Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Pere täna on minu külaliseks inimene, keda kutsuda, siis ma veel ei teadnudki, et tegu on lausa olulise auhinna võitnud autoriga. Sellepärast et kui ma selle kutse esitasin, siis ei olnud Kultuurkapital veel oma kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu teatavaks teinud ja minu suureks üllatuseks Läti-Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind vabaauhinna kategoorias. Tõnis Tootsanile, tere Tõnis. Tere Peeter. Aitäh kutsumast. Mina arvasin, et ma olen üks väheseid inimesi, kes on sinu. Võib vist öelda kummalist teost lugenud ja selle vastu huvi tundnud, aga rõõmustav uudis ongi see, et ei ole ja õnneks ka kultuurkapital märkas seda ja kuidas siis on, kas see tuli sulle suure üllatusena, et sa esimese päeva eest auhinna said? See tuli suure üllatusena, siin ei ole mingit küsimustki, seda ei oleks osanud unes nähagi, et ma väga arvasin, et see on selline ülipisikesele nichile mõeldud raamat, mis, mis libiseb väga libedalt radari alt läbi. No alguses tundus, et nii lähebki, sest et ma mäletan, kui mina selle raamatuga sain, siis kõigepealt ma pidin ikka koguma jõudu, et seda lugema. Jah, ja kusjuures ma lisaks, et kui sa ütled, et sa oled, et sa arvasid, et sa oled üks vähestest, kes on seda lugenud, siis nii võib jätkuvalt olla, et ma, mul küll puudub ülevaade neist inimestest, kes on seda lugenud, ma tea, kui palju neid on, küll aga on päris palju neid ma tean, vähemalt kolme, kes on sellel lausa kaks korda läbi lugenud, mis mind ennastki üllata. See hämmastab mind ka kümmekond inimest on seda kindlasti lugenud, arvestades seda, et Kulka žürii pidi lugema, siis noh, mina olen lugenud ja paar inimest veel julgelt vähemalt 10. No ilmselt peakski alustama nüüd sellest, et raadiokuulajatele üldse selgeks teha, millest me räägime, sest kindlasti tekib juba praegu mõnel kuulajaküsimus, et mis siis saab nii väga keerulist olla ühe raamatu lugemisel, aga sinu raamat on juba kätte võttes juba lehitsedes väga eriskummaline ja ebatavaline. Selliseid raamatuid teisi ei ole, võib öelda. Sinu raamat on käsitsi kirjutatud, just algul ei suutnud seda uskuda, hakkasin lugema ja vaatasin, et väga huvitav kirjatüüp mis nagu oleks käsitsi kirjutatud, aga ma ei uskunud, et keegi võtab vaevaks üle 500 lehekülje teksti niimoodi produtseerida. Ja seda lugedes hakkasime ühel hetkel otsima kahte täpselt ühesugust tähemärki ja ma ei leidnud. Mõtlesin minu peas siis tekkiski õudus. Kas tõesti, kas tõesti on käsitsi? Tõesti käsitsi? Aga räägi seal. Jah, kuidas kuidas põnevalt rääkida kirjutuslaua taga konutamises, kui kaua seljavalust või ütleme, et, et selle puhtandi kirjutamisele kulus kuskil aasta. Aga sellist puhast tööaega võib-olla siis kaks kuud noh, 24 tunnist tööpäevadena? Muidugi täispikka tööaega ilma vähegi pissipausid ta kaks kuud. Aga kuidas tööprotsess selles mõttes välja nägi, et kui algul raamatu kirjutas, et kas algul kirjutasid selle arvutisse? Ei alguses ta tekkis täitsa gladedesse ja kaustikutesse, sest mulle väga meeldib käsitsi kirjutada. Mulle tundub, et see Te kulg on pastaka rabinas hoopis teistsugune. Ma olen selle enda jaoks sõnastanud niimoodi et käsitsi kirjutades kuidagi mõte jõuab tekstist ette ja sa pead pingutama, et mõttele järele jõuda, sul on juba noh, tekib selline hea viljakas seisund või laetud samas kui sa niimoodi arvutis klõbistad, siis hästi tihti juhtub, vastupidi. Et tekst jõuab mõtest ette ja jääb kuidagi tühjaks või raske seletada, aga, aga ma arvan, et kes on käsitsi kirjutanud, et et nad, et nad teavad, et see on mingi eriline seisund. Aga kuidas sa selle puhtandini ikkagi jõudsid, kui sa hakkasid nüüd seda siis nendes ilusatesse tähemärkidesse valama, lakkunud, need valmis raamatu kaane peal on siis kuidas see välja nägi, kas oli rohkem selline joonistamistöö, kui tihti sa pidid parandusi tegema, kuidas sa neid parandusi näiteks puht tehniliselt tegid? Parandustega oli selles mõttes väga lihtne, et, et kui midagi läks nässu, siis ma lihtsalt lehe äärele kirjutasin õige variandi ja hiljem fototöötlusprogrammis siis sai kõike ümber lõigata, kuidas aga vaja oli. Et või ka arvutiosast ei pääse üle ega ümber see on, see on ka asi, mis, mis on selle raamatu puhul oluline, mis, mis alanud tiivad, mis, mis üleüldse võimaldabki minusugusel jobul k küljendada nagu, nagu nalja. Aga igatahes, see raamat nõudis ilmselt üsna spetsiifilist tööd kujundusprogrammidega just sest sa oled ju seda ka illustreerinud ja see vist oli ka omaette selline rõõmsasse annab ühe lisamõõtme seal. Jah. Aga äkki räägime natuke sisust ka, millest esimene päev räägib, see algab nagu üks üsna selline, võiks isegi öelda klassikaline seiklusulmekas, aga õige pea pöörduta mingiks kummaliseks siukseid eelseks. Romaaniks. Oma koorikul see raamat, et kujutab endast jah sellist päris klassikalist ulmeromaani, kus siis tegevus toimub 2034. aasta Tallinnas ja peategelane leiab siis vanalinnast seltskonna inimesi või sellise isevärki kommuuni, mis on midagi lüüseumi väljade ja Münsterist mässu vahepealset ja katsub seal siis kuidagi oma teed leida. Aga tegelikult noh, sellise põnevusloo asemel on ilmselt rõhk ikkagi just nendel ideedel või selles terves ideestik kuus, mida see raamat presenteerib, et et on mingisugune mõttemaastik, milles viibida. Kas ma eksin väga, kui mulle tundub, et sa nagu korjad selle uuesti üles või soojendad üles omaaegse 60.-te 70.-test tuntud lüürika teie füüsikute debatti? Räägi sellest debatist. Laias laastus, kumb on tähtsam, kas reaalteadused, kõvad faktid või tunnetus ja minu meelest päris mitu sellist arutelu, mis raamatus esinevad eri tegelaste vahel natukene on sellest? Jah, jah, kui, kui vaadata, et üks raamatu peategelasi Richard või Richard on selline hulk tehnokraatia ja seal need vastandused on tõesti olemas. Aga samas ma küll ei, ei usu, ikkagi ei tahaks anda kummalegi sellist eelisõigust või tähtsust. See on seesama sisu ja vormi küsimus, mida selle raamatu puhul ka tihti küsitakse, et kumb siis ikka on tähtsam, et noh meele ja keeleküsimus jälle, et no ei ole sisutut, vormi või vormitud sisu aga, aga mulle endale küll teadus ja teadusuudised pakuvad väga huvi ja, ja ma arvan, et teaduslik meetod eriti sellistes tänapäeva kaunis segases maailmas on maailmas ringi navigeerimiseks parim asi pärast viilutatud leiba, et ei, ei julge küll teadusega teadlaste pihta põmmutada. Ega sa ei anna päriselt raamatus kellelegi nii-öelda lõplikult tõevõimalust või kõik tegelased on seal nii oma plusside miinustega? Ei, mul on väga hea, kui sul on selline mulje jäänud, et ilmselt see võtab kokku ka minu enda nõutuse tegelikult siin maailmas on väga imelik olla. Kas sinult nõudis selle raamatu kirjutamine mingit kannatlikkust või äkki hoopis vastupidi, mul on meeles, kui ilmus Robert muusili lõpuks ikkagi pooleli jäänud suurteos omadustelt on ees siis kirjutanud, kuidas selle kohta vist Jaan Undusk, kui ma ei eksi, et muusil unustas end kirjutama ja sinu raamatut lugedes, kus vahepeal on hästi pikad dialoogid. Noh, olgem ausad, kes teab, millest, eks siis oli küll selline tunne, et sa oled justkui unustanud ennast kirjutada. Jah, kannatustega on seotud pigem selle raamatu juba vormistamine, mis kestis ka jälle ilmselt kuskil poolteist aastat, need asjad ununevad ka täpselt, ei mäleta, aga just see lõpu vormistamine, vot see oli piin. Aga selle raamatu kirjutamine oli ikkagi pigem puhas rõõm. Et ma, ma olen öelnud, et ma ootasin selle raamatu valmis ja see tähendab seda, et ma võtsin kaustiku või glade kätte ainult siis, kui mulle tuli mingisugune selline mõte, mille puhul ma tundsin, et vot nüüd ma pean, nüüd ma pean kirjutama. Ja kui parasjagu seda võimalust ei olnud, siis, siis ma leppisin sellega, et kui see on tõesti hea mõte, eks ta siis tuleb millalgi veel. Aga see on jah, täiesti kokku oodatud raamat ja kui kirjutatud, siis mõnuga ainu ainult sel hetkel, kui ma olen täiesti ise tahtnud kirjutada. Et ei ole olnud sellist pastaka närimist. Aga kas sa ise nüüd vaatled ennast rohkem kirjanikuna või on see siiski selline kujunduskunstiteose? Pigem ilmselt kirjanikuna ja sõna ja sõna koopereerimine on, on ilmselt kuidagi omasem. Praegu aga kujutava kunsti vald on ka üha huvitavam. Aga praegu sa siis justkui tunnistad seda, et selle raamatu puhul siiski sisu on tähtsam vormist teen, sulle ei meeldinud ja küsimus kindlasti. Jah, väga, väga raske dilemma. Kas ongi dilemma? Kui, kui võtta niimoodi, et, et nad on ikkagi koos ja ei pea seda valikut tegema, siis ei ole. Sest mulle tundub küll, et võib öelda, et see ei oleks seesama raamat, kui see oleks lihtsalt tavaline paberile trükitud mustade tähemärkidega ilma illustratsioonideta ja eriliselt kujundamata teos just ja noh, kõikide nende vormiliste võtete puhul me ikkagi lähtusin sellest konkreetsest sisust. Et. Mingis mõttes oled sa ju veel suurem diktaator kui nii-öelda tavalised kirjanikud, kes loodavad lihtsalt sõna jõuga inimese oma maailma meelitada, aga sina sunnitada kogema seda ju ka kõigi teiste meeltega. Jah, nagu Henrik kalla, ütles, et, et see mäng käib nii-öelda minu reeglite järgi väga, et see ei ole raamat, mida saaks väga mugavalt kuskil bussis näiteks lugeda, et selleks peab võtma eraldi selle aja ja ruumi rahulikku ruumi. Ja minul läks ikka, ütleme, 40 kuni 60 lehekülge, kui ma sain selle kirjatüübi lugemise rütmi kätte. Aga mis ajendas sind ikkagi siis raamatut sellisel kujul tegema, et kust sa võtsid selle? Ma ei teagi, sõltumatuse või nahaalsus teha täiesti teistmoodi, tänapäevaraamatut ju ei näe, üldiselt sellised välja. Pigem tekivad jaht on sisu poolest vormilt meenutab tõesti ulmeromaani, aga oma välimuselt tekivad seda raamatut kätte võttes pigem assotsiatsioonid väga ammuste aegadega kui kirja ja kujunduskunst. Ja kui raamat, kui ese oli midagi väga ainulaadset Jälle väga raske on öelda, et kust need mõtted on tulnud? Mulle endale kuidagi. Spontaansed välgatused olnud, mitte et ma oleks kuskil laua taga väga teadlikult planeerinud, viinud ennast kurssi kirjanduslooga ja kirjandust eetikaga ja siis välja mõelnud mingisuguse vormeli, mis kõiki rabaks, aga, aga see kõik tuli kuidagi väga-väga loomulikult. Ja mis puudutab seda käsikirjalisest, siis, siis mulle lihtsalt väga meeldib see vastandus, mis tekib šerifti ja käsikirja vahel. Et kuidas, kuidas väga selgelt joonistub välja see Shifti selline nagu nivelleerib kvaliteet, et puht pildiliselt kas või selline tavaline kirjatüüp tegelikult ju ajalehes näiteks horoskoobi ja teadusartikli tõstab ühele samale tasemele puht pildiliselt lihtsalt, aga see mõjub horoskoobi kasuks? Jah, mulle meeldib see vastandus või, või see kontrast ja see, kuidas shift saab peaaegu nagu võimu tööriistaks või millekski selliseks Uniformiseks. Aga seda raamatut ette valmistades kassa uurisid ka näiteks köitekunstiraamatukujunduse ajalugu. Ehk võib võib öelda, et ma käisin trükikojas lihtsalt tädide põlvede peal istumas, trüki tehnoloogile põlvede peal ja, ja rääkisin nendega, et mis on võimalik, mis võimatu, lappasin neid vahvaid katalooge läbi, mis neil seal riiulis olid nende meelehärmiks loomulikult need olid väga tolmused, keegi ei olnud neid väga lapanud ja nad vaatasid kaunis äreva näoga. Et kas tõesti peab hakkama midagi kuskilt tellima? Aga, aga nemad olid kindlasti minu kõige suuremad õpetajad selles küsimuses ja nii et võib öelda, et sa selle protsessi käigus ilmselt õppisid isegi üht-teist kõvasti. Väga palju. Aga kuigi need meie kuulajad ei saa osa sellest Nende füüsilisest elamusest, mis sinu raamatuga kaasneb, poleks siiski äkki sobilikku, sa loed ühe katkendi ette siis vähemalt sisu kohta saab ikka videol. Ja öeldes on kommenteerinud ka, mis kohast see on ja mis kontekstis? See esineb sellises kontekstis, kus raamatu peategelane ja võib öelda ilmselt minu enese alt. Reigo, kes kannab nime Une-Mati raamatus, on koos pilvepiiril Oleviste kiriku torni otsas ja Une-Mati räägib nii. Sa oled oma paadikesega ääretult ookeanil. Vaatad, kuidas lauad aastatega Pehkivad loobid iga jumala päev kopsikuga vett, kuigi tead, et enne sind on igaüks põhja läinud. Pinnal on neist jäänud pehkinud pilpad ja paar vetikatest haljendavad päästevesti. Mõnes ribi korv- katsud neist mööda vaadata seod viimse riidejupi uueks nööriks, kui vana katkeb ja paika purje kasvõi omaenese juustega. Ja ometi leidub isegi nii hapra Soleluses neid, kes tahavad teiste paate meelega uputada. Ma ei pea silmas paadunud retsevaid justkui täiesti mõistlikke inimesi, kes kogu oma tarkuse juures kiiguvad kiidulaulude ja laituste tuules. Tohutult verine meri. Siin sa maksad oma eluga kui sõrmed vale pikkusega või kui kellelgi lemmik luuletust peast ei tea. Loomulikult olema sellistes lainetes loksudes käsi pilvede poole paisanud ja väga hardalt palunud. Ma arvan, see katkend iseloomustab tegelikult esimest päeva päris hästi, sellepärast et siin raamatus on päris palju selliseid filosoofilisi arutelusid elu üleüldisemalt ja Kas sa panid sinna raamatusse, siis nüüd kokku kõik, mis sa elust ja inimestest ja asjadest arv ja kindlasti selline mulje jääb, jah, ega see vale hinnang ilmselt ei ole. Chio kaante vahel on tõesti kogunenud kogu minu nõutus ja samas kõik see, mida mina pean vabastavaks mingiteks, päästvateks, perspektiivideks. Tulevik hirmutab sind. Olevikus niimoodi pehme tooli peal istudes mikrofoni taga, eriti mites soojas stuudios. Aga halvematel päevadel hirmutab küll. Mul on tunne, et noh, ümberringi vaadates ongi näha seda, et kuidas tegelikult lihastuvad kõiksugused düstoopia, klišeed, alates sellest, et on pealiskaudsest populism ja ja populistid ja kerkivad suured tarad ja planeet ilmselt ei ole kõige parema tervise juures meie enda riigi metsanduspoliitika. Kuidas ei hoita seda, mis on tõeliselt hea ja väärtuslik. Et siis siis seda kõike silmas pidades läheb tuju väga halvaks, väga aga samas lihastumas on ka utoopia klišeed. Meditsiinimaailmas tehakse fantastilisi asju geeniteraapiat hiljuti kuulsin, on olemas teraapia mille käigus siis süstitakse inimese silma näiteks viirust, mis kannab edasi Krisbor tehnoloogial põhinevat meetodit DNAd ümber kirjutada. Sellise ühe viiruse süstiga me võime näiteks sellist inimest, kellel on väga raske geneetiline haigus ja mis, mis tema silmanägemist mõjutab. Me võime teda ravida. Ulmelisi asju, tehakse tehisintellekt ja kõik muu sinna juurde. Et see on valiku küsimus, kas, kas utoopia või düstoopia, et see on meie kätes. Sinu raamatus on inimesed teinud ilmselgelt terve rea valesid valikud. Tõsi, aga tundub, et isegi selles olukorras lootus ei ole päriselt kadunud. Ja mind isegi natuke hämmastas sinu tegelaste vankumatu optimism, mis, mis puudutab ka pessimistliku mallid nad elamuid ja tegelikult maailmavaremetel, aga nad kui erilist probleemi selles ei näe. Jah see on nii, nii sõnastatud, on see võib-olla isegi lihtsalt saamatusega saamatus kirjanikuna, aga. Tõdemus, et et Jeesuse lugu käib meie kõigi kohta, et meid kõiki lüüakse risti elu elu un ongi kannatus, aga tema enda mõtteid tõuseb kämpellimateid kuulates. Seal on ka alati sees mingi tohutu soe optimism. Väga soovitan lugeda tema raamatut tuhandenäoline kangelane. Kui keegi ei ole seda teinud. Kas mul on õigus, kui oletan, et sinu jaoks kirjanikuna on tähtsamad ideed ja tegelased ise on pigem nende kandmine? Tead jah, vähemalt selle raamatu puhul küll väga huvitav oleks leida mingisugune hoopis teistsugune balanss selles küsimuses järgmiste raamatute puhul, et ütleme, et seal niuke nurgakivi pandud taust on loodud selline metafüüsiline taust, et et nüüd saab keskenduda esiplaanil toimuvale, et mingeid asju ei ole vaja, ei ole vaja üle korrata enam see mõte, maastik, kui ruum on, on paigas. See on kindlasti miski, mis paneb lugeja kannatuse proovile. Ma ei tea, noh pigem nagu ma enne ka ütlesin, sellesse raamatusse tuleb kuidagi sisse elada ja ja eksa selle oma käsikirjalise kirjatüübiga sunnid ise oma tempo peale, aga kes on valmis, kes on valmis sinu reeglid omaks võtma, ma arvan, leiab sealt väga põneva maailma. Jah, eks eks see võib-olla tuleneb ka minu enda kirjanduslikest maitsetest või mul, mul ei ole midagi selliste mõtlike raamatute vastu nagu Hesse klaaspärlimäng või eks õpperi tsitadelli. Nii meeldiv on olla sellistes mõtteruumides, kus, kus kõik ei vilgu kogu aeg. Jah, minna kuskile natuke sügavamale, pikemalt põhjalikumalt. Kas sa ei karda seda, et tänapäeva inimesed tahavad midagi sellist kiiret tempokat ja lühemat muidugi, sinu raamat on mitu lehekülge seal on üle 500? Jah. Kas oli? Kuid täpset numbrit öelda, siis oli vist 576 või peaaegu koostada. Kas sa ei karda, et äkki on sedalaadi raamatute aeg selleks korraks möödas? Selleks korraks selleks kalpaks? Umbes ilma, mõtlesin. Vot ei tea, no kelle jaoks ma arvan, et neid ikka, neid inimesi ikka leiab maailmast, kes, kes jaksavad süveneda, kellele see väga palju pakub, kes tahavad just seda teha. Tendents, üldine pilt on kindlasti pealiskaudsuse poole ja ja lihtsasti seeditav tarbitava kirjanduse poolaga. Aga jah, minus on mingi sihuke naiivne usk, et äkki on seda siis ka vaja ja võib-olla mingil hetkel see tekitab ka mingisuguse küllastumuse ja ja kui sa oled piisavalt mingites väga rangete žanri piiridesse ja väga lihtsasti säilitavad kirjandust lugenud, et võib-olla siis sinus tärkab kiust mingi teistsugune janu. Ühel hetkel. Ma usun sulle õiguse, aga kuulaks, et vahepeal muusikat sinuga sina valisid tänasesse saatesse ka muusika ja mida me kuulame? Me kuulame Eeva Eensaare ja Maria Petersoni muusikat. Nemad on viisistanud ja ja laulnud sisse väga hea hulga eesti luuleklassikat. Ja tegelikult on seal sees ka soome autoreid. Jah, need, need on kaks inimest, kellest väga pean lugu ja väga armastan seda muusikat. Mõlemad on Theatrumi näitlejad. Ja võiks kuulata, kui siin sai mainitud metsanduspoliitikat, siis võib-olla laul sügavast düünist Viidingu sõnadele. Väikeste poistepesad ööde päevades latvades tuulevarjus on isad. Ema lendavad salajalad Wade'i kohale. Ena pisara kala ja noorele kehale. Männirama kae seni, kuni ei ole kloor. Tee küünis võrku jäi sinagi. Laulus sülgas tööliskuulete kulaagid. Männinaga tugi Eva-Liisa jääd elama, tuules tuiskavad liivakella pean valama. Emade Barr sai ka, mis sai pojast ja isast. Raiuti metsa dub ka ja nad kukkusid pesast. Ärge uskuge hulle, nende rabedas vihas. Taevas tiirutab kull, kisendab kus kehas, ärge uskuge hulle, nende rabedes viha. Taevas tiirutab, kui kisendab vaidlikuski. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja vestlen täna Tõnis Tootsaniga, kellel Ta ilmus juba eelmisel aastal, mahukas romaan, esimene päev, mis sai ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna vabaauhinna kategoorias. Kuulasime need vahepeal Eva Eensaar ja Maria Petersoni laulmas. Ja enne juba sa Tõnis mainisid ka seda, et sulle meeldivad sellised nagu seisundi romaanid, sellised aeglased romaanid. Äkki räägikski sellest, et kes või mis on sinu eeskujud või kas saab üldse eeskujudest rääkida või kes sind inspireerinud. Ma arvan, kindlasti saab, et kuskil keskkoolis ma avastasin enda jaoks Herman Hesse, keda ma jah, ilmselt sellistest välismaa autoritest munne kuti kõrval olen, olen kõige suurema huvi ja armastusega lugenud. Aga ka jah, vanemad on kindlasti. Ja lisaks vanne kutile ja Hessele ulmekirjanduse vallas tuleb kindlasti mainida Filipp Key tykki keda ma olen ka lugenud väga hea hoo ja huviga ja kes on jätkuvalt tohutult huvitav autor. See on huvitav, et sa nimetasid praegu Philippe'i teki nime, sellepärast et kui sinu raamatust jääb tervikuna mõttes selline helge ja optimistlik mulje siis tema on ikkagi enam-vähem kõikides oma teostes. Sängistavalt depressiivne, pigem jah. Aga seda õudselt huvitav jälgida, kuidas ta oma romaanide lõikes kuidas muutub tema jumalapilt kuidas ta tõesti maadleb selle maailmaga, aga noh, eks ta oli ka inimene, kellel oli ikkagi väga selgelt probleeme vaimse tervisega ja mingite piiride alalhoidmisega. Aga kas sulle endale siis meeldiks defineerida oma esimest päeva, kui ulmeromaani või, või mis sa ise ütleksid selle kohta? Ma ei jätakski selle lugejate hooleks, pigem fantastiline eksperimentaalkirjanduslik, fantaasiaromaan. Ei. Kes aga kuidas ütleb Ühelgi terviseks. Aga kirjutades oli seal siis nagu mingi teos mingi autor silme ees või? Kirjutades mitte kirjutades mitte, aga, aga kuskil kuklas sinu lemmikut ju paratamatult istuvad, ma arvan. Teadlikult ma küll-ist ei lähtunud millestki. Ei arva, et peaks. Lihtsalt Helsingi ja, ja mina jäin lihtsalt mõtlema. Vahepeal, kui muusika mängis, siis me rääkisime, kas sellest, et mis seisus siis tänapäeva kirjandus on ja sina ütlesid, et palju sellest energiast, mis varasematel aegadel oleks muundunud ilukirjanduseks läheb tänapäeval nende noorte inimeste puhul, kellel annet on millegi muuga tegelemiseks läheb digitaalsesse, maailma muude žanrite muude nähtuste peale. Just ja ilmselt see musternäide siinkohal oleks Robert Kurvitz, kes kirjutas püha ja õudse lõhna, raamatu, mis mulle väga meeldis. Aga nüüd tegeleb sellise suurejoonelise rollimänguga, mille teksti maht on võib-olla viie või 10 raamatu vääriline, aga, aga tundub, et et sinna digitaaliasse see energia on, on kadumas ja aga kuidas sinu endaga see on huvitav Hyper Hyper teksti, et mind huvitavad, ma arvan, et arvutimängud on väga potentsiaalikas meedium mille kaudu nii-öelda lugejaid ehk siis mängijaid kõnetada, seal saab teha fantastilisi asju. Ja pigem ongi peavoolu mängunduse probleem see, et tehakse selliseid riskivabasid valikuid ja ja lähtutakse mingitest kinnistunud žanritest ja ja suupärastest kogemustest noh, seesama, mis, mis ka kirjandusmaastikul on probleemiks. Aga iseenesest ju juba üheksakümnendatel tehti kirjanduse vallas ka katseid selliste hüpertekstidega. Nende puhul paraku juhtus see, mida võiks tagantjärele öelda ette arvata, oligi lugejad ei viitsi nendega. Just just just et aga nad leidsidki endale hea kodu mängunduses, pigem mulle tundub. Ja mis need päris esimesed hüpertekstid omakorda sealt välja kasvasidki mingites tekstipõhistes seiklusmängudest lihtsalt läksid sinna tagasi, jah, et see, eks kurss nii-öelda klassikalise kirjanduse maailma ei, ei lõppenud ja võidukalt. Aga, ja ma arvan, et selliseid virtuaalselt kõiki meeli kõnetavad kogemused maailmad, kuhu ära kaduda, et nad kindlasti saavad eelise. No sa ise kraamatudes lõpuks sa ise püüad oma raamatus ka midagi sellist selles mõttes, et illustratsioonid ja juba valitud materjal ja kirjad just, just just ma täitsa või seda tõesti niipidi vaadata, et ma vannun, vannun alla pildi pildilise maailma pealetulekule. Aga miks sa päris seda teed ei läinud, on ju olemas ka sellist kirjandust, kus näiteks pilt kannabki, suurt osa infost. Koomiksid muidugi, aga, aga on ju ka selliseid raamatuid, mis võbelevam seal kuskil kahe vahepeal. Just? Ei tea. Sulle ikka meeldib traditsiooniline kirjandus kindlasti tuleb lihtsalt enda tarbimisharjumustest, et jooma oleks hakanud ka mängu ehitama ja mingil hetkel oma elus olen täitsa nikerdanud arvutimänge teha, aga ma, ma kuidagi olen sellest võõrdunud, mingil hetkel tekkis külastamas. Läksin teist teed. Noh, kui sedasama kurvitsa seiklusmängu peale mõelda, siis siis tegelikult kirjanduse üks, üks suur trump on see terviklikkuse tunne, et lugeja saab kätte, ta saab mingi asja nagu lõpuni läbi töötada ja tekib niisugune hea küllastumusega, aga mäng on rohkem nagu selline noh, ruum või, või atmosfäär, milles viibida siis kord või kaks või, või pikemalt, aga ei taha küll neid kogemusi kuidagi väga tuliselt vastanduda või mingit sõda või võitlus teha, et ma mõtlen jälle, et mängud on, on suurepärane meedium tegelikult inimesega suhtlemiseks talle mingite adumuste vahendamiseks. Ma ei mäleta enam, kes need olid, aga üks abielupaarist mängudisainerite perekond tegi näiteks arvutimängu oma lapse surmast. Mis oli? Ma ei ole seda küll ise mänginud, aga kuuldavasti oli väga mõjus kogemus ja sai kriitikutelt kõvasti kiita ja. Nii et potentsiaali on ja kui kui, kui, kui mitte alluda sellele konjunktuuri. Aga ma sain sinu paarist eelnevast vihjest siiski aru, et sina tahad kirjandusele truuks jääda ja sul on plaanis veel kirjutada. Eks elu suurim dramaturgi restoran on targem kui, kui keegi meister teeb oma korrektuurid, aga, aga mina oma oma pisikese peaga praegu küll planeerin edasi kirjutada, aga sa praegu ei kirjuta. Korraga on pooleli, päris mitmeid asju on üks inglisekeelne tekst, isegi on tore ju ka selles keeles sirutada. Ja eestikeelne, järgmine ulmelugu ja isegi terendavad mingisugused luulekogu alged ja on mõtteid, kuidas seal ka vormi ja sisuga huvitavalt mängida, aga kõik kõik on korraga pooleli. Siis kui sul on kolm asja pooleli, tõttavad kolm korda nii kaua aega. Ja, ja kusjuures ma loen ka täpselt samamoodi, et mul on voodi kõrval on puusani virm, virn raamatuid ja igaühe vahel on järjehoidja. Ja ma tean, et on inimesi, kes, kes üldse ei tekitanud väga suurt vastumeelsust, nii teha ka kuidagi hästi. Huvitav on, kuidas need erinevad pooleliolevad raamatud hakkavad omavahel teinekord suhtlema või tekivad mingid seosed, mida mitte keegi ei oleks mitte kunagi planeerinud. Aga mida sa praegu näiteks loed? Praegu kõige värskem raamat, mis lauale jõudis? Oi on tegelikult Urmas Vadi never land, mis tundub olevat ka põnev raamat. Juba praegu aga aga sellistest pöörasematest elamustest näiteks Taavi noomek, tema raamat, vale giid. Ma ei tea, kas sa oled lugenud seda? Isegi kuulnud, no vot just nii minagi. Nii minagi, täiesti juhuslikult leidsin. Jälle need, need, need on need need hetked, miks miks on mõnus lugeda, täitsa leiame peidetud pärlid ja sukeldud täiesti ootamatult mingis pöörases maailma. Seesama kehtib ka sinu enda esimese päeva kohta, nii et on tõesti julgustan neid raadiokuulajaid, kellel võib-olla vahepeal hoopis hirm tekkinud, et mis kummaline asi seal, millest me räägime seda hirmu ületama ja siiski lugema, sest see on üks väga kummaline maailm, mille sa avad. Just lugejatele julgustuseks, et ma olen kirjas kindlasti tugevam kui kõnesse. Ärge ärge kuulake mu kogelevat juttu. Lugege raamatut, võtke raamatukogust kase. Aga selle soovitusega vist ongi sobilik lõpetada, ainult et lõpuks me mängime ju veel ühe loo, mille esitavad ka Eva Eensaar ja Maria Peterson. Mis lugu see? Ma mõtlesin, et võib-olla siis lõpetaks sellise looga nagu õhtu ja seda põhjusel, et tegelikult siinsamas raamatus ma seda ühes kohas ka nii-öelda tsiteerin. Jääb siis kõlama õhtu. Mina olen Peeter Helme, minu külaline on Tõnis Tootsen. Ja veelkord soovitan lugeda Tõnise mahukat ja väga stiilset raamatut esimene päev kuulmiseni. Kui tume näeb tuur Rahooline ja hämarus, tõuse, loksistus, küsi ta, vaadanud mailt Rutuuline, kellegi konse, tuu ime ja sinu ene see songust. Tühi vaev oli, kõiks pürgimine, saladuste jälile ei saa. See on lõpmatuse lõhkimine, pelk põhjatuse loodimine, ainult küsimus, märke sõelutsa. Ära imes tagust või kummatigi ole tühivaid, ole lahtivaid, lase saladus, tuleb ligi, lase hõljud Ta pilvinigi kesknäid saavat vumisevai, lase silmadel paista tulla tuulel hinge. Et ta ju ei Suigataks, vaid oli, ainult on kõrv, ta kuuleb, kuidas sammu hiilivad, purde puule on lahti ainult toota ja üks.