Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Minuga on täna Tartu stuudios kirjandusfestivali Prima Vista programmijuhte Marja Unt, tere, Marja. Tere. Kohe kohe on algamas kirjandusfestival Prima Vista tänavu juba neljateistkümnendat korda. Nii ta on jah, päris palju. Tulevad kokku, see on kuidagi märkamatult toimunud, mul on meeles, et nagu justkui alles mingisugusest kaosest välja kerkis ja nüüd on juba nii pikk ja väärikas iga ja ja nii pikk ja väärikas programm ka. No nii ta on, eks me selle numbri peale mõtisklesime eelmisel aastal küllaltki palju, kui me tegime, kolmeteistkümnendat festivali, äkki nüüd praegust ilmateadet vaadates tundub, et see number 13 oleks tänavu kohasem olnud. Aga jah, eks ta kasvanud ole muidugi kõvasti, et meil ju tänavu tegelikult esimest korda on festival ametlikult nädala aja pikkune või peaaegu nädala siis kuus päeva. Et algsest, noh, nii kahest kolmest päevast on siis saanud selline nädalane kirjanduspidu. Ja tegelikult oli ju eelprogramm ka juba olemas, mõned üritused toimusid ju lausa eelmisel kuul. Ja esmajoones tõesti raamatu ja roosi päev, mida oleme tähistanud juba mitu aastat Prima Vista eelsündmusena 23. aprillil. Et see on niisugune ilus traditsioon, mida Tartus tegelikult hispaania filoloogide eestvõtmisel hakati korraldama juba üheksakümnendatel ja vahepeal vajus asi soiku, aga siis Prima Vista mingisugusel hetkel võttis selle kena tava üle. Need eelüritused, nagu ma aru saan, ongi mõeldud põhimõtteliselt ju festivali reklaamiks, eks. Nii seda kui teist, et ühelt poolt reklaamiks, aga teiselt poolt jällegi nagu ma ütlesin, et see raamatu ja roosi päev iseenesest on niisugune ilusa kontseptsiooniga traditsioon tänavool Mul endal muidugi oli võimalik jälgida, mismoodi seda päeva tähistatakse Barcelonas selle traditsiooni sünnipaigas ja noh, see, see oli väga muljetavaldav. Aga siiski on tore näha, et minu meelest on ka meie inimeste teadvusse jõudnud, et on üks selline päev, mida me pühendame raamatutele ja et, et seda on kena, niimoodi läheneva kirjandusfestivali ootuses siis tähistada. Ja nüüd, esmaspäeval, kaheksandail mail läheb siis päriselt lahti ja festival algab, võiks öelda üsna tyybilt. Kõigepealt loetakse Jaan Malini romaani maa ja ilm, mis ei ole ju eestikeelne, vaid seda võib nimetada vist häälutus romaaniks. Võib-olla see ongi, kui mitte maailma esimene, siis igatahes vist Eesti esimene häälutus romaan, küll siis toimub kohtumine Soome kirjanik Toomas Kyröga ja õhtul on vestlusõhtu Kalle Kasemaaga teemal piibel ja koraan kolm väga erinevat asja, ka kolm kõik sellist oma erivõtmes üsna raskekaaluliste asja. Nii ta on, ehkki ma pean nüüd siin tegema küll kahjuks ühe täpsustuse, et algselt oli küll Jaan Malini romaani ettelugemine plaanis kolmel päeval aga mitmesuguste asjaolude kokkulangemise tulemusena toimub see nüüd küll ainult kolmapäevasel päeval. Selga vot minul on jah paberil välja trükitud kavasine. Et see muudatus tõesti toimus alles pärast seda, kui meil see lühikava oli, juba oli juba trükis ja noh, mõningaid muudatusi, eks ole, paratamatu on tulnud ka hiljem, aga mitte niisuguseid väga suuri olulisi, nii et kõik muud nimetatud sündmused esmaspäeval tõesti toimuvad olevat lisanud veel muidugi patrooni õhtu esmaspäeva õhtul, et meie tänavune patroon Lauri Sommer sisustab siis selle esimese päeva hilisõhtu. Õige õige võib-olla selles olekski kohane alustada, et see niux Prima Vista eripära alati olnud, et festivali patroon ja noh, kui nüüd veidi kiuslikult küsida, siis kas festivalil, mis nüüd juba neljateistkümnendat korda algab ja millel on tõesti üle-eestiline kuulsus, on tarvis veel sellist lisakaalu patrooni näol? Minu meelest on küll, sest jah, ühtepidi võib ju öelda, et eks patroon kui festivali esindus või kõneisik või ka festivali kaasa mõtestaja annab festivalile niisugust lisakaal, aga teiseks on ju selle patrooni iga-aastase patrooni mõte ka see, et, et see omakorda aitab ka festivali raames tõsta esile eesti kirjanikke, nende tegevust ja nende loomingut. Aga kuidas on, kas siis, kui patroon valitakse või kuidas ta üldse ametisse saab, kas tema osaleb ka kuidagi festivali kava koostamisel? See on alati väga erinev, et nii nagu kirjalikud on ju väga erinevad nii loomelaadilt kui natuurilt siis selle pika aja jooksul, kui meil on nüüd olnud väga paljud erinevad eripalgelised eesti kirjanikud, patrooniks võimatrooniks on nende roll tegelikult olnudki erinev, sõltuvalt siis nende enda niisugusest loomu ja loomelaadist. Et on olnud neid, kes tõesti ise tahavad festivali raames üritusi korraldada, mitmesuguseid on olnud neid, kes on jäänud rohkem sinna tekstide taha, ehk siis pigem eelistanud kirjutada seoses festivaliga. Ja no see valimine või patrooni leidmine, eks see ole alati seotud ka vähemalt osaliselt selle festivali teema või, või, või niisuguse loosungiga, et me natukene üritame sedapidi suhestada teemat patrooni ja teiselt poolt, eks me üritame siin ka muid tasakaalu tasakaalu momente otsida, et oleksid esinedatatutest erinevad põlvkonnad ja, ja erinevad loomelaadid. Ma saan aru, et Lauri Sommer seostub tänavuse festivaliga sel moel, et festival läheb sügavale lõunasse. Ka seda just, et, et kui me hakkasime mõtlema selle tänavuse teema peale ja selle peale, et meil on ju ka traditsiooniliselt juba ammu olnud selline partner paik tänavu, siis mitte linn, vaid partner, asula ja tekkis see mõte, et, et see võiks olla Värska ja koos sellega kuidagi sündis ka see idee, et kui meil on selline teemas, mis ühtepidi räägib lugude jutustamise eest ja, ja, ja kaugustes, et siis kuidagi see teema ja, ja Lauri Sommer patroonina ja Värska partner asulana, et võit võiks kokku päris kena terviku anda. No kindlasti see on mulle tundub väga värskendav mõte, aga tuleme veel korraks tagasi esmaspäevase päeva juurde, nimelt Soome kirjanik Tuomas kiire, kes ilmselt on ikkagi nii mõnelegi meie raadiokuulajale tuttav, aga äkki sa marja mõne sõnaga tutvustad teda veel. Jah, tegemist on väga mitmekülgse kirjanikuga, kes on ka Soomes üks oma põlvkonna hinnatumaid ja, ja ta on tõesti kirjutanud väga paljudel teemadel väga palju erinevaid teoseid, alates lasteraamatutest kuni spordi teemalisteni. Ja tõesti, eesti keeles on teda võimalik ka lugeda kirjastuse Varrak väljaandel on ilmunud romaan kõike head toriseja. Nii et niisugune väga mitmekülgne ja põnev kirjanik, kes Prima Vista astub üles koostöös Soome instituudiga, et tänavu meil ongi Soome kirjandusel väga tugev kaal festivali programmis, sest koostöös Soome instituudiga Me ühtlasi tähistame siis Soome vabariigi sünnipäeval. Nii et selle Soome 100 programmi raames on meil tänavu olnud võimalik nii palju Soome esinejaid festivalile tuua. Siin on jah, soome luuletajaid veel Soome ajaloolasi, nii et tõesti, Soome on väärikalt esindatud jest. Nii, aga teisipäev on küll Värska päevaga tegelikult üritused toimuvad siiski kaator, tuss. Hommik algab lasteprogrammiga ja siis on üks Austria kirjanik seekord Tartusse tulemas. Ja et kirjanik, muusik Hans Klaskumer jällegi väga mitmekülgne kuju, nagu näha paljud meie külalistest tänavu on kes oma loomingulist teed alustaski muusikat, kuna just muusika kaudu tegelikult ka kirjandusse jõudis, et hakates siis kirja panema oma mitmesuguseid eluseiku, mis ta muusikuna on juhtunud ja nagu mitmetel puhkudel Prima Vista puhul alati püüame väliskülalisi kutsudes tegeleda ka sellega, et tõesti need külalised nende loominguga saaks eesti lugeja tutvuda. Et siis festivali ajaks antakse ka kirjastus Toledo poolt välja, siis tema seni kõige edukama romaani serval eestikeelne tõlge see on juba väljas, tähendab, lugenud jah, peaks olema juba väljas, jah. Piret Pääsukese tõlkes ja, ja võin ainult, et kiita ja soovitada selleks päris naljakas. See ei ole tegelikult naljakas romaaniga seal huvitav romaan selles mõttes, et romaani peategelane Keerold üritab ühel hetkel kirjutada romaani, mille peategelaseks on handi plats kummer, siis noh, natuke teise nimega, aga aga tegelane, kelle eluloos on teatud paralleele Hans plats kummariga, et selline huvitav lahenduskäik. Ja õhtul on Teil veel selline huvitav tegelane nagu leitnant Richard fiiniks kelle juurde on kirjutatud Inglismaa, Soome kui modelle guugeldasin, siis tulid soomekeelsed lingid valdavalt. Oskad sa tema kohta ka midagi öelda? Ja ta tõesti on inglise päritoluga, elab Soomes. Nimetatud on teda apokalüptilise eks bluusipoeediks. Et kui näiteks Youtube'is otsida, siis tema salvestusi, et siis kuulemegi niisugust muusikalisel taustal väga sugestiivse teksti esitust ja tänavu Prima Vista all esitab ta oma soolokava koetlentide nats mille puhul siis mängivad tummfilmid selle esinemise taustaks, et see on niisugune ühe ööga salvestatud eksperimentaalne audioraamat. See kõlab küll üsna tyybilt, vähemalt tegemise mõttes, aga tundub väga põnev asi alata, aga ma näen, et siin kavas on ka üks gruusia kirjanikke. Ja ega väga uuemast gruusia kirjandusest siis siin Eestis ju midagi ei teagi. Ega tõesti väga palju ja peab tunnistama, et noh, nagu paljudel puhkudel on, meieni jõuavad ka osad osad väliskülaliste siis niisuguste kontaktisikute pakkumisena, aga Kuurama tissaaria raamat presidendi kas mida ka Prima Vista all esitletakse, ma küll ise kahjuks ei ole lugenud, aga aga on, on pälvinud mitmel pool väga palju tähelepanu ja, ja saanud üsna populaarseks. Pealkiri kõlab igatahes hästi. Nii, aga veel torkas mulle silma Denistragunski avalik loeng, kirjanduse ajalugu kui fantaasia. See on nüüd, nagu ma aru saan, ikka päris kirjandusteaduses. Jah, ehkki nüüd põhimõtteliselt tragunskid ennast võib-olla eeskätt nii-öelda ettevalmistused pidada ajakirjanikuks ja poliitanalüütikuks aga ta on väga palju kirjutanud, ehkki üsna hilises eas alustanud ilukirjandusega. Ja selle loengu tõesti Tartus peab, mida ta sellel loengul räägib, seda, mida ennustada ei oska. Ja jällegi võib-olla, kui siin nüüd programmi täpsustustes, kui rääkida, siis see loeng, ehkki sellesse lühikavasse sai ka tõlkemärge juurde pandud, et loeng toimub siiski vene keeles, aga, aga ma usun seda kuulaskonda, kes sellisel teemal loengut vastu huvi tunnevad ja suudavad vene keeles jälgida. Ikka jagub. Me oleme enda kavaga jõudnud tegelikult praegu kolmapäevaga, me oleme rääkinud, kui patroon Lauri Sommer kõrvale jätta pea eranditult välisautoritest. Tegelikult on ju siin kavas vähemalt sama väärikas ja kandev roll ka kodumaistel, kirjanikel. Seda kindlasti ütleme nii, et kui need välisautorite ülesastumised on võib-olla rohkem kavandatud niisugusena, et, et neil on ka niisugune, tutvustab funktsioon et siis Eesti Kirjanike me tegelikult festivali näeme väga mitmetes rollides ja väga mitmetel eri erinevatel sündmustel esinemas, et küll siin midagi ette lugemas küll koos muusikaga esinemas, aga ka näiteks väliskülalisi intervjueerimas. Aga kui ma selle kava üldse vaatan, siis see ei ole nüüd etteheide, vaid pigem on see minu meelest tore, et see on üsna selline eklektiline, siin ei ole ühte kindlat joont ja soomlasi on palju. Siin on üks austerlane, torkab veel silma, teine saksakeelne kirjanik, nimelt saksa lastekirjanik Sabiiletset, aga muidu mingisugust ühte sellist programmilist joont vist ei ole. Sellest olete te vist alati niimoodi hoidunud, eks? Jah, et ühelt poolt meil on küll see teema, aga, aga teema puhul me oleme ka alati rõhutanud, et teema ei peaks olema kindlasti mitte raam ei üksiksündmuste sattumisel, programmi ega ka väliskülaliste kutsumisel, vaid pigem niisugune inspiratsiooniallikas. Tänavune teema on seitsme maa ja mere taga. Just ja eks muidugi, omamoodi haakub ka just nimelt selle niukse eklektika või, või mitmekesise kutsusega, eks ole. No esimese hooga viib minu mõtted vähemalt muinasjuttudele. Ja see on kindlasti jah, see esimene seos, mis tekib ja kahtlemata lugude jutustamine ja ja lood ise on üks, millele tahaksime sellel festivalil tähelepanu juhtida, aga teistpidi see teema, eks ta haakub ju ka kaugustega ja võib-olla üks märksõna, mis meil endal meeles mõlkus, seda teemat otsides ja leides olid rännakud. Ja seda kindlasti mitte ainult geograafilises mõttes mõttes, vaid ka kõikvõimalikud muud sisemised ja rännakud ja rännakud mõttes ja sõnas. Nii et selline üsna abstraktne tõlgendus. Üks selline meretagune rännak viib Iirimaal, et tuleb. Iiri autor Kristiin Vairhiki, kes nagu ma lugesin, on kirjandusteadlane ja luuletaja ja vist üsna erinevaid asju kirjutanud inimene. Ja ei, ta eeskätt siiski kirjutab proosat ja tema on nüüd selline rõõmustav leida just nimelt meie Unesco kirjanduslinnade võrgustiku kaudu, et mul oli võimalus temaga isiklikult tutvuda möödunud aastal kirjanduslinnade kohtumisel Dublinis ja tema sõnavõtt seal kuidagi oli niivõrd inspireeriv, et hakkasime huvi tundma, kas ta ei oleks huvitatud Primo mistrale tulemisest ja olime väga rõõmsad. Ta üsna kohe selle teemaga haakis ja oli valmis Tartusse tulema. Ja nüüd siis Petrone Print annab välja ka tema esimese eestikeelse tõlke tema loomingust. Romaani näebs inglise keeles Tätti mis on jällegi Iirimaal pälvinud väga palju positiivset tähelepanu, nagu ka mitmed tema teised teosed, et ta on niisugune mingis mõttes väga tablini kirjanik kätte, et just nimelt see linn ja ka linnaelu ja, ja ka linnaelu üksindus on tema loomingus üks, üks keskseid teemasid, nagu ka niisugune perekonna allakäik või katkised perekonnad, mis siis on aktuaalne ka just nimelt selle värskelt eesti keelde tõlgitud romaani puhul. Kui seda mainisid Unesco kirjanduslinna staatust, mis Tartul need on, kas see kuidagi positiivselt aitas kaasa ka tänavuse Prima Vista korraldamisele, kas tõi mingeid muudatusi endale, kas avas mingeid uksi, mida varem ei oleks saanud avada? No kindlasti juba see mainitud episood, et, et meil on olnud võimalik siin-seal tutvuda oma partnerlinnade kirjanikega otse ja neid festivalile kutsuda ja eks Tartu on seal võrgustikus muidugi olnud üsna vähe aega veel, et, et mingeid väga põhjalikke järeldusi teha, aga, aga üks koht, kus kindlasti on, on see võrgustikku kuulumine ja kirjandusstaatus olnud abiks on kindlasti just nimelt festivalile ka sellise suurema rahvusvahelise kõlapinna saavutamine, et tõesti järjest rohkem ollakse Primo vastas teadlikud ja meil on võimalik võrgustiku ja selle kanalite kaudu oma festivalifestivali tutvustada ja sellele ka tagasisidet saada ja, ja, ja kindlasti ka nii-öelda tuleviku perspektiivis on Prima Vista-le väga kasulik just nimelt see võib-olla üks võrgustiku põhiideid, see üksteise kogemustest ja tegemistest õppimine, et, et see on kindlasti väga inspireeriv. No vaadates veel, mis kaugetest ja eksootilistest maadest autoreid Tartusse tuleb, siis näen siin veel Makedoonia luuletaja Nikola Monsiirovi nime. Ja nii-öelda see on, mida me temast teame. Temast teame nii palju, et tegelikult on tema luule valikkogu ilmunud eesti keeles Karoliina Pihelgas tõlkes ja Karolina Pihel kase vahendusel matširoga, siis tänavu festivalile jõuab jällegi väga põneva taustaga poeet, keda on praeguseks juba tõlgitud rohkem kui 30-sse keelde. Makedoonia luuletaja aga elab ta praegu Berliinis ja tema tekstides on olulisel kohal just niisugune see juurte ja, ja kuulumise või, või kuulumatuse küsimus. Nii et kahtlemata väga huvitav luuletaja ja Prima Vista all tema loomingut saame kuulda siis nii Eesti kui ka Makedoonia keeles. Et, et selline võib-olla veidi eksootilisem külaline tänavu. Aga vist kõige kaugemalt tuleb priima Vistale läti kirjanik Karlis Verdins, kes praegu elab ja töötab Ameerika Ühendriikides. Jah, ma küll päris kindel praegu ei ole, et kas ta, kas ta festivalile tuleb otse ühendriikidest või või Lätist, aga jah, et teda siinsetes kultuuriringkondades üsna hästi juba tutakse, ta on ka üsna pikalt juba kirjutanud, debüteeris aastal 2001 luuleraamatuga nii et jällegi jah ühtpidi lähedane, teistpidi kauge jääks läti kirjandusega, meil on ka võib-olla niisugune natukene programmiline ettevõtmine, et me tõesti igal aastal püüame mõne Läti kirjaniku festivalil esinema saada, sest mõnelgi puhul muidu kipub tekkima see tunne, et ühtpidi me oleme lähedal, küll aga, aga teineteise, kultuurist ja kirjandusest võib-olla ei tea pooltki nii palju, kui võiks. Aga kuulame vahepeal muusikat ja sai koos Mariaga valitud nimelt sellise ansambli nagu konviorki lugu jorpulliskaan ja miks just selline lugu, selline bänd? Sellepärast et see on ansambel, mille laulja ja keelpillimängija on Austria kirjanik Hans plats kumer. Ja see lugu pärineb ansambli samanimeliselt albumilt aastast 2004. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning minuga on Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudios kirjandusfestivali Prima Vista programmi juht Marja Unt. Kuulasime äsja ansamblit Con vööti, põle lugu York hulliskaan ja valitud sai see sellepärast, et, et selles bändis laulab ja mängib keelpille Austria kirjanik Hans plats, kummar, keda on võimalik teisipäeval, üheksandal mail Tartusse esinemas näha. Romaan serval on nüüd Piret Pääsukese tõlkes ja Toledo kirjastuse kirjastatunuga eesti keeles kättesaadav. Rääkisimegi saate esimeses pooles valdavalt, et festivali välisprogrammist paar korda põikasime eesti autorite juurde ka. Aga üks asi, millest me libistasime minu poolt täiesti teadlikult üle, on õhtused programmid. Mainisime küll, leitan Cricharfiiniksit ja tema soolokava, aga tegelikult igal õhtul on võimalik näha ka filme ja näha üldse sellist natuke teistmoodi programmi. Nii-öelda kergemate lõbusamalt võib vist öelda. Nii ja naa, jah, jällegi väga-väga eriilmelised asjad on siia hilisõhtustele aegadele sattunud, eks me loomulikult selle peale mõtlema ka programmi koostades, et mis, mis sobib rohkem võib-olla niisuguseks hilisemaks külastamiseks. Näitate muuhulgas dokfilmi Toblaatorist te saate mu üle uhkust tunda. Ma usun, et seda on päris paljud meie kuulajad ilmselt ka näinud, aga et tegu on hea filmiga, siis miks mitte uuesti vaadata. Ma eeldan, et neid filme keegi kommenteerib, seleta midagi juurde. Ja et selle toob laatovi, dokfilmi puhul on kohal ka filmi autorid, kes küll tõsi küll, kommenteerivad seda vene keeles, aga on siis võimalik autoritega kohtuda ja Ella Agranoskajaja Nikolai ruubiniga võimalik kohtuda ja, ja, ja siis kuulata nende vaatepunkti. Ja neljapäeva õhtul on võimalik näha ühte uut vene animafilmi, nagu ma aru saan. Ja neljapäeva õhtul tõesti toimub Heino Elleri muusikakoolis, siis Vene külalise, kuulsa animatsioonifilmide autori Garri pardini loominguline õhtu, kus on ka võimalik vaadata tema uut filmi kuulates Beethovenit. Carri pardinit on peetud tõesti üheks tuntumaks vene animatsiooni meistriks, kes on pälvinud ka kanni filmifestivali Kuldse palmioksa animafilmi kategooriasse, nii et igati põnev ja, ja väärikas külaline. Ma saan aru, et ta peab veel loenguga, eks. Jah, tõsi ta on, et see on siis reedel kell neli ja see loeng, kui ma loodan, et ma nüüd ei eksi, peaks küll olema sünkroontõlkega eesti keelde. Ja reede õhtul toimub ju kontsert kirjalikud muusikas, no see formaat, laulvad kirjanikud, musitseerivad kirjanikult, see paistab meie publikule väga hästi peale minema. Ma ei tea ühtegi sellist suuremat kirjandusüritust, kus see osa puudu oleks. Eks ta nii ole, et kui me räägime üldse sellest, et mismoodi võib-olla saab olla kirjandus, niisugune festivali teema, eks ole, et, et kui me väga sageli küsitakse, et kirjandus on ju midagi, mis on niisugune individuaalse vastuvõtmise kunst, et, et kuidas me üldse sellel teemal festivali teeme, et seda Prima Vista programmi vaadata, et siis on väga mitmeid võimalusi, eks ole, seda kirjeldust ikkagi ka niimoodi mitmehäälselt esile tõsta ja ja selle üle arutleda, aga kindlasti ka just nimelt elamuste pakkumiseks, kes on juba mõnda aega väga olulised, niisugused mitmeid žanre ühendavad need ettevõtmised ja eriti just niisugused testimiskirjandust ja kirjandust ja muusikat seovad, nii et see Prima Vista kirjanikud muusikas kontsert on olnud juba väga pikka aega, üks festivalid niisuguseid populaarsemaid üritusi Ja seekord astuvad sisse üles FS koos bändiga Jüri Kaldma, Kaisa Ling, Taavi Peterson esitavad Bob Dylani laule ja kontserti juhib Aapo Ilves, viskas, tantsis dirigendi rollis. Pigem on kontserdijuhi all mõeldud ikkagi seda, kes esinejaid sisse juhatab ja kogu seda õhtut nii-öelda haldab. Et veel täpsustaksin, et Bob Dylani laule esitab küll ainult Taavi Peterson, et see on võib-olla natukene keeruliselt välja loetav sellest nimekirjast, et Kaisa Ling astub üles bluusikavaga. Ahah, selge ja Aapo Ilves, ma juba näen vaimusilmas teda valges frakis juhatamas külalisi sisse ja välja. Aga pärast seda on veel luuleõhtu, kus on kaks inglisekeelset esinejat Pieter voo ja Andy Willoughby, kellega on tegu, mis nemad tegema hakkavad? Tegemist on jah, ingliskeelsete luuletajatega, neist esimesena üles astubki voo küll juba väga pikka aega tegelikult elab Viinis Austrias sündinud on ta ka Londonis ja tema on ühtlasi ka sellise eksperimentaalsee, toda istlikul luulerühmituse nagu taastrugistenda liige, mis omakorda laupäeval Tartus üles astub siis koosseisus Pietro Filipp meelsmania, Jaan Malin ehk luulur aga ühtlasi intervoo viib tartus läbi ka ühe loo kirjutamise töötoa ja, ja, ja astub üles alles reedeõhtuses luuleprogrammis, mille puhul ma pean ütlema, et minul programmijuhil oli raske seda nii-öelda märk sõnastada või kavasse mingisugust iseloomustust panna. Kui ma vaatan, et see on kirja saanud luuleõhtu, et, et siis see võib tekitada väga erinevaid assotsiatsioone, et kindlasti ei ole tegemist niisuguse vaikse lugemisega kuskil kammerlikus õhustikus, vaid pigem kui vaadata Piiter voo pealkirja, piim, radikal, siis on oodata midagi üsna intensiivsed ja seda kindlasti ka andi võlubailt, et nad nüüd ei esine koos, vaid tõesti järjest kahe täiesti erineva kavaga, et Andy on eks Mills poeet, kes koos maa kolleegi popi külge on varemgi Prima Vista alagaga näiteks hullunud Tartu festivalil üles astunud ja on nüüdseks valmis saanud niisuguse uue kava pealkirjaga Petriin Station, mis põimib teksti, multimeediat ja, ja muusikat ja millega ta on juba siin-seal rahvusvaheliselt esinenud ja, ja millega tuleb siis tänavu festivalil ka Tartusse. Kas me oleme midagi olulist ära unustanud, tähendab, tegelikult on siin muidugi hästi palju veel põnevaid asju, kõigest ei jõuagi rääkida, kõigest vist ei peagi rääkima, eks. Las raadiokuulajal jääb ka võimalus sisestada kava natukene uurida. Aga kas on midagi sulle väga südamelähedast, millest kindlasti peaks rääkima? Võib-olla mitte niivõrd mulle isiklikult südamelähedased asjad, kuivõrd pigem just niisugused asjad, mis on ka teistmoodi või, või uued või tänavu niisugused esmakordselt kavas leiduvad, et neid on üksjagu. Esiteks, kui tulla tagasi jällegi selle kirjanduslinnade teema juurde, siis tegelikult on ka Prima Vista programmis üks just nimelt kirjanduslinnadest alguse saanud alamprogramm võtmine, nimelt niisugune slämmi luuletajate mobiilsusprogramm nagu trote maik mille algatasid kirjandusena Tartu Rakov ja Reykjavik, millest võtavad osa ka Heidelberg ja külmite kirjandus, sinna ka meie hea partner Kopenhaagen ja mis võimaldab nende siis kolme Põhja- ja Balti linna luuletajatel ehk siis põhimõtteliselt Islandi, Taani ja Eesti slami luuletajatel erinevates paikades kohtuda, teha töötubasid ühisesinemisi ja ja selle programmi Tartu kohtumine toimub Prima Vista ajal. Ja ka kindlasti tõstaksin esile laupäeval toimuvat loome, mis on ette valmistatud koostöös digiks starteriga ja mille mõte on siis teha niisugused poolepäevased ideetalgud, kus arutletakse Kirjanduse kirjasõna, kirjastamise, igasuguste e-materjalide ja, ja uute tehnoloogiate võimaluste üle. Ja võib-olla kui veel mõnda niisugust uudset koostöö asja mainida, et siis Prima Vista teeb tänavu koostööd ka Eesti muuseumide algatatud projektiga rahva lood mille raames on meil kahel päeval kesklinnas lugude tuba, kuhu inimestel on võimalik sisse astuda ja salvestada oma lugusid 1990.-test aastatest ja sealjuures saab seda terve nädala jooksul terve ööpäev läbi teha kui utoopia raamatupoes, nii et see on ka niisugune täiesti uus ettevõtmine. Aga räägime äkki paari sõnaga kohtadest ka, et nagu tavaliselt ei ole seda kindlat pealava, eks kui ma vaatan kava, siis silma torkab, et palju üritusi on linnaraamatukogu saalis muidugi Kirjanduse maja saalis, aga väga palju üritusi on ka kõikvõimalikes muudes kohtades. Ja nõnda ta on, eks meil alati on olnud mingisugused kindlad festivalikeskmed, alati olnud nendeks raamatukogud, tänavu paraku küll ülikooli raamatukogu, mitte aga raamatukogud, kirjanduse, maja ja veel mõned paigad, kindlasti meie raamatulaat ja pargiraamatukogu lava. Aga see on ka olnud üks niisugune täiesti teadlik kurss, et me oleme püüdnud festivali viia võimalikult linna mööda laiali. Et just nimelt sobitades neid formaate erinevate toimumiskohtadega. Tõesti, siin on alates uue teatri proovisaalist, kuni seal Tartu Ülikooli muuseumi või ka näiteks kaubamaja apolloni välja on, need on need paiku, et need on kõik programmis kenasti kaardil peaksid olema lihtsasti leitavad ka nendele, kes, kes ei ela Tartus. Aga jah, et ka selline kohtade mitmekesisus, mida muidugi Tartu väiksus päris hästi võimaldab jätta, et samas ei ole, ei ole see festival laiali laotatud niimoodi, et peaks nüüd ilmtingimata jooksma ühelt ürituselt teisele. Festival on täiesti mööda linna laiali ja vaatan visteks kaugemaid kohti, kus mõned üritused toimuvad, on Annelinna gümnaasium. Aga see ei ole ka tegelikult Tartu tingimustes sugugi nii väga kaugel. Uuest nimelt. Aga siis ei olegi midagi muud, kui et ma soovin jõudu 14 10.-ks priima Vistaks, mis algab juba esmaspäeval ja kestab terve nädala. Ma küsin veel lihtsalt, nii et kui nüüd mõni inimene, kel palju aega ei ole, aga ta tahab mõnda üritust külastada, no mis on see, mis kindlasti tuleb minna? Sõltub väga palju inimese enda huvidest. Et kindlasti ma soovitan vaadata üle väliskülaliste nimekirja, kindlasti mõelda sellele, et kas pigem tahaks saada lugemissoovitusi või leida uusi autoreid ja teoseid või hoopis saada niisuguseid kontserdi ja filmielamusi või hoopis veeta lihtsalt meeldivalt aega eesti kirjanikega, kasvõi näiteks laupäevasel eesti kirjanike salongipäeval Tartu Kirjanduse Majas. Väga hea soovitus ja kava leiab festivali kodulehelt kirjandusfestival Tartu poee, kellele see liiga keeruline tundub, siis kui lihtsalt kirjutada, otsingumootorisse priima pista, siis tuleb see koduleht kohe esimesena ette veelkord jõudu. Marian kirjandusfestivali Prima Vista programmi juht soovin ka head ilma, mis on samuti vajalik, sest et päris palju vaba siiani plaanitud. Ja kuulame lõpetuseks festivali patrooni Lauri Sommeri muusikat. Nimelt on ta teinud sellise esineja nime nagu Kago nime all muusikat ja kuulame siia lugu lõpetuse ingel, mis on tehtud eesti kirjaniku Tõnu Õnnepalu sõnadele kuulmiseni. Vaadake vaadet ja siis ta jälle tule oma selle saasta. Tühjem valged helbed, linnusuled rõõmust lambal juht tähtsuse peale poodi, üle selle taga. Tema tuhmi selga tunne, lapsesse ei ta minusse. Eksinud. Kes need olidki või millal? Uskusin toole, vaatsin näinud kulla sinisilmne armastus taevas tänavail, seal nimed. Ainult lõpetuseid klisel. Kõigupetaja, mida vaatasime teineteisel kaldal. Aga mis seal karta, midagi ei tule. Pärastega olnud etem, ei. Palun natukeseks silmad, sulen üks, üks, ainult kena. Lõpetus ei koti üle selle taga küll. Tema tuhmi sell, kadunud lapsest saati ta minusse. Minu eksiteel.