Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere täna on minu vestluskaaslaseks VAT teatri dramaturg ja loov, kirjutas kooli akadeemia juhendaja Mihkel Seeder. Tere, Mihkel. Jah, au on tõesti väga suur olla siin kaunil kevadkuul tervist. Põhjus, miks ma Mihkel sind siia kutsusin, seisneb selles, et nüüd juba pea kuu aega on kestnud kultuurifestival Saksa kevad ja kuigi paljud üritused on juba seljataga, on Saksa kevad toonud Eestisse ka värsket saksa teatrit. Ja saksa teater on eesti teatris väga kesksel kohal olnud, väga oluline olnud Eesti teatritegijad jaoks ka. Ma usun, meie publikule on paljudki sakslaste asjad hästi meelde jäänud ja seega oleks nagu põhjust rääkida saksa teatrist, aga et meil siin ikkagi on kirjandussaade, siis sai seda veidikene kitsendatud ja mõtlesime, et räägiks Saksa dramaturgiat. Kui nad seda sõna kasutada, siis võib-olla oleks kohane natukene piiritleda või defineerida, et kui me räägime draamast turgiast, siis millest me räägime ja millest me ei räägi? Jah, millest me räägime, kui me räägime saksa dramaturgiast, esimene märksõna on kindlasti, tuleb öelda saksakeelne dramaturgia, siin alla kuuluvad ka Austria, Šveits, ütleme, see väli on suurem kui Saksamaa, mis iseenesest on väga suur. Ja teiseks, mina ikkagi räägin puhtalt omakasupüüdlikult oma huvisid silmas pidades, räägin just nimelt näitekirjandusest, et on ju võimalik muid moodi tekste luua lavastusdramaturgia ja nii edasi, siis mina räägin sellisest nagu klassikalisest viisist, keegi kirjutab ühe teksti ja lavastajad otsustab, et ta teeb selle teatris ära, et ja ma täna võib-olla natukene käsitlen seda valikut lähtuvalt sellest, mida Eestis on tehtud või, või mida võiks Eestis veel teha. Aga mis positsioonis üleüldse selline näitekirjandus tänapäeval on, sellest olen siin saates varemgi rääkinud, et tänapäeval on ju ka väga oluline, ütleme selline proovis sündiv lavastus, kus võib-olla valmis tekstiga ei tuldagi ja ma saan aru, et ka Saksamaal on hästi oluline selline lähenemissuund, et mis seisus tänapäeva saksa näitekirjandus on? Jah? Septembrikuus või oktoobrikuus Eero Epner ütles väga, väga toredasti sirvised, postdramaatiline teater ei tähenda kohe eitatakse teksti vaid selliselt tekstil on võib-olla natukene teine funktsioon, seal ma leiangi. Et kuigi praegu on trend selles suunas, et tekstid sünnivad Eestis, tekstid sünnivad, tähenduslikud asjad sünnivad tihti mingil muul meetodil siis nii-öelda klassikaline näitekirjandus ei kao kuskile. Ideaalis ta teiseneb, areneb, võtab häid võtteid, ideid üle ja muutub seeläbi veelgi huvitavamaks. Saksa teater on ju tohutult suur ja selge on see, et seal on väga erinevaid protsesse korraga toimumas, kindlasti osalt ka vastandlike protsesse. Aga kui katsuda siiski kuidagi piiritleda, siis mis sa ütleksid just võib-olla Eestist vaadatuna, et mis on see oluline, mis seal praegu toimub, mis on see, mis sulle silma on jäänud, mida sa pead tähtsaks mis kas võiks meid mõjutada või mis meid nii, ehk teisiti mõjutab? Siin on mitu konksu, muidugi sina oled üldises kirjandus küsimuses 10 korda targem kui mina, ka mina nimetaksin sakslase ikkagi ennekõike romaani rahvaks. Et teater ei ole nende jaoks kunst number üks, vaid teater on natukene rohkem äärealale ja seetõttu võib-olla natukene rohkem modifryntš või, või ebatavaline, aga ometigi ka saksa keeleruumis, kas äärel olek on niivõrd suur, et seal toimub kõike võimalikku? Teiseks minu jaoks Saksa teater on lavastajateater selgelt ja ongi sellised väga põnevad, põnevamad ja väga iseseisvalt autonoomselt mõtlevad lavastajad või, või siis lavastusdramaturgi lavastaja, kunstniku kooslused loovad põnevaid materjale ja näitekirjandus seal kõrval elab võib-olla natukene nagu rohkem omaette elu. Kuigi loomulikult näitekirjanduse peaeesmärk on jõuda lavale siis, kui Eestis põhimõtteliselt näitekirjandusel tõesti ei ole muud funktsiooni kui olla mingi materjal, et inspireerida teisi teatripraktikuid, siis Saksamaal on ka ruumi selleks, et näitekirjandus võiks olla ka nii-öelda lihtsalt kirjandus. Nii et see tähendab seda, et kui meil näiteks Draamateater ja vahel Loomingu Raamatukogu trükivad ära ka näidendeid lugemiseks, siis Saksamaal on tõesti mingisugune suurem turg näidendite kui kirjandusžanri jaoks olemas. Jah, võib-olla turg on natukene juba liiga Megalomaalne mõiste, aga, aga kindlasti näidendisse suhtutakse seal selles mõttes rohkem ka sellisena, et ta peab iseseisvana midagi tekitama ja seda näha ka selles viisides, kuidas kirjutatakse, et ma ütleksin, et kui teater on väga lavastajakeskne, siis nii-öelda klassikalise näitekirjanikule ühtpidi ütlekski niimoodi, et ta annab tegelikult näitekirjanikule vabadused, tänava näitekirjanikule, vabadused, mida tal võib-olla sellises teatrivormis ei ole, kus tema tekst peab justkui vastutama kõikide aspektide eest. Et on rohkem mängu rohker, eksperimenti. Ja tõesti saksa näitekirjanduses vahel tundub, et see on nagu eraldi eesmärk jälle katsetada mingit uut võtet. Asjed õppi mõttest. Akadeemias on neid saksa näidendeid väga tore alati kasutada, sest seal on kõikvõimalikke võtteid, midagi, mis üldse pähe tuleb ka hästi palju keelemänge, mida võib-olla Eesti näitekirjanduses nii palju ei leia. Aga, aga jah, samal ajal vahel tundub, et see nagu eesmärk omaette. No siinsamas saates esinenud näitleja Toomas Täht, kellel on ju suur Saksamaa kogemus olemas, rääkis küll väljaspool eetrit, et seda, et saksa teatri teatav traagika seisneb selles, et kogu aeg otsitakse uusi trende, mis omakorda tähendab seda, et pidevalt Ta tuleb rambivalgusesse uusi andekaid näitekirjanikke kes siis Ruunatakse ära kellast pigistatakse välja kõik, mis vähegi saab ja siis visatakse nad kõrvale ja kedagi ei huvita, mis nende kirjanduslikust karjäärist edasi saab. Ja siis võetakse uus, nii et nagu pidevalt käib hästi kiire inimeste teemade tekstide vahetumine. No ma ei tea, kui ma ei tunne väga-väga hästi inglise teatrit, aga ka seal ikkagi käib sarnane jutt, et see tohutu isu leida neid uusi hääli, uusi mõtteid on nii suur, et tihti kui väga põnev autor tuleb välja oma teise või kolmanda tekstiga, siis ebaõiglaselt sellele pööratakse vähe tähelepanu. Eestis on ikkagi niimoodi, et kui, kui keegi tõesti tõuseb esile huvitava näitekirjanikuna, siis üldiselt mitte suunata, aga selle inimene rakendatakse selle kaariku ette ikka täie täie auruga. Et see inimene tavaliselt leiab palju tegemist ja tööd. Aga praegu muidugi tuleb öelda päris noorte seas nii-öelda inimesi, kes puhtalt näitekirjanikuna viiakse läbi lüüa väga neid inimesi nähtaval ei olegi, et et noored andekad inimesed üldiselt just katsetavad neid muid viise lavastust ramaturgina hoopis mingitel muudel meetoditel ise teksti luues dokumentalistikat tegeledes. Et praegu on see väli jah, võib-olla jäänud natukene hõredaks. No aga veel konkreetsemalt, et mis siis saksa teatris toimub, kui me seda saadet ette valmistasime, tõid või ise välja ühe sellise pinge välja stereotüüp versus reaalsus ja esitasid ise selle küsimuse, et kas saksa teatris ongi laval ainult paljade verised natsid, et kindlasti see nii ei ole, eks, aga, aga tõesti, kui mõelda saksa teatri peale, siis selline ekspressiivsus, robustus, natu, realism, sellised märksõnad tulevad pähe, kas need on nüüd ainult klišeed või vastab neist viskiga tõele. No tegelikult stereotüüp iseenesest ei ole halb asi, selles on peidus palju tõdesid, aga seda ei saa võtta täieliku reaalsusena, jällegi saksa keeleruum ega tegelikult ka saksa näidendi ruum on ääretult lai. Probleem on natukene selles, et need teosed nii lavastused kui näidendid, mis jõuavad võistlustele festivalidele, reisivad ringi, on üldiselt midagi ebatavalist, on midagi natukene pöörast, aga väga palju tehaksegi selles mõttes klassikalist teatri psühholoogilist teatrit, kus mees ja naine neil on tõsine probleem, nad terve näitemäng Toas vaidlevad omavahel, et kellel on õigus, et see näitekirjandus eksisteerib ka täielikult lihtsalt Ta ei jõua riigi piiridest tihti väljapoole. Üldiselt saksa teatri kohta. Ajalooliselt öeldakse, et see on poliitiline teater. See on selline lõhutud mängustiiliga teater, kus näitleja kunagi ela liiga sisse, vaid alati teatud distantsile Nozen Brechti mõjutused. Püüan vältida liiga pika ajaloo tundi. Et selles mõttes saksa teatrisse ekspressiivsus jõulisus erinevalt vormide väljade kokku kokkusobitamine on ikkagi väga levinud. Ja kui minna saksa ühte sellist etendust vaatama, ütleme teades, et tegemist on mingisuguse ikkagi sellise pigem pigem ebatavalise lavastajaga, siis jah, sealt võib oodata verd ja kriiskeid ja möllu. Aga see mitte mingil juhul ei tähenda, et ainult sellist asja tehakse. Samuti tehakse väga väga vaikseid või väga selliseid subtiilseid lavastusi ja ka tekste, mis on väga pisikesed, väga luulelised. Jällegi, nagu ma ütlesin, et, et no tõesti, võib-olla üks stereotüüp, mis on ka tegelikult saksa rahvuse suur taak ja suur teema on nende natsionaalsotsialistlik taust ja sellest ikkagi ei ole nad vabanenud tänaseks võib-olla ei peagi vabanema, võib olla oluline osa nende identiteedist ise, noore inimese, nagu ma veel oline põhikooli õpilane ja käisin esimest korda Saksamaal, kohtusin nendevanuste noortega ja nad hakkasid selliste teemade puhul näiteks rahvuslik au ja noh, sellised asjad lipu väljapanek muutsid kohe väga ettevaatlikuks. Siis ma läksin närvi sind jumal küll, et kui minu vanaema vanaisa oleks mingi jamaga hakkama saanud, et mis seal nagu noh, ma ei pea selle pärast häbi tundma veel just oleme uhke, et ma teen teisiti. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et võib-olla selline sõjakas suhted ei ole asjade puhul kõige õigem. Ja teistpidi, et nad tegelevad tõesti selle natsionaalsotsialismi teemaga väga tõsiselt ja ja nad ei suhtu sellesse naljaga, et. Ma arvan, et ka Eesti ajaloos on mingeid momente, kus me võib-olla peaksime ka endale veel rohkem otsa vaatama ja küsima, et miks me ikka nii või teistmoodi käitusime. Vaata, meil on suur õnn eestlasena, et me oleme, me oleme alati olnud kannatajad ja kannatan ja rääkida, et me olime ellujääjad ja nüüd me saame rääkida, kui kurjad teised vastu oli ja kui sitked. Me olime, sakslased, ei saa endale seda lubada. Et nad ei saa rääkida seda juttu, et kuidas kõik maailma muud maailma rahvad on neid kiusanud vaid nad peavad rääkima seda, kuidas nemad on teinud maailma ajaloo kõige koletuma, Theo ja kuidas nad peavad nüüd nagu mõistma, et noh, kuskohast see tuli. Kas see tõesti võimalik üks üks rahvas on nagu kuidagi seesmiselt ongi, essents on mingi kurjus on seal peidus, ta kurjust tulebki taltsutada. Ma arvan, et selline muidugi ei tohi üheülbaline olla, aga selline inimhinge väga intensiivne uurimine aastakümnete jooksul tegelikult viia väga-väga oluliste avaldusteni ja ja mingil määral sakslastega kokku puutudes on nad alati väga aupaklikult inimene, seda väga. Selles mõttes mitte nagu viisakad lihtsalt viisakuse pärast, vaid nad tõesti püüavad olla empaatilised mõista. Mul on see alati sakslaste juures väga meeldinud. Tulles tagasi keele juurde, sa ütlesid, et Dr akadeemias on väga huvitav teinekord neid saksa näidendi tekste uurida. Kuidas siis need keele ajalootundlikud tekstid tõlkes ja mitte ainult tõlkes, vaid ka üldse nii-öelda riigipiire ületades veel toimivad? See ongi väga keeruline koht. No ma väikese kõrvalpõikena ütlen, et üks väga toredaid asju, mis Saksamaal toimuv palju aastaid on tükke nimeline teatrifestival põhimõtteliselt nagu konkurss, iga-aastane ja sinna valitakse küll näidatakse küll etendusi, aga valitakse tekstide põhjal ja lõpuks võidab ka tekst, seal toimub selline avalik, poole päeva pikkune arutlus. Ma pole sellist nii intensiivset avalikku kirjandusteemalist arutlust varem kuulnudki. Ja kuigi räägitakse ka sellest nähtud etendusest, siis käsitleks just seda teksti ja ma olen ühel korral seal käinud ja siis me ka arutlesime nende tekstidele, mis seal on, kuidas neid tõlkida. Aga taevas halasta. No näiteks väga põnev näide Dirk lauke noor autor, tema tekst, hirm ja kõhedust Saksamaal räägib siis sellest tõusvast paremäärmusluse, sihukese natsionalismi tendentsist, mis on ka Saksamaal nähtav ja ta räägib läbi seda siis selliste nagu monoloogide või dialoogidena erinevate liidumaaosade inimestena. Ühesõnaga ühes tekstis on, ma ei tea, 20 erinevat dialekti, Saksamaa dialektid on väga erinevad, aga see on just see oluline osa, et näidata, et sellel suurel Saksamaal, kus iga osa on just iseseisev, siis probleemid on sarnased. Et kuidas seda asja nii tõlkida, et selle võlu kuidagi kaastuleks eesti keelde väga keeruline, teine põnev tekst sealsamas samast aastast 2011.-st aastast Rebecca Kirheldurphy homöopaatikus, mis räägib sellisest nagu utoopilise maailmast, kus kõik inimesed on täiesti empaatiliselt sõbralikud ja ta on teinud sellise kavala triki, Saksa keel on siis soopõhine keel, kus anteerdi tasse, ühesõnaga kõikide lastele anti mingi sugu, aga temal loonud sellise keele, kus artiklit ei ole, kus kõige tas Tasgments, inimene kõik kõik on, et olla täiesti neutraalne ja annab tohutult põneva mängu sellele tekstile kaasa. Jällegi, kuidas tõlkida eesti keelde, nii et see kuidagi tuleks kaasa, sest lõpuks ta muidugi hakkab ju ajule, kui sa oled selle tekstigi läbi lugenud, siis lõpuks hakkab midagi väänama peas, et et sellised põnevad eksperimendid on alati väga võimas väljakutse tõlkijatele. Et kuidas kogu seda kogu seda värvikust kaasa tuv absoluutselt. No aga võib-olla mõnel juhul ei olegi võimalik, aga mõnel juhul ikkagi on ja noh, uuemat saksa dramaturgiat on ju meil ka lavale jõudnud, äkki räägiks sellest ka? Jah, et ühtpidi siis ütlesid, et me oleme väga tugeva saksa mõjutuse all olnud, et jah, Menninki käis, õppis, õppis Saksamaal ja teise oma tarkused kaasa samal ajal. Noh, ma ei, ma ei saa nagu öelda ka muidugi minu eelistuse küsimus, et ma ei saa öelda, et saksa näitekirjandust just Eestis nii üle mõistuse palju oleks tehtud. Et selline nimi näiteks nagu Elfriede Elinek austerlane, kes juba aastakümneid on üks keskseid autoreid üldse selles keeleruumis ja vaatasin seal aastas, ütles tükke festivali nimistut jälle, tema tekst on seal jälle, ta on nendel endast mitu korda nooremate vahel täiesti võrdne konkurent ta siiamaani värske tegija. Ja tema tekstidest minu teada Eestis on tehtud korra fon kraal tegi selle teksti, et mis juhtus pärast seda, kui Nora oli oma mehe maha jätnud, ehk ühiskondade alustalad jätkas, kui Simson pooleli jättis. Et no näiteks selline ikkagi Eestis ei tunta, kui kuigi Kesk-Euroopas mitte ainult saksa keeleruumis on ääretult tähtis autor ühtpidi mõistetav, sest tema tekstid on ülipoliitilised, üliteravad väga päevakajalised. Ja teiseks, tema tekstid on, Nad ei kasuta dramaatilist vormi, vaid nad on mõiste tekst, Flehe tongi tihti sellised 100 120 leheküljelised, sellised tekstijadad, kus vahel nagu ei saagi aru, kas on monoloog lõppes, kas üks lõik lõppes ära, järgmine asi pihta või läks lihtsalt üle justkui nagu ühe suure soojaga kirjutatud, et et sellise teksti puhul peab tõesti selle ette võtma hakkama, seda trupiga koos üldse mõtlema, et kuidas seda teha, mitme inimesega teha, miks seda teha ja nii edasi. Aga näiteks leian, et jah, et helinek on hea näide sellest, kus kus ikkagi suur osa sellest autoritest tundmatut, teine austerlane Peeter Handke kelle väga kuulsaid teoseid, publiku solvamine või tund, kui me üksteisest mitte midagi ei teadnud. Noh, tal on neid tekste loomulikult veel ei ole ka ju Eestis tehtud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper tegid lavastasid seda, kas aasta tagasi Saksamaal Hamburgis. Aga, aga ma loodan, et nad ühel päeval toovad sellega Eestisse. Et tegelikult on ikkagi saksa näitekirjandus meile suhteliselt võõras. Ma ütleks saksa esteetikat tänu luu 99. näiteks on meile tõesti juba tuttavam aga, aga iseenesest, et autori nime, et ma arvan, et üldiselt ja kui on ka tehtud midagi, siis ei saa öelda võib-olla, et need on olnud nagu sajaprotsendiliselt õnnestumised või, või teistpidi, et nad on olnud tohutut publiku lennukeid, et et seda läbimurret pole veel olnud, noh, võib-olla ei peagi olema. Tõsi, see ongi huvitav, et ühest küljest on meil päris palju nimekaid teatritegelasi, kellel on mingisugune kokkupuude saksa teatriga mingi saksa teatrikogemus, aga teisest küljest on sealt üle toodud meetodeid, aga mitte tekste. Jah, et kui minagi otsin saksakeelseid tekste, siis ma olen kohe üks kriteeriumid, välistan natsiteema, et võib-olla ebaõiglaselt, aga, aga ma jätan selle kohe kõrvale. Kaotan mutreerinud, kaotan pooled tekstid kohe, siis on mingid teised hästi. Teine nüüd on tohutu trend on põgenike teemadel. Sellest kirjutatakse niivõrd palju. Ja see on saksa kirjanduses, proosas. No vot, et siis ma jätan selle kõrvale ja siis jääb, jääb järgi üks rahvaid ja 10 teksti, mis pooled on nii ebatavalise vormiga, et ma tean kohe, et see visatakse kõrvale ja pooled on sellised, mille puhul siis võiks nagu ma võiks nagu kohe välja mõelda, et kellele seda pakkuda. Et, et see on päris keeruline mängijat, oligi selline veider olukord. Aasta eest käisime Euroopa Nort Autorite kohtumisel ja seal räägiti, et mis on teie riigis kõige olulisemad teemad. Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad, kes istusid vaikselt, sest kõik ülejäänud rääkisid ainult põgenikest. Et võib-olla on siin just, et teema, mida me võiks ka siin käsitleda parem varem kui hiljem, aga tõesti, et mujal on see see nii kõrgel või nii üleval, et ma arvan, et publik on lihtsalt juba vaikselt hakkab ära tüdinema, et sest ka näiteks sellel samal tükke festivalil 2017 aasta valikus säilib vähemalt kaks teksti, mis otseselt rääkisid põgenikest esisest rünnakutest, et kui on kuus teksti ja nendest kaks juba räägivad sellest, siis see teema on nende jaoks hästi aktuaalselt üleval. Teatris. No sa rääkisid nüüd sellest, kuidas enamiku tekstidega pole midagi teha, aga ometi vist on terve hulk autoreid, kelle tekste sa tahaksid Eesti lavadel näha. Ma arvan, et see hetk läheb just eriti põnevaks, kui tundub, et selle tekstiga pole siin mitte midagi teha. Ma olen seda juba oma lühikese elu jooksul saanud nii palju näiteid, et kui mina pean mingit asja võimatuks, siis tuleb keegi teine ja leiab selle lahendused. Et loomulikult ei saa teksti valida ainult vastasseisu pärast, et nagu mitte miski kõneta, seal peab ikka midagi siduma. Aga samal ajal see ebatavalises võib-olla õige tunne, aga jah, mingid autorid, keda võiks Eestis rohkem olla jällegi täiesti minu, selline minu, selline nagu valik ja neid on ka mõndasid ikkagi Eestis tehtud, et mul ongi sellised nagu kaks gruppi, et ühed, mida on juba Eestis tehtud, aga võiks veel teha. Ja teine Krupsis, kes alles ootavad avastamist, et Ma ei tea kummalt kummast otsast alustada. Ausalt, ma äkki nendest, kes võiksid ka meie kuulajale võib-olla tuttavad olla. No ma hakkan pihta kohe enda suurest lemmikust Roland Zimmelfennis. Selles mõttes natukene nagu saksa Andrus Kivirähk, et nad on enam-vähem sama vanad mehed, alustasid, debüüt oli enam-vähem samal ajal ja kirjutasid umbes sama intensiivsusega, et kahepeale kaks meest neil on lavastatud umbes, ma ei tea, 60 60 näidendit ja mõlemal oli 2012. Aastal oli umbes selline päike hetk, kui nad teatrist olid nagu natukene eemal ja nüüd on jälle hooga tagasi. Erinevusele seal muidugi sarnasused lõpevad, kui Andrus Kivirähk on ikkagi tuntaks kõige rohkem humoorika autorina. Roland Tõnisson üldiselt väga tõsine. Aga tema puhul on minu jaoks imetlusväärne see, et ta toob tagasi jutustamis teatri või siis ütleme, ta muudab narratiivi uuesti väga oluliseks tema lugudes alati on hästi oluline see tegevuste jada, mis seal toimub, seal on tihti hästi palju tegevuste liine ja need lood haaravad juba ainuüksi lihtsalt sellepärast, et seal on justkui nagu detektiivne. Tahad teada, mis juhtus ja muidugi tema on ka väga kuulus selle poolest, et ta katsetab kõikvõimalikke võtteid. Vahel ma teistele tunnen. Võib-olla oleks võttega või natukene nagu mitte nii palju energiat võttele panna, rohkem mingi lahendus leida, aga teisi teistel kordadel, ma olen väga õnnelik, kui seni tehti, et Eestis on teda lavastatud isegi kolm korda. Push Up Draamateatris ja, ja polügoon teatris, Araabia öö ja nüüd praegu käib. Ikkagi kaks korda majasi, mainin purgi segamini, vabandust, kaks korda. Aga tal on ääretult palju põnevaid tekste, mis ma tõesti leian, et võiks Eestiga sobituda üks asi veel, mis teeb saksa tekstide Eesti jaoks keeruliseks, tihti on see, et saksa teater ammutab hästi palju inspiratsiooni Vana-Kreeka mütoloogiast see nende jaoks hästi oluline aluspunkt ja tihti nendele jaoks juba mingid asjad on justkui iseenesestmõistetavad, aga Eesti teatris üle tuues eestlased ikkagi ei ole kreeka mütoloogia nii hästi kursis ja, või, või see ei kõneta neid nii väga, et seetõttu jällegi mingid tekstid kukuvad ära. Aga Symelfenigi alati valib aluseks oma loo aluseks mingisuguse, sellise mütoloogilise loo või ebatavalise loo ehitab selle peale siis mingisuguse põneva narratiivi. No näiteks noh, minu lemmik, kuldne draakon, mis on ehitatud valmile ritsikas ja sipelgas sellest, kuidas ritsikas terve suvepilli mängis ja laulis lõbutses sipelgas kogus kogus aga kandamit siis kui talv saabub ritsikas ritsikad on külm ja kõht on tühi ja ta tuleb sipelga juurde abi paluma, siis sipelgas ütleb, et okei, aga sa pead minu jaoks töötama ja teeb temast enda prostituudi. Nii et nafta Hige leiab alati sealt sellise, sellise ebatavalise nurga. Neli ilmakaart jällegi neli inimest, kes satuvad kokku selline ennustuse lugu või selleni ette määratuse lugu, kuidas neleja inimeste saatused kokku põimuvad. Lendav laps, mis räägib, räägib sellisest hirmust, kaotada oma lähedasi ja nii edasi. Talle heidetakse Eesti kontekstis Symelfenegle tihti ette, et see on kuidagi nagu jahe. Et nagu lugu, huvitav, aga temas ei ole nagu soojust. See on üldine etteheide saksa näitekirjandusele üldse, et seal ei ole nagu inimlikkust. Jimmyl Fenix hakkab arvatavasti jõudma parajas ikka niimoodi 50 juurde ja viima tema viimased tekstid. Järjest rohkem on seal tunda ka sellist nagu kõige parandate sentimentaalse diooteta, natuke nagu juba tegelased, natuke rohkem õhkavad tegelased natukene rohkem. Võib-olla kohe ei lähe niimoodi nugade peale välja. Ma leian, et Simson võiks väga hästi sobida Eestisse. Ah loomulikult tehti ju ka Draamateatris ju ka naine minevikust. Aga mul tunne köide kolm lavastust olid huvitavad, aga siiani ikkagi ei ole veel päristada läbi hammustatud, et teda täiel määral tööle saadud. Et ootan põnevusega, võib-olla siis uue generatsiooni lavastajaid juba, kes siis ühe selle Symelpheni ikkagi tõesti suureks ära lavastaks, sest tema on tõesti selline autor, kes on jõudnud üle maailma igale poole, igast keeleruumist läbi surunud, et ta ei ole kindlasti saksa spetsiifiline autor. Keda on Eestis ka tehtud, pisut kole mees oli Ugalas, praegu mängib polügoon teatris ja maimburg on ka selline. Ma ütleks, et ta nagu kindla peale autor, et, et ta kirjutab juba hulk aastaid. Aga kui ta teks tuleb välja, siis see on ikkagi huvitav. Ta on hästi mänguline, aga tema võib-olla ei toetu nii taga palju võttele, et tal on ikkagi need teemad olla, sest ma ise olen näinud täna ühte näitemänguga Saksamaal Münchenis stayne kivid mis rääkis jällegi natukene natsionaalsotsialismi-ist, aga ta ei kunagi langenud nagu sellised nagu trantsijate tegeleb ainult selle probleemiga, vaid seal oli läbi nelja aja ajahüpetega põnevalt räägitud ära ühe perekonna lugu ja tõesti tehniline võte, aga sisu hakkab sees tööle. Falk Richter järjekordne autor, keda Eestis on tehtud, aga kes kirjeldab just selliseid hästi nagu steriilsed ja tehnilise maailma, ta räägib sellest, kuidas, kuidas, võib-olla linna urbanistlik maailm võib-olla on inimese mõtteilma juba muutnud ja ma leian, et see teema läheb Eestis ka üha aktuaalsemaks, et et teda võiks uuesti teha, kuigi ta natuke Eestis tehtud. Ja võib-olla me siinkohal ütlengi ühe autor, kes Saksa mõistes on nagu peaaegu klassik, keda Eestis siiamaani pole tehtud, dialoover dialoog on nagu Zimmelpheni sarnaste võtetega, aga ta on natukene soojem. Ja tõesti tal on väga põnevaid tekste, ta on kirjutanud, kui ma ei eksi 90.-te algusest saati. Tema tekstid on tihti hästi mängulised, palju selliseid jutustamis teatrivõtteid ja samal ajal väga isiklikud inimeste lood on näiteks Schwartzi, see Andres Sooniste töö on üks koht Saksamaal või tegelikult neid, neid on palju. Et räägib kahest perekonnast, kes omavahel kohtuvad seetõttu, et nende, nende mõlema lapsed aasta tagasi, kes olid kallimad, võtsid endalt elu, nad saavad kokku, et nagu aastaid hiljem siis kuidagi käsitleda, et mis seal ikka juhtus. Ja terve see näitemäng, kui ma seda loen. Ma ei saa aru, et mis mängu nad mängivad, et kas see on selline näitemäng, kus me näeme, et inimesed istuvad koos ja me näeme samal ajal, mida nad päriselt üksteisel ütleks. Või, või, või on see nende mingisugune soovunelm, et kui me suudaksime omavahel päriselt ausalt rääkida, mida inimesed suudaksid rääkida. Et ma ei suudagi lõpuni lahti hammustada, et mis, mis mängis seal siis käib. Et ma olen ääretult põnevil, kes siis lõpuks dialuveri Eestis ette võtab ja ja ma usun, et tema näitemängudel Eestis on tõesti ruumi. Ja nüüd üks autor, kes saksa, nende suurte tegijate seas on suhteliselt ebatavaline ehk Luther ja ta on ebatavaline sellepärast, et tema ei mängi vormiga, tema kirjutab nagu nii-öelda head psühholoogilist draamat. Aga ta teeb seda väga kvaliteetselt. Hetkel mängitakse VAT Teatris näiteks Müller peab lahkuma selle probleemi näidend, kus siis neljanda klassi õpilaste vanemad otsustavad, et nad peavad lahti saama klassijuhatajast kes on muutunud liiga rangeks laste suhtes ja ohustab laste edasist tulevikku. Ja loomulikult läheb seal omavahel sõjaks. VAT teatri kunstiline juht Aare Toikka ütles väga hästi selle teksti kohta, et et see on selline tekst, kus mingil hetkel sa võid olla iga tegelase poolt. Kuigi tegelastel on täiesti erinevad seisukohad. Aga minu arust meisterlik, kui suudetakse anda igale tegelasele mingi hetk või mingi võimalus oma argumente kuidagi tõestada või oma argumente näidata. Et ma leian, et Luts füürerit ei tunta Eestis võib-olla liiga palju, ma tean, et kriips on tehtud kunagi Rakvere teatris. Aga ma tõesti usun, et, et see hüpneri stiil ja tal on näitemäng, on ka taevas halasta, kui palju tal tal võib Eestis olla. Andsid nüüd päris põhjaliku loetelu, kes jõudis jälgida, see jõudis, igatahes jutu mõte jõudis muuseum kõigile kohale, et üht-teist on tehtud, aga tegelikult on väga palju põnevaid tekste, mis ei ole veel meil lavadele jõudnud. Aga enne, kui edasi räägime, kuulame natukene muusikat ka ja Mihkel, sinu valikul kuulame kõigepealt Rammsteini, nende lugu Ameerikas ka 2004. aasta albumilt raise raise. Miks just see lugu, kui sa selle mulle nimetasid, siis ma hakkasin ise mõtlema, et tegelikult seal minu meelest väga hästi Saksamaad iseloomustav lugu, aga, aga miks sina selle vali? Lihtsalt sel põhjusel, et kui rääkida saksa stereotüübid, siis Rammstein võtab kõik selle kokku, mida, mida ei olda nagu keskmine eestlane arvab Saksamaast sakslasest saksa mentaliteedist, et just seal kuulakesel supernäide Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios VAT teatri dramaturg ning loovkirjutamiskoolid akadeemia juhendaja Mihkel Seeder ja kuulasime saate vahepeale Rammsteini lugu Ameerika, sest nii Mihkli kui minu meelest on see päris hästi tänapäeva Saksamaad ja sellega seotud stereo tüüpe iseloomustav. Aga enne muusika kuulamist kuulasime uuemast saksa dramaturgiat. Mihkel, sa rääkisid nendest autoritest, keda natukene on Eestis lavale toodud aga mõtlesin, et võiks rääkida ka nendest autoritest, kes meile on seni veel tundmata. Jah, ma pean lihtsalt selle võimaluse ära kasutama Rammsteinis, selles mõttes oma valikut veel kord põhjendada, et esiteks Rammstein on Eestis ääretult populaarne, see tuleb kohe ära öelda, nad tulevad, ma ei tea mitmendat korda tagasi, piletid on ammu müüdud ja nad on üldse maailmas väga austatud ja nüüd võttes need momendid kokku siis Till Lindemann, Rammsteini ninamees justkui sümboliseerib inimeste jaoks saksa keelt, ei tunne ja saksa kultuuritunne tõelist sakslast. Suur karune, julm, hirmuäratav, samas totaalne poeet tõelise poeedi hingega ja kohutavalt kandiline, mitte ainult välimuselt, vaid ka keelelt, kui temal ütleb Teeerr hammer, siis see on, see on jõuline ja siis minu vend näiteks, kes saksa keelt ei mõista, aga saatuse tahtel või minu sunnile koopinad selle kokku puutume. Staat ütlevad, et see nii julm keel, et kuidas selles keeles midagi ilusat öelda ütled. Liiber võttis, et kas see on ähvardus või see midagi südamlikku. Nüüd ma tahaks kõigile öelda, et see, kuidas Till Lindemann Rammsteini raames kõneleb, on, on stilisatsioon ja ta teeb seda väga teadlikult, jah, seal võib ka natuke dialekti tausta olla, et talongi ta tuleb, selliseid Saksamaa osast, kus natukene häälikud nagu jõulisemad ja kandilisemad aga ta paneb sinna meelega seda rõhku juurde. Ja no ma just siia tulles vaatasin ühte videot, kus Ameerika pensionäridele näidati garamsteni videosid ja seal öeldi nagunii nii hästi. Üks proua ütles, et see keel on justkui loodud raske metalliks, et et ta ongi jõhker jõhker keel. Vot Saksamaal ringi liikudes kuuleb, aga on niivõrd erinevad saksa keelt Lõuna-Saksamaal Swedish või üldse Baieri dialekt ja ta on palju pehmemad, palju lendlevad lendle vamad ja seetõttu see see keele iluse noh, see on ääretult oluline. Pealegi proosas oskad sa paremini rääkida, aga noh, võttes ükskõik kelle ette, siis nad nad näevad tõsist vaeva, kirjutab pik kõiki väga heade nagu sõnamängudega lauseid ei ole sellist tihti nagu, mis, noh, võib-olla see on halb inglise kirjandusega, kus on nagu, et lühilausetega selgitatakse asjad ära. Mul on vahel isegi juhtunud, et ma loen mingit õpikut inglise keeles, saksa keeles, inglise keeles lühilausetega asi, nagu ära selgitatud, saksa keeles on selline mõttekäik ümber nurga voolates et tegelikult nad keskenduvad keelele väga palju ja seda on nende tekstides ka väga näha. Kas see puudutab ka nooremat põlvkonda? Eesti puhul on kirjanduses sageli ette heidetud, et noorte inimeste keel kipub nivelleeruma just niimoodi popultuurid teleka ja inglise keele mõjul. Kas see kehtib ka noorema põlvkonna saksa dramaturgi tõi näitekirjanike kohta. Keelemäng on meile ääretult oluline ja nemad muidugi mängivad keelega ka palju rohkem, nagu ma ütlesin, näiteks selline noor auto nagu anne, lepper, tema kirjutab ilma suure esitäheta saksa keeles on nimisõnad kõik suure esitähega ta ei kasuta üldse suurt esitähte, ei kasuta kirjavahemärke. Mul õnnestus tõlkida tema üks tekst, Siimar, see oli tõeline peavalu, sest ma lihtsalt ei saanud aru, kus mõtte lõppese uus mõte algas. Pidin korduvalt ta käest küsima ja lõpuks küsisin ta käest, et aga miks sa seda teed. Ja siis tema vastus oli, ta ütles, et see lahe, et temal on nii mõnus kirjutada, et aga samal ajal loomulikult pikemas vestluses andis nagu mõista, et, et talle meeldib keele voolavuse, ta tunneb, et see keelediktatuur, mis saksa keeles hästi tugev, et noh, artikkel ongi, et nimisõna nii jõuliselt välja toodud. Et see lauseehitus kõik asjad, et ta tahab, et see tekst voolaks, ta leiaks oma need ütleme siis rõhud ise ise üles. Teine autor Eevat Palmetsofferk, kes on Austria autor, siis ka tema tekstides, ta ei kasuta peaaegu üldse mingisugust suurt väikest esitähte interventsiooni. Noh ja tema jällegi tema lugudes Se voolavus on väga suur, et tihti on see küsimus, et kes nüüd kõneleb, et tegelikult, kui sa hakkad tema teksti lugema, kas siis tavalugejana või ta lavastajana, sa hakkad kohe tegema nagu detektiivitööd tota kestis, mida ütles, mis nüüd siin juhtus, mis siin toimub, et tema, mul tuleb kohe ette üks eval tekst, Unther Hairad, et seda on raske isegi eesti keelde tõlkida, et kas seal see abiellunud või, või siis selline nagu abi ellumatu inimene, kellega ei saare näituda ja räägib seal siis kolmest naisest vanaema, ema ja tütar. Ja räägib siis natukene nagu sellisest, et kuidas mingid asjad, mingisugused liinid või patud tulevad nagu generatsiooni pidi kaasa seal väga tihti Palmetsofer väga nutikalt teeb, nii et sa ei saa aru, millel. Ühe jutt läheb teiseks üle. Sa ei taba ära seda trikki, et sa loed, loed edasi, ühel hetkel äkki tabad mingid nihestustest aru, et assa mait sinakas ja teine tegelane kõne me oleme jõudnud teise aega, aga tegelikult nende mõtted kattuvad tegelikult, kuigi situatsioon on täiesti muutunud. Üks on natsi-Saksamaa, teine on värskelt ühinenud Saksamaa, mis on ka ääretult oluline teema tänase päevani, Ida-Saksamaa, Lääne-Saksamaa. Aga, aga tegelikult ta on samas kohas, ta käitub samamoodi või ta mõtleb. Et see, see keelemäng on, on, on minu jaoks alati seal hästi põnev, väga raske, loomulikult. Tavaliselt näidendi võtad kätte, see on niisugune 2000 lugemine või vähem siis saksa näidendiga võib-olla tekst on palju lühem, aga pusin ja pusin ja pusin ja pusin ma nagu peaks seda keelt oskama. Et küsimus ei ole sõnavaras, küsimus on selles, kuidas need sõnad on kokku pandud, et see on ikkagi väljakutses, on pusle ja seetõttu ma leian, et see on nagu selge märk sellest, kus näitekirjandus tahab olla ise kirjandus tahab ised omaettegi eksisteerida mitte ainult lavastajate jaoks, mis loomulikult ei ole mingi halb asi. Aga ma tunnen ka, et Eesti näitekirjanduses natukene rohkem eksisteerida ka vahel ainult iseendale või iseenda jalgadel püsida. Jah, ja noh, tore näide on ka volfram hülges ühele suurele näidendivõistlusele üldse otsustas saata Ta mitte seal tuleb, saate alati kõik saadavad ju arvutis tema trükis trükimasinaga sisse ja saatis koopiatena sinna kohale ja see on ka selline tekst, kus sa loed selle teksti läbi, sa oled just kõigest aru, aga samas ei mõista üldse, mis seal juhtus. Vanast ajast ma nimetasin juba Peeter Handget temasse kuulus tekst tund 11 midagi teadnud, teks räägib sellest, kuidas üks tegelane kirjeldab ühte ühte nii-öelda nagu avalikku platsi kus inimesed kõnnivad mööda ja ta kirjeldabki, kuidas inimesed kõnnivad mööda, mis seal juhtub kunagi kedagi täpselt nimetamata või mingit narratiivi nagu ei sünnigi. Aga see, kuidas ta neid kirjeldab, kuidas puhtalt sellest sõnamängust sünnib, mingisugune tähendus on ääretult põnev. Ja võib-olla siis nagu üks samm edasi, et et küsides uue generatsiooni kohta, siis üks asi on keelemäng, aga teine on see, et kuidas ikkagi minna veel kord sinna mängu taha. Saksa teatris on seda, et see mäng muutub nii oluliseks, et kõik ununeb siis minu arust väga põnev näide, nautor volfram loots, keda sakslased ise juba nimetavad alternatiivseteks autoriks. Ei, see on hämmastav sest aktsiad hetkel justkui on alternatiivne teater ja volfram teeb midagi. Ma ei oska täpselt selgitada, aga, aga ta justkui nagu petab kõigi ootusi. Kui sa oled kindel, et ah, nüüd hakkab siin see asi pihta, siis ta ei lähe sinna. Ja kui sa oled veendunud, et ah, et nüüd ta kindlasti jälle teeb mulle tünga, siis ta täpselt sinna kohta jõuab, jõuab välja, et mõned sõnumid kõiksusesse lugu räägib sellest, kuidas kaks meest, kes leiavad, et nende noh, leiavad, et sooline võrdõiguslikkus peaks ka neile kehtima ja nad otsustavad, nad tahavad koos lapse saada ükskõik mis moel. Satuvad ühte eksperimenti, kus üks teadlane tahab saata kosmosesse kõige olulisemad sõnumid maa pealt. Ja see lõpptulemus on loomulikult see, et ükskõik, keda see eksperimenteerinud nii-öelda üles leiab, siis neil ei ole mitte midagi kosmosele öelda. Aga ometi on see humoorikas, naljakas ja kogu aeg toimub midagi, et ta ei ole ei, nii väga mingisugune lihtsalt mäng ta nagu narratiiv ja samal ajal ta nii lõhutud narratiiv, et seda peab tõesti igatpidi üles ehitama. Ja volfram loots tõesti ka teeb, teeb Saksamaal praegu päris suurt edukat lendu, tema mitte viimane tekst, aga üks viimaseid tekste, naeruväärne pimedus. Mis on siis nii-öelda uusversioone filmist apokalüpsis näo. Siis see seiklus on ka selline, et et ma arvan, mis volfram lootsi võib teha põnevaks on see, et ühtpidi ta räägib nii spetsiifilised Saksamaast aga ta teeb seda sellisel moel, et seda tegelikult saab ükskõik kuhu ümber kanda. Tema ikkagi elab globaalses külas nii-öelda. Et ma leian, et Wolfgang loots kindlasti võiks olla selline autor, kes oma tekstidega lõpuks võib ka Eestisse välja jõuda. Et mis mulle saksa näitekirjandus väga meeldima, loomulikult noorele vaatajale suunatud kirjandus, kuna Nemad ei pelga peaaegu mitte midagi kui nii võib öelda loomulikult nende hirmud, võib-olla teises kohas. Aga nad tahavad rääkida lastega võimalikult, et otse nad tahavad rääkida, aga valusates teemadest mul tuleb meelde kohe üks mononäidend, mida me VAT teatris mõne aja eest ette lugesime. Jens raske, kas kalad magavad, kus üks kümneaastane tüdruk jutustab loo sellest, kuidas aasta tagasi suri tema viieaastane vend ja kuidas tema viimane aastal läinud. Ja no esimene reaktsioon justkui eestlaste suust, kui ma seda räägin, on see, et miks peaksin õudseid asju lastele näitama ja miks peaksite tegema ometi see lugu on niivõrd kaasahaarav niivõrd humoorikas, niivõrd südamlik ja ma arvan, et tõesti aitab mõnel inimesel mõista paremini surma mõista paremini leina teemad, mis on keerulised, aga millega tihti kahjuks tuleb kokku puutuda ka noores eas. Et sellised tekstid on väga julgustavad ja teine tekst, mida me ka siin Saksa kevade raames VAT Teatri seto lugesime, on Kristo Shagori Patricku trikk jällegi keerukas teemalugu vaimsest puudest. Sellest, kuidas üks poiss, üks kümneaastane poiss, saab salaja teada vanemate jutust, kuulab neid pealt ja tal on sündimas vend. Aga mingil põhjusel vanemad on väga murelikud, et vend ei hakka kunagi rääkima. Ja vot see patrikule ei sobi ja siis ta teeb sellise triki, et hakkab lahendama seda probleemi, miks ei peaks vend temaga rääkima. Ja nüüd on jällegi klassikaline saksa mängitsemine, kaaslaseks on seesama, mitte veel sündinud vend, koosnenud seiklevad ringi külastavad kõige veidraid kohti, see on näitlejatele päris kõva väljakutse mängida. Ma ei tea kümmet erinevat tegelast ühes stseenis vahetada pidevalt karaktereid. Aga ometigi ma leian, et jõutakse väga huvitavate südamlike lahendusteni ja see ja see lugu on, on nii tehniliselt kui nii-öelda mänguliselt huvitav tõesti, Kristo Sagor jällegi Saksamaal ja saksa keeleruumis väga populaarne, noorte ja laste autor Eestis täiesti tundmatu, julgustan soojalt tutvuge TEMA materjaliga nagu kaluthneriga, kellel on materjali, nii luts ka peamiselt kirjutab ja lastele ja noortele. Aga tal on ka täiskasvanutele, et need on kaks nime lihtsalt kiiresti, keda ma julgeksin kõigile soovitada. Ja Saksa kevad ei ole ju veel päris läbi, tegelikult on võimalik ju 25. mail veel näha ühte saksa näidendit. Etendust. Vabandust, et ei saanud isadel parandavad teate, et jah, tegemist on siis komistuskivid, on selle teksti nimi kui lavastuse nimisestoltas taine ja see on siis kuulsa härra köisingeri üks oluline selline, ütleme, moodsa dokumentaalteatri esindaja, tema kuulus lavastus jällegi natsionaalsotsialismi ja sellega kaasnenud probleemidest hädadest, aga. Ma arvan, et ta sobitub Eesti konteksti väga hästi. Praegu meil on tõeline dokumentaalse teatritõus Eestis ja see on olnud ääretult minust ääretult positiivseid tulemusi. Nii et vaadata natuke, kuidas Saksamaal seal tehtud on, kus dokumentaalse teatril on pikad-pikad, juured ja väga pikad traditsioonid. Et kellele, kes tahab näha sellist teistsugust teatrit, aga ei ole võib-olla kohe huvitatud verest ja mingist suurest kriisatest, siis ma arvan, et see on täpselt sobiv, sobiv materjal. Et ma ise pean häbiga ütlema, et ma ei olegi Grezingerit midagi näinud, et nüüd ma olen lõpuks ometi võimalus. Nii et ma olen ise ka tänulik, et aeg-ajalt tuuakse ka siia Eestisse miskit. Üks asi võib-olla, mida ma igatsen saksa näitekirjanduses, on tõesti selline tore, särav ja elurõõmus komöödia. Et kui natuke nalja teevad, siis tavaliselt on selline väga sünge ja väga-väga kohutavalt eneseirooniline nali. Et kui mul vahel satub kätte mõni tekst, mis on lihtsalt, ongi selline nagu kerge mitte mitte kuidagi, et nagu pinnapealne, aga ta, ta läheb nagu selle mänguga kaasa, siis ma olen väga õnnelik ja näiden Benjamin Lauteri Bachi hiinlane, mis räägib sellest toopilisest Saksamaast kus Saksamaast on saanud maailma kõige parem ideaalriik ja saanud parim ideaalriik ja nad on nii hea riike, nad ehitasid iseenda ümber müüri, et kaitsta oma ideaalsest. Mis on muidugi minu arust väga-väga hea huumor, aga nad tunnevad vastutust, et iga perekond vähemalt kord aastas võtma ühe välismaalase enda juurde, et näidata, kuidas see hea elu käib. Ja siis üks perekond kutsubki ülla endale hiinlase, et näidata, kuidas nad nii head elu elavad. Loomulikult väga humoorika näidete saatel me saame väga kiiresti aru, et see ideaalne, ideaalne ja perfektne riik on paras õudus ja seesama külaline, see vaene hiidlane, see õnnetuke, kes tuppa korra lubati, tegelikult saab sellest väga hästi aru ja ta ongi saadetud agendina, et kindlaks teha, kas sakslastel päriselt on hästi ja ta saab väga kiiresti aru, et ei ole jah, et oleks veel rohkem selliseid humoorikaid tekste? Jaa. Jaa. Ma arvan, et need tekstid võiksid ka väga hästi nagu aidata seda teed sillutada veelgi siiapoole, sest jah, ma saan aru, nendest inimesed, kes on võib-olla palju saksa näitekirjandust lugenud, ütlevad, et see kõik on nii külm või sünge või raskepärane, et et kas midagi kergemat ja lihtsamat ei ole. Jah, on küll, need on kuskil seal olemas, tuleb lihtsalt üles leida. Mihkel Seeder, maa soovin jõudu sulle sellel teel ja loodetavasti jõuab neid häid toredaid, kergeid, aga, aga miks mitte vahelduseks ka raskeid saksa tekstega meie lavadele? Aitäh selle vestluse eest ja siia saate lõppu, kuhu sai valitud ju veel üks saksa muusikapala, sedapuhku küll inglise keeles, nimelt Louis Armstrong laulab meile täitsa mäki laulu ehk Mäkide Naifi, Bert Utrechti ja kurtwaili kolmekrossiooperist. Miks sa valisid selle pala? Saksa teater ilma Bertalt vestita. Ta lihtsalt ei oleks see ja tõesti brektori eriline seetõttu, et ta oli väga võimas teoreetik, aga ta oli ka väga võimas praktik. Kas need kaks asja päris hästi kokku sobisid? See on omaette küsimus, et ta võib-olla natuke rääkis erinevaid asju aga ometigi ma arvan, et Kolmekrossiooper kui seda isegi ole nähtud, siis need lood on teile tuttavad. Ja võib-olla ongi, et see on juba jõudnud selleni, saksa muusika ma ise ei kuule eriti peale saksa muusikat. Aga sellised saksa muusika, mis on jõudnud märkamatult ka muudesse žanrites ja võib-olla me teame seda lugu ilma et me teaks, et see on tegelikult pärit sealt kuskilt moodsa saksa teatri hällist. Selge, suur tänu. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Jaak.