Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tüüpiliselt on arvutil kaks usaldussuhet esmane ja peamine on selle omanikuga. Arvutis on ju temale kuuluvad väärtused ja isegi kui ta enam ei tea kõike, mida ise on sinna matnud sealhulgas kui keegi on sinna midagi sokutanud, on kõik tema valitseda ja talle valla. Teine usaldusalune on tavaliselt viirusetõrje programm käib rutiinselt läbi kõik failid ja teab, mida neis peitub. Ilma põhjaliku juurdepääsuta kogu informatsioonile on viirusetõrjetöö väikese kasuga. Viirusetõrje programmi lubab siis uurima arvuti omanik. Seega on õigustatud küsimus, kuidas sünnib temas usaldus viirusetõrje programmi vastu. Tõenäoliselt kuulata maad ja küsib, mida teised kasutavad. Teatavalt loeb keegi selles usaldust vahendava infoahelas viirusetõrje programmid, ülevaateid ja põrklusteste. Isegi kui nõustaja eksi, peaprogramm polegi kõige parem. Töötab selle kasuks, kui omaniku arvutiga ei juhtu midagi tajutavalt halba. Ja mõnikord teeb programm hoiatava demonstratsiooni mõne kurjaks aetud bitijadaga. Sellisel juhul on turvalisus näiline. Sest arvuti sisu võib olla avatud võõrastele seniks kuni nad ise liigset lärmi ei tee. Oletame nüüd, et omanik kuuleb juhtumitest, milles kellelegi teadmata on viirusetõrje programmi kasutatud kuritegelikul eesmärgil omaniku failidest unimiseks nende varguseks. Seejuures on kõik toimunud ilma ühegi välise hoiatava signaalita. Lisaks selgub, et temagi kasutab kõne all olevat viirusetõrjet. Mida nüüd teha? Teadjamatele paistavad sellest loost juba välja Kaspersky antiviiruse juhtumi kõrvad. Kuigi tarkvaral on pikk ja edukas ajalugu, seda kasutab sadu miljoneid inimesi, keerasid USA riikliku julgeolekuteenistused programmi sealsetes riigiametites. Kuna Kulluste järgi olevat sama programmi abil käidud varastamas riigi julgeolekuga seotud andmeid ja faile. Väidetavalt olevat kõige taga Kremli ja Venemaa luurajad. Sellest peaks piisama viirusetõrjele antud usalduse purunemiseks. Erinevalt lihtsameelsuse loodud turvalisuse tundest, mida abistas probleemide puudumine, mõjub probleemide puudumine usaldamatuse murdumisel. Ängistav Agoormana. Seekord mõjub viiruse võim häkkimiskatsete, mitte kogemine, kontrolli puudumisena ehk hirmuna, mida kõike võib omaniku teadmata arvutis tema varaga juhtuda. USA tongi tabanud Kaspersky tarkvarast massilise loobumise laine, mis lisaks riigile levib ka erasektorisse, kus kardetakse klientide info ja ärisaladuste kaotust. Aga millist viirusetõrjet peaks siis usaldama? Nagu süüdistatakse Kaspersky koostöös Venemaa luurega on viimaste aastatega lekitatud info toonud välja USA luureteenistuste samasuguse huvi ja ebamugava koostöö sealsete tarkvarafirmadega. Ja näiteks nõudis hiljuti Austraalia julgeolekuteenistuskoostööd neljalt julgeolekupartnerilt sundida. Tarkvaravalmistajaid kasutama nõrka krüpteerimistehnoloogiat, mis võimaldaks vajadusel ligipääsu võõrastesse arvutitesse. Koos Austraaliaga on tegemist nõndanimetatud viie silma Fayways julgeolekupaktiga, kuhu kuuluvad veel USA ühinenud kuningriigid Uus-Meremaa ja Kanada ehk riigid, kust pärineb oluline osa maailmast populaarsest tarkvarast. Kaspersky juhtumis peetakse võimalikuks selle kasutamist firma teadmata just läbi taolise turvasüsteemi ärakasutamise. Järelikult kui Kaspersky suhtes on halb tunne, peaks ebamugavust valmistama. Teisedki usaldust paluvad tarkvara tootjad. Selles olukorras on huvitav. Kanada luureteenistuse värske Pakkumine pakutakse tasuta tarkvara. Millega saaks tuvastada arvutitest peituvat pahavara? Pakkuja on Kanada kõige salajasemaid peidud luureorganisatsioon. Pakkumise sisuks peaks olema. Parim teave igasugust end hästi varjavate nuuskimata ning tülitavate viiruste suhtes koostööriistadega, kuidas arvutada? Senisest turvalisemaks muuta. Kas tegemist on siira pakkumisega või mitte? See on olukord, sarnaneb kvantfüüsikast tuttavale Sroidingeri kassi mõtte eksperimendile kus kass istub ohtliku sisuga mustas kastis ja on kõrvaltvaataja jaoks samaaegselt nii elus kui surnud.