Kaks väga emotsionaalset ma tahaksin küsida, kas sul oli õnnelik lapsepõlv? Mul oli väga õnnelik lapsepõlvjaam. Et ma olin selline. Moodsin kommunismi võitu kogu aeg ja see oli nii ligidal ja, ja siis, kui ta peaaegu oli juba võitmas, siis kahjuks kahjuks kõik purunes ja ja Eesti, Eesti iseseisvuse, jah, mul oli väga-väga õnnelik lapsepõlv. Lasen olla kõigepealt oktoobrilaps, siis ma seal pioneere lõpuks ma saan astuda leninliku kommunistliku noorsooühingusse. Nendesse ühingutesse, Mart igaüht ei võetud, aga need, kes sinna võeti, need olid õnnelikud laste lapsepõlve jooksul, mitte kordagi ei tekkinud tunne, et, et see ei ole ju võimalik, et ma olen õnnelik malakas tunnetanud, et see on vale. Et kõik on valem, et noh, et, et sa, sa ei ole õnnelik, et sa võid tunda, et sa oled õnnelik, tegelikult sa ma tundsin õnnelikuna, ärkasin hommikul ennast, oli väga õnnelik, läksin õhtul magama nimega õnnelik. Kasu, aga ma muidugi ei olnud õnnelik, näiteks kui oli kontrolltöö koolis, siis ma ei olnud õnnelik, et oli selliseid hetki küll. Või kui pidi näiteks kehalise kasvatuse tunnis jooksma kilomeetrid, et mulle see ei läinud, siis ma olin õnnetu. Oli selles mõttes on sul õigus küll jah, väga heasse meelde tuletada, tõesti, mu lapsepõlves oli väga õnnetuid päevi, tegelikult küll neid õnnelikke päevi oli vähem kui õnnetuid, hakkan nüüd arvutama. Kool kestis üheksa kuud, koolivaheaeg kokku, mingi neli kuud, vist kaheksa kuud, neli kui õnnetud oli rohkem. Ja ega, ega, ega need kohaga mõni päev ma jäin haigeks, ei pidanud kooli minema, seal jälle õnnelik päev. Aga kas koolivaheajal kriks päevad olid ikka õnnelik ja oled kindel? Tundub küll, tagantjärele ei mäletatakse, teda, katab kõiki roosa udu juba. Näiteks oletame, et olete näiteks, et oli koolivaheaeg, et kontrolltööde ähvardanud kehalise kasvatuse tundi paistnud mitte kusagilt. Aga kas see juhtunud sellist asja näiteks kodus hakati sul näiteks vanemad või õde ja vend hakkasid näiteks rääkima sellest, et et kas on ikka võimalik, et lehmad lüpsavad, 7000 liitrit aastas? Lüpsavad, ja kas näiteks ei tekkinud teil kodus vaidlust, et ühed ütlesid, lüpsavad 7000 liitrit aastas, teised ütles, et see ei ole võimalik lüpsavad 4000 ja kas see teadmine, et ühed ütlesid nii ja teised naa, kas ei teinud sind ka isegi pahe ajal, kui polnud, kui polnud kehalist kasvatust kontroll, et kas see nüüd sind õnnetuks vaatame inimeste linna perekondade või mina ei tea, palju lehmad lüpsta võivad, et kui mulle ütleks, et lehm lüpsis 10000 liitrit, nuusukesed, aga mõneski lihtsamile linnamees. Aga ma küsin sellepärast, et ma tean, et sa oled ju sa oled ju Mustamäe poiss ja leht on olnud mustamäel koolis ja natuke imelik see on, et, et sina oled mustamäelt ja ütled, et noh, ütleme neli, kuus aastas vähemalt oli siin oma lapsepõlve õnnelik ja need haiguspäevad ka õppeaastal, siis muidugi puhkeb puhkepäevagi pühad ja kooliajad ja ütleme, kui kool lõpetatakse aga õnnelikuks ja tunnelitunnid, eks ole. Hommikul olid õnnelik, kui selliseid ärkab ja kooli minna, siis ma ei olnud sel hetkel, aga kool läbi sai, mõnikord oli eriti, mõni tund jäi ära, see oli väga suur õnn. Kas mõnikord tundsid ka näiteks keset koolipäeva sa tahad varastada ühe õnne tunnikese tegid poppi? Ei, ma seda isegi ei teinud, aga, aga õnnetundjad oli muidugi selles mõttes vaheajal võis näiteks poodi minna endale õnne osa, aga šokolaaditahvlis nad seal ära ei tulnud näiteks, nii et võis olla venelasest müüja, kes keeldus sulle müüma šokolaadi, kui sa rääkisid, aga vene keeles seda ei šokolaadi sai alati, kui seal oli 16 kopikat, said kama. Suurem summa. Keeleprobleeme ei olnud mustamäel. Emmil oli vene keele tundja. Ja kas see vene keele tunnis reid õnnelik? No mind õpetati seal ja siis tänu sellele ma sain olla, vaata, seal on selline mitme otsaga asi, et vene keele tunnis võib-olla ma ei olnud õnnelik, käisin seal selgeks küsima vene keeles šokolaadi ja seetõttu ma sain pärast tund olla, kas sa küsisid telefone tööd teha, tal õnnelik šokolaadivedelik, täpsustame, praegu tead. Mäel ära pane, paigaldasin pinnin, Tallink, nõukogude võim oli Mustamäe nii kaugele arenenud, ei ole vaenulik intervjuud ma tegelikult lihtsalt kuna ma tegelen sellise ühiskonnatunnetusega, püüan kombata sõrmeotstega seda ühiskonnatunnetus, mis praegu õhus on. Iga iga ühiskond, iga infokild on väga väärtuslik, eriti noh, ma rõõmustan sellepärast, et sa oled Mustamäe poiss. Et sul on sinu lapsepõlv, möödus Mustamäe selliseid mustamäel, poiss ja see on väga oluline, ma küsin kohe, et kas sa küsisid vene keeles šokolaadi või küsi, küsi, ma tahtsin sellest öelda, et nõukogude võim oli mustamäele ehitanud ABC poed, kus on iseteenindussavisid sokolaadi võtta, riiulist panna oma korvi ja minna kassasse maksta sai pidanudki kellelegi käest midagi küsima, nii poes võis olla ka selles mõttes, et näiteks algul oli korvijärjekord korraks õnnetuks, Sa said, jõudsid järjekorra etteotsa, said korvid, kohe jälle õnnelik, läksid poodi sisse, eks ole, ja poeses sind tabada erinevaid õnned ja õnnetused olla, eks ole, näiteks müüdi ootamatult magus juustukesi kohe õnn, õnn tõusis, kui neid ei müüdud, sellest otseselt õnnetuks ei muutunud, sest see oli tavaline, et ei müüdud, et see oli pigem neutraalne olek. Aga võis olla niimoodi, et näiteks sinu silme all nagu suhtukesed otseselt keegi võttis viimase, siis oli õnneta selleni, et õnn ja õnnetus Nad käsikäes tead, seal väga põnev ja väga etnograafiliselt väga oluline materjali, mis sa praegu räägid. Ma loodan, et me ei ütleks linti lähedal tuleval pühapäeval tulevaste põlvede jaoks, sest et et on olemas hoopis teistsuguseid andmeid sealtsamast mustamäelt. Nimelt. Kersti Kaljulaid ju andis kandva intervjuu, kus ta rääkis just nimelt sellest, et õnnelik lapsepõlv nõukogude ajal ei olnud võimalik, ta ei teinud vahet kooliaegadel ja vaheaegadel. Ta ütles, et tema kodus olid väga õnnetud tunnid need, kui televiisorist öeldi või õieti ütles ta seda, et tal oli üks sugulane, kes tuli külla ja hakkas rääkima, et Nõukogude lehmad lüpsavad 10000 liitrit piima aastas ja siis oli üks teine sugulane, kes ütles, et see on võimatu. Nad lüpsavad vaevalt 4000. Mulle tundus Mustamäe rahvas, õhtuti kogunes vanemad sugulased istusid maha. Kas elekter oli Mustamäe majades sees, oli elekter? Peeruvalgel istuda, vaid istuti lambi valitigi väga õnnelikuks, et elekter ja soe vesi oli kõik, kõik soe vesi oli suvel ka kogu aeg. Kas juulikuus vahel võib-olla ei olnud suvel sooja vett ei võetud ära. No aga ma ei tea, juuli, kus ma olin maal. Kas sa maal olid õnnelik maailma õnnelik, sest oli koolivahekärbsed, Saliseerusin, lehmad näiteks kuidagi sel hetkel, kui sääsk hammustas, ma võisin ka õnnetu olla, jah, Martma püüangi sulle selgitada õnn ühe päeva jooksul. See meeleolu vaheldus. Ära nüüd arva, et ma ei, ma ei olnud psüühiliselt haige inimene, aga õnn ja õnnetus, kogu vaheldus kogu aeg. Õnn tuli, õnnetuste õnn tuli meie õuele, siis tuli õnneks õuele. Õnn läks ära tuppa, kas, kas, kas need arsti juures ei ole kunagi käinud, sellepärast et meeleolud niimoodi vaheldusid kiiresti arsti juures sellepärast ei ole käinud, vahel olen arstrascenti süsti, sain olinele õnnetu või kui verd või, aga näiteks hambaid tõmmati välja, kas olid õnnelik, kui kooliarst kutsus? Juurde oli, oli väga õnnetu. Need päris oli väga õnnetu, aga kui arsti juurest ära saiaga õnnelik jälle? Sellepärast vaata, mõnikord sa peadki tegema mingi asja, mis teeb õnnetuks. Ja kui sa sellest vabaneb, kohutav õnn, aga tead, ma räägin sulle lihtsalt tegelikult mitu korda päevas. Kui on näiteks kole pissihäda, on õnnetus, aga nii kui see on tehtud, on kohutav õnn. See päevas kordub, kordub korduvad, siin ei saa siukest ühte mustrit võtta, ma räägin sulle nüüd selle loo teise poole, selle nii-öelda, rääkimata loomile Kersti Kaljulaid siiski ära rääkis ka Mustamäe noor inimene, mustamäe tüdruk, tema lapsepõlv oli väga õnnetu, sest õhtuid Mustamäe külje elektrivalguses korteris täitsid valgused vaidlused sel teemal, mitu liitrit lüpsavad lehmad nõukogude maal. Ja siis teine vaidluse teema oli see, et kas pätsu ajal oli suurem tsensuur kui nõukogude ajal oli tsensuur. Kui palju sina lapsena ütleme, lugedes ajakirja täheke või säde või pioneer? Kas sa tundsid, et tsensuur pigistab seda ajalehte või ajakirja, mida seal patsist juttu ei olnud, aga ei osanud otsida ka ausalt öeldes patsist täheke peaks kirjutama, see-eest oli väga palju leerinist lugeda ja Leninist väga palju huvitavaid lugusid. Näiteks sa tead seda lugu, et kuidas leerinud, lõhkus ära vaasi ja tunnistas selle kohe üles. Aga silmideks väikse lugejana, kui vana salikkuse tähekesed lugesid, ma arvan, väike noh, umbes. No, ma ei tea, ma lugema, õppisin viaali aastane väsind, väikse viie aastasele tähekese lugejad ei häirinud fakt, et mitte kordagi ajakiri täheke rääkinud oma väikestele lugejatele sellest lenilisi filiitik. Noh, see ei ole, see on rohkem nagu eesti arst ja niisugust teemat kajastanud täheke kajastus just nimelt vaata Lenin oli ka ära jagatud gruppideks väikesest Leninist, rääkis täheke veidi suuremast Leninist, rääkis siis pioneer ja, ja päris vanast-vanast Leninist siis rääkis, mis ajalehes oli pikerneid. Pikk rääkis vanast Leninist ja siis võib-olla ajakiri kaja, pulss seal räägiti vanast leida. Aga noh, ajas ma ei tea, kas kirjutada seda režiidiks, seda ei mainitud ka seal, tähendab, on mingit diskreetselt, mitte nagu tänapäeva ajakirjandus, mis kellad, igat asja inimese eraelu kohta piduda, kuulda saanud. Et selles mõttes vaata, kui palju me teame näiteks sportlastest, kaelarätid on Anu Lenin selleks ajaks Martale sporti teha küll ta suusatas, ta ujus põhiliselt aga suusa ma mäletan neid lugusid, ujus väga hästi, ei suusata, suusatas suusad seal, kus ta suvitas, seal ta suusatas ka. Ta tegi praktiliselt, ta oli niivõrd võimekas, võimekas poliitik, oli umbes nagu Raivo Tamm sama võimekas võtlena suusatas, ujus, jooksis kõik, ma arvan, ta oli võimekam kui Raimond Tamm ja, ja aga aga vaata, ma räägin sulle veel Kersti Kalju raskest lapsepõlvest edasi, et, et tema suur lapsepõlve ja tema andmed Mustamäekaubanduse kohta olid just nimelt see, et väike Kerstideks poodi mingit iseteenindust ega korvide võtmist ei olnud. Leti taga oli müüja, kes rääkis vene keeles ja väike kersti kuidagi kuradi või seda kohupeo kohukest. Kui ta küsis seda eesti keeles, siis müüja talle seda ei müünud. Et sellised faktid on praegu, Andres, sa oled sattunud oma jutuga tegelikult ränka ebasoosingusse praegu ametlikku Kadrioru silmistest, Kadriorg on tekitanud info, peidad lapsepõlv oli nõukogudel läbinisti õnnetu ja praegu sina oled hakanud oma tissidentliku loba nagu püüdma inimestele peale suruma, narratiivid Toliga õnnelik. Kas sa lähed kustutamisele lindi? Einasto jääda? Minu arust ka tõde on kallis õde, presidendi soosing on oluline, president vaguni vahetub nelja või kolme sama teed, siis tuleb sellise president, kel oli õnnelik lapsepõlv. No meil oli sihuke president, kellel oli õnnelik lapsepõlve Ameerikas, ainult õnnelik saab kolle tegelikult. Seal oli, mis sa arvad, et Arnold Rüütli lapsepõlve õnnetu? Ma arvan, rüütlist räägime, räägime kyll mina mõtlen, kui sa räägid õnnelikust lapergusest, mina mõtlen kohe Arnold Rüütli pealsest, Toomas Hendrik Ilvese lapsepõlv ei olnud võib-olla õnnelik. Ameerikasse jalg siis on, kas sa ei vaata saadet kuuuurija? Jumal, jumal hoidku, mina vaatan saadet suur ja pidevalt otse-eetrist ja siis ma alati vaatan seda veel järelvaatamisest, et näha, mida vahel tsenseeritud õnneks ei ole, sest TV3, mis näitab saadet kuur ja väga aus kanal. Seal hiljuti esines üks väliseestlane. Mis ta nimi, Christian Roosaare või midagi sellist, kes, kes rääkis, rääkis Toomas Hendrik Ilvese lapsepõlvest palju põrmustajaid, fakte, millest jäi mulje, et Toomas Hendrik Ilvese lapsepõlv ei olnud, aga ta oli küll, et ma olen nõukogude ajal, lugesin lehest, et kellel oli Ameerikas halb elada, Li neegritel neid Lincity, aga Toomas Hendrik Ilves ei olnud neeger, ma arvan, et tema oli selle üle, ma ei oska vaielda, et selles mõttes, et nendel on väga, vaata, kui palju on erinevaid küttekeha. Arnold Rüütli lapsepõlv kahtlemata Ta oli väga õnnelik, tema elas Eesti vabariigi ajal on lapse põldudel. Aga mis sa arvad, kas oli kuldne lapse, mis sa arvad, miks Arnold Rüütli lapsepõlv siiski tekkinud küsimust, mitu 1000 liitrit piima lüpsavad lehmad, sest oli teada, et vabariigi ajal lüpsid lehmad 12000 liitrit piima aastas vähemalt. Kas sa tead, lehmalüps, mesi? Nii palju ma tean, sellepärast et proua kaljulaid rääkis sellest oma intervjuus nii pikalt ja põhjalikult ja siis mul tuli meelde, et tõepoolest tõepoolest, ma olen selle selle loo üle väga palju mõelnud. Et see tuletab mulle vanu asju meelde. Mina näiteks olen hakanud oma lapsepõlve ümber hindama ja küll on kahju, et minu vanemad enam elavate kirjas olema oleks ainult emal-isal öelda, et kallid vanemad, et ma nii valesti hindasin teie kasvatuslikku panust, et ei olnud mul siiski, et viimaste otsuste valguses ma pean teile siis tavaliselt tunnistab, et ei olnud õnnelik lapsepõlv, oli, oli õnne. Sina Ma olen konformisti alati teel, ütleme seal, kus tuul puhub seal püüana, aga mul ei ole võimalik seda öelda. Aga piimaga seoses on see asi, et ma mäletan, et põhiline asi, mida vanasti ju lehed avaldasid, olid olidki piima, lüpsivõistluste tulemused ja tabelid. Too. Näiteks Leida Peipsi, ma arvan, tänapäeval leida reipskudeleks lüpsena, töötaks ta saaks loomade väärkohtlemise paragrahvi, sest jäi mulje, et need piimalehmad sisuliselt väänas piimast suurte käte vahel võttis, pigistas naistelt piima välja tänapäeval sihukese inimesena nagu Leida Peipsi tema, tema ukse närisid veganeid roojaga ja kirjutaksid sinna peale timukas ja pealegi see, mida ta lüpsis, see tekitas inimestes laktoositalumatust, aga tollal vene ajal ei olnud mitte kellelgi laktoositalumatust, piima jõid kõike, võsad olid kõigil punased ja luud olid tugevad. No mina seda piima asja muidugi muidugi ei tea, mina olen piim alati poest ostnud ja ja, ja kuidas piim poodi saab? Küsimusi rahvakirjanikul jumala kaubaauto toovad, ma olen näinud tõstet, tõstavad maha niuksed, tugevad mehed selle piima sealt ja siis tanki sealt poest. Vanasti Venalüüsidel pudeli tagasi sisse, pandi uuesti piima täitmise, viisid pudeli tagasi ja said selle eest raha, kas oli õnnelik hetk oli, see oli väga õnnelik hetk. Mäletad summasid üpris piimapudeli pealt? Piimapudel ma väga hästi mäletan, liitrine maksis 20 kopikat ja pooleliitrine 15 kopikat. Nii need pudelite hinnad oma elu lõpuni meeles. Ja ma ootan, et Eesti vabariigis nüüd tõuseks ka pudelite hinnad, sinna kõrgus 15 senti ja 20 senti on olukord on väga-väga kehv, ma võin sulle rääkida. Ma ma sain täieliku šoki, kui ma polnud vabariigi ajal pudeleid viinud ja siis ma ükskord Vabarigal pudeleid, kui palju neid seal kogunenud oli siis mahlane 25 aasta mul oligi 25 aasta purje ja siis ma mõtlesin, et ma viinad ärased megalt palju raha ja ladusin, ladusin hiigelsuured kotid surusin taarat täis ja viisin taara vastuvõtt ja tead, palju ma raha sellesse euro nabaku ühe euro 80 senti ei saanud, eurotki ei saanud ja selle sinna minu taaskasutuse ja pudelite viimise kindral, tõsi küll, et noh, et minu mulje ütleb ka seda, et kui viia pudelit kuhugi diskreesesse kohta prügikasti lähedasemad, kaovad sealt kuhugi ära ja ega nad sinna jääasi. Aga sihuke loodusime. Et nii nagu lumi, lumi ja jää maha ja pudeleid prügikasti juurde, et noh, aga kui sa vaatad, siis ta ei kao korraks kinni, aga ma hakkan praegu mõtlema, kui õnnetu, võib-olla tänapäeva ütleme, me oleme nüüd arutanud sel teemal, kas nõukogude ajal oli lapsepõlv õnnelik või õnnetu ja ütleme, et meil on erinevaid andmeid, et on andmeid, mis ütlevad, et see oli õnnelik, on mingid andmed, mis oli õnneta, milline võiks olla tänapäeva laste lapsepõlv, kui näiteks laps läbib pudelid ära suure, ütleme, isa joonud tühjaks noh, igal õhtul suure pingutusega pärast seda kukkunud pikale maganud rasket und ja seal näiteks 40 eurosenti diviigi pudeli enda õnn seisneb selles, et nad ei ta pudeleid ära viima. Et nad pudelid, raha saavad sel juhul. Raha tuleb seina seest jällegi piim tuleb poest raha seina seest, need on sellised. Ja, ja niisugune osav, osav, osav inimene lüpsab seina seest oma tonni. Mis sa arvad, kas on, kas on näiteks kasvõi, ütleme, riigile ja rahvale on hea, kui, kui riigi ja rahva nii-öelda esimene leedi nagu proua kaljulaid on, kui ta on, ütleme, inimene, kes, kes tunneb suured, et suur tükk tema elustanud, õnnetu mõtle nüüd ütleme et käib tänaval inimene, tema sees on selline tumedam noh, nagu ütleme, aastate jooksul kogunenud õnnetus, kas see on hea. Aga nõukogude võim lõppes muidugi, Tora nad rääkisid sellest siiamaani minu kui Kersti jaoks, et et niipea, kui me nii-öelda lapsepõlve lõppes, lõppes ka nõukogude võim, et need seostasidki üheselt, et niipea algas vabanemine ja ilmselt siis õnn. Nii et nii ongi, muidugi jah, kindlasti on kindlasti leidub inimesi, kes väidavad vastupidist, et alates 88.-st aastast läks õnnetuks. Vaata Mihkel Mutt kirjutas täna väga-väga-väga toreda artikli, jälle lapsepõlveteemad on kõik, kellel on see just seda, et nad ka varem maininud, et inimeste elus see õnnelik aeg jagunebki väga erinevalt, et et kes seal õnnelik lapsena, kes kana, kes niukses keskealised ja kes on ilus, puhas vana inime, kelle õnn tuleb lõpus. Et kersti näitel võtame tema lapsepõlves tundis end õnnetuna siis tema õnn järelikult saabub vanaduses näiteks minul on just mure selles, praegu ma lapsena olin õnnelik, et järelikult võib-olla pähe tähesadu täht, täht, vähe aega mul mööda läinud ja nüüd aina halvemaks läheb. See kardan, ei suuda terve elu olla sadulas. Andrus, ma ei soovita sulle, ütleme ütleme kirjaniku noh, ütleme sellist paisutuste liialdust võtta tõsiselt, ma lugesin ka seda Mihkli tüpoloogiat ja mõtlesin oma elu erinevate faaside peal, mõtlesin. Mina olin küll, et ma olin õnnelik, mudilane, õnnelik nooruk ja õnnelik ja ma olen juba praegu ei mõeldud, ma olen tegelikult puhas ilus rauk. Sedaväelased Noravelvana tunnen ennast juba vanana ja ma näen, aga sa oled ikkagi veel, sul on praeguse ilus keskiga. Aga no ma ennustan sulle õnnetut, vanadus ei tea midagi. Mihkli loogika järgi sa ei saa olla kogu aeg hästi ära kukkuda, aga vot mina, ma arvan, et ärakukkumine tuleb ja siis sa võib-olla oled silus surnu. Et ses mõttes, et mõne jaoks on see võib-olla jah kõige kõige ilusam ja et selles mõttes, et mina arvan, et ei maksa ka selliseid ettekuulutusi väga muidugi õnne, maksa ära sõnuda ja alati tasub, ütleme tahta enamat, et selles mõttes võib-olla Kerstil olid ka lapsepõlves olema, et kõik need asjad, mis sa räägid, siseteenindasid korvi ja elektrivalimisi alla, et mina olin lihtsalt väga vähe nõudlust. Just mind rõõmustas juba see, kui mõni tund koolis ära jäi. Et juba sellest, aga Kersti võib-olla oleks tahtnud, et üldse ei pea koolis käima ja see ajas jälle vastupidi, et tund oleks rohkem. Memo tehakse targaks, ei tea, mina tahtsin, mina tahtsin Te kuulsite nendest pääseda nendest hundi saeti sellist, kuidas öelda sellist silmakirjalikku silmakirjalikku ja valelikku jutt, vaat see on jälle üks asi, mis inimesi eristab, et et paljusid pahandab see, et koolis ei saa õppida ja minul oli mida lihtsam, seda parem olla, valelik jutt, aga vähemalt sai maha kirjutada ja sai viie kätte. Aga, aga teine inimene, jah, ta tahab targemaks saada koolist. Siinse dilemma on, et mina pole kunagi targaks saada tahterit, ma tahtsin läbi saada.