuvad sellega kokku, et lapsed kirjutama mingisuguse too koolis antakse mingisugune ülesanne ja siis küsitakse kodus ka nõu ja ei tule seda head geniaalset ideed, et millele siis tugineda või, või kasvõi essee kirjutamine, see võib olla ka ühiskonna vaatlemine, et seal peab ka loovalt lähenema asjale, aga mis paneb selle loovuse käima, mismoodi need ringid aitavad seda siis nagu tekitada ka? Loo kirjutamise ringis me kasutame selliseid erinevaid väikseid ülesandeid, mis käivitavad kujutlusvõimet, et kui mõnikord on nii, et laps ei oska on tund, võib-olla sellest, et kirjutavad endast enda kirjeldust, ei oska miskit, siis võib anda talle ülesanded, las sinu kasvõi sinu sisalik kirjutab sinust väikse kirjelduse ja siis ta lapsel kohe läheb nagu selline silm särama. See tundub selline lõbus ülesanne. Et justkui oma kodulooma vaate vaatevinklist võiks kirjeldada, mis ma seal kodus teen. Aga vahel aitab ka see, kui suuremad inimesed, esseed, koolilapsed kirjutavad, et kui tõesti midagi pähe ei tule, siis minuti või viie minuti jooksul hakata kirjutama lihtsalt, et midagi võtta. Üks asi vaadata sellele peale, siis sellest kirjutada, et sa justkui saad nagu sellise kirjutamise lahti või niimoodi, et harjud ära, et kui sa tõesti ammu pole kirjutanud, siis see võib olla raske alguses, aga kui miskit juba paberile. Kui vanad lapsed need on, kes käivad seal loovkirjutamise ringis? Meil lastekirjanduse keskuses käivad esimeses rühmas on kolmanda neljanda klassi lapsed ja siis viienda kuni seitsmenda niiviisi umbes, et võib ka olla mõni noorem, mõni vanem, kui, kui tahtmine on tulla. Mulle meeldib see põhimõte, et kirjaviga vigade pärast ei pea pabistama, et võib kirjutada kirjavigadega, et võib-olla just nimelt mitmete laste jaoks ongi see mure, et äkki ma kirjutan valesti, äkki ma ei kirjuta õigesti. Jah, seda ma olen ka märganud, et vahel on, isegi kui on ülesanne, mis vajab kujutlusvõime rakendamist või kirjuta, millest tahad, siis ka kardetakse, et äkki see vale, mis ma kirjutan, et seda me seal ringis püüamegi koos vaadata, et ei ole, kui me hakkame tõesti väljamõeldud lugu kirjutama, et siis seal ei ole valesid ja õigeid lahendusi, et et ei peagi kirjutama nii, nagu keegi teine tahab, vaid nagu kuidas sa ise tahad, et selleni üritakski seal kirjutada nii nagu sa ise tahad. Mehed üldiselt kirjutame pastapliiatsiga, mõned kirjutavad harilikuga, aga me tegelikult üldse kogu aeg ei kirjuta, sa oled megavahepeal joonistama ja vahepeal mängime ja selline noh, et ka suuline jutustamine kuulub nagu selle alla, et need hästi mitmekülgsed on. Need tunnid. Aga praegusel digiajastul, kui üsna kriitiliselt vaadatakse ka sellele, et lapsed kasutavad palju nutiseadmeid ja multifilme vaadatakse hommikust õhtuni. Et vähemalt võimalus selleks on olemas, et kas see laste loovus on ka kuidagi kannatada nagu saanud tänu sellele, et nii palju seda visuaalselt tuleb meile peale ja ja kõik on jube ära näidatud, mismoodi asjad olema peavad. Ma ei tea, kui nad tegutsema hakkavad, siis tundub, et ei ole kannatada saanud ja need lapsed, kes seal meil koos käivad, loevad palju ja teevad igasuguseid asju. Aga ma arvan, et see ekraaniasi, et see võtab seda loo loovate tegevustega ja üldse igasuguste muude tegevustega tegelemise aega ära, et ta, et ta selles mõttes tungib nii peale isegi endale, onju end enda elust märkad, et vahel on liiga palju ekraani olnud, kui võiks raamatut lugeda. Küsimus on siis pigem selles, et ekraan on ajaröövel mitut ekraani. Jah, ma ise leian küll jah, et ta tema pärast jääb, võib-olla mõni mõnus asi tegemata, aga ta vast rumalamaks ega vähem loominguks ideele. Aga need loovkirjutamise ringi ta siis Tallinnas lastekirjanduse keskuses esmaspäeviti. Esmaspäeviti on jah, ootate veel huvilisi juurde. Ootaks kolmanda, neljanda klassi lapsi sellesse väiksemasse rühma suuremas suuremate lasterühmas on praegu päris palju lapsi, et aga võib, võib, kui huvi tunnete või keegi tunneb, et siis lastekirjanduse keskuse kodulehelt uurida ja ühendust võtta ja arutada. Tore aitäh tulemast stuudiosse, lastekirjanik Kätlin Vainola ja tänaseks hakkab huvitav saade lõppema mina, Meelis Süld. Tänan kõiki, kes on kenasti kaasa mõelnud ja kaasa rääkinud. Ja kohtume taas järgmisel korral. Mina soovin teile kena päeva jätku ja pärast kella 11 kümneseid uudiseid. Ärge unustage ka virgutusvõimlemist kaasa tegemast, nii et head päeva jätku teile.