Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere täna vestlen ühe eesti kirjanikuga, kelle sulest ilmus 2016. aastal suisa kaks raamatut. Kõigepealt romaan ideaalne taies ning aasta lõpupoole kolmest pikemast loost võib vast öelda jutustusest koosnev kogumik Tartu õuduskaupmees. Ja see kirjanik on muidugi Juhan Voolaid, tere. Tervist. Kõik sinu raamatud, Johan, nagu ma olen aru saanud, räägivad mingil määral tart Tartust ja Tartu õuduskaupmees on kõige selgem näide nendest selles mõttes, et pealkirjas on sõna Tartu raamatu kaanelt vaatab vastu vana Tartu kivisild ja see koosneb kolmest teemast, mida ühendab üks motiive võib vast nõnda öelda kadunud Tartu ja tänapäeva Tartu kolm teksti, kolm teemat, aga üks motiiv. Mis ajendas sind Tartu õuduskaupmeest kirjutama ja kas oligi kohe mõte need kolm teemat kivisild kaubamaja, teater, Ta või oleks äkki võinud ju mingisuguseid teisi Tartumaamärke veel käsitleda, äkki on sul sedalaadi lugusid rohkem kuskil sahtlis olemas? No sellega ongi nii, et tegelikult on jumala alustanud sellist raamatute sarja Tartu lugude sarja millest siis esimene tegelikult ilmus juba 2014 oli hokimängija Tartu linnamüüril ja see oli siis selline lugu, kuidas üks tänapäevane tegelane siis tegi Tartu kesklinnale ringi peale mööda keskaegse linnamüüri trassi. Ja niimoodi Ta ronis siis üle majade vajadusel ja isegi üle palmihoone botaanikaaias. Et sellega see sari algas ja nüüd lihtsalt need uued kolm lugu. Kaks neist olid tegelikult sellised, mis selle hokimängija kõrval nagu ülejäägid, sest see algus pidi hokimängijad õpile tulema juba lühijuttude raamat, aga see hokimängija lugu venis nii pikaks lihtsalt et kaks lugujaid siis uude raamatusse, millele lisandus siis vana kaubamaja lugu. Ja see raamat ei jää sugugi viimaseks selles sarjas, et et praegu just need kolm teemat ei olnud mingi eriline, tähenduslik valik, et selles mõttes need teemad ei kao kuhugi, nad on mul ees olemas ja Tartus neid objekte jätkub, millest kirjutada, nii et ootan ise ka põnevusega, mida ma järgmiseks teen, selles osas. Vana Tartu neid selle oluline olevat, aga samal ajal Tartu õuduskaupmeest lugeda see ei ole nagu sugugi selge, kuhu poole autori hoiak ikka kaldub. Kui on juttu kaarsillast kivisillast, siis mingis mõttes romantiseeritsa mõlemat ja ja natukene naeruvääristavad ka mõlemat. No nii on jah, et ma tegelikult jutus ei tahtnud võtta selget seisukohta kumbagi kasuks nii-öelda, kuigi mul tegelikult ise olen nii-öelda Kivisilla klanni mees. Aga no sellega nii et ma olen rääkinud oma lähedastega, et mida vanem inimene, seda rohkem hämmastaval kombel meeldib talle siis just kaarsild. Sest et nende vanemate inimeste noorus Tartus on möödunud just Kaarsilla ajal ja nende nende ilusad päevad on möödunud, et siis kuidas see sild just Tartus on. Aga jah, et mingis mõttes minu mõtteid avaldab siis õuduskaupmees raamatus, kui ta kiidab kivisilda. See õuduskaupmees on iseenesest üks erakordselt koomiline, aga mingis mõttes nukker kuju. Ta pärineb ühest pikast ja väärikast kaabakate ja bandiitide suguvõsast ja tunneb, et peab oma kuulsate esisade vääriline olema, aga see kukkudel kuigi hästi välja. Nojah, et ma alati püüan jah, leida karakteritel mingeid huvitavaid jooni, et huvitav lugeda ja huvitav kirjutada ka oleks, et seekord õuduskaupmehe suguvõsa oli jah, selline, et üle ühe oli tema suguvõsas siis nii-öelda meessoost liini pidi halvad või kuritegelikud esivanemad ja üle ühe siis nii-öelda valged klaveriklahvid ja õudselt ise sattus siis nii-öelda mustaks klaveri krahviks jah, et tema kordoni kuri olla, kuigi ta ise võib-olla seda väga ei tahtnudki, aga noh, kuna ajalugu käskis, siis ta siis ta üritas oma esiisade vääriline olla. Nagu raamatus ütled ka tema suguvõsas perekonnanimed, vahetuvad sellepärast, et igale pätile järgnenud normaalne esiisa võttis endale halvast mainest vabanemiseks uue nime. Ja seetõttu esineb seal seal terve galerii väga värvikate nimedega esivanemaid. Jah, et nende välja mõtlemine oli puhas, mõnu, tuleb öelda, et kõige rohkem mulle muidugi meeldis Meinhard sellenimeline mees kes oli kõige suurem pätt neist ka ja kõige esimene, kellest on raamatus natuke pikemalt juttu kui teistest. See on tõesti erakordselt värvikas kuju ja seod, tema isiku vahetult Kivisilla rajamiselooga ja kirjeldad ühte äärmiselt jaburat episoodi, mis saab tal ühtlasi ka saatuslikuks. Jah, et mu nendes Tartu juttudes ongi siis see põhimõtet et selle tänapäevase seikluse käigus ma teen hästi ohtralt ajaloolisi tagasipõikeid minevikku siis, ja püüan nende käsitletavate tart objektide ajaloo niivõrd ära rääkida, kui see minu võimuses on, nagu siis oli hokimängija raamatu puhul oli see linnamüüri ja üldse Tartu vanem ajalugu lahti tõmmatud. Ja nüüd siis nende lugude puhul on jah, et Kivisilla nii palju, kui ma materjale leidsin ja nii palju, kui ma infot sain, nii palju ma siis püüdsin teda seal ka sisse panna ja ja selle Meinart panin ma sinna Kivisilla ehitusaega küll, jah. Hokimängijas teed sa tõesti väga põhjaliku ajaloolise ekskursi Tartu linnamüüri minevikku nimede ajaloo kõige selle kohta, seda raamatut võib lausa nimetada ju Eesti ajaloo raamatuks või vähemalt selliseks turisti käsiraamatuks äkki siis Tartu õuduskaupmehe, sa oled sa vist mängleva, mulle tundub? No ilmselt olen küll natuke jah, sest seda esimest raamatut mõtlesin ikka ka teisi väga tõsiselt võtnud, aga esimest võitsin erakordselt tõsiselt, esiteks oli ta esimene ja teiseks oli ikkagi kogu linna varasem ajalugu nagu mul soov üle käia. Ja ma tegelikult kartsin väga, et kui mõni tegeliku ajaloo taustaga inimene seda loeb, et mis, mis tagasiside sealt tulla võib. Aga nii palju, kui ma tänaseks olen saanud. Või noh, inimestelt kuulnud, mida nad siis arvavad, sealhulgas ajaloo inimestelt on kõik olnud väga positiivne ja just on öeldud, et paljude ostitki selle raamatu sealt saaks õige, asjaliku ja kiire niukse ülevaate, nagu sa ütlesid turismiteatmiku ülevaate Tartu ajaloost. Aga minnes edasi Tartu õuduskaupmehega, siis teine lugu räägib Tartu kaubamajast asjade kokkukrabamine ja selle keskmes on seal üks võiks öelda üsna nukker peategelane, Tartu Kaubamaja, viimane direktor. Kui palju on sellel lool üldse pistmist päris ajalooga? No sellel on samamoodi ajaloolised tagasivaated on ikkagi sellised, nagu nad siis olid, nagu ma lugesin kirjandusest Tartu Kaubamaja kohta aga tegelased on jälle välja mõeldud, et sellenimelist kaubamaja direktorit seal muidugi olnud tegelikult ei ole ja ja ka teised tegelased on välja mõeldud. Sa oled krabamist ka ei ole olnud. Ja sellist kraamist ka ei ole olnud. Krabamise idee tegelikult tuli mul sellest, et kui ma olin väike poiss oma oti nimelise sõbraga tihtipeale fantaseeriksime igasugustest asjadest ja üks unistus oli ka, keegi võiks meid kaubamajja lasta, niisama et palun, poisid, et siin on teile tund aega, et tehke kaubamajas, võtke, mida soovite. Ja kuna seda reaalselt kunagi juhtunud, siis ma mõtlesin, et, aga võib-olla pakun sellise võimaluse mõnele oma raamatutegelasena nii, ja nii see läkski. See asjade kokkukrabamine on iseenesest täiesti inimlik lugu, mis räägibki sellest, mis meiega juhtub. Kui valida, saab justkui kõike. Jah, ega ma kirjutama hakata, ise ka ei teadnud, mis seal lõpuks tuleb, aga ma ikka keerasin siis vinti nii palju, kui ma õigeks pidasin, et väga hulluks muidugi lasknud, aga eks ta, eks ta ikka päris hulluks läks, tegelikult. Aga ma saan aru, et see, mis sa seal Tartu linnaruumi kujundamisest räägid, see kõik vastab tõele, see punane maja, mis pärast sõda seisma jäi Jah, et see on tõsilugu jah, et see punane maja seal oli ja selle kuna ta seal lähedal kohe niimoodi oli ja ta oli. Temast on olnud palju juttu Tugaa erinevates foorumites, kus ma olen ka liigeneks nostalgiline Tartu on seal Facebookis ja mõni koht veel. Seda punast ma ei hakka mainitud, on, et siis ma otsustasin sellega sisse tuua, et panin ta siis selle peategelase lapsepõlvekoduna sinna. Aga ma saan aru, et see nii-öelda kadunud Tartu, sest et võrreldes mõne teise Eesti linnaga kadunute ikka on, see läheb vist tartlastele tõesti väga korda. See on viimasel ajal väga üles toonud see teema jah, et viimased 10 15 aastat väga palju sellest räägitakse. Ja ega ega mina lapsena ju ka sellest väga ei teadnud, mis siin, mis ühes või teises kohas varem oli olnud. Ja kui ma tagasi mõtlen, siis lagedad platsid seal kesklinnast, oled ikka väga meelde, kus praegu on kaubahall ja ma ei teagi, mis teine maja seal kõrval, mis ennem postimaja oli ja et seal olid jah, lihtsalt pikalt niuksed pargi diagonaalid, neid parke muidugi on praegu veel piisavalt alles, aga aga sellepärast see Tartus kirjutamine on ka nii põnev, et paljud pole näha enam ja lihtsalt kujutlusvili on see, mis võimet selles osas aidata. Kas annab sulle suurema vabaduse või tahad sa pigem just selle kadunud maailma kirjeldamisel olla võimalikult täpne? Et nagu ma ütlesin, et ma teen nii ühtegi, ühtegi teist, et ajaloo osas ma tahan ikkagi olla selles mõttes täpne, et lugeja saaks aru, kus see piir jookseb, et kus on päris ajalooline materjal siis ja kus on väljamõeldis. Et nagu hokimängija raamatus minu arvates oli hästi selgelt aru saada, et kus on, kus on nüüd see Tartu ajalugu ja kus siis peategelane seal seikleb. Ja ma loodan, et selles Tartu õuduskaupmees on sama hästi aru saada. Aga jah, et ma saan lubada endale nii ühte kui teist. No ja Tartu õuduskaupmehe kolmas lugu räägib Vanemuise teatrist, selle nimi on rutiini Literdamine. Siin on ka arhitektuurist juttu, aga siin mulle tundub, kandvamal kohal on hoopiski need Tartu tegelased, keda enam meie seas ei ole. No see läks natuke niukseks, kuidas ma ütlen ulme ulmejutuks ära mingis mõttes, sest et kuigi ma alguses mõtlesin, et ma oma raamatutes Tartu vaimu asja ei käsitle, aga ometi see nii läks, selles loos ei pääsenud tema käest. Ma ei pääsenud tema käest ja mulle tundus tegelikult, et minu versioon võib-olla on natuke teistsugune, kui siiamaani on neid kuulda olnud. Ja siis jah, ma panin ka sinna selle Vanemuise teatri ajalugu, rääkinud varasemat ajalugu ja, ja tõin ka mingeid neid isikuid sisse, kes on seal aegade jooksul mõju avaldanud sellele teatrile. No see on, esineb seal paar väga lõbusat huvitavat tegelaskuju. Kõigepealt peatud sa ühel skulptuurid, mis on Tartu Vanemuise külge jah, võib vist öelda Tartu Vanemuise külge ehitatud sibulasarnaseks isikuks nimetad seda. Nojah, see on siis see, kes seal selles samas käigus istuks see nukker muusik, keda, keda on juba varasemalt nimetatud sibula, sarnaneks isikuks, selles mõttes ma ise midagi sinna juurde ei mõelnud sellele nimele. Jah, võib-olla nendele raadiokuulajatele, kellel äkki vale mulje jääb, et me räägime Riho Sibula sarnasest isikust, mitte köögiviljasarnasest isikust. Ja veel põnevam tegelaskuju tuleb seal hiljem mängu, kes kannab nime oletatav ird. Oletatav ird on ju väga põneva dialoogiga daatjul. Jah, et alguses mõtlesin, et sealt mingisugusest nihukesest pool nähtamatust uksest astub selle peategelase ette siis päris ird, aga siis ma mõtlesin, et see oleks võib-olla liiga julge tegu minu poolt ja panin ta ümber siis Irdi taoliseks isikuks või siis oletatavaks Irdiks jah, jah, et kuna ma lugesin Irdi raamatu läbi eelnevalt, mis oli päris paks klots ja väga huvitav, muide. Ja sain aimu, no eks ma natuke ennemgi teadsin, Irdi, aga, aga sealt sain nagu rohkem aimu, et mis mees ta oli täpsemalt ja et tema kohta siis ma sain vähe pikemalt seda isikut kasutada Irdi taolist isikut, siis. No mulle tundub, et need laused ja sõnad, mis seal tema suhu paned, mõjuvad küll väga veenvalt, on selline üsna otseütlev iseenesest väga läbi nägevaid, aga roppe sõnu lausev vanamees seal. No selline mulje mulle jäi, et oli olnudki, ma ise ise on teda võib-olla ühe korra elus ainult näinud, lapsena aga, aga just sellest raamatust ja muudest allikatest siis materjali sirvides mulle niuke mulje jäi ta umbes nii võis rääkida, nagu ma sinna raamatusse panin ja ma jah, käsitlesin teda suhteliselt mõnuga, et väga tagasi hoidnud. Ma kujutan ette, et teatriinimestele on, see on kindlasti huvitav lugemine või oled sa juba mingit vastukaja kuulnud ka? Teatriinimestelt, jah, ei ole vastukaja ma saanud, aga küll. Hannes Kaljujärv luges kaubamaja jutu ette hiljuti järjejutuna raadios, et nii palju on olnud ja ma olen aru saanud, et need lood tegelikult ikkagi inimestele meeldivad. Ja ma usun, ka mulle ka meeldisid. Aga ma katsukski natukene uurida seda, et mis võib selle meeldivuse taga olla nimelt sinu tegelikult kõigis raamatutes, mitte ainult Tartu ujudes nähes, vaid ka ideaalsest laieses novellikogus Supergripp, Anton ja ka hokimängija, Tartu linnamüüri kohal. Räägid sa justkui täie iseenesestmõistetavusega lugusid, mida lugedes tekib ometi küsimus, et kust jookseb tegelikkuse ja väljamõeldise vaheline piir? See on olemas, aga sinna väljamõeldis ta valda satub lugeja justkui ootamatult kõik on realistlik kuni mingi piirini, mis on üsna nähtamatu ja hägus kus sinu jaoks väljamõeldise ja tegelikkuse vaheline piir jookseb või, või kas see küsimus üldse on sulle oluline? No ta on nagu ma ennemgi ütlesin, et see nendes tartu lugudes ja ma püüan seda piiri nagu selgena hoida. Et kui inimene loeb, et siis ta saab nii oma seda ajaloolist infot kui ka saab siis selle loo elamuse kätte. Aga teistes raamatutes võib-olla seal ma sellele niuksed tähelepanu pöörad. Et päris noh, nii-öelda reaalsus ja väljamõeldis, et lähevad segi, siis lähevad vahet pole. Ma pean küll ütlema, et minul läks ka Tartu õuduskaupmehes kohati ikkagi see piir segi kas või selles samas nimiloos. Kui Meinhard Sebe korraldab Kivisilla sisseõnnistamise puhul võltspeo, siis mul tekkis kohe küsimus. Huvitav, kas midagi sarnast oleks päriselt toona võimalik olnud või ka teine lugu asjade kokkukrabamine, mille sisu toimub Tartu vana kaubamaja nii-öelda lõpupeol, siis ma kohe küsisin, et kas midagi sellist äkki juhtus. Nojah, et siin selle kivisilla puhul ma tegin jah, niimoodi, et ma saatsin ühe tegelase nii-öelda ka siis minevikku tegutsema, et sellise Meinhard Sebe siis, et see see selle segaduse tekitas, aga aga ega tegelikult mul mingeid andmeid selle kohta päris Kivisilla avamise kohta ei olnud ja et see, see oli kõik tegelikult väljamõeldis. Aga Tartu vana kaubamaja viimane päev. Ka see oli väljamõeldis, et tema viimane päev oli küll ma mäletan, seal oli, kuidas kavama seal hääbus ja kuidas ta viimati veel lahti oli, et seal ega seal midagi rõõmustavat ei olnud, aga nihukest mingit pidu show'd ma küll ei mäleta, et oleks olnud. Nii et selline absurdi ja iseenesestmõistetavuse ühendamine ja samal ajal siiski lugejale sellest mõistaandmine, see paistab sulle kirjanduses väga meeldivat. Jah, et absurd, kui selline see valdkond mulle tegelikult, et tõesti meeldib ja et meeldib panna siis oma tegelasi reageerima, kuidagi niustele jaburate asjadele, vaadata, kuidas nad siis toime tulevad seal nende üllatuse jälgimine ongi nii-öelda lõbus. Et ütleme, Neid absurdi niukseid Mõtteid mulle tungib tihtipeale pähe ja ja tavamaailma vaadata siin, ütleme need on just need, mis oleks kui mõtted. Et mulle tundub, et absurdi tekitabki siis vajadus aeg-ajalt mingite ümbritsevat rutiini lõhkuda lastes mingi tavapärasuse õhupallist peeneid praksutusi välja. Ja siis Läksin hambaid pesema peegli ja mõtlesin, et mis oleks, kui mul oleks öösel oleks peakandiliseks muutunud. Seisan peegli ees ja mis, mis siis mu päevast nüüd saab, et kuidas lapsed mind vaatavad, kas hakkavad karjuma, kuidas ma üldse välja nagu sa tööle lähen? Ja kõik sellised niuksed absurdi mõtted, ma panen kirja ja ja siis vajadusel pistan mõne jutu sisse jälle kuhugi miskit, aga et neid on nii palju, siis tegelikult on mul ka valmis üks üks raamat absurdi ainult absurdiklippidest, aga sellest võib-olla hiljem siis. Aga mulle tundub, et teinekord sõnu tegelased ka ise loovad neid absurdseid olukordi ilma endale aru andmata, et nad neid loovad kas või siinsamas raamatu alguses sedasama Ort mäemees, kes tunneb kurjuse kutset tegelikult käitub uskumatult totakalt, katsudes oma käitumist endale kuidagi ratsionaalselt seletada või raamatu lõpus. Viimase loo peategelane Maila rätsep, kui ta lume alla poeb, siis see kõik on ju mingi äraspidise loogilise sündmuste ahela tagajärg mille lõpptulemus on siis absurdne, aga üksikud selleni viivad sammud ei ole seda. Nii see on jah, et Artmäe mehe puldis olid jah, erinevad asjad viisid ta selleni, et ta niimoodi käituma hakkas, üks oli siis tema esiisade taak. Ja teine oli siis see, et ta oli tegelikult vaene mees, hästi tegelikult niisugune pudelikorjajat tüüpi mees. Ja ta tahtis nii-öelda avaneda mingisuguse uue tegevusega ja kuna tema esiisa Meinhard Sebe, keda ta siis jumaldas oli teinud sellise Kivisilla avamise peo niukse petupeo, mis tundus art, näeme geniaalne, siis ta oli ka ise midagi geniaalset välja mõelnud, mida püüdis siis ellu viia. Ja Maila Maila Rätsep siis viimases loos, et tema oli ju Tartu vaimu mõju all. Seal on tegelikult siin kõigis lugudes veel palju selliseid pisikesi nüansse mis jäävad nagu lahtiseks, kust võiks midagi edasi arendada, noh, needsamad art mäemehe esivanemad, kui sa mainid tema esivanemad, Savi, Karel pakki, kelle peamiseks pahateoks jäi kümnekonna Tartu suplusklubi pingviin liikme orjastamine või üks nimetu esivanem, kes proovis musumäge õhata ja teine raekoja torni maha saagida, noh need on kõik sellised tegelased, kellest saaks eraldi lugusid kirjutada, kas nad ongi sul nii-öelda varus või on need lihtsalt nii vaimukad välgatused, mida sa ei saanud mainimata jätta. Kui aus olla, siis need konkreetsed isikud varus selles mõttes ei ole. Et need olid välgatused, jah, et ma lõin seda loetelu, siis mõtlesin, et mis võiks olla niuksed Tartu vaenulikud jõhkrad teod ja piisavad ajuvabad, et. Ja siis niuksed sain. Aga lugedes tekkis mul veel see küsimus ka, et kas need kolm lugu Tartu õuduskaupmees asjade kokkukrabamine ja rutiini Likerdamine leiavad aset ühes ja samas maailmas, et kas seal on mingeid ristumispunkte, näiteks, kas sul ei käinud peast läbi mõte, et mõne loo peategelane kirjutada mõne teise loo kõrvaltegelaseks või, või mingeid muid selliseid ühendus? Kohti luua ei ole seda mõtet ei ole tulnud jah, et ma kardan, et siis oleks asi jube keeruliseks minna, et kust misasi, algame, mis lõpeb? Ühendavaks on see, et nad toimuvad vaieldamatult tänases päevas, kõik need lood. Reeglina on peategelased minu vanuse lisanud inimesed, kes siis saavad mõelda minu minevikku, mõtlen nii-öelda, et need asjad, mida mina olen tart tuur minevikus näinud et mu peategelased saavad neid mõtteid jagada. Ja see on siis see, mis ühendab mingit nihukest tegelaste ristamist. Praeguseni mul ei ole pähe tulnud küll. Ehk siis võib öelda, et sinu raamatud on mõeldud kõnetama eelkõige neid inimesi, kes veel mäletavad nõukogude aegset Tartut. No ka neid teha, aga, aga tegelikult see ei ole niimoodi sihtgrupp määratletud, et need seiklused on ikkagi piisavalt iseseisvad ja nad ei. Need nõukogude aegsed asjad ei tohiks nagu hakata lämmatama seda juttu seal, et oma leiavad sealt ainult minuvanused inimesed. Ei, nad ei hakkagi, aga ma ise mõtlesin ka näiteks sedasama asjade kokku rabamist kirjeldades, et minagi ülikooliajast, et 90.-te teisest poolest mäletan seda Tartu vana kaubamaja ja ja eks ta sihuke kitsas ja naljakas oli, aga mulle tuli täieliku üllatusena, millise sooja melanhoolia, kas sa seda hoonet kirjeldada, siis ma hakkasin mõtlema, et võib-olla asi ongi selles, et mina ikka ei ole päris tartlane. Ma olen seal ainult õppinud. No vana kaubamaja, aga jah, on selline lugu, et kui ma üles kasvasin minu terve minu eluaja jooksul oli ta siis selle koha peal olnud, ta oli Tartu kõige tähtsam poodi alati. Kui no oli vaja mingit suuremat ostu teha või, või lapsepõlves ma mõtlen või noh, üldse kaubahimu tuli inimesele peale, siis ta läks ikka Tartu kaubamajja tahtis poodi ja nüüd ta hääbus seal üksinda nii-öelda kukkus koos vaikselt, et seda oli päris kurb vaadata. Jah, eks ta lõpus mõjus ikkagi väga anakronistlikult juba. Ja ta oli natuke masendav küll seal jah, et seal tema mahalammutamise, see oli ka niisugune pikaajaline protsess ja igapäevaselt mööda käia ja vaadata, et ta nüüd on hunnik niukene niuke, et see oli tartlaste jaoks kindlasti sellise päris mõjuvõimas sündmus. Me oleme päris palju need Tartu õuduskaupmehest rääkinud. Oleks vast aeg, et sa loed ette katkendi, mis katkendis valisite, millisest loost? Ma valisin sellesama katkendi, mida sa siin varem puudutasid juba, kui Meinhard sebra minevikus siis on korraldanud Kivisilla avamise ajal. Noh, see ei ole piduvaga, ta müüs pileteid kinnisele territooriumile ja lubas selle eest, et piletihinna sees on siis ka igasugused toidud pluss loositakse välja must mära. Aga seda muidugi toimunud, et ta lihtsalt võttis inimeste käest raha ja, aga ta ei läinud kahjuks ise minema sinna passima. Et sellest sellest siis ka see lõik, mis ma loen. Sillale ilmus rida helesinises riides lauljaid, kes kosida platsile aga taas lubamatult vaikselt ära ning nüüd hakkas rahval küll saama. Jälle kargasid mõned labased matsid pinkidele ja karjusid eemal seisvale Meinhard seepeale. No kus need söögid siis on? Taseme taseme vastati neile platsi kõrvalt, kuulake laulu, kuulake ise oma laulu. Vastasid matsid tigedalt, kus pehme sai, on Meinart Sebe juurde astus mitu ärritunud inimest ja päris aru teda sõimati ja tema sõimas vastu, tundes kibedat kahetsust, et ta õigel ajal varvast ei visanud, vaid jäi koos teistega üritust nautima. Välja ilmus keegi ühesilmne kolge uskumatult suurte viiskudega talupoeg linnalähedasest metsast, kes astus Meinhard selle juurde, raputas teda rinnust, kui kaup kohe välja ei ilmu, lausus pikk mees tuimalt, siis ma mässan sul näo sassi. Meinart Sebe rapsas end solvunult lahti ja ronis läheduses seisvale vankrile tünnide otsa. Mis teil viga on, raipe lõhustavad, hüüdis ta ja näitas ülevalt pikale mehele rusikat. Rahvas vilistas vastuseks, nii et lauljaid kivisillal polnud enam üldse kuulda. Praegu on kena, kas pole, karjus Meinhard ja vehkis kätega, et vait jäädakse. Teie silme loboti praegu esimene kivist sild Baltimaades. Aga teile ei sobi. Te saite omavahel vestelda ja rõõmsad olla, aga teile on sellest vähe. Mis inimesed te sellised olete? Söök siia, ühtidele, rahva seast ja kiiresti, söök, röökis Meinhard, selle kõht on teie kuningas, trügida ikka ja ainult õgida. Seda te mõistate. Kuuson, räime, must mära, karjus keegi möla aastas, Michardsebe teile räägitakse selges eesti keeles, et mõned tühisemad asjad jäävad täna ära, näiteks söögideoloos. Aga te küsite ikka, kus on must mära kõik peamine Saabi teoks, sild avatud, kõnet peetud ja suur tükk lastud, aga ei, röökis ta, sellest veel ei piisa. Teie ajad ikka oma jonni. Inimesed ei vastanud enam midagi, vaid rebisid üheskoos Meinhard Sebe tünnide otsast. Mahahoobid tabasid meest igale poole, kuid eriti tigedalt taoti teda näkku ning halvimast päästis Meinhard üksnes see et peksmise käigus pudenes tema taskust välja matsakas nahast kukkurpiletirahaga. Väike-rangis jalgne hobuse. Parisnik Luutsinast sai rahakukru enda kätte ja pani sellega plehku. Ta keksis osavalt inimeste vahelt läbi, tegi vankri alla sööstus efektse kukerpalli ning nüüd kihutasid kõik hoopis teda taga ajama, jättes vōi kava Melchior Sebe pinkide alla lebama. See oli üks väga naljakas episood, mis samal ajal lõppes üsna kurvalt ja see huumori ja, ja nukruse segamine iseloomustab ka kõiki kolme Tartu õuduskaupmehe lugu. Võib-olla kõige nukram ongi see keskmine lugu, Tartu vana kaubamaja lugu, aga mingisugune melanhoolia, kas, kas see ongi seesama kaduvikku tunnetamine, mis eriti Tartu linna kurvas saatuses meile kohe tänaval vastu vaatab, mis paneb sind seda nalja ja ja nutu segama? See võib olla nii küll, kuigi ma teadlikult seda nii ei ole teinud, aga, aga jah, et kuna Tartu ajalugu tegelikult on päris valus olnud, siis ma siis ma ilmselt alateadlikult olen ka ise ise need lood selliseks teinud, et et seal on ikkagi ka nii kurbust kui naerulisem. Aga et me võib-olla liiga sellesse Tartu kurba ajalukku kinni ei jääks, siis äkki kuulame vahepeal muusikat ja sa valisid tänasesse saatesse kaks muusikapala neist esimene on Chrissy handi esituses Aichal piire liist, see on algselt üks Bob Dylani lugu aastast 1967. Esitus, mida me kuulama hakkame, pärineb vist 90.-test aastatest. Miks just see lugu? Mul on viimastel aastatel on hakanud järjest rohkem meeldima võimsa häälega naislauljad, kellest siis Chrisi handi on üks ja et kuidas nad seda häält kasutavad ja lihtsalt on hea kuulata, et see mul varasemas elus pole niimoodi niimoodi neid naislauljaid just sellise sellist laadi nalja väga kuulanud, aga nüüd ütleme viimasel viiel aastal. Chrissy andis laule. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning Tartust on minuga kirjanik Juhan Voolaid kellega rääkisime saate esimeses pooles tema hiljuti ilmunud raamatust Tartu õuduskaupmees, mis sisaldab kolme lugu, millest kõik käsitlevad niidart. Ajalugu kui Tartu tänapäeva. Kõik sinu raamatut räägivad Tartust ja niimoodi mõelda, sõid pääsema ka paralleelidest mõningate teiste kirjanikega, kelle jaoks on see samuti selline koha vaim ja kohamälu tähtis. Üks võib-olla veidi kummaline ja äkki sinu jaoks ootamatu paralleel, mis mulle pähe tuli on paralleel Mehis Heinsaarega. Ma ei taha teid hakata stiili mõttes võrdlema, te olete üsna erinevad autorid, aga mulle tundub, et teid mõlemaid seob see, et kummagi loomingust pääseb esile miski, mida võib nimetada Tartulikkuseks. Kas selline sõna sobib sulle üldse või tundub see kuidagi imelik? Ma arvan, et tegelikult sobib. Ma arvan, et mõtlesin selle Tartulikkuse teema peale ja et ilmselt see on tõesti olemas ja ma arvan, et selle üks põhjus on ülikoolis. Et see on nii pikaajaliselt siin olnud, et ülikool on koondanud endasse siis pikaajaliselt nii-öelda peaga poisse, kes on siis kas üksi või rühmaga kirgastunud. Ja nad on siis loonud ja välja mõelnud igasugu asju, mis siis ma ei oskagi seda muud moodi öelda, on kuidagi tõusnud nagu sudune Tartu kohale hõljuma ja nüüd ongi seal, et mina arvan jah, et põhjus on ülikoolis ja põhiliselt. Et sinu meelest on see Tartulikus siis täitsa olemas ja väljendub ka kirjanduses? Ma arvan küll jah, et tegelikult selle kirjanduse kohta ma niimoodi ei julge öelda, kas see väljendab kirjanduses, aga ma arvan, et midagi siin on. Et mina ise tartu kohta loen põhiliselt ajaloomaterjale, ilukirjandust ma väga ei ole puudutanud, et selles osas ma ei julgeks selle kohta midagi öelda. Tartu kohta on ka muidugi ajaloomaterjale päris palju kirjutatud, et tõesti kui sa enne ütlesid, et Tartul on olnud väga raske ja valus ajalugu, siis mingis mõttes tuleb sellele ka tänulik olla, muidu võib-olla ei oleks nii põnevaid ajalooraamatuid ka valminud. Nojah, et nii see on, et tänulik olla, muidugi on karm öelda, aga, aga, aga nii see on, et jah, et ajalugu on Tartus väga valus andnud ja sellest on, mida kirjutada. Nojah, mõtlen, tänulik ollakse, ajalugu ongi selles mõttes selline. Kummaline nähtus, et sageli on nii, et mida jubedam ta on, seda rohkem temast räägitakse. Seda küll jah, aga et võib-olla sellest, et miks ma, miks ma siis tartus kirjutan, et ma selle üle olen ka mõelnud, et kus minus asi alguse sai, siis et asi sai alguse päris noorusest, minu puhul nende konkreetsete lugude kirjutamise vajadus. Et mul oli hästi niisugune mõnus ja õnnelik lapsepõlv. Tartu kesklinna lähedal suures majas elasime ja alguses mängisime siis ainult oma hoovis, aga, aga aastatega hakkasime siis sõpradega igale poole linna peale sattuma ja siis ma mäletan hästi selgelt neid üllatusi ja avastamisrõõmu, mida ma tundsin, kui ma erinevaid objekte Tartus nägime või kasvõi näiteks mäletan, kuidas ma esimest korda Supilinna nägin, et kõik kuni selle kroonuaia tänase kroonuaia tänavani oli kõik justkui tavaline aga siis ümber nurga herne tänavasse. Des algas täiesti uus maailm, et niuke agul munakivine oli veel siis Erna täna mingid väiksed tüdrukud, lampides platserdavad ja puumajad kaovad kaugusesse. Et see oli väga-väga üllatavad kesklinna naabruses kohe selline koht on. Või siis Annelinn. Mulle meenub see, kuidas suuremad poisid rääkisid kanalist Annelinna kanalist ja ma ei olnud seda veel näinud, aga ma kujutasin ette, et see on siis Annelinna suurte majade vahel on mingi niuke 10 meetri laiune kraav kus siis inimesed Solverdavad. Aga, ja kui ma lõpuks siis seda päris kanalit nägin, siis vajus ikka suu mul tõsiselt ammuli, et ma midagi sellist suutnud ette kujutada. Ah, ja siis ütleme, kui lapsepõlv sai läbi, terve Tartu oli ära nähtud ja tegelikult ma tundsin kurbust, et mu avastamise asi nagu ära kukkus. Kuid siis ütleme 10 aastat tagasi sattus mulle pihku selline raamat nagu Hillar Palametsalugusid toonasest Tartust. Ja see avas siis mu silmad sellele, et mõistsin, et et ma ei pea ainult siis horisontaalselt, seda Tartut avastama võib ka, vaid võib ka süviti minna ja hakkasin siis seda ajalugu uurima. Ja kõik need objektid, mida ma varasemalt olin lapsena näinud, siis muutusid ühtäkki nagu mitmemõõtmeliseks. Ja nüüd, kui ma neid lugusid kirjutan, siis tegelikult ma teengi seda selleks, et ma tunnen sedasama õnne õnnetunnet, mida ma lapsena Tartut uurides tundsin, tunnen nüüd jälle, et see on peamine põhjus. Nii et ma saan aru sind inspireeribki siis ühest küljest selline mängurõõm, kui sa enne kirjeldasite seda mõtet, mis olla hommikul peegli ees seistes oli, et mis oleks pea oleks öö jooksul kandiliseks läinud ja teisest küljest siis ka soov minna kõige selle nähtava taha või minna selle nähtava minevikku. Jah, nii see on, et et mängurõõm on loomulikult minu kirjutamise juures on väga oluline märksõna, et mulle meeldib hästi mänguline olla küll. Mind täitsa hämmastas heas mõttes vaimustus see, kuidas näiteks oma novellikogu Supergripp Anton avaloos mask ei saa kanda igavesti kirjeldate Annelinna. Ka mina mäletan seda lapsepõlvest, kui sai sugulastel külas käidud ja enam-vähem täpselt sellisena see sinu loos ka minu silme ette kerkib, et sa suudad ka sellist kõige ütelda masendavam paneellinnaosa dramatiseerida. No selles konkreetses loos, mida sa praegu mainisid, tegelikult see maja, mida ma kirjeldasin, see majaesine, see oli minu enda Mayama, elasin seal kümmekond aastat ja kõik need pingid ja kirjeldused, need on iga päev aknast nägin seda, et selles mõttes oli mul natuke lihtsam seda teha, kui et eemalseisjana Aga kas ma eksin väga, kui ma ütlen, et selle loo puhul ajend loo kirjutamiseks tuligi mingi ajakirja kaant poes vaadates vähemalt sa kirjeldad sellist episoodi seal loo siis ma kujutasin juba ette, et äkki sa seisidki poesabas nägid, et ajakirja, kus on see sama lause mask ei saa kanda igavesti ja siis hakkas miski liigutama ennast sinu peas. Nojah, et tegelikult jah, selle loo selgroog tuli tõesti sellest tsitaadist, maski ei saa kanda igavesti. Ja, aga noh, tegelikult mu lood saavad kokku tavaliselt niimoodi päris paljudest erimõtetest, et ma ei saaks öelda, et just see lause selle loo tegi, et jah, aga ta kujunes selgroog, seda küll. No kuidas sa üldse kirjutad, selles mõttes, et kas sa oled autor, kes kirjutab kogu aeg või kirjutad see siis, kui sul on jälle plaan järjekordne raamat välja anda või on sul tõesti kogu aeg mingisugune varulugusid olemas, mida sa siis siis, kui on vaja kirjastama hakata parandad ja paned omavahel kokku? Mul on olemas tegelikult jah, varu, nii võib öelda küll, et praegu ma olen kaks valmis teksti, mis ootavad oma järge. Ja ma kirjutan kogu aeg pidevalt igapäevaselt, et et kui et ei ole niimoodi, et täna tuli vaim peale, täna panen kolm tundi ja ome ei ole vaimu ja ei pane tema ikka püüan igal ajal leida selleks aega. Ta ka kirjutamise kõrvalt tegeleda fotograafiaga ka, kas need kaks tegevust täiendavad teineteist või võivad ka segama hakata, tegelikult oled sa ju isegi ühe fotoraamatu Aastaraamis Tartu välja andnud? Jah, tegelen ja sellega on niimoodi, et see fotograafiat on mul kirjutamise kõrval nagu kuidas öelda, kui ühtpidi pea kinni jookseb, siis tegelen teisega, et need on. Et lähen linna peale jalutama fotokaga näiteks, kui enam kirjutada ei suuda, pea on paks. Ja see jah, see Aastaraamis Tartu ilmus küll paar aastat tagasi ja see seal olid ka vahetekstid minu enda nikaani absurdimaigulised ja praegu vaatan seda raamatut, mõnikord mõtlen, et ega päris kena tuli välja. Siin Tartu õuduskaupmehed on seal ka raamatulaka peal purustatud kivisilla foto siis pilt söögiputkas Tartu vana kaubamaja taga ja pilt vanast Vanemuise hoonest, nii et see tekstiraamatu sees on ka veel mustvalgeid pilte, kus on näha, kuidas kõik kord oli kaarsilla ehitusest on näiteks raamatu keskel pilt. Nii et see pildi ja teksti koosmõju näib sulle ka tähtis olevat. Jah, et nende Tartu lugude puhul tegelikult tahtsingi, et pilt oleks rohkem, aga kahjuks neid välja sellest raamatust minust mitteolenevatel põhjustel paarkümmend pilti asjakohast pilte, hästi huvitavat materjali mul tegelikult, aga noh, kahjuks ei läinud nii, et nad sinna raamatusse jõudsid. Et jah, et tulevastes raamatutes nendes Tartu lugudes ma kindlasti tahan pilte rohkem panna, võimalusel. No ma ei saa siiski küsimata jätta ka sinu ideaalse taiese kohta, mis on minu meelest üheksa tõeliselt vapustav teos ja selles raamatus ei räägi Tartust Selles ei räägi jah, et ega ma kogu aeg tartust ei kirjuta sellest kogu aeg ka ei mõtle niimoodi, et et muidu oleks ilmselt ka ohtu umbe joosta. Ideaalsest taieses ma siis see oli niuke teema, raamat algselt planeeritud, ta kasvas selliseks, nagu ta kasvas, noh, et alguses mõtlesin, et panen oma mõtted kunstist nii-öelda kuhugi kokku siis igasuguste muude mõtetega asjadega kassas kokku siis selline teos, nagu sellest tuli Aa, et kogu see raamat hakkas hargnema mingisugusest kunstiteoreetilisest mõlgutusest. No umbes niimoodi ma vaatasin palju kunstiraamatuid ja tekkis palju, mõtlesin, ma vaatasin, et kuna neid on nii palju, et siis võiks neid koos käsitleda kuidagi ja siis nii läks, aga noh, ma ütlen, et mul alati raamatutest saavad erinevad mõtted, erinevad mõttekäigud ja erinevad niuksed. Varasemalt kirja pandud ideed, et kokku ja siis moodustavad midagi, ega ma alati ette ka ei tea, mis sealt tuleb, sest lihtsalt liidan mingisuguseid mingitest failidest võetud niukseid ideid ja siis midagi juhtuda. Ja see ideaalselt aia siis juhtus siis see, mis seal juhtus. See on küll huvitav, sest ma ei oleks tõesti soo poisse, õunu, seiklustest, rämps ja pärisinimeste maailmas kirjeldava raamatu puhul mõelnud, et siin on mingi kunsti teoreetiline aluspõhi. No ma ei ole kunsti õppinud ja need olid lihtsalt minu niuksed mõlgutused, mis, mis selle kunstiga seoses mul pähe tulid, need sinna said ja see noh ütleme selle õunaseikluse kõrvale. Nad kõlbasid küll, ma arvan Raamatu lõpp jääb natukene lahtiseks, nii et kas lugejal on võimalik õunuga kohtuda tulevikus ka veel? Nii see tõepoolest on, et ma olen juba alustanud õunalugudele tõsis ideaalsele taiesele järjekirjutamist päris algusotsas praegu. Aga jah, ma ei tahtnud, Ta õunad sinna üksinda sinna madalale soosaarele. Ja siis järgmine raamat algab nii, et õuna tunneb siis vaimse lämbumise ohtu ja on sunnitud minema liikvele, et leida siis päris inimeste koloonia või, ja parim võimalik naine endale. Ja siis ta läheb, läheb ja kohtub jälle Veltsiga läheb edasi, et lõpuks jõuate Tallinnasse, kus ta siis saab erinevate seikluste osaliseks. See kõlab väga põnevalt. Millal seda raamatut oodata võib? No kuna mu raamatute kirjutamise tähtajad on tegelikult üsna pikad, et kõige kiirem, mis on olnud, on kaks aastat, aga see tuleb mahukam lugu, ma arvan, et seal halva kolme aasta nagu 2019, varem ma küll ei julge lubada seda Aga kuidas see võimalik on, et sul ilmus 2016. aastal kaks raamatut. No ma kirjutan üle üle, kuidas öelda nüüd üksteise alla neid raamatuid, kui ma ühe korra töötan raamatu läbi, võtan teise. Ja nii-öelda panen siis ühe kõrvale, selleks ajaks et mul on töös nii-öelda kogu aeg kaks-kolm raamatut, et kuna valmis saavad mitu tükki, võivad ühel aastal valmida küll, jah. Ja millal üleüldse siis on järgmist raamatut sinu sulest oodata? Võib öelda, et kaks raamatut mul on praegu ootel valmis tekstid, et üks on siis absurdiraamat mille pealkiri on tuvastanud külavanem, kus on 80 iseseisvalt niukseid absurdi klipikest. Muide kolm pikemat neist, et ilmusid ka selle aasta jaanuari loomingus, nii et sealt saab mõnega tutvuda. Need olid tõesti pikemad, olid kaks, kolm lehekülge, aga on ka päris lühikesi. Neljalauseline mõtlesin ühe kaasa, et ma loen ette, aga palun kohe, kui kõlas stardipauk, haihtus ideaalne jooksja justkui ära ning seisis hetk hiljem juba lõõtsutades poodiumil, medal kaelas. Huvi sellise mehe vastu oli loomulikult tohutu. Ometi tekkis peatselt küsimus, et kuidas sattus mehe kaela medal. Kui salvestusaegluubis üle vaadati, paljastus saladus muidugi kohe selgus, et staadionil oli viibinud ka ideaalne kohtunik. Ja siis teine tekst, mis valmis siis on ja nii-öelda riiulil ootab, on läbilööja viimase marukoer. Et siin-seal on lühilood, seitse lühilugu, kus igas loos tuleb mõnele loomale pähe inimese mõistus. Nad saavad siis aru oma olukorrast inimeste maailmas ja et kui, kui kehvas seisus loomad on ja võtab vastavaid tegevusi või siis diskuteerinud seal kellegiga sel teemal näiteks satub ühes loos siis lehm burgerirestorani, ühes loos põgenevad farmist kanad ja loodavad siis, et nad alustavad metsas ilusat ja iseseisvat elu. Ühes loos tuleb mõistusele aga üldse kuuekuune inimbeebi kes ei soovi siis oma tagasihoidlike vanemate juures keskmikuks areneda ja otsib üle elu muda, näe, viivad otseteed edu juurde. Nii et noh, niisugune raamat on ka ootele. Kõlab väga paljutõotavalt. No see oli, see oli selle raamatu kirjutajana, pean tunnistama, oli erakordne erakordne fänn, et see oli mõnus kirjutada. Kas mõnda raamatut on olnud siis piin kirjutada? On olnud raskemaid jah, et kasvõi sedasama ideaalne taies, et seda ma kirjutan erakordselt kaua ja seal olid väga rasked hetked, mil ma oleks peaaegu loobunud kõigest ja ka. Aga vedasin läbi ja lihtsustasin, jätsin ära mingeid asju ja lõin nii-öelda selguse. Et on jah olnud igasuguseid näiteid, et aga, aga see läbilööja lambalood, need tulid hästi kenasti loomulikult kuidagi. Eks siis tuleb oodata, millal need trükist ilmuvad. Aga suur tänu selle vestluse eest, Juhan voolaid. Saate lõpu valisid ka veel ühe muusikapala, selleks on skorpion, lugu võiden Movlav. Nende 1988. aasta albumilt Sävičamjuusmanud. See nüüd ei ole selline jõuline naishääl, vaid rokiklassika. Miks see lugu? No see lugu on nüüd selline mis on minu nihukesest kooli lõpetamise ajast enam-vähem pärit, tol ajal kuulasin ja mõned lood on sellised, mis ei vananegi välja üldse. Et kui paljud tolleaegsed lood on midagi kannatanu kuulata lihtsalt, et kas on ära leierdatud või lihtsalt ei meeldi enam siis mõned jäävad ja see konkreetne lugu pluss selle plaadi pealt veel mingid lood. Et põhimõtteliselt mõjuvad mulle nagu teraapiliselt lausa, et see rütm ja see on nagu südamepõksumine läheb. Ja kuna ta on minu jaoks ikkagi väga pikaajalist väga-väga niukene tähtis lugu, võib-olla on plussis teised sarnased lood sama plaadi pealt, et siis ma valisin selle. Selge, aga siis head rokiklassikakuulamist. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on eetris taas kahe nädala pärast kuulmiseni.