Muusikajõud on selles, et ta suudab esile kutsuda hingeseisundeid, mida teised kunstid oma konkreetsuses ei suuda. Igal kunstiliigil on muidugi omad võluvõimalused oma jõud. Aga muusikal on see eriline, mis teda teistest eristab. Ta suudab väljendada väga suures skaalas nii vinge seisundeid, nende hulgas ka rahu ja kirgastumist. Üsna tihti inimesele ongi tarvis teatavat ülendust, rahu ja kirgastumist, mis tõstab teda üle üles argipäeva haljusest. Aitab tal elada ja annab jõudu. Seejuures pole sugugi tähtis, kas kuulates kuulaja tajub seda seda rahu ja seda kirgastumist. Ja seda ülendust, mis helilooja on muusikat kirjutades ise tundnud. Ja need pildid ei pruugigi just niisuguses reastuses taaselustada ja meelestada, kui kasutada ühte ühte sõna, mis meil tänapäeval on nagu jäänud asjata unarusse muusika kuulamine sugereerib. Sageli häirib ka luulet ja luuletajal sugereerib luuletamist. On ju muusika, samuti üks iluvõimalus. Järgnevalt ehk oleksingi paar luuletust mis on nii või teisiti muusikaga seotud kui mitte muidu siis vähemalt oma rütmi ja oleluse pingetunnetusega. Kokku kääritud pimedad ilmaruumi kordumatuse koredaid, vaeva, tuumi, hetkede peidust hellitab alguste algus. Algusaegade valgus. Hädas tuhandeaastase ajalooga hädas rahvuse, kivide mädasooga, pooleldi tõelus, pooleldi kujutelu, see on eestlase elu. Aknast Lipendab lampide kollane keel. Puud ja päevad kustunud, paljad ainult sirelid sirelid. Veel on novembriski haljad. Hääl kui vaibunud möödunudsuvine kõu ei saa siiski vaid saatuse lisand. Puruks lüüa ei suuda onov. Vaene väikluse isand. Südatalv kuningas on koolnud, troon on tühi. Veereb videviku vokiratta. Päike, jäädon klaasi varrukaga, nühi humise, Faid, talvetuules, Uibo väike õudne kuu peab aknaruudus, pühi. Kostab unustatud puust lõikab läbi lihast-luust kurjuse Concertogrossa. Mida vähem mälestusi mõrkijaid, seda lähemale jõuab tooneda are muld, mis sünnitab ja pilte tõrkijaid. Pintsel tab täis ulma kodu, ahervare kooksu Teele karra lõngu võrkjaid. Kõledalt, kuid kõlab Kuust lõikab läbi lihast-luust kurjuse Concerto krossa. Tardumus tunginud sügavale süvakihistus Iskeltse jäetus juurdub tuhjal tunnil vägivallapale irvitavaks lõhustaks hangub hirmuks, suurdub hinges, mis jõuksindusest kale. Öösi mahajäetud puhust lõikab läbi lihast-luust. Kurjuse kontsert Ogrosso. Pole kuningat ei kuldset trooni. Üksi kuu, vaid laialagendiku lumel varjutab ja viir kab Uibogrooni lillal Voikale. Inimvaenulik oli omel. Ohkab Mehlis seadu jäetooni. Vaibumata õunapuus undab südatalve kuus. Korjuse Concerto krossa. Veemineku aegu. Maha salatud õpetus õitseb, sajus, viimne väriseb, kants kevadtuul kange määrdunud hange nühistab, rüüstab metsikus raevunud ajus üle prahimäe toimuse tundru kajab dissonants ide tants. Eerose õue Virbide põue mulda vaevu kollaselt meelitab, ajab üle linna taas pimedaid pilvi, kappab tume tuttav, see pilt Hälinast vihast lendamisihast, süda rinnas sünnima, maastikke lappab. Kaugel nurmel, nüüd rõõmustab rukis, haljaks läheb ta meel jääkeltsa, vihma vinguvad rihma maru, Hooseid piitsutab kevade pookis. Traktor katab ulitsesse vihma jalga. Külamees põllule teel kühmus ja mõtlit edasi tõtlik ekstaas oma lõputut kevadet alga. Hoomikusse punase küsimärgina köitleb mõttes tüütab tõttes masina väärgina. Näri töö põhjas tähti, grammofoni mängitad endast sängitad koidutähti. Maakivi öövalgusest sünkjalt kõrgub sõnumit, nõrgub maailma algusest. Unud julmus ja juhmus. Kevade Koidus lahtub loidus. Ööde tuhmus. Loodab meestele naistele maikuu päikest kutsub suurt väikest päikese paistele. Määratu majakas plingib päikesesooja just nagu looja. Kivi kingib.