Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tänase saate külaline on luuletaja, raamatu toimetaja ja täna siin kirjanduskriitik ja äkki võib isegi nii uhket sõna kasutada kirjandusteoreetiku rollis üles astuv Kaupo Meijel, tere, Kaupo perimeeter. Kutsusin sind saatesse mitte sellepärast, et sul oleks ilmunud mõni uus raamat vaid sellepärast, et ilmunud on märtsikuine. Kirjandusajakiri Looming ja märtsinumbrid on teadupoolest need, mis on kõigil kirjandus inimestel kodus olemas isegi siis, kui neil ühtegi teist loomingu numbrit ei ole. Sellepärast märtsinumbris ilmub alati eelmise aasta luule ja eelmise aasta proosa ülevaade ning sina oled kirjutanud eelmise aasta proosa ülevaate ja kuna sa oled teinud sellega niivõrd ilukirjanduslikus võtmes siis mõtlesin, et oleks kohane rääkida sinuga kirjanduse ja kirjanduskriitika vahekorrast sellest, kust üldse jookseb nendevaheline piir või kas sellest piiri mõtet määratleda. Ja sina oled tõesti oma kirjanduskriitilise ülevaate lahendanud näidendina mis sunnibki küsima, et mis siis nüüd valesti läks, miks sa oled nii ebatraditsioonilise lähenemise võtnud? Alustama peab vist sellest, et seda aasta ülevaadet proosaülevaadet või luule üleval, et on, on väga paljud kriitikud, sealhulgas sina ise Eestis teinud ja ma ise pean seda selliseks kriiti Q Džomolungma maks, mis vajab vallutamist, kui Loomingu toimetus vastava ettepaneku teeb ja ja mulle tundub, et seal on selline oma, et umbes nagu vabamüürlaste klubi, et ükskord võidakse see ettepanek sule teha, selles osaleda ja kui sa selle ära ütled, et ega siis vaevalt enam tehakse. Ja Toomas Haug tegi mulle selle austava, kuid teadagi väga raske üles anud teostamiseks ettepaneku sellist augustikuus eelmisel aastal. Ja noh jah, eks selliste sisemiste võitluste tagajärjel noh loomulikult ma võitsin selle vastasest kirjanduskriitikat, ma olen kirjutanud ka päris pikalt. Ja siis oli loogiline, et ma pean selle Džomolungma ka siis vallutada võtma. Juba siis, kui ma hakkasin mõtlema selle üle, et kuidas seda teostada. Et olin lugenud väga palju ka varasemaid üleval täid, mille klassikaline vorm on siis selline, et on üldistav sissejuhatus üldiste välja juhatus ja selle keskel siis loetelu meenutav. Sest mis siis annab hinnanguid eelmise aastaga siis proosateostele või, või luuleteostele, et osalt on tutvustavad ja osalt on ta selline minikriitika täpselt sama kena ja klassikalist ülevaate vormi kohtame selles samas loomingus, kui maarjaPärtna annab ülevaate eesti luulest 2016. Valisin jah dialoogi vormi, et noh, kas näidend tegelikult on tähtdialoog võtma võib kätte anda ülevaate nimi, mis on siis kui Todot oodates, aga mis on ju ilmne viide seal veel Becketikud oodates, mis ju näidendile, mis stardib ju K2 tegelase omavahelise absurdilõhnalise dialoogina. Et kui nendele oli speketil olid seal Vladimiri Restragun, siis minul on härra seller ja härra brokoli. Et võib-olla vajavad selgitust ka see, et miks sellised nimed. Et ma olen ise selline harrastaja kokk. Ja kui me võtame brokoli, siis brokoli on väga vitamiinirikas, aga tervislik. Ja üldse väga hea vili ja mulle isiklikult ta maitseb. Seller seevastu on üks harukordne toiduaine selle poolest, et ta negatiivse kalorsusega ehk siis selle söömisele kulub rohkem energiat kui sellerise annab. Et seetõttu on modellide seas näiteks väga hinnatud ja Eesti või üldse maailma kirjanduskriitika ju väga laias laastus jaguneb ka selliseks, et osalt loed nagu kriitika läbi aga kalorsus negatiivne nagu niisugune tunne, et nagu oleks midagi kõhtu saanud, aga tegelikult midagi omandanud ei ole. Ja siis teine pool võib-olla ongi siis brokoli on kasulik, mis aitab lugejat. Aitab lugejal mõista raamatut ja sageli selline dotseeriv toon käib sinna juurde, mis aitab siis kirjanikul aru saada, mida ta õigupoolest on kirja pannud. No sa tundsid, et ei ole mõtet korrata kõiki neid vigu, mida kõik varasemad autorid, sealhulgas mina 2015. aastal teinud on, ehk siis algul loetleme üles, kui palju proosateoseid ilmus ja siis hakkame neid kuidagi liigitama rihmitama. Eritlema. Ja noh, see ei ole viga, et võib-olla see on, mul kummitas tükk aega, kui ma seda, seda lugu kirjutasin. Üks Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg, mingi lause. Mul ei tulnud üldse meelde, et mis asi see on, mulle tundub samas, et see on väga oluline. Ja ma millegipärast lähtun sellest, mida ta on öelnud. Et kui ma siis saatsin valmis loom toomas Augile loomingusse ära, siis võtsin julguse kokku ja otsisin selle lause üles. Ja see on nihest Jaanika Grünbergi kirjanduskriitikateemalisest ettekandest, kus ta siis ütlesin umbes täpselt nii. Et tänapäevane kriitika kirjanduskriitika on pigem metakirjandus ja rõhuga sõnal kirjandus. Siis ma sain aru jah, et ma olingi küll täpselt seda tsitaati teadmata sellest samast asjast ka lähtunud ehk siis püüdnud luua nii-öelda metakirjandust, mille aluseks on siis päris kirjandusteosed olles ühtlasi oma tekstis või selles dialoogis kriitiline või nadi, lahkab ka kriitika enese suhtes. Et praegu võib-olla vähem, aga siin aastake-paar tagasi hakkas millegipärast järjest rohkem tulema kriitika kriitikat ja kriitika kriitika kriitikat. Et viimasel ajal nüüd nii väga, ei ole mulle seda silma enam jäänud, aga, aga vahepeal mulle tundus küll, et on, on kriitikaastmeid, on, on tohutult palju nagu juurde tulnud ja selline meta metatasand võimutseb selle üle, mida siis autor tegelikult kirjutas ja lõpuks unustati. Autol võib olla sootuks ära. Ja sel teemal 100 siis mängibki, kas see siis tähendab seda, et sinul oodates on selline tekst, kus sa küll väga palju eesti autorite ja nende teoste nimesid ei maini aga viis, kuidas kirjutad, oleks juskui, teri vahet sellest, keda eesti autorit möödunud aastal kirjutasid? Võiks olla jah, et nii, nii eesti kirjanik kui eesti kirjanduskriitika kohta võib-olla et seal on sellist teadlikku pealiskaudsust minu tekstis tähendab ja ka teadlikud targutamist, mille, millele siis dialoogivorm annab hea võimaluse selles samas ka samas tekstis ka vastu rääkida. Et kui kriitik on oma ühes tekstis, mis on tavaline kirjanduskriitika iseendale vastu räägib, siis on see natukene jabur. Aga kui seda teha dialoogi vormis ja võtta need erinevad rollid, et siis teksti võistleme, vormiloogika juba võimaldab seda, et annab suuremad vabamad käed, et siis väljendada nii irooniat, et ka väga palju siis endaga iseenda suunas tegelikult. Aga lähme algusesse tagasi, sest ma kardan, et ega, ega raadiokuulaja päriselt ei saa aru, milles selle ülesande erilisus seisneb, aga mõlemad ometigi teame, et see on üks selline tohutu töö, mis tuleb ära teha selleks, et lõpuks kirjutada kokku siis selline enam-vähem 30 leheküljeline jutuke, mis peaks justkui olema, kui mitte kõikehõlmav, siis paljud hõlmav. Kas sa lugesid tõesti, siis valdav enamus eelmisel aastal ilmunud eesti proosas läbi? Noh, ma ei oska nüüd öelda, valdama üritasin kokku lugeda, kui palju üldse eesti proosat ilmus. Et kahjuks Rahvusraamatukogu andmebaasidest ei saanud sellist noh, seal ei tehta enam niimoodi eraldi nagu paljon proosatuma just nimelt algupärast proosat ilmunud. Ei saanud hästi kätte, et oleks saanud, aga sellele oleks läinud mõttetult palju aega. Kasutasin tegelikult raamatupoodide veebikülgi, mis on, mis on tegelikult väga head, et kui seal panna ajalisse järjestusse, saab tegelikult väga hea ülevaate, nii, raamat, seal on ambitsioonid, seal on ka kaanepildid. Lisaks loomulikult autori ja raamatu nimele, et sellise väga hea ülevaate saab sealt. Sest raamatuid ilmub algupärast kirjandust ilmub ju tohutult, iga aastaga ilmub järjest rohkem. Et nimetuste hulk on suurem, et mis ma olen kuulnud. Kirjastuste poolt on siis see, et tõepoolest inimesed loevad rohkem, aga loetakse erinevaid nimetusi, nii et ühe nimetuse lugemine on tegelikult vähenenud. Ja põhimassi tegelikult Eesti olgu pärasest kirjandust moodustab selline. Noh, ma julgeks öelda, võib-olla niisugune ääreala mis jääb enamasti välja kultuuriajakirjanduse või professionaalse kultuuriajakirjanduse selliselt radarilt. Et nad ei ole nagu osad nagu siuksed, harrastajad, osa on lihtsalt krahvomaanid, kelle hulgas on ka muidugi professionaalseid rahva maale. Aga kelle tase on kõik kuv ja kelle puhul, mis me selles samas loos kirjas on, sageli saab kaanepildi järgi aru, et näevad lihtsalt nii koledad välja, et sa rüvetada oma elamist, kui sa sellise raamatu koju tood. Et noh, mida ma ei taha riskida, et mul on ikkagi perekond. Aga ma usun, et ma lugesin läbi Need raamatud ja ma ei oska lugeda, et kui ma arvustuse jaoks teen, et ma ei oska eriti lugeda pealiskaudselt, et ma võtab see raamatusse süvenemine võtab nagu aega ülemäära, kui seda nagu sellise päris ülevaateartikli jaoks nagu vaja oleks ja raiskasin meeletult aega. Aga kuna ma aasta läbi olen tegev ka ETV saates Kirjandusministeerium ja meil käib seal teemadena läbi kogu aasta väga palju uudiskirjandust, siis see pilt, et mis väärib lugemist, mis esindab mingit suunda, et see on tegelikult tekkinud juba sõltumatult sellest, et kas ma teen aasta ülevaadet või mitte. Et sealt noh, kergem on, seda on seda valikut teha. Kindlasti ka on meedia või nii kultuurimeedia kui meedia tervikuna selles mõttes tänuväärne, et mõni raamat, mis pälvib väga palju tähelepanu ma julgen siin näiteks öelda, kas Andrei Hvostovi šokolaadist prints või, või Maarja Kangro Klaaslaps või ka Mart Sanderi litsid, et nad tegelikult ongi tähelepanuväärsed ja ükskõik, kas siis heas või halvas mõttes, aga millest nagu räägitakse, siis oleks hea nagu lõpuks läbi lugeda, et millest siis kogu see jutt käib. Et ma ei tea, et kas on Eestis inimest, kes jõuaks läbi lugeda kõik eesti olgu pärandid, ütleme proosa, mis üldse aasta jooksul ilmunud, noh, ma mõtlen kõik, noh, kõik täiesti kõik kokku. Ma kuulsin hiljuti ühest inimesest, kes oli võtnud mingi lugemise väljakutse ja luges aastas läbi tõesti vist 380 raamatut, ehk siis aasta mõnel päeval isegi kaks raamatut, et et seal oli küll mõned koomiksid olnud sees, aga enamus ikka päris nagu tihedalt round. Võib-olla see inimene nagu suudaks, aga kuivõrd ta suudab selle juures teha adekvaatseid järeldusi selle kohta, mida ta on lugenud? Vot seda ma ei julge nagu, nagu öelda. Aga ülevaade ei pruugigi minu nägemuses olla selline, et sa räägid nagu kõigest vaid pigem siis sellest, mis on tähelepanu väärne ja millised võivad olla suundumused, et ühenemis näiteks eesti kirjandusest kippus silma jääma, on ikka see ajaloo teema ja ajalooteemad on tulnud ajaliselt, mille lähemale on väga hea, et on järjest enam kirjutatakse lahtitamisel viiekümnendaid 40. viiekümnendaid ja alati teha seal taga olema mingid sellised väga pöördelised ajad, noh kuigi neid raamatuid kirjutatakse, neid tuleb kindlasti veel. Et see, et kuidas eestlaste saatus on väga raske ja nad vend ei tundnud venda kuskil ühe ranniku ääres ja siis teisel lahinguväljal ei tundnud ka vend venda, et noh, neid raamatuid tuleb, tuleb ikka veel ja ehk see Eesti Eesti rahva ajalugu, vajabki lahtikirjutamist, aga mulle tundub, et selline raskus hakkab kaduma, et pigem ollakse, suudetakse meie ajalugu ilukirjanduslikud lahti kirjutada ka veidi kergemas toonis või sellises et ei ole nagu musta mure taeva all kõik, et on täitsa päris inimesed ja söövad sülti, viskavad viina ja teinekord teevad isegi mõne naljagi. No sa ütlesid enne, et suur osa eesti kirjandusest nii-öelda radarile jõua, jääb kuskile mingitesse sügavikes. See on ilmselt see kirjandus, mille müügiarvud ei ole väga suured, aga raamatukogust laenutamise näitajad on väga kõrged. Kas katsusid kuidagi nende raamatute ka jõuda või tõesti lähtusid rohkem esteetilistest kategooriast ja vaatasin, et kui mingi asi ikka nii kole on, siis ei hakanud üldse uurima või? Vist peaks. Noh, natuke nagu peaks, jah, aga noh, ma olen lugenud nagu lõik. Ma ei, ma ei taha nimetada, tähendab, me ei räägi siin näiteks Eerik Tohvrist, kelle looming on fenomen omaette ja mis ei ole üldse halb ja ta oskab kirjutada ja puha ja ta kirjutab teemal, mis inimesi inimestele meeldib, korda lähevad. Väga eluline. Aga noh, selles mõttes mõnes mõttes samas kategoorias, aga noh, seal allpool on neid noh. Mulle piisab nagu mõne lõigu lugemisest ja kus on tunda, et kas autori valda absoluutselt teemat ei valda kirjutamist kui sellist, eriti on see, et puudub professionaalne toimetaja mida ju on vajaga väga vilunud ja headel kirjanikel. Et lihtsalt selline teine pilk juurde. Et noh, sellised elementaarsed käsitööoskused puuduvad. Ja kõige suurem on ka see, et sedalaadi autoritele, suurtele noh, nad ei allu kui kriitikale. Ma tean ühte ühte seika, kus üks eesti väljapaistev luuletaja, kirjandusteoreetik skandaalist võttis korra ette seda tüüpi kirjanduse vist mõned luulekogud ja kirjutas ausad arvustused ja noh, siis ta verbaalselt ja nii-öelda elektrooniliselt peksti nii maa sisse, et noh, lausa lausa kole. Üks, teine väga armas luuletus taia Facebookis ühe autori kohta ütles, keda seal pani oma lõikesel romaanist või jutukogust siis kutsus mõistusele, kullakesed, mida te kiidate, see on ju kohutavalt halb. Siis sai, sai noh, nii vastu oma kahupead, mõned laksud kui ka siis ilmselt väga palju bänne nagu kaunis eesti keeles öeldakse. Et jah, see on pesa, mida võib-olla targem mitte mitte torkida. Lootus on see, et inimesed, kes neid raamatuid loevad, nad jõuavad tänu sellele ka kvaliteetse eestikirjanduseni, mida on ju ka tegelikult väga palju ja mis on noh, palju ma nüüd nagu juhuslikult tavaelust rääkida, palju nüüd juhuslikult ikka satun eesti kirjandust lugema, et enamasti on selle taga olemine, arvustuse kirjutamine ja ma pean ütlema, et 90 protsenti kordadest olen ma meeldivalt üllatunud, et et kui ma olen, olen teose läbi töötanud, noh, on muidugi nibin-nabin seda ette heita või teist ette heita, et noh, viimane, millest ma tegelikult kirjutasin arvustuse, mis peaksin kevadel millalgi Loomingus ilmunud, oli Veiko, märka need hullumaja aastate lugu. Et Marko on ju väga lahe ja jälle väga vahva ajastu, mis seal lahti kirjutatud ja oskab kirjutada ja ja oli jälle selline meeldiv üllatus, et tuntud kalambuure ja luulemeister tegelikult valdab ju täiesti ausalt. Aga ma ei taha siin siiski päriselt rahule jätta, arvude osas sa küll oled vältinud nende nimetamist, aga lihtsalt, et mingisugune ettekujutus sky tekiks sellest, et mida siis Eesti proosa eelmisel aastal endast kujutaks, äkki sa oskad mingeid suurusjärke vähemalt? Oh issand jah, siin on praegu muidugi ka see ajavahe, et ma ju selle lugemistegevusega teadlikult selle asja jaoks tegelesin kolm-neli kuud tagasi ja kirjutasin umbes kaks kuud tagasi, et noh, minu jaoks on, see ilmus alles nüüd. On see ajavahe suur. Aga kui Maarja Pärtne luges kokku, et meil ilmus eelmine aasta umbes 99 luulekogu? Ma usun, et ega, ega proosa jää väga palju alla. Et noh, luulekogusid ja luule vihke on, on kindlasti rohkem. Ja siis noh, kui me võtame selliseks arvuks, noh, oletame, et ilmus 100 nagu proosaraamatut, noh, ma arvan, et see ei ole väga üle pakutud, aga noh, sellest ilmselt rohkem ka ilmunud. Et siis ma ise siis kas töötasin, sirvisin või niimoodi läbi umbes poole. Aga umbes pool oli see, et mina, ma sain aru, et noh, ei ole, kas mõtet pruut üldse vaadata, ta ei kattu minu eesmärkidega või siis kindlasti oli ka neid, mis jäid hoopis täiesti teenitult inimlikel põhjustel nii-öelda sellest minu radarilt nagu välja. Et millest, millest on võib-olla kahju. Aga noh, ju siis sellel eeltöö eeltöö ajal siis Läksin need suunad võib-olla nagu mujale. Mõni raamat on see, et kui lugu oli juba valmis, ma seal kirjutasin tegelikult lõike nagu juurde, et, et mis ma olin teinud märkmeid kuhugi igale poole, mitte küll ühte kohta, siis ma avastasin, et millisena kirjutama mingi raamatu nime hüüumärgid juures. Ja mõtlesin, ah jumal, see sellest ju noh, ma ei saa ju sellest kirjutamata jätta, et, et loo maht oli küll suur 55000 tähemärki. Aga kui me võtame niimoodi tavalise arvustuse normaalse proosa arvustuse ühe raamatuarvustuse maht on umbes 10000 tähemärki siis on selge, et et noh, kuna ma enne ütlesin, et ma väga ei oska nii-öelda olla pealiskaudne väga üle libiseda nendest, mida ma tahan käsitleda siis noh, pidi mingil hetkel ka tegema selle valiku, et ma ühtedest lihtsalt räägin ja kui ma juba räägin, siis ma nägin nagu pikemalt, muidu ma kirjutan lihtlabaselt, et ka mahu lõhki midagi ajakirjas ei saa. Ajakirjas ei saa lubada endale. Aga kuna sinu Todot oodates on niivõrd Bellektristlik, siis äkki sa loed ühe katkendite? Jah, miks mitte? Et selles on nüüd nagu ma ütlesin, et on tegelased härra brokoli ja härra seller ja loen siis lõigu, kus härra brokoli peab loengut. Mihkel Muti Eesti ümberlõikaja kohta. Eestluse eurooplase mõtestamisel ei ole mutile Eestis võrdset. Eesti ümberlõikaja ei ole sedavõrd säravalt mürgine ja lihtne teos, et see päriselt kedagi välja vihastaks või siis oma vaateid muutma paneks. Pealegi, kuidas peaksimegi muutma ja kas mutt tahab üldse, et eestlased muutuksid isegi hindaseks lõiganud rähk naaseb viimaks kodumaale ja kuigi ta aitab eestlastel end hea raha eest mõnda teis rahvusesse lõigata võime kindlad olla, et eestlus ujub varem või hiljem pinnale. Euroopa vältimatust allakäigust, väike rahwašovinismist, narridesse, narrikestestoniust, mutt, õige inimene kirjutama. Eesti ümberlõikaja ei ole otseselt humoristliku jutustus. Aga intelligentselt ja samal ajal kerglaselt lõbustav siiski ka vormi poolest on romaan mitmekesine, vahelduvad nii tegelased kui laadid, esseistika, artiklit, minajutustused, raportid kolmandas isikus esitatud sündmuste kirjeldused ja lühinäidend haakuvad omavahel sujuvalt, nagu hammasrattad hästi õlitatud masinavärgis. Ning moodustub täpselt sama loogiline tervik, kui loogilised on inimesed ja nende elu Euroopa liitu kuuluvas Eestis. Eesti ümberlõikaja pole mitte ainult mineviku ja kaasaja kroonika vaid ka tuleviku kroonika eestlaseks olemisele, meie minevikku, taagaleja tulevikulootustele püstitab mutt sõna otseses mõttes mälestuskivi. Selle mälestuskivi panevad raamatusse krüpto alamkolka külalisuses süüdistatud ülem Kolk alased keset tühermaad seisva mälestuskivi. Raidkiri teatab. Siin asus pappkastikombinaat, kus töötasime meie ja hiljem lisas keegi kollase spreiga. Meie olime ka inimesed. Teate, mis hea ära seller, see on mälestusmärk meile jalamile viima lilli. Eesti ümberlõikaja ei ole ehk meistritöö kõige üllamates kirjandus kategooriates. Aga see on kindlasti hädavajalik käsiraamat eelistusest, nagu me seda tunneme. Kuid eriti tunda ei taha. Ja eurooplusest, nagu me seda ette kujutame, kuid eriti tunnistada ei taha. Ma tänan teid tähelepanu eest. Härra seller, olgu euroopalikud väärtused teile kerged, ma lähen nüüd sugu vahetama. Härra brokoli, respekt. No aga kus siis jookseb piir ilukirjanduse ja kriitika vahelt? Kunagi kuulsin, ma üritasin arhiivist otsida, aga ma ei leidnud üles ühte aasta ülevaadet, et ma isegi ei mäleta tõesti, kes selle oli kirjutanud kus ei nimetatud mitte ühtegi kirjandusteost. Et kui sa enne ütlesid, et mul oli neid nimetatud veidi vähe, siis on vist kuskil olemas ka selline aasta ülevaade, kus praktiliselt ei ole nimetatud ühtegi. Et siis ist autor oli läinud niimoodi täieliku nagu nii-öelda metakirjanduse rada ja siis lähtus küll ilmunud raamatutest, aga tegi siis mingi oma uue nägemuse, miks ma ise olen ka selles muidugi süüdi. Aga kust see piir jookseb, ma ei tea, ilmselt ta jookseb kus ta võib joosta, kust võib joosta kirjanduse ja kriitika piir? Noh, tegelikult no tõesti jookseb seal, et põhimõtteliselt et kriitika aluseks on ju ikkagi mingi teine raamat, mis võib olla ka hoopis kriitika raamat. Aga originaalkirjanduse aluseks on vist harva kriitika. Samas karm vormi annab kasutada mõlemal väga erinevad. Et ma ise mõtlesin siin vahepeal, et milline vorm, kui keegi tahab veel hälbida sellisest tavapärasest üldse mitte halvast ülevaatestiilist loomingus, siis ma mõtlesin, et noh, väga vinge oleks, kui keegi kirjutaks näiteks heksameetris. Või siis all kriimis nagu nagu Kalevipoja et mis võiks olla ühele luuletajale väga-väga vinge väljakutseeksamitel sobiks ka selles väga hästi suur ja võimas ja pikad-pikad read rändaja tõttaya Vi. Ma kujutan ette, et kirjanikud on sul yhtviisi pahased ja ka rõõmsad sellepärast et sa enamikku neist ei maini. No ei tea jah, me nagu suurt mulle meeldi nagu eri tihti kuigi osalt tegelen ka nagu kriitika kriitikaga, aga mulle selline noh tagantjärele, et ma hakkan kellelegi midagi seletama või või hakkame veel lahkama seda, mida ma olen kirjutanud, kirjutasin, nagu kirjutasin sel hetkel seal mitte ainult see Vaidki üldsegi kirjanduskriitika, millega ma kirjutasin mõndade raamatute kohta hästi kirjutanud, mõndade kohta halvasti kirjutanud. No ma ei tea nüüd, kas ma. Ma ei oska nüüd ka antud juhul seada end teise rolli nagu kirjaniku rolli. Et kuivõrd talle üldse korda läheb, kas loomingu aasta ülevaates teda mainiti või mainitud või kui mainiti, siis noh, miks seda hästi mainiti, mis halvasti mainib? Miks seda mainiti, nii et üldse ei saa aru, kas on kas autorile meeliste raamat või meeldin või on ta siis nagu hea raamat või ei ole hea raamat, sest paljud autorid ma ise ka, et kui ma tegelen ilukirjandusliku loominguga ega, ega ma ei oska hinnata, kas ma olen teinud hea või või täiesti väärtusetu nagu taiese. Aga kas sa pole siis nõus sellega, et kui eesti kirjanduses üldse mingisugune nii-öelda pidevalt täienev jookseb ka on, on siis Loomingu aasta üle vaatad kujutavadki endasse? Võib-olla võib-olla oskan selle kohta öelda, ütleb, et no miks mitte, las ta, las ta siis olla. Aga tegelikult ja natuke vaadata aasta ülevaates kogu seda Eesti kirjanduskriitika pilti nagu laiemalt siis ega väga vähe teoseid on, mis jäävad üldse tähelepanuta miljoneid väljundeid, noh, lisaks Vikerkaar, Looming, Sirp ju iga nädal ju ilmutavad kirjanduskriitikat, rahvusringhäälingu kultuuriportaal on vahelduva eduga tellinud ise kirjanduskriitikat või arvustusi. Et tegelikult on ka see ülevaade üks terake selles suures suures pildis. Ja mõne teose puhul on isegi ju jõudnud, et nii-öelda nendesse tavalehtedesse väga asjalikke käsitlusi ja intervjuusid kirjanikega kõikas Fostoff või maarjaju vallutasid eetri eelmise aasta lõpus tegelikult Maarja Kangro, ma mõtlen siin Andrei Hvostovi. Et mis oli täpselt aasta tagasi märtsis, seda ma küll enam ei mäleta. Aasta lõpeb alati nagu rohkem meelde aasta lõpus sageli ilmubki niuksed, toekamaid teosed, me mõtleme praegu see, et mida on praegu nagu lahedat vinget ja sellist suurt ilmunud. Võib-olla peale Urmas Vadi never landi. Ma ei tea, esimese hooga mul ei tulegi meelde, mis on 2017 meile veel esimese kolme kuuga andnud, ütleme, proosakirjanduse vas luuletan, luulet on kenasti tulnud. Aga sellist toekati vinget proosat. Et noh, see start võtab aega ja proosakirjanduse romaani kirjutamine võtab ju kirjanikul väga palju aega ja võhma, sest ta peab selle kõrvalt ju enamus peavad ka päevadel käima. Seetõttu luuleaastad võivad olla vennad ja ütleme sarnased. Seda maarjapartner ütleb ka, et mahtude mõttes oli üsna tavaline luuleaasta, kui kui viimase kümnendi aastaid omavahel võrrelda. Jah, täiesti nõus. Aga noh, roosaga on proosarütmi hakkab osad kindlasti, kuju kujundab täiesti tugevaks osutunud romaanivõistluste. Selline hulk kolm romaanivõistlust, mis toimuvad Kirjanike Liidu oma, toimub ju üle aasta. Jah, žürii praegu loeb. Kevadel kuulutatakse tulemused välja. Ja siis kevadel peaksid tulema ka vis bestselleri tulemused ka, see annab ju märkimisväärse hulga juba esimene võistlus andis küll esimese, ei läinud nagu väga hästi, ehk seekord läheb paremini, tulemused on nagu väga head ja siis on meil ju jätkuvalt olemas ju tänapäeva romaanivõistlus, mille tulemused on, on olnud ka läbivalt nagu väga head ja ka keskmisest nagu tugevamad ja toovad väga palju ka häid uusi regireisikirjandusse. Et vahel hakkab noh, et see proosas ilmselt ka see rütm natukene mõjutab just eriti, mis puudutab uusi tulijaid. Et vanad tegijad eriti ei kipu vist osalema romaanivõistlustel, sest noh, ma ei tea, miks ma arvan, et nad liigrikkad, et neil ei ole raha vaja ja siis oleks piinlik võrrele algajale alla jääda. Ma ise kahtlustan, et see viimane argument on põhiline Et noh, mis on nagu täiesti täiesti mõistetav, palju aga sealt tuleb see rütm ja teiseks romaani kirjutamine võib inimesel võtta ropult aega, nagu näiteks Tõnis Tootsi, nii raamat mis oli ju pealegi käsitsi kirjutatud, käsitsi joonistatud, ta tegi seda minu teada vist viis aastat. Et noh, muidugi, väga-väga vinge selline vormiuuendus, nii-öelda ka paradigma lõhkumine, tõeline disainiteos on see raamat minu silmade jaoks oli see point oli raskesti loetavaks, et lihtsalt silmad valutama. Aga väga lahe. Aga noh, on selge, et sellist raamatut Tõnis ise lähima kahe aasta jooksul enam kirjutada ei suuda, lihtsalt füüsiliselt ei ole sellega võimalik. Ja teiselgi võtab see aega, sest romaani olgem ausad, romaanide honorari on ju sellised, et noh, inimene töötab võib-olla järelejätmata kaks või kolm aastat, aga saab selle eest ütleme, keskkeskmise tasu mis aitab tal üle elada kuu kaks. Siin ei ole kedagi süüdistada, võib ütelda, et kirjutage parem romaan, siis ostetakse rohkem, aga kust me võtame need eestlased, kes seda ostaksid, meil ei ole, neid meil ei ole, neid on võimalik võtta, meil ei ole võimalik eestlasi ja meie oma keeleruumi suurendada, ütleme Hiinas vormitud eestlaste abil. Vaid see on lihtsalt nagu tegelikkus, nii et hea, et ma arvan, enamus kirjanikud on, nad on õnnelikud, kui nad niigi palju pulgast raha saavad, kui nad saavad läbimüügilt veel juurde, siis on juba hästi, aga, aga kunagi ei ole piisavalt hästi. Kas ma saan sinu jutust nii aru, et mingis mõttes on see proosa aasta ülevaade kunstlik ajaühik see aasta seal, et kui luuleosas on veel võimalik rühmitada aastate kaupa, sest luuleraamatu koostamine reeglina võtab vähem aega, siis proosa puhul tegelikult on see juhus sageli et üks romaan on ilmunud just sel aastal ja mitte aasta varem või hiljem. Täiesti juhus ja et sellise adekvaatse pildi me saame ilmselt eesti proosast ikkagi, kui me võtame mingi pikema ajavahemiku, ütleme kolm aastat, viis aastat. Et see aasta on muidugi väga hea, selliseid vahekokkuvõtteid teeme või looming, seda teeb. Aga jah, ma olen selles mõttes täiesti nõus, et see on tegelikult kunstlik ja see võib sõltuda miljonist pisiasjast, et kas raamat proosaraamat ilmub siis ühes kalendriaastas või või teises kalendriaastas. Ja võib-olla lahvlikkub, lükkub veel edasi, et, et kui ma ise kirjastuse post factum toimetajana olen ka teinud nagu Kulka taotlusi proosaraamatutele, siis ma panen noh, juba väga lahkelt nagu selle aja, millal see raamat reaalselt ilmub. Et noh, kuskil seitse kuud vähemalt, et ma ei julge seda tuua nagu vähemaks sellepärast et noh, tekstid on suured, rajavad toimetamis väga tihedalt korrektuuri, et noh, tulemus oleks hea. Ka trükk võtab aega vist kõige vähem, aga noh, kujundamine ja kõik ja ja vahel või paun. Ta lootis mõelda, algse käsikirja mõelda, ümber ümber mõtestada ja vahel ümber kirjutada, et tulemus oleks selline, millega tahaks ennast rohkem ise rahul. Kuulame vahepeal muusikat, sa valisid tänasesse saatesse muusika. Kaks duetti valisid esimene kodumaine. Teine välismaine. Esimene on Kalju Terasmaa ja Anu Anton Kosmos-Maaaastast 1967. Miks just see lugu? Vist üks Eesti ilusamaid ja armsamaid duett, et mida ma tean ja väga sellise toreda sõnumiga, et mis on laiendatav ka kirjanduskriitikale, et vahel on kirjanduskriitika ja kirjeldas ise teineteisest sama kaugel kui kuu maast. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, millal Peeter Helme ja minu tänaseks saatekülaliseks on Kaupo Meijel, kes astub täna üles kirjanduskriitiku ja kirjanduse mõtestaja rollis, sellepärast et Kaupo sulest ilmus märtsikuises kirjandusajakirjas. Looming. 2016. aasta proosa üle vaadel. Kuulasime vahele Kalju Terasmaa ja Anu Antoni duetti Kosmos-Maa, sest Kaupo, sa ütlesid selle kohta, et et see kuidagi räägid ka kirjanduskriitikast, kas siis kriitiku ja lugeja või kriitiku ja autori rollist või lugeja raamatu rollist või, või kriitiku ja raamaturollist, millist tundsid? Tegelikult on ju kõik nagu duett või ka minul oli vormistatud dialoogina, tegelikult see kirjandus kõik ongi ju kokku dialoog. Et kui kirjanik kirjutab raamatu, siis ta astub ja lugeja võtab, hakkab seda lugema. Ongi see ju kirjaniku ja lugejavaheline dialoog. Kui kriitik hakkab raamatut mõtestama, siis astub tema dialoogi raamatuga järgnevalt siis oma oma kriitikas arvustuses siis väitleb nii raamatuga väitlejad vahele autoriga ja vahel väitleb ka lugejaga, öeldes, et miks, miks te nii lollid olete, te seda raamatut ei loe. Või siis vastupidi, milline loll seda raamatut küll loeks? No kui sa hakkasid kirjutama oma dialoogina vormistatud proosaülevaadet, siis pidid sa enne kõvasti lugema sellest kõigest rääkisime. Aga mida sa õigupoolest silmas pidasid ja kui mõni küsin, siis ma räägin siia juurde väikese lookesi ka, et kunagi kui ma veel Eesti Ekspressi areeni töötasin, siis meil algas seal omavahel mõttevahetus sel teemal, et miks üldse kirjutada kriitikat. Ning mina ja kadunud Jaan Ruus, olime seda meelt, et kriitikat kirjutatakse selleks, et teised inimesed mõtleksid nii nagu mina, Need, kes ma kriitikat, kiri, ma tahan panna teised nägema maailma, nii nagu mina mõned vaidled vastu leidsid, et sul selline väga diktaatorliku seisukohta, aga miks sina kirjutasid? Nojah, see on tegelikult huvitava vahepeal, kunagi kirjutan kriitikat, siis ma kirjutan teadlikult niimoodi, et minuga ei nõustutaks ja ei mõteldakse nii nagu mina või pigem ärgitaks vastu vaidlema. Et see on mul sellisest lehe ja raadiokolumn, mida kirjutamise sisse jäänud harjumus, sellepärast et lugejat peab püüdma mingil määral ärritada ja siis noh, kui sa teda ei ärrita, siis ei panda sind tähele, sa lähed kogu selles infovoos kaotsi ja kui sind ei, ei panda tähele, siis lõppu kas pole seal mõtet enam midagi kirjutada, aga millegagi esineda? Küsimus oli, et miks mina kirjutasin ja ehk siis ma kirsi muidugi sellepärast et mulle tehti vastav, nagu seati ülesanne. Mõtlen tegelikult seda, et mida sa oma kirjutatuga saavutada soovisid? Ma soovisin saavutada esiteks seda, et võib-olla natuke laiendada kirjanduskriitika kui sellise žanripiire mis on siis puhas kriitika kriitika enese pärast, et asi iseenesest teiseks jagada oma rõõmu nii mõnegi teose osas, mis, mis mul eelmisest aastast meeldis ja mille ma nii-öelda pagasina hea meelega kaasa võtan ja isegi tahtmatult kaasa võtan. Sest raamatud olid, olid väga hea, tavaliselt väga sügavat muljet. Ja noh, näiteks mitu korda juba mainitud Maarja Kangro Klaaslaps, aga samuti minu vaieldamatu tuu lemmik Maimu Bergi novellikogu Hitler Mustjalas. Et jagada rõõmu, et ma ei tea, palju on juhuslike loomingu lugejaid, aga ehk mõni on ja ehta leiab selle minu looja võib-olla leiab selle ühe lõigu, kus ma olen rääkinud mõnest heast raamatust, ehk ta loeb selle raamatu läbi ja ehk see meeldib talle ka, mida kellelegi ette heita, kui kellelegi meeldib näiteks Mait Vaigu meeleparandusette rohkem kui kui Maimu Bergi Hitler Mustjalas, see on absoluutne õigus ja nad on väga erinevad teosed, mõlemal on oma fännid. Mait Vaik sai ka ju Kultuurkapitali aastapreemia. Maimu Berg jäi sellest ilma, aga see on nii hea raamat, et tal ei ole isegi preemiat vaja, samamoodi pole, on, on see klaaslaps nii, raamatu, talle pole preemiat vaja ja tal ei ole vaja ka sellist kiitvat või analüüsivat, noh, analüüsivat küll kiitvat arvustust. Sa ütlesid enne, et iga üldiselt ikka Eestis raamatud arvestamata jääb, et tegelikult see ei vasta tõele, olen isegi sellest on küll mitu aastat möödas, lugenud kuskilt statistikat, kus väideti, et umbes kolm neljandikku Eestis ilmuvast ilukirjandusest ei saa ühtegi arvustust. Ma arvan, et see suhe on praegu isegi muutunud. Selles valguses, et nimetusi on väga palju isegi veel hullemaks, võib-olla isegi neli viiendikku ei leia kunagi arvustajad. Kas võiks rääkida, et on olemas siiski mingisugune nii-öelda ülevaate kirjandus, mingi kirjandus, mis kohe sobib ülevaate osaks, mis loomulikult asetub sellesse mosaiiki ja ka ilma milleta ei oleks mõtet või võimalik ülevaadet kirjutada? Nojah, eks ta on väga palju kinni autorites. Noh, on selge, et kui Andrus Kivirähk kirjutab aastas ühe tigeda täiskasvanutele mõeldud proosateose, siis me ei saa sellest mööda vaadata, ükskõik kui hea või halb ta on. Kui sama teeb jumala eest Maarja Kangro või kadunud enne tema või või väga palju neid, keda me, keda me peamegi kirjanikeks. Et nad on kirjanikud, borrektsel, Laans ja siis seetõttu on nende teosed ükskõik kui head või halvad nad ei ole, nad on põhimõtteliselt on raudselt ülevaate osad ja vot see on tegelikult äärmiselt piirav. Et mis on, arvustaja oli, aga mul endal on see pidev ja ma kindlasti lasin sellel endast üle käia, et ma võisin väga palju jääda kinni neile, keda ma kohe loomuldasa pean kirjanikeks ja isegi, kui nad ei ole kirjutanud võib-olla oma kõige paremat raamatut nagu näiteks Katrin Johanson, peame siiski täiesti lootusandvaks tubliks kirjanikuks, kellest ma ei saanud ega, ega tahtnud mööda vaadata, kuigi ta on võib-olla selline. Laias laastus on tegemist nii-öelda väikse romaaniga lähevad sellest ja sellest piirist, et ilmselt on sul parem ülevaade, kui palju siin arvustatakse üldse palju mitte et ma ise ei ole väga järjekindel kirjanduskriitika jälgija. Eriti hoidusime, muide sellest hakkasin hoiduma siis, kui me hakkasime üle vaatama, ülevaadet kirjutama, sest ma teadsin, et min hakkav tabamas eetma langes mõne kriitiku gaasis omadeksid hakata vaidlema, mis on totrus talle takka kiitma, mis on, mis on samamoodi totter, et on ju teatud selline omalaadne hulk kirjanduskriitikat, mis koosneb ainult kellegi teise tsiteerimisest eriti vanade meistrite, et noh, et, et sa ei saa kirjutada ka mingi algaja luulekogust, ilma et sa ei tsiteeriks kilomeetrite viidid ostajaskitena, milleks, või siis vaidleks mõne Akadeemikuga kes kirjutas ühes teises ajalehes ob või väljaandes midagi muud, et noh, see ei anna midagi juurde ja ma teadsin, et see mind häirima. Ja see üks näide ongi näiteks see, et ma ühel juhul täiesti kogemata muu töö raames lugesin läbi Kaur Kenderi arvustuse klaas lapsele. Ja oligi ja, ja ma ei saanud, seal olid pari paar asja oli tohutult hästi minu minu arvates öeldud tsiteerima ja, aga noh, õnneks vist oli, see vist oli ainuke, kus ma siis tegelesin öelda, viitasin mingile muule loole. Et ma loomult olen selline hästi sõbralik ja väga armas inimene ja tahan kõigile meeldida. Ja siis mul nagu ongi rasked, kui ma loen, et keegi keegi tore ja minust 100 korda targem inimene näiteks Peeter Helme raamatu kohta kirjutanud, et see on täielik jura ja siis noh, ma ise olen lugenud täpselt samal ajal seda ja leian, et see on kohutavalt hea. Et kui ma ei tea, Peeter on niimoodi arvanud, et siis ei valmista mingit raskust kirjutada, mida ma arvan, nagu ma olen lugenud, siis ma aktsepteerin ju kolleeg, kriitiku arvamust ka. Ja see hakkab mind häirima ja siis ma pean oma vaateid muutma. Ja siis ma lõpuks võib-olla lõhnalise käega jätan, et suurema jama vältimiseks nad üldse selles kirjutamata on ju. Et noh, et lõpuks oleme me ju kõik inimesed ja ja mida, mida rohkem sa saad kirjanikega tuttavaks noh, isiklikult tuttavaks. Et lõpuks on ju Eesti väike ja me liigume kõik enam-vähem samas ringkonnas ja käime samades raadiosaadetes ja samades telesaadetes ja kirjutame ise arvustama üksteise raamatuid, et noh, lõppkokkuvõttes on nagu raske ju isegi inimlikult see, et kellelegi raamatu kohta nagu halvasti kirjutanud, kuigi annad endale aru kirjutatud raamatust, mitte autorist mõtled, autor on ju tore ja armas inimene ja ma saan hästi läbi, kuidas ma tema kohta halvasti ütlen. Ja uisa sellel ased peale siis sellest järgmine Dejan juba lugeja petmine. Nii see on, aga milline roll siis sellistes tingimustes Eestis üldse kirjanduskriitikale on ja milline roll sellel võiks olla või peaks olema? Noh, selle üle Ilmselt jäädaksegi jäädaksegi arutlema, et milline on see hea kriitika, mida on vaja. Et mida loetaks. Et noh, lisaks akadeemilistele ringkondadele, et ütleme olen kindel, et ülikoolides valmib aastas päris mitu tööd mõne kirjaniku loomingust. Aga ma olen enam kui kindel, et neid ei loe peale peale autori juhendaja retsensendi suurt mitte keegi. Kuigi need on just need, mis oleksid võib-olla vajalikud ja nagu õpetaksid inimesi rohkem. Selline tarbekriitika võiks anda eelkõige sellise lihtsa soovituse. Kas raamat väärib lugemist, raamatu vääri lugemist? Mõni autor loeb enda kohta käivat kriitikat, mõni on kindlasti sellest loobunud. Et noh, ilmselt autoritele reeglina ei ole seda vaja. Kuna ta on iseteadlikud, aga mõnel autoril nagu võiks olla vaja, et et sest teinekord on, mõni kriitika on ju päris päris asjalik ja ütleb, annab nagu head nõu, et et noh, kirjuta vähem või kärbi rohkem. Et see teeks lihtsalt sulle head, sest väga palju negatiivset kriitikat ma olen enam kui kindel, ütleme, et ma ei ole enam kindel, ma loodan, vähemalt on kantud sellest, et selle autori edasine loomingu eesti kirjandus tervikuna oleks, oleks parem ja areneks ja oleks vaheldusrikkam ja oleks kvaliteetsem. Ja kui meie eesti kirjanikke tõlgitakse teistesse keeltesse, siis on see võitmine kultuurile tervikuna ja kui on ka kriitikud suutnud seal oma väikse osa anda, et raamatud on läinud kvaliteetsemaks, käsitööd tehakse paremini. Et algajad autorid tulevad juba sageli üsna küpsena, mõned tulevad esile. Et siis on sellest ju kasu kõigile kirjanikele, kultuurile või lõpuks kriitikutele, sest halba raamatut kehvasti kirjutatud raamatut läbi närida sellest pärast kirjutada nii et oleks nagu lähemalt paar lauset Ki midagi positiivset öelda. On aga loodame siis, et tulevikus on seda piina vähem. Kaupo Meijel, ma tänan sind selle vestluse eest ja saadet, et jääb lõpetama teine sinu valitud lugu. Tom Johnson ja tikaadigansi Burning down the house. Mis seal kaver Tokio GC 1983. aasta loost ja see kaver pärineb aastast 1999. Mina olen Peeter Helme, kuulmiseni.