Kuldsete lehtede aegu ilus pealkiri ja ilus aeg ka. Aga mida sellest veel öelda ei ole vist luuletajat, kes poleks sügisest kirjutanud. Kaseokstel virab hiilgat äikse kuld. Nad kui puistaksivad selget sulatuld. Tuletan meelde Juhan Liivi värsse kuldsest sügisest tema armastatumast aastaajast, kus isegi selge õhk ja vaikus on kullased. Ja buss sõidab läbi kuldsete lehtede alt mööda kuldsetest puudest vastu kuldsetele metsadele. Teeveered on kuni silmapiirini üksainus lüüriline luuletus. Ei, terve poeem. Kullamaa tee ristil aeglustab buss käiku ja peatub lõpuks hoopis kõik õiendavad aknast välja vaatama. Mõlemal pool aina mustvalge. Lehmakari venib paksu rahuga üle maantee. Tuututa pealegi bussijuht, meie olime siin, enne oleme edaspidigi. Rutata pole kuhugi. Ja tõepoolest tuleb meelde, et iga kord on sellest kuldse nimega paigast läbi sõites olnud samateemaline peatus. Nii torkasid need suured sarvilised lüürilisse luuletusse tubli tüki humoristliku proosa. Linna sügisenalati tõtlik saginat nii palju, et sügise enda jaoks ei jäägi aega. Ühel hommikul märkad, et puud on juba kirjud. Ühel õhtul avastad, et taevas on tähti täis vaid harva, üle mitme aasta õnnestub näha kurekolmnurka taeva all. Luu üle linnamüra ju ei kosta. Ja siis tekib Lausaliteratuurselt nukker tunne, nagu kõigis neis lahkumisvaluga lauludes. Aga Matsalu lahe ääres on lindude ränded kohalikel elanikel igal kevadel-sügisel hästi silma all harjunud asi nagu suures sõlmjaamas rongide siia-sinna liikumine. Üks hiline puhkuse veetja pidi Matsalust paariks päevaks linna sõitma. Jättis naise taadi valvuriks ja seadis sammud bussipeatuse poole. Vastu juhtunud külataat virutas silma ja hoiatas surmtõsiselt. Ära paremine, miks siinkandis on palju kurgi liikumas? Sügisesest merest on enamasti maalitud jõulisi mässavaid pilte. Erni krusten kirjutas laulu hällist. Kui Meri tõusis ja vajus ja hingas nii sügavalt. Hall kõik oli sellises, raius, sai jõudumusidadalt. Jah, armastan halli ja udu ja vahel ka ööd, mis must? Ma kõikide nende kaudu näen värvide sügavust. Võib-olla tõesti on selle sügise värvid nii erksalt meelde sööbinud just tänu võrdlusele, mida takus hajuti madalalt jooksvate pilvedega, taevas ja tina ane meri. Aga küll võis see meri olla ka sinine, sinisem kui kõige suvisemal suvel. Risti jälle sellepärast, et klassikaline kombinatsioon, erksinine kullaga rõhutab mõlemas ära eriti laiud ja Nasvad on sinises meres nagu laevastik, kus igale alusele tõmmatud kuldne veeliin. Roogude lehed muutusid kärts kollaseks ammu enne, kui kaselehed kuld, tukatit vastu vahetati. Vesi ja õhk on veel suviselt soojad, aga miski on siiski hoopis teisiti. Isegi kui silma alla jäävad vaid igirohelised, kadaka, nutid ja männid, sinine taevas ja valged pilved. Õhk ise on teine, eriliselt läbipaistev. Ja loojanguga koos tuleb niisugune lillakashämarus, mis on omane ainult sügisõhtutele. Värvimäng taevas ulatub helekollasest tume lillani ja kuskil selles mitmekihiliste pilvede hele-tumeduse virvarris ulbib üksik kohev pilvetutt, mis on päris helevalge ja värvub roosaks alles siis, kui teised värvid hakkavad juba kustuma. Head nägemist, suur suvi, tänada end lubavsa kõige eest, mis sügise neile andnud. Johannes Barbaruse hüvastijätt suvega sobib nii hästi sellel aastal läänerannikule. Oineid lookas õunapuid, mis vaevalt jaksavad oma vägevat koormat kanda. Isegi metsõunapuude all on maa vilja Vissidest valge. Aga ühes aias on nagu imepuud veripunased, õunad säravad otsekui roosid. Mis maitse võib nii ilusatel õuntel olla? Imeaia perenaine on ise ka nagu muinasjutust. Tal on väga head ja rõõmsat tumedad silmad ja väga hele naeratus, kui ta õuemurul mullaste kartulite kohalt peadestab. Ta on tulnukate üle väga rõõmus. Mitte sellepärast, et saab mõned kilod sellest küllusest maha müüa nii ja nii mitu kopikat kilo. Ei, tal on siiras rõõm sellest, et tema õunad möödakäijale meeldisid. Astume üheskoos puude alla, neid on hoopis rohkem, kui tee peale paistis. Hellalt tõstavad käed, iga õunakoti juurde käib mõnus jutt sellest, kust but pärit algul olnud keset õue ainult üks õunapuu selle alla viidud ikka toad istmeid. Ju seal siis õunaseemneid sees oli, sest suure puu alla hakkas siginema, väikseid kasvasid üsna jõudsalt ja neil läks kitsaks. Targemad inimesed soovitanud ülearused välja kiskuda, aga hale oli elav tuu ometi. Nii ta siis hakanud neid ümber istutama siia ja sinna, kus vaba kohta oli. Ja nüüd kannavad kõik, ehkki puukimata aganena jäävad viljad. Ei tea, millest see tuleb? Ei tea. Võib-olla perenaise armastusest elava puu vastu. Ühes õuenurgas on ridamisi neli kaharat kuusekest, kõik umbes inimese kõrgused. Kiidame neidki ja perenaise silmist lööb naerusädemeid. Saame kuulda, et ta lapsendas need puud aastate eest kuskilt mitmekümne kilomeetri kauguselt marjametsast. Raiesmikud istutatud noored puukesed olid puha ära kuivanud, ainult kollane puru. Aga nendel neljal oli veel natuke rohelist eluvaimu sees. Tal hakanud neist nii kahju, et keeranud põlle sisse ja toonud koju nagu sülelapsed. Teised küll hurjutanud, aga näe, ikka said eluloomad kastis neid, kui kuiv oli Tani, märgid, juurdeid, heina, niitjad, puu maimudele viga ideeks. Nüüd seisavad nad juba iseenda eest. Suured lapsed juba. Lahkudes leidsime tara tagant saarte pihlakate ja kadakate vahelt veel rea paksu käpalisi ühepikkuseid, männi hakatisi. Nende elulugu jäi seekord kuulmata. Aga selle järele võib teinekord minna või ise välja mõtelda. Jutt algaks umbes nii, elas kord hea metsa, ema. Käisime seenil küll, aga metsatukk ei pakkunud midagi peale mitmesuguste peenebarreliste, millele mükoloogid igaühele on andnud kauni kõlalise ladinakeelse nime. Aga rahvas võtab nad kõik kokku ühise nimetaja all. Kala millegipärast ei võta. Toiduvaru peab andma asulapuud ja ennäe imet, paarkümmend meetrit poest kõige käidavamas paigas asfaldi servas teepeenral nad neid ootasidki. Need, keda me metsast ei leidnud. Möödakäijad muigasid ja vaatasid veel üle õla tagasi. Kaks täiskasvanud inimeste orgitsevat tee veeres mulla seest neid, noh neid samuseid, seeni, millest iga mõistlik inimene mööda läheb või üle sõidab. Õndsad on need, kes vaimust vaesed. Aga šampinjonikaste on õndsus tõepoolest selle nimel võidelnud, ka vaimuvaeseks lasta tunnistada. Algul oli meie laid üsna ühtlaselt roheline, puudemetsak kollast hakkas sinna sisse imbuma märkamatult lehthaaval väga ettevaatlikult töötasse kunstnik, lisades kord-korralt sama värvitooni pildile juurde pisut paksemalt, pisut laiemalt. Aga siis oleks nagu keegi teine saanud värvipotid, enda käte hoogne pintslitõmme ja vahtrapuu üks alumine oks on hommikul kiiskavalt punane siis teisel vahtral, siis samal puul üks oks hoopis kõrgemal. Ja nüüd segatakse värvid balletil kokku. Kahvatukollasest tumepunaseni lähevad korraga käiku kõik toonid. Sügispuude all õitsevad rahulikult valged karikakrad ja lillad kurekellad. Ainult nende vahele tõmmatud ämbliku niitidel säravad veel keskpäevalgi kastetilgad, mida päike pole jõudnud kuivatada. Kui sa tuled, too mul lilli lillekesi, armastan sügisel neid lehe leida. Tõsi, palju neid pole. Las jäävad need vähesed mesilaste rõõmuks. Vee klaasibistame kukerpuuoksad ühe põõsa servast, kus lehed juba peaaegu sama punased kui marjad teise põõsa seest alles rohelise, aga niisama erksate marjadega. Kukerpuupõõsaid on nii pööraselt palju ja iga põõsas lausa tilgub marjadest, justkui oleks sadanud punast vihma ja see otsekohe okstele jäätunud. Pisikesed piklikud helmed, mida vanaema nimetas paburitskiteks ja Kalevi kommivabrik kõiki sõnaraamatuid ignoreerides. Barbarissiks tituleerib. Alles õhtul oli laht nii peegelsile, et heledamad tähed tõmbasid veepinnale säravat teed. Kuud vägevamat võistlejat oli oodata alles hommikupoole eemal klinkiv majakas tähevalgus segada ei suutnud. Aga hommikul kostaks suurenere poolt valjukohinat. Rannaäärsetel madalikel murduvad valged laineharjad ja vahujooned jooksevad neeme tipu tagant sügavale lahte. Sügisene meri olevat Randlaste kinnitust mööda kerge. Heledas päikeses tunduvad vahuharjad eriti valged. Ja paneb imestama, et nii mahe lõunakaarte tuul suudab kõrgeid laineid püsti ajada. Aga siis kerkib pilv põlle silus tükk pagi. Ja vihmasild varjab silmapiiri. Meri muutub halliks, vahuharjast pikemaks, puud vajuvad luuka. Päevavalgus kahaneb kiiresti. Noor torm tuletab meelde rahvatarkust sügisese öö üheksast pojast. Tuul võtab üha hoogu, müha väljened, vihm rabiseb. Ning mere ja maa piiril olijad hakkavad mõtlema nendele, kes merel. Hommik toob taas päikese nähtavale. Tuul annab poole võrra tagasi, kuid vahu joomed ja ranna madalike kohin jäävad. Eemalt paistab mere turris turi. Aga mis seal hulbib, voogude ääres laita, ei mingit kahtlust. Hüljes ei, liiga lühike ja jäme ja saba nagu liiga peenike hülge jaoks. Laine vaos tuleb nähtavale ümmargune kärss. Ei mingit kahtlust, see on siga, noore sügistormi ohver, vahest esimene, loodame, et ka viimane metssiga, kes ilmselt hindas oma ujuja võimeid liiga kõrgelt või merejõudu liiga madalalt. Aga eks õnnetused juhtu ikka valearvestusest. Tuul Sõõrutab vihma selga, aga ei sellest saa hoolida. Teeveered kubisevad põldmarjadest. Süda see rumal süda ei luba neid lihtsalt niisama maha jätta. Aga kus sa neid kõiki ikka ära korjata jõuad? Marjakotid täituvad, seljad märguvad, aga marju neid üha juurde tulevat. Eks neid tulegi. Näe, siin alles ootab valge õis, hilist mesilast. Marjad varisevad vaartelt, neid jääb veel küllaltki küllalt moosipoti sattumata. Eetika veel pakub teile raha. Miks te seda võtma ei lähe? Näidet ainult linnast pärit hilistel puhkajatel leidub piisavalt aega nende järele kummardamiseks ja sedagi vaid isikliku moosipoti täitmiseks. Keegi müksab mu jalga, vaatan selja taha ja taban sõbraliku koera pilgu. Sagriskarvaline saba liputab viisakalt ei saa tagasi suruda naerupurset. Sõprusvisiidile tulnud külakrants on just täpselt samasuguse tegumoega nagu pilt sõbradeksaste tagataskule õmmeldud naha lapacel. Minu Muri teeksaste omanik ajaden tuppa asendist püsti ja äratundmisrõõm paneb temagi naerma. Kellegi teise Muri sörgib oma koera asju ajades edasi ja tunneb end ilmselt niisama hästi kui iga teisegi luuslangi ajal. Olgu see kevadel, suvel, sügisel või talvel nagu iga puhkaja. Kiisk. Is? Kuldseid? Ning lehti. Kõik rõdu. Siis mis loodust? Kas. Kalda. No te. Ka SL-l. Kive ele tuulekaldad. Ilus ADSL Paal.