Mihhail Lermontovi kui inimene ja poeet kasvas ja kujunes eelmise sajandi 20.-te aastate lõpul sünge reaktsiooni ajal, mis järgnes Kablistid ülestõusu mahasurumisele. Ja see vajutas oma pitseri ka tema loomingule. Lermontovi luules on kesksel kohal inimene, isiksus ja tema koht ühiskonnas. Just Lermontovi loomingust leidsid tema kaasaegse põlvkonna meeleolud ja taotlused. Kõige täielikum väljenduse. Gorki kirjutas Lermontovi ist. Teematovi luules hakkavad võimsalt helisema noodid, mis Puškini on veel peaaegu märkamatud jäänunemine tegevuse järele vajadus aktiivselt ellu vahele segada. Lermontovi kangelaseks on uhke vabadust armastav taltsutamatu. Protesteerib isiksus, kes otsib tegevust ja võitlust. Kuid 19. sajandi Venemaa 30.-te 40.-te aastate tegelikkuses ei leidnud selline isiksus oma võimetele rakendust. Edasiviiva idee puudumine, jõuetus määrasita viljatele üksindusele. Sellise tugeva isiksuse tragöödia on ka Lermontovi armsama teose romantilise poeemi deemon. Sisuks. Kurb deemon, pagendatud, vaim, maa kohal rahutuna lendas ja mälestusi tunglevaita, kandis kaunist päevist, ennes neist päevist meelde. Hiilgas veel, kui keeerrub valguse maailmas. Kui tervitades lahkelt silmadel vaatas, kihutab komeet kui läbi udu rista tunnetuse ahnelt veel öös mahajäetud tähtede rändkaravani hiigelsuuri kui teda looja esiklast veel kurjad kahtlused ei piiranud. Ja kui ta kõiki armastas ja kõik uskuda võis siiralt kui mõistust veel ei vangistanud, kurb aher, sajandite rida ja palju palju muudki, mida on meenutada ängistav. Nii ammu juba eksles ta maailma kõrbes koduta. Ning sajand järgnes sajandile kui minut möödund minutile. Üks luises lõppematu sõreas. Maailmas inimeste see aasta käis ja loiult õelust süütas. Et oma oskusele vain ei leidnud kuskil tõrkujaid, siis seegi teda ära tüütas. Hoidiseid ise? Tõele. See polnud esimene pise, mis veerenud põsele. Sai aegu rikkaid, Peigeme Maiaotad, kaugest maism. Ei minust nendele seal naist. Kas Gruusias väheneide? Kin sündinud kande seasulgu kirstule ümber. Ja kloostri üksindusse lubas tama haarat minna, isa, arm. Ja karm ta noorel kaunil rinnal lebas. Nii nagu varem loorial kaalandlikus, nunna rõivas. See salajane unelm, võimas. Päevatulkas hiin lestal ja pühaliku laulu ajal, kui altar säras küünaldes keskpalvust juskui kõrvades, hääl tuttav, sagedasti kajas aeg-ajalt templivõlvi alt, vaim ilmutas end kerges udus, siis viirukisse jälle kadus, nii nagu ilmus hääletult kui helkiv täht, kes kloostri rahu. Ta kutsus meelit, kuidas end, kuhu. Kes oled ingel? Põrgu vai? Ma kardan sind, su jutt on ohtlik, istad, oled ilusaim. Kas oled hea või pahatahtlik? See olen, kes öövaikuses suunelmatest tihti vilkus ja kelle kuju nukrat pilku ning soosistusi enda sees aimamisi mõistsite vahel. Ma taevahirm. Ma looduspahe ma tõe ja vabadused, saar, mind tunneb iga ilmakaar mu piitsa all ja pilguleedis kaob viimanegi lootusraas. Ei armasta mind mitte keegi, kuid näed su ees, nüüd olen maas. Ja oma esimese valu ja pisarad ma sulle tõin su armastust, ma vaikselt palun. Oo kuule mind, kaastunde sunnil hea sõnaga mind tuua õitse taeva tagasi sel tunnil vaid sinu abil, usu mind, su armastuse leiutada, tult saab jälle ingliks välja Etu. Sest pilgust, mil ma nägin sind, su orjaks jäin ja oma võimu ning surematust vihkasin maist lihtsat rõõmu, ihkasin üks soov siis üha enam põimus momente teisse. Kui saaksin maha, nii nagu sina elada. Kuula pärast aastasadu. Mul süttis lootus südames ja kurbus vana haava sees end jälle liigutas, kui madu nüüd midagi ei tähenda, mulle igavik. Ja võimu suurus, see tempel on, kus jumal puudub. See mulle siin. Ei vähenda, sa jäta mind meelt ei muuda. Vaiki palun kurivaim olu ja miks ma küll ei suuda su poole palvetades hüüda? Mürk minu üle võitu sai. Sa hukutad mind, tige vai. Su sõnad on, kuid tule keelend, miks astusid sa minu teele? Üks kaunitar ei seda tea, uut elu tundes oma peastma uhkelt okaskroonis, heitsin, kõik vana hülgasin ja leidsin Su silmades mu paradiis ja põrgu. Nõnda nagu mina sind kire tormis ihkan, nii. Ei suuda armastada sina maailma alguses kuju, ma olen kandnud südames tassini, lagendikel sujus ja hõljus sageli mu ees. Su nimi, kauneim, kõigist sõnust, ta kõlast ammu, süda hell. Ja paradiisipäevadel ma tundsin puudust ainult sinust. Oo, kui sa suudaks mõista vaid mu vaevlemisi, mõru täid. Kui elama pead aastasajad, kas naudingu-ist või piinadest ja tead, et keegi sind ei vaja. Ei jaga kiitust kurja eest, ei seaduse eestlanna tasu, siis tüdimus mu hinge asus, sest võitlusest, kus puudus lõõm ja lepitus ja võidurõõm. Con mitte ihata, kõik teada-tunda, kõike näha ja halvustada, teha, maha, maailmas kõike vihata. Niipea kui täitus looja needus, minda ümbamast ka loodus keeldus, jäid jahtunud Kustas ülikuum ees otsatu maailmaruum, kus pulmaehteis tähti säras. Nad jooksid, kuldsed kroonid peas, kuid kahjuks keegi nende seast ei tundnud endist kaaslast ära. Siis teisi endasarnaseid Maviimses meeleheites hüüdsin. Ent paraku kuis maga püüdsin, ei tulnud seekord ise neid pool nõmedaid, kel puudus julgus. Ja nagu aru kaotades maa, sööstsin tiibu lao osades. Kuid kuhu, milleks veel? Ei tea. Maailmu ees, kui e-ten sulgus jäin hüljatuna oma pead, kui vigastatud paat, mis ujub veevoolu juhuslikul tujul ja siis midagi ei tea. Või nagu kõuepilved müüristiks lahti kärisenud kild eesmärgita ja üksi tüürib, ei tohi seista kusagil. Siis inimeste üle võimu oma sain, ent pettumus tõi mul jooma suhted, lõpetasin, kui nende nõrkust aimasin. Näit patustama, õpetasin ja kõike kaunist, laimasin aumõist ajasin massegija õilsa häbiväärseks, tegin. Ma üsna kerge vaevaga neis kustutasin usu leegi ja viisin riidu taevaga. Kuid nendest rumalatest keegi ei väärinud. Mu kuritööd. Kui mägedele vajus ja laius musta loorina Makuristikes ennast peitsin ja õela meteoori seal luusisin ning valgust heitsin tuld nähes rändur eksis teelt ja petetuna, alla kukkus koos ratsuga. Ta hüüdis veel, kuid asjad tuju oli see, ta polnud ainult Jõgedes hukkus. Toosünde meelelahutus ei vaigista mu rahutust. Kui järsakute üle raju koos äiksepilvedega vajus ma nende jõudu, proovisin ja mälu ürgesin ja soovisin. Et sellest tormimöllus pinges, kaoks trots neil tundidel kihingest ja unumatununeks. Jutt inimeste raskest elust, tööst, vaevast, õnnetustest, eks näi tühine seoleskelu muu piinadega võrreldes. Ja mis on inimeste elu. Nad tulevad ja kaovad ses maailmas, aga võivad loota, et kohus õiglane, neid ootab. Kes andestada, saaks ja peaks. Kuid väiksematki patuveaks loeb meelsasti. Ent minu mure, see nagu minagi ei sure. Ta vahel kõrvetab kui leek, kord nagu mürgiuss mind pureb. Kordan raskelt mõtteid lõhub see, kui lootuste ja kirgede jäi kõikumatu hauakabel. Kuid milleks minu ette teid sama kurbuse ja ainult kaastunnet. Oled patustanud, nii palju sinu vastu kai meilt kuuldakse. Magardan, rumal, siin üksi oleme koid juma, mis. Mõtlesin kui karistus, kuid põrgupiin sest seal oled minuga. Kes iganes su vaates on midagi, mis köidab mind hinge hukatusse saates mu tahtmatult pean kuulma sind. Ent kas su kõnes pettust pole? Kui see vaid võlgutuse ling? Alasta, mis Ausse oleks? Ja milleks sulle minu hing? Kas taevale siis olen kallim teistest, keda sa ei salli? Miks nende ilusaine? Nii nagu siin ka nende sängi ei ole, surelikud käed, Welcoltsutan, Saminu ängi, savi vahastamist, näed, ja naise unelmaid ning armu. Ei. Mulle vanduma, sa pead, sa kõike mõistan kõike, tead, miks äratad siis hinges hirmu mu peale halastada, ma tea. Vaata, et veel täna heidad sa endast kõik, mis halb ja must. Kas tõesti pole enam leida siis rikkumatud lubadust? Ma vannun loomispäeva nimel ja viimsepäeva nimel ka. Ja kuritööde häbi nimel koos kibeduse vaevaga. Ma vannun tõe ta võidu nimel koos selle kauni päevaga, mil nähes sind mu süda, hardus ta lahkumisel valus tarduks. Ma vannun, neetud vaimude mind teenivate kaimude ja vaenuliste inglite ning nende kiretuse nimel. Ma vannun maa ja taeva nimel su esimese pisara su huulte siidikiharad ja sinu viimse pilgu nimel ma vannun põrgupiinade ja õndsuse ja oma suure kõik võit armastuse juures. Et nüüdsest muutub minu tee. Ma rebin kättemaksu, juured ja kuri meelituse mürk ei häiri enam inimsugu. Nüüd püsimusest pean ma lugu ja mõteteski polekkel. Ma tahan jälle armastada ja leppida ja palvetada ja headusesse uskuda. Ja kahetsuse pisaraga, ma tahan palgelt tuhtuda kõik tulejäljed maailm agalast, teadmatuse rahus, magab ja õitseb ilma minuta. Oo usu mind, ei keegi eales sind nõnda hästi mõista või ma vaatan harduses su peale su jalge ees on minu võim su armastust kui kinki, ood. Ta on ja silmapilgu vastu võid sa minult igavikku loota. Suur olen olnud kogu aeg nii armastuses kui ka vihas. Ma. Seal ülal täidan kõik su ihad maailmakuningannaks saad mu esimeseks sõbratariks ükskõikselt pilgul vaatled maad, kus õnnest jäänud ainult vari, kus ilu närbub õige pea, kus elutsevad ainult vead. Seal karistusest hoolimata on võidule ikka kuriteod. Väi kena on kirg, mis seob kus ilma kartuseta keegi teist armastada ei 100-l ning nende viha arg on seeni. Tamara, kas sa siis ei pea, mis on see hetkeline puhang, noor süda armastusest staabi ja veri, kuum aeg aga kaob. Kõik jahutab ja muudab tuhaks. Kas suudab lahusolule ja uue ilu võlule teist keegi kaua vastu panna? Kirg rahuneb ja ruumi annab pea igavuse tundele. Sind saatus kõrgemale kannab, pea sulle pole määratud, et orjama Sonärv, kas mingis maapealses kadedata ringis, kus kõik su ümber vääritud keskvaenlasi, argu hingi, kes kartusi ja lootusi ja täitumatuid o dusi kesktühisuste ränka vaeva sas silmakirjalikke seastamaarakustuma ei pea? Võid palveid läkitada, taeva jääb siiski ilmumata troost, siini, jumalast ja inimsoost sa ühe võrra kaugele oled. Sa puhas kaunis olend. Kas ettemääratud sind teistmoodi kannatus, surin sattundab ja, ja sinu päralt teistmoodi rõõm? Ei ta ära sa endast soovitsenised. Jäta, vilets maailm maha. Seevastu avada sul tahan ma tunnetuse kõrgused, mul teenreid, vaime pole vähe, saad ilusamad nende seast sulle kingiks koidutähelt pakkisunud kuldse krooni peast ning piserdamee öögastes seda. Ja puhtamate lõhnadega su ümber rõhu täidan ma ja eha purpur kiivrega su piha põimib nagu ööga hea muusikaga, hellitan sind iga tund. Ühe ööga sul uhked lossid, ehitan Türk teesidest ja merevaigust, käin sinu pärast kõigis paigus kõik maise sulle annan ma mind. Armasta. Ja kergelt ta siis riivas oma huultega Tamara värelevaid huuli vaid Avatluse sõnu, kuumi Tamara vastuseks veel kuulis, kui anus häälel paluval. Pilk võimas vaatas silma tal varjust põletava lihal. See kiirgas otse tema kohal kui tõrjumatu külm kindral. Vaim kuri nautis võidu hinda. Välkkiirelt tungis surmav mürk ta suudlusest Tamara rinda. Pikk läbilõikav karjatus, vaikust valuliselt lõhkus. Ning selles karjetuses õhkus nii armastus kui kannatus. Ja ettaheide viimne palve ja viimne jumalagajätt.