Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Minuga on täna stuudios näitleja Toomas Täht, kellega on plaanis rääkida näitleja ja kirjanduse vahekorrast, jõle üldse näitleja koostööst kirjanikega, sest on ju teater ja kirjandus, sugulasdistsipliinid ilma kirjanduseta ei oleks teatrit. Ja olgem ausad, eks teatri olemasolu on tihti väga vajalik, kui ka kirjanikele ja kirjandusele selleks, et avardada kirjanduse mõistet, kõlapinda ja üleüldse näha kirjandust nii-öelda toimimas toomas. Küsingi alguses kohe kõige üldisemalt, milline siis on ühe ütleja suhe kirjandusega, ma olen ise lavakunstikoolis kirjanduslugu andnud ja ma panin tähele, et ega need, kes tahavad näitlejaks saada, tingimata väga, võib-olla ei hooli kirjandusest või või neid tuleb suunata sellele, et nad peaksid hakkama, taipama sõda, et tegelikult on ju kirjandus väga suur osa näitleja tööst või, või äkki ma kõrvaltvaatajana jällegi tähtsustada seda üle, sest et tehakse jõuga sellist teatrit kus tekst sünnib kohapeal või kus kirjandusel ei ole üldse mingit rolli. Ja loomulikult ma arvan, et ühed ta ei oleks teist põhimõtteliselt ikkagi kirjandus, teatri alus, seal peal baseerub see teater vähemalt oma ideoloogilises kontseptsioonis. Kui nüüd rääkida teatrikoolist, siis minule minu teatrikoolis öeldi kohe esimese asjana lugege kirjandust, lugege klassikuid. Ma ei saanud algul sellest väga aru, mõtlesin, et mis ma neist ikka loen natukene, olin teiste mõtetega hõivatud. Näitekoolis juhtub väga palju igasuguseid, muid asju ka väga ei pannud sellele tähelepanu. Ei pööranud sellele väga palju tähelepanu. Aga hiljem oligi vist pas paarise meistri pärast, ma sain juba aru, et on väga tähtis väga vajalik lugeda kirjandust sinna juurde. Sest kirjandus, eriti klassika avardab seda mõttemaailma. Kuidas on võimalik ühest inimesest veel mõelda, kuidas on võimalik teda enda jaoks kirjeldada? Seda peab üks näitleja kindlasti õppima, võib-olla mõnel on see muidugi kaasa antud, ei ole üldse mingi probleem. Aga need, et maailma need konstruktsioonid on nii erinevad ja see annab iseendale kui näitlejale ühe rolli jaoks, annab see väga palju materjali juurde. Et see on tähtis aru saada, kuidas võib veel inimest kirjeldada või inimestevahelisi suhteid või mingeid assotsiatsioone. Selles suhtes mängib kirjandus, ma arvan, ühele näitekoolis õppivale inimesele väga palju kirjandus anda näitlejale töötavale näitleja teatri suureks toeks. Aga kas igasugune kirjandus, sest praegu mulle tundus, sa kirjeldad just teatud kirjandust just sellist psühholoogilist, täpset? Just ma arvan tegelikult igasugune kirjandus, et näitleja peab lugema raamatuid, muidugi võib lugeda klassikuid ja nii edasi, selge, aga kan. Hea, et kui näitleja loeb praegu välja antud kirjandus praegu, mis tänapäeval kirjutatakse, see, mis, mida kirjanikud mõtlevad praegusest ühiskonnast, loomulikult näitlejaga või noh, ta ei pea, aga ma arvan, et see käib selle näitleja elukutse juurde. Ta vaatab filme, kuulab raadiot, käib näitustel, teistes, siis distsipliini nendest aru saada, mida nemad teevad, vaadata ooperit, balletti ega ei pea tegema, aga ma arvan, et see ühte inimest ikkagi rikastab eriti näitlejaid, kes peaks teadma paljudest asjadest vähemalt midagi. Ja nüüd selle kirjanduse puhul on see, et võib-olla ei pea ainult lugema kirjandust. Sama tähtis on lugeda ka ajakirjandust teada, mis tänapäeval praegu juhtub, jälgida meediat, jälgida uudiseid, uudiseid saab ka mujalt, eks ole, aga ma arvan. Kui näitleja loeb analüüsivaid artikleid, siis see on see, mis, mis võib teda aidata, sest tänapäeva uuemad tekstid nüüdisdramaturgia nõuab näitlejal tihti seda, et ta peab ise positsioneerima positsioneerima selle teksti suhtes, tal peab olema endal mingisugune arusaam, mis on majandusvõtame ainult siis suuremad nimetused majandus, kapitalism, pangandus, majanduskriis, aga ka töösuhted, mis toimub tööturul, mis toimub välispoliitikas ja nii edasi, nii edasi. Need tekstid nõuavad näitleja enda positsioneerima enda suhet nendesse tekste ja selleks on vaja, et sa tead, kuidas need asjad maailmas toimuvad, millised on need suhted nende vahel, millised on sõltuvussuhted nende vahel nende mastide vahel? Aga kas sa nüüd ei oota ühelt vaeselt näitlejalt kole palju, kas sa ise suudad nende kõrgete nõudmiste vääriline olla? Ja noh, võib-olla läks natukene pateetiliseks jutt, seda küll, see oleks ideaalne variant, et seda peaks niimoodi tegema. Ei, ma arvan, et iga inimene valib enda jaoks need asjad välja, mis talle täpselt rohkem meeldib. Aga mina vähemalt jah, või nii-öelda püüan küll kursis olla erinevate asjadega erinevalt. Mis toimub Kunstis kujutavas kunstis? Jälgin ajakirjandust. Ma loen niivõrd, kui palju ma jõuan, aga ütleme peamiselt siis ajakirjandust. Ma näiteks vähem tean, mis toimub filmikunstis. Näiteks on kõik lihtsalt ei jõua. No sina oled ka viimasel ajal hakanud tegema koostööd kirjanikega kas see on viinud sind nüüd mingisugusesse teise maailma või on see kuidagi loomulik jätk näitlejatööle? Eks ta vist natukene võib-olla erandlik on, eriti kui ma mõtlen, et kuidas mina olen teinud tööd Saksamaal, siis mul ei ole olnud võimalust niimoodi nii lähedalt teha tööd või teha projekte kirjanikega ajas, see on küll üks väga huvitav. Asi on nagu uus väljakutse, mulle meeldib, eriti, kui kirjanikud ise oma tekste loevad, selles on midagi, midagi hoopis midagi muud, etu näitleja loeb ka huvitavalt, Ühte tekstid on seda ette valmistanud ja nii edasi. Aga kui see kirjanik loeb oma teksti selles keeles, millest on selle kirjutanud, siis selles on mingisugune oma autentsus. Seda ei tee järele. See on üks näiteks huvitav moment selle asja juures. Nüüd kirjanikega, koostöö, see on kuidagi niimoodi tulnud, ma olen nende kirjanikega kohtunud viimase kahe-kolme aasta jooksul neid nagu tundma õppinud. Ja see on võib-olla minu isiklikus plaanis ka minule tähtsad kohtumised olnud. Nojah, igasugused kohtumised, igasugused, mida sa loed, mida sa näed, mõjutab sind. Nendega on tekkinud tore üksteise mõistmine, minu jaoks oli seda algul väga vajama, pean algul selle all seda silmas, et ma tulin umbes poolteist aastat tagasi või no nüüd juba peaaegu kaks aastat tagasi Eestisse tagasi Saksamaalt, kus ma pikalt elasin. Siin leidsin ma eest kohe nende kirjanike näol inimesed, kelle mõttemaailm minu omaga küllalt palju ühtis. Ja samamoodi, mind huvitab ka, kuidas nad mõtlevad, kuidas nemad töötavad, kirjanikud, ma nagu natukene tean, kuidas töötavad muusikut, kuna ma olen nendega kolleegid teatrites. Kuidas töötavad lauljad, kuidas töötavad tantsijad, kuidas töötavad kunstnikud kujutavad kunstnikud, aga kirjanikega mul polnud enne nii palju suhet olnud, see on minu jaoks uus maailm. Aga kas see, et sa oled Jan Kaus ja Indrek kohviga, sest nendest kirjanikest käijutaks peamiselt et sa oled nendega nüüd koostööprojekte teinud, kas see on pannud sind kui näitlejat ka oma rolli või positsiooni kuidagi teistmoodi vaatama, kas kas äkki seal kuidagi avanud sinu pilgu selles osas, et need inimesed, kes siis teksti loovad et neil on mingisugused muud ideed äkki seal taga, kui sa varem arvata võisid? Ma ei tea, kas võib üldse nii küsida? No see on õnn selles suhtes, et kui sa teed selle inimesega koostööd, kes on selle teksti kirjutanud, siis saad tema, kas te olete küsida, sest prooviprotsessis võetakse tekst ette, Teatris analüüsitakse seda igatepidi, mõnikord mõeldakse üle, mõnikord ei mõelda niipalju kui oleks vaja. Mõnikord on väga kasulik, et distants jääks ja võib-olla on see kasulik ka mõnikord kirjanikule, distants jääb ta alla Toma tekstiga, aga nende kirjanike puhul, kes ise protsessi on kaasatud, siis nende käest saab alati küsida. Ja see siis küll olen ma näinud, et ahah selle koha peal mõtlesime täiesti valesti, hea, et see inimene siin kohe ligidal on. Ma arvan, et kirjanikele ise, kui nad seda selles protsessis niimoodi osalevale osaleda tahavad. Nende jaoks, mida mina olen aru saanud, on nende jaoks huvitav see just. Et kui nad toovad ühe teksti ja näitleja loeb sätestanud, ütlevad, ahaa, näed, ma ise ei olnudki nii kindel, aga nüüd ma saan aru, et sealt tuleb võib-olla natukene veel kohendada või sealt veel midagi muuta. Ja see tekst täiesti töötav. Veel üks asi, ta saab kirjutada seda konkreetsele inimesele ja minul oli Indrek kohviga, selline variant oli selline juhus, et me tegime tema säärafalood. Mõtlesime, et kuidas me seda teeme, kuidas me alustame ja siis jäigi, et Toomas, sina ütled, tutvustavad sõnatud inimesed lavale ja siis läheb see asi juba oma kirjutatud rada mööda. Ja mina siis mõtlesin, et hea küll, et eks ma siis mõtlen midagi järgmiseks prooviks välja. Järgmine proov oli vist nädala pärast alles, et mul aega on. Järgmise päeva õhtuks potsatas mulle emaili kasti kiri, kus oli Indrek Koff juba ühe ühe variandi valmis kirjutanud. Ma lugesin selle läbi kõvasti paremini kirjutatud, kui mina seda oleks siia suutnud, ma oleksid kuidagi teinud ja oleks ka võib-olla tore olnud, aga see oli. Ta oli täpselt minu jaoks, nähes, milline mina olen, kuidas ma laval reageerin või kuidas ma laval olen, liigun, mis energia sealt tuleb selleks kirjutanud selle alguse valmis, et ka tema saab kohe reageerida, ütleme, kirjanik saab selles teatriprotsessis kohe reageerida näitlejale ja kohe aru saada, kas kas see tekst funktsioneerib või mitte. Et sellist koostööd üldiselt teatri ja kirjanike vahel võiks olla minu arvates rohkem sõltub alati muidugi sellest lavastusest sõltub sellest projektist, iga projekti puhul ei ole seda vaja kindlasti. Kui on tekst juba olemas, siis on selleks teised inimesed, võib-olla dramaturgi edasi, kes peaksid rohkem seda tegema. Aga kui me teeme sellist projekti, kus on mingid tekstid olemas, mingeid tekste oma juurde kirjutada ta siis üks kirjanik, kes näeb ja tunnetab hästi näitlejaid, siis see on küll sellele projektile väga hea. Toetav protsess. Aga see on kindlasti palju intensiivsem ka kui töötada näiteks ammu surnud klassiku tekstiga. Seda intensiivsust intensiivsus on lihtsalt erinevad. Et kui sul oled ikkagi ühes ruumis inimestega koos ja mõtled välja ja pärast järgmine päev saad jälle kokku ja uus tekst on juba uuesti välja trükitud, siis see on teistsugune intensiivsus ja kui sa oled mõne klassikuga või mõne tekstiga, kus ei saa enam mitte kellelegi käest küsida, mis seal täpselt oli, mis seal juhtus ja see tekst on jah, võib-olla vanem, siis on see intensiivsus sellega töötamisel. Ta on Repsa moodi intensiivne, aga kuidagi teistmoodi. Siis. Aa, jah, siis sa pead võib-olla hakkama ise seda tõlgenduste sisu leidma. No täpselt siis on olemas lavastaja kontseptsioon, aastani visioon, sellest asjast või arusaamine siis on sinu endal siis on sinu kolleegi omad täpselt ju ei tea, ei ole olemas õiget ega valet, kõik on võimalik. Me peame omavahel rääkima omavahel oma, kuhu suunas me tahame minna, mida me tahame rääkida. Mis selles tekstis kõnetab täna meid, see on kõikide tekstide puhul ja jah, ja ma ei arva, et vanasid tekst tuleb alati nii teha, nagu nad kirjutatud on, vaid pigem teatris võiks ta teha niimoodi, nagu nagu nad meid praegu hetkel kõnetavad. Et kui nüüd rääkida veel teatrist ja kirjandusest selle suhtest, siis minul on jäänud mulje, see oli vähemalt nii nagu mina olen seda nagu õppinud ka Saksamaal, et vähemalt Lääne-Euroopas oli see alates 70.-test olid teater, kirjandusest võib öelda 30 aastat maas, Kirjanduses olid vormid olemas, mida teatris ammugi veel ei olnud. Eksperimenteeriti vormidega kirjutati asjadest, et teistmoodi, teistsuguse nurga all puudutati teemasid, mida tol hetkel teatris niimoodi jõuliselt üldse ei tehtud. Et siin teater sellele järgi jõudnud. Enam ei ole vahet nendel vormidel samamoodi, aga teater on väga kompaktne kunstivorm, seal, seal on mitmed Kunstidistsipliinid koos nagu valgus ja visuaalne esteetika üldse. Ja sinna juurde tuleb, et see teater mõnikord tundub, vähemalt võib-olla sellisele tavalisemale vaatajale on natuke eest ära läinud. Et ei saa enam aru, mis täpselt seal juhtub, et kui minna mingisugust väga modernset asja vaatama, siis selleks tegelikult eeldatakse, et publik on ennast ette valmistanud selleks. Ja seda on võib-olla liiga palju. Siin tekib vodka käärid, teistpidi, et teater mõnikord eest ära läinud. Ma räägin peamiselt praegu Saksa teatrist, hetkel aga neid samasuguseid tendentse võib Eestis ka kohata, et publik ei tule veel järele. Aga ma arvan, Aaviku tuleb, et seal võib tekkida teistpidi nagu käärid. Aga kuidas kirjanduse ja teatrivahekord selles mõttes on, et täna räägitakse ju järjest rohkem sellisest postdramaatilises teatrist ja mis lihtsustatult tähendab seda, et alles proovisaalis hakkab midagi tekkima. Kuhu see vaene kirjanik siis jääb, jääb oma käsikirjaga teatri ukse taha? No jahmat, et teatris on see asi, et teatris on omad seaduspärasused, omad reeglid, sellega tuleb arvestada. Võib-olla mõni kirjanik ka ei sobi sinna? Neid tuleb teada eriti veel filmi ja televisiooni, vaid seriaalide stsenaariumi puhul kirjutamisel. Ja ma saan sellest kriitikast aru, et tulevad grupp kokku, kõik on nagu kirjanikud, näitlejad on kogu etenduse allikas ja siis ei olegi seda kirjanik, kui vaja. Näitlejatele kehtib tõesti nüüd nõue, et nad teaksid väga paljudest asjadest väga palju, millest ma enne rääkisin, et nad peavad olema kursis nii kunsti, uuematesteetikatega kui ka igapäevase poliitikaga igapäevaselt uudistega. Sa küsisid, et. Et kuhu sellise postdramaatilise teatriajastul siis üldse Veldi. A kuuse kirjeldava, sellest ei koosne ainult teate. Ja ma ka ei ütle, et ainult sellest peaks teater koosneva. See peab olema ikkagi mingi balanss, mingisugune tasakaal, et on olemas klassikalisi asju ja on olemas modernseid asju, täiesti modernseid asju. Ilmasele kirjanikud ta ikkagi ei saa, ma arvan, et Eestis, nii nagu mina olen aru saanud, otsitakse väga palju algupärast dramaturgiat ja seda, kui ei ole väga palju Saksamaal, kui nüüd korraks Saksamaa juurde veel kord minna, siis seal on, on uuem näitekirjandus, kogu see turg nii-öelda, ütleme selle kohta väga elav toodab väga jõuliselt väga palju uusi näitekirjanikke. Seal on see vahetus aga väga-väga suur, see tähendab seda, et mingi osa saab nendest kirjanikest leiab äramärkimist, mõned üldjuhul üks tükk jõuab esietenduseni, aga järgnevaid lavastusi enam ei tule. Järgnevaid tekste, mida nad kirjutavad, ka enam, kedagi eriti palju ei huvita, sellepärast et tulevad juba järgmised kirjanikud meile järele. No mis nendest vaestest autoritest saabki ainult üheks hetkeks kuulsust naudivad. Ma ei tea, mis neist saab, see võib olla päris karm, sest see tähelepanu laga totaalne. Ja see võib, ma arvan, mõne kirjanikuga küllalt rõps tuba välja lüüa. Teatritel on see hea, Nad saavad iga kord uue nime välja kuulutada, öelda, et see on nüüd see uus ja tähtis ja tema asju tuleb jälgida. Ja siis nad kaovad jälle sama kiiresti, loomulikult mõned, kes jäävad sinna sõelale, neid siis ka mitte mõned neid on küllalt palju, tegelikult need, kes sõelale jäävad, siis Nende asju vaadatakse ja pööratakse alati tähelepanu. Kusjuures mõnikord tuleb öelda, et noh, mõni asi, mida lavastatakse, nende tekstid ei olegi nii väga huvitavad. Aga see on see, et mõnel on see järjepidevus olemas, ta saab kirjutada, teda lavastatakse, mõni saab ainult ühe korra ja siis on ta kadunud. Et Eganena teatest kuhugi ära ei kao. Need kirjanikud seda kindlasti ilma selleta ei saa. Ja Eesti puhul mina olen mõelnud ja see idee on singa juba seda praktiseeritakse, et kirjanikud teeksid koostööd lavastajatega. Ma tean, et lavastajate liit ja Kirjanike liit on juba selles osas omavahel kohtunud. Ma väga loodan, et sealt midagi tuleb, aga ma saan ka aru, et see võtab aega just sellepärast, et teatris on omad reeglid ja neid tuleb selgeks õppida või siis ka teistpidi öeldes teater on natukene aeglasem. Ja ka küsimus on ka rahase rahastamises, et neid asju kokku leppida, mida saaks teha, aga ma arvan, et kirjanik kud võiksid kas dramatiseerida enda asju või dramatiseerida kellegi teiste olemasolevaid eesti romaane, sest see on huvitav. Nendest on just puudu. Ja ma arvan, et oleks palju romaane, palju tekste, mida on Eestis kirjutatud, mida võiks lavale tuua. Aga jah, see nõuab kõvasti tööd ka. Aga räägime äkki siis sellest, mis asi sul endal praegu koos Jan Kaus ja Indrek kohviga pooleli jäänud? No Jan kausil tuli selline idee, et hämale sattus näppu selline raamat nagu Remu GNU stiiliharjutused. Üks prantsuse kirjanik, see raamat on pärit kuskil vist on välja antud aastal 1942 juba. Ja selle raamatu do printsiip on selline, ta kirjutas ühe küllatusliku tavalise trafaretse loo. Korraks nagu seletan ära, mis siin ka juhtub, et essliini toimub Prantsusmaal, tol ajal oli bussidel numbrite asemel tähed S liinibussis, tipptunnil tuleb üks inimene, üks noormees astub sisse, tal on peas kaabu, lindi asemel nöör. Tal on väga pikk kael, tõukleb inimestega, arvab, et temale astutakse jala peale, siis ta näeb ühte vaba kohta ja tormab sinna istuma. Kaks tundi hiljem näeb kirjanik teda veel kord ühe rongijaama ees koos sõbraga, kes ütleb talle, et sul on mantlil puudu lööb. Ja seda lugu on ta kirjutanud 99 korda erinevates stiilides erinevas võtmes. Siin on olemas nagu jonnakas üllatused, ennustused. Sünfüüsid. Sõnad visuaalselt auditiivne igatepidi on ta seda kirjutanud ja ei anna, kas seda ette kandma koolides ja hakkasin mõningaid lugusid ise sinna juurde kirjutama, siis tal tuli idee, et tooks selle asja lavale, aga niimoodi õieti ta küsis siis Eeva Kolditsalt. Et kas ta tahaks seda kuidagi lavastada, kutsus Indrek kohvi ja Liina Vahtrik minu kampa. Ja nüüd me oleme natukene siin kohtunud talvel mitu korda juba ja ma arvan, et siis selle aasta sügisel võib-olla tuleb ta mitte võib-olla ma arvan, et päris kindlasti tuleb ta välja. Aga kus sa siis lavale tuleb? Seda me veel täpselt tegija see veel on arutusele seda mõtlevale. Stiiliharjutused tõesti üsna legendaarne ja võiks öelda, murranguline raamat ka kirjandusloos just avades mitte ainult lugejate, aga tegelikult ka teiste kirjanike silmi selle ees, et üks lugu ei ole kunagi lihtsalt lugu, vaid sama tähtis või tähtsamatki sellest, millest räägitakse. See lugu on iga, olgem ausad, seal polegi mingeid lugudega täpselt seal väga igav lugu. Ja selles suhtes, et seda kui seda hakata, ise ka kirjutama, selles on teatud mingi pedagoogilisus sees, selles on see, et sa saad ise neid lugusid kirjutada ja need võivad olla aktuaalsed, et meie olemegi nüüd ise, mina olen ka kirjutanud vist 203 lugu. Liina kirjutanud kaks-kolm lugu, Indrek con kõrutanud lugusid ja Janno kirjutanud väga palju uusi lugusid sinna juurde ja see töötab. Jah, sest et lõpuks tähtsam ongi see, kuidas on kirjutatud ja aga äkki sa kannad mõne neist väikeseks maitseprooviks kuulajatele ette ka ja hea meelega? Aga ma valisin välja kõigepealt siis Remmuugeeennoo oma. See on ennemuistne olnud keskpäev. Sõitjad sisenesid autobussi, olnud kitsas, üks noorhärra kandnud peas kaabut, millel paela asemel olnud põimitud nöör olnud teine pika kaelaga noorhärra, kaevanud, et naaber nõgivad teda märganud vaba istekohta, sööstnud sinna ja istunud hiljem märganud sama noorhärrat saanlazare jaama ees. Seljas olnud tal mantel ja temaga kaasas olnud sõber, teinud järgmise märkuse, tarvis lisada veel üks nüüd selline lugu, siis temalt endalt. Jan on kirjutanud tõesti mitmeid lugusid ja väga naljakaid lugusid Iftil kihvti lugusid on teinud ka laulutekste ümber ja nii edasi, aga ma arvan, et seda kõike veel esitama tuleb välja. Aga siin on ta kirjutanud ühe sellise loo, mille nimi on liialdused. See oli ilgelt vana buss, seisis vaevalt koos lõõtsa vahelt võis vahtida taevast ning bussijuht oli ilmselgelt tsüklis räige tipptund oli, ma mõõtsin stopperiga, veerand tunniga liikus buss poolteist meetrit tahapoole. Seal oli räigelt pika kaelaga mees, ta kael oli sama pikk kui minu käsivars, ausõna ja mul ei ole üldsegi lühike käsi. Tänu kaelale pidi mees kummargil seisma. Tal oli peas nii suur kaabu, et ma lihtsalt ei näinud selle tagant midagi, see varjas mu eest õige bussipeatuse. Mul jäigi kaabu pärast oma peatuses maha minemata. Ja siis kukkus ta virisema. Mul oli müramõõtur juhuslikult kaasas, ta hääl tõusis 150 detsibelli, nii, ausõna, vahepeal lausa 160-ni. Kui ta vahepeal hinge tõmbas, siis kukkus 120 peale. Ja kus siis tormas vabale kohale, vabanes neli istekohta, tema viskas mantli ja kaabu ühel istmereale ning heitis selle vastu pikali, ise kriiskas samal ajal edasi. Kaks päeva hiljem nägin teda uuesti, tal olid seljas täpselt samad riided, aga ma vannun, ta oli vahepeal pikkuses veelgi juurde visanud. Ma ei tea, kas see on mingi kasvu haigus äkki, et inimene kasvab liiga kiiresti. Olen nagu kuulnud, et selline haigus on olemas. Püüdsin seal laseri rongijaama kella vaadata, aga tüübi hiigelkaabu varjas seda. Ja siis ta sõber ütles talle, et sul on mantli kaelusel puudu. 10 nööpi, ei 11. Et neid lugusid on päris palju, meil juba endal kogunenud, ma arvan, et ma ei tea, kas juba üle 40 rist juba sest no on võimalik kõikides erinevates võtmetes, üks kaheksakümnesed, ma võin lihtsalt rääkida. Indrek kohv kirjutas ühe malematši võtmes kogu sellesama loo. Mis nüüd, kui seda lavale panna, siis annab meile selle võimaluse. Jah, nagu ma enne ütlesin, olla aktuaalne. Rääkida läbi tänaste figuuride või läbi tänaste, mis on praegu hetkel aktuaalsed või tähtsad kas hääled või mingid stiilid läbi nende rääkida sedasama lugu. Nii et veel kord tegelikult ei ole asi üldse loos ei. Või siiski. Me oleme rääkinud päris palju sellest, kuidas sa tekstidega töötad, aga sa päris saate alguses siiski ütlesid seda ka, et näitlejale ikkagi oleks oluline lihtsalt ilukirjandust lugeda. Kas sul jääb üldse aega seda, et sa vahel võtad ühe jutuka lihtsalt loed niisama, ilma, et sellel midagi sinu tööga pistmist oleks? Ma olen selle peale mõelnud, ma arvasin ka, et sa seda küsid, et kuidas nüüd sellega on, et kas ma seda teen, et sa lihtsalt oled õppinud nii palju teksti analüüsima, et kas ma suudan sellest välja minna? Ma arvan, et ma suudan. Aga samas on see ka mulle lihtsalt jäävad need asjad silma, et ahah, kuidas nüüd kirjanik seda asja kasutada, tänud või kuidas on ta midagi, mingit muud assotsiatsioone, millist keelte kuskil kasutatud. Ta, milliseid tegelaskujusid ta loob, milliseid absurdseid või jaburaid või huvitavaid situatsioone, ta loob, aga just nende tegelaskujude puhul, et kui ma loen kedagi, ma olen ühest Mati Undi raamatust tahtnud ühte monolooge teha, seal on üks taksojuht. Ma ei mäleta seda praegusel raamatu nime või ma arvan, et ma praegu valetaks, kui ma seda ütleks, ma arvan, et ma leian selle ülesse, kui seda vaja läheb, aga igal juhul sealt ma olen seda seda lugenud ja ma teadsin, et see on monoloog, mida ma tahaks teha. Tol ajal ma elasin Saksamaal, polnud lihtsalt kellelegi seda saksa keeles teha, maksti isegi tõlkes käisin selle ära, aga siis ma mõtlesin, et see nagu noh, sellest jääb ainult pool alles, eriti veel minu tõlkes, et ma niipidi ei tõlgi. Teistpidi võib-olla et siis Loen raamatut, aga tõesti väga vähe neid raamatuid. Kuidagi on see ka, et kui see kogu aeg selle tekstiga töötud tead, siis vahepeal ei tahagi seda teksti eriti näha, tahad lihtsalt logeleda, lihtsalt vaadata mingit telekast mingisuguseid hulle asju, mul telekat ei ole, alati kuma hotelli satun, siis ma suudan tõesti õhtuti, kuigi järgmine päev on võib-olla kas võte või mingisugune etendus, suudan hotellitoas kella kolmeni öösel, lihtsalt. Ma ei tea, lihtsalt mingit jama passida või mingisuguseid dokumentaale või mõnda filmi või mida iganes. Et lihtsalt teen ka mingeid muid asju, et ei jõua kogu aeg lugeda, et ma loen liiga vähe, ma ise arvan. Samas ma loen näidendeid ja see tuleb ka sellel lugemise juurde, et millalgi saab see ühe asja tegemisest lihtsalt kõrini. No mul on lihtsalt teatriinimesed öelnud, et neil ei ole lugemise vastu midagi, aga neil tekib iiveldus peale, kui nad peavad dialoogi lugema, sest see on vahetult seotud tööga. Ei, minul nii ei ole. Mina olen ikkagi see, et dialoog täiesti töötab, väga tore, et kui on ainult lehekülgede kaupa ainult teksti teksti tekstis, noh muidugi, sõltub tekstist, aga kui sa ikka läheb ikka väga nagu kirjeldamaks ja kuidagi on igav, siis ma mõnikord lihtsalt jah ei, ei jõua sellest väga kiiresti edasi. See on see asi, et ma loen kohati aeglaselt, et mul on palju raamatuid, tuulele. Aga sa valisid tänasesse saatesse ka muusikat, mida sa siis valisid, mida me kuulamine? Ma arvan, et kuulame kõigepealt seda hispaania bändi ma ei tea, kuidas seda nüüd peaks hääldama hispaaniapäraselt vist fantaasmagi, aga võib-olla fantasmetš või midagi sellist. Ja selle leidsin juhuslikult kuulates ühte plaati, kus olid mitmed bändid peal. Kui ma selle avastasin, siis selleks ajaks olid oma tegevuse lõpetanud. Tegutsesid vist neli aastat ja 2014 lõpetasid nad selle. See on selline. Garaaži rock n roll-punki viljelev bänd, kaks meest teevad seda lavaenergiat on vähemalt kuu eest. Ja kui oleks võimalus, siis läheks kohe nende kontserdile ja lugu ise on Vuelta MB saar. Ja tähendab midagi sellist, et alusta uuesti. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minuga koos on täna stuudios näitleja Toomas Täht, kellega oleme rääkinud näitleja ja kirjanduse vahekorrast ja näitleja koostööst kirjanikega. Aga nagu paar korda jutust juba läbi käis ka. Toomas, sa oled ju tegelikult pikalt veetnud aega Austrias ja Saksamaal ja näitleja sinust saigi seal ja praegugi jagad sa ennast Eesti ja Saksamaa vahel ning alles käisid vürtsburgis tegemas ühte monotüki ja lähed, et järgmine nädal sinna tagasi. Äkki räägiks siis sellest, mis sul praegu Saksamaal pooleli on? Saksamaal on mul pooleli prakku või noh, pooleli ma mängin praegu kahes teatris veel? Jah, ma mängin praegu kahes teatris, üks on, kus ma enne olin põhikohaga tööl. Siis teater, Viispaaden seal Me mängime ideaalselt abikaasat, Oscar Wild'i lugu veel, võib-olla läheb see isegi järgmisse hooaega seal ma käin ainult nagu mängimas ja kaks või kolm nädalat tagasi tuli siis välja, see juudas vürtsburgis purjemain Franken, teater, vürtsburg on selle asja nimi ja juudas on monoloog. Ongi udasest Sonlatvecemansi tekst, mida ma olen ka eesti keeles mänginud, Eestis kahjuks ainult ühe korra eelmise aasta monomaffia festivalil, kus ma siis selle ise eesti keelde tõlkisin. Et see on lugu sellest juuda, sest see on ühe mehe psühhogramm. Võib ka öelda, et kurjategija mõnes mõttes, aga kuidas, kelle jaoks kus ta seletab ära, miks ta midagi on teinud? Kuidas tema seda asja näeb, kuidas tema seda kirjeldab? Kogu seda suhet Jeesusesse sellesse tol ajal sellisesse pisikesse liikumisse kui nii võib seda öelda, mis olid Jeesuse eesmärgid võib olla ja mis olid juudas eesmärgid ja püüab ära seletada, miks ta niimoodi käitus, nagu ta käitus. No see on üsna sisendusjõuline, aga samal ajal ka keeruline tekst, kui palju sellega töötamine pani sind ka laiemalt tekste lugema veel, kui palju sa selle jaoks näiteks pidid või tundsid kiusatust äkki piiblit lugeda või laiemalt üldse bioloogiaga tegeleda? Seda kiusatust mul eriti ei tekkinud, piiblit ma olen ikka natukene sirvinud, aga ma olen pigem lugenud nii kooli ajal kui hiljem loomulikult ennast kurssi viinud, et mis seal toimub ja meile üle seal siis nagu tants ja trall käib. Kui nii tohib öelda. Ikka tohib öelda. Õnneks oli lavastaja see, kes mulle väga palju asju ära seletas, tema oli kunagi nooruses käinud palju kirikus olnud vist seal see kooripoiss teadis seda lugu küllalt hästi. Tema seletas mulle väga paljusi asju ära. Parem on alati, kui keegi seletab koha järele küsida, mitte ise näpuga, erinevalt jaama, eks ole. Samas me lugesime mingisuguseid kohti, mis olid tähtsad. Lugesime muud kirjeldus sinna juurde, mina lugesin näiteks, mis väga mind aitas, oli Amos Ozi juudas, on selline raamat, üks Iisraeli kirjanik? Päris kuulus Need kirjeldused, mis seal olid sellest Jeesusest ja Juuda, sest ja kogu sellest see need olid, aga aitasin minul ette kujutada, mis seal olla võis või kuidas see asi võis välja näha. Nüüd dioloogiaga otseselt ma kohe ei hakanud tegelema, sest see ei olnud ka minu puhul, ma pean seda teadma, ma tean ka seda lugu seda lõppu, kuidas nende omavahelised suhted seal lõpus olid ja kuidas seal asi lõppes ja kes millal risti löödi, kust väravast keegi sisse läks ja kuidas, millised ennustused seal enne kõik olid. Et selle asja ma tegin endale selgeks, aga minu põhiline eesmärk oli sellel, mis tähendas ühele väiksele rahvale, keda surutakse alla teise, suurema rahva poolt. Minu jaoks oli see liin tähtsam. Sest siin on, ma arvan, selged paralleelid sellega, kus meie praegu elame või siis meie ajalooga. Ehk siis Eesti ajaloom. Sa praegu mainisid ka seda, et lavastaja aitas sind väga palju, aga kuidas üldse näeb monotükis koostöö näitleja ja lavastaja vahel välja, see peab olema väga erinev sellest, kui täid seal terve kari lava peale. Jah, seda küll, meie tegime niimoodi, et me saime kokku paar kuud enne nädalaks ajaks ja tegime siis tööd ainult nädal aega tekstiga. Sellel hetkel ta tuligi Eestis. Ja me olime siin, tegime Tallinnas neid proove, istusime koos ja mõtlesime, rääkisime Juudasest saksa keeles kõik see nädal aega. Et siis oli kaks kuud pausi, selle aja jooksul pesin tekste oma juba umbes teadsin, et mis seal vähemalt toimub ja siis oligi ainult kolm nädalat ja me tegime need need neid proove ja lõpus oli ka see, et lõpus ei jõudnud nii palju teha, et vaat, kui sa oled üksinda, siis kus energia tuleb, et selles suhtes ei jõudnud, see ei olnud vaja teha kahte proovi päevas, nagu tavaliselt on 10-st kaheni. Õhtul kuuest 10-ni on saksa salatiproovid. Et siis me tegime ainult ühe proovi päevas, et ei jõua nii palju endast anda, tuleb natukene juba ennast hoida, koha on esietendus. Minu jaoks oli see esimene selline kogemus teha monoloogi. Mina polnud enne teinud, et nüüd ma tean, see, mis see tähendab. Et kui palju sellega tööd, kui palju selleks on vaja energiate kontsentratsioone? See kogemus on nüüd olemas, et see oli väga-väga huvitav asi minu jaoks, ma ei olnud algul ju alati Karl kohe kindel, et ma kõigega sellega niimoodi hakkama saan, aga jah, tuli välja täitsa täitsa hästi, kui nii julgeks ise öelda. Kas on lootust näha sind eestikeelse Juudasena veel? No see sõltub nüüd sellistest noh tegelikult pigem nagu sellistest materiaalsetest asjadest, et kas keegi teater tahaks seda mängida, kuidas selle reklaamimisega on, need on sellised asjad, millega mina lihtsalt ise väga tegeleda ei taha, kui mõni teater on nõus või leian mõne teatri, siis küll võib-olla mujal pakendada mõnele teatrile ma täpselt ei tea. Aga nendest proovidest veel oli see, et need proovid küll natukene teistsugused kui üldjuhul, et et kui lavastaja peab seal hoidma neid asju koos, vaatavad erinevad näitlejad saaksid oma ülesanded, et kõik oleksid rahul ja lambad terved, hundid söönud, ütleme niimoodi, kui on seal suurem grupp ja grupis väga erinevad inimesed, mida iganes, siis seda ju seda probleemidele üldse ei olnud, et määraga kahekesi väga. Ma ei tea, seltsimehelikult võib olla või kuidas seda öeldakse väga nagu sõprussuhte pealt lihtsalt ütlesime, et vot siin ei tohi alla anda ja siin ja siin on need asjad tähtsad. Aga ta ei öelnud jah ette, et nüüd nüüd tuleb seda teha ja seal tuleb teist asja teha. Mäe lihtsalt koos. Vaatasime arutasime, meil oli õnneks aeg, proovisime, mis funktsioneerib küllalt palju enda, minu enda pealt, et mis mina pakkusin, kuidas mina seda nägin, kuidas mina seda mängisin, kui ta sai aru, ahah, mida sa praegu teed, siis on kõik korras, kui ta aru ei saanud, küsis, mõtlesime aha ei, siis tuleks teistmoodi teha. Ja nii need proovid olid, et see on väga intensiivne. Mina ise olen rohkem meeskonnamees. Ma arvan meeskonnamängija, et ma üksinda üks nagu tundsin, et võib-olla ei olegi väga tore seda mängida, nüüd on mulle see väga-väga meeldib. Ma olen seda veelkord teinud, et see on praegu eelmine hooaeg, tegin kaasada, mängisin aga siis ühes teises teatris, aga see sellesama lavastajaga, eks ole. Et selles suhtes ma olen seda juba noh, kokku, ma pole kümmet kordagi veel mänginud, et võib-olla nüüd oligi kaheksas kord või seitsmes kord. Et ma olen meeskonnamängija rohkem, mulle meeldib, et kui on sul partner ja sa saad, sul on see energia, sa saad anda, võtta monotükiga on algusest peale ise kõike tegema ja ise kõike olema. Et ongi keeruline vast mängida seda etendust mitu päeva järjest. Et nüüd, kui ma lähen, ma palusin ka kohe, et küll ma tulen jälle, aga jätame ühe päeva sinna vahele et saaks lihtsalt puhata ja lihtsalt olla ja siis võib-olla ka midagi lugeda. Midagi muud. Nii see on, aga ma soovin, Toomas sulle jõudu, saate lõppu, kuulame veel ühte muusikapala, mille sa välja valisid. Ja selleks on ansambel Black Lips ja kui seda lugu kuulan, siis minul hakkab peaaegu alati katus sõitma. Positiivses mõttes. Mõnikord muutun melanhoolseks, kui on joonud klaasi või kaks veini, aga üldiselt on ta igati positiivne. Tore lugu. Loo nimi on, mis ta Traeva. Kuulame kohe Black lipsimistel raiverit, mina olen Peeter Helme. Minuga on täna stuudios näitleja Toomas Täht, kellega sai räägitud näitleja kirjanduse vahekorrast. Kuulmiseni.