Muusikaliste metamorfoosi otsinguil köitis seekord tähelepanu taas vööt päkkerak kelle vihmatilgad said juba kord varem selles sarjas ala tehtud. Tõsi, mõnedki uued heliülesvõtted on ka tilkadel lisandunud, neid leidub juba terve paraja vihmasagara jagu. Kuid siinse saatetegija peab muusikaliselt hoopis huvitavamaks juba ammu Eva Greeni aunimetuse välja teeninud päkaRäki pala, see mees. Ja näib, et üle 20 aasta tagasi kirjutatud lugu pakub praegugi veel arvukatele interprojektidele huvi ja musitseerimis lusti. Kõik heliülesvõtted, mis mul on kasutada fonoteeki vastuvõtmise aastaarvu ei kanna ja egas aastaarv ei ütlekski palju. Me ei tea ju, kui suur ajavahemik võib eraldada salvestist siiajõudmiseni. Aga juba 1967. aastal laulis seda päkaRäki lugu Kalju terasmaa koos tollal väga toreda ansambliga kollaaž. Siinses orkestratsioonis liitub üsna peatselt lauljat toetavale nõndanimetatud sekundale omapäiselt liikuma hakkav viiulite meloodia. Seda võtet on suurem jagu pala Arran seeriaid heaks pidanud ning oma töötlustes säilitanud. Kuna põhimeloodia on rabe, ta koosneb justkui eraldi välja tõugatud nootidest siis selline sujuv foon võlub oma kontrastiga ja mängib üldkangas umbes samasugust rolli nagu ehituses, üksikuid kive, müüriks siduv mört. Kollaaž liitub teiste esinejatega pala keskosas andes omajagu massiivsust, millega on hea minna kulminatsioonile. Kui aga tuleb esimese teema kordus repriis, võime kogeda, kui tore pill on meid igaühel alati kaasas. Nimelt vile. Kahjuks igaüks ei oska seda nii puhtalt musikaalselt käsitleda. Vaat see sai Kes kõikjal on sul See seeme Kesi. Ta uuris ka kui sa Ta. Köhivad ja näe, läks. Oh see see mees see mees, kes aasta. Antsi seeme. Kes ja tões ta räägi-räägi Siiski. Juurde. Lubage nüüd jälle pisut arutleda, oletusi teha, miks parani paljudele interpreetide huvi pakub. Kui helilooja kirjutab midagi pööraselt uudset, millel puudub silmaga nähtav või kõrvaga kuuldav side kõige eelnenuga kohtate enamasti täielikku eitust publikult ja ettevaatlikku vaikust kriitikuid. Kui ta kirjutab aga kõigile juba üdini tuttava smaneeris üldse midagi omapoolset lisamata siis ta kas ei pälvi tähelepanu või on selle loo läbi kõrbemine äärmiselt kiire. Sellepärast otsivad levimuusika tegijad oma vitamiine, uudseid motiive, uudseid võtteid, sidudes neid kuulajate jaoks juba harjumuslikuks muutunuga. Praegu vaatluse alla võetud palas moodustab omapära põhimeloodia hakitus. Samuti seda saatva harmoonia vähe kulutatud akordide järgnevus. Kuulake kasvõi esimest harmoonia muudatust pärast kolme esimese meloodia noodi kordumist. Kuigi meloodia noorte jääb ka uue harmoonia tulekuga paigale annab subdominantakord talle uue tähenduse. Tekib sama tore efekte, mida juba Beethoven oma seitsmendas foonias võluvalt kasutas. Selle sümfoonia allegretos tükk aega meloodia kordab ühte nooti. Samal ajal areneb harmooniline struktuur. Kusjuures tekib omapärane. Päkkeräkil muudab uus harmoonia kohale jääva meloodia noodi subdominantseptakordi septimix ja millegipärast mõjub see hõrgu suu täiena. See ongi üks vitamiinidest, mis kohe kõrva kikki lööb ja edasi tuleva suhtes huvi äratab. Üldse selle pala harmoonias on mitmeid teisigi toredaid leide. Neid siin üksikasjalikumalt käsitledes aga muutuks jutt juba liiga eriteaduslikuks jääks pea muusika haaravuses ju midagi ka tabamatuks saladuseks jääma. Duubel kaks kõlapert kontserti orkestriga raskem, paksem, suurem orkester. Võrreldes eelmise variandiga leiame mitmeidki üllatusi, näiteks kuuleme vokaliisi taustal keelpillide käike, mis üsna tunduvalt meenutavad Wagneri Tanhoizary avamängus kasutanud, kuid võime ka mõtiskleda, kui tore muusikaline väljendusvahend on õiges kohas kasutatud paus. Siin eelneb see uue üllatuse bassflöödi sissetulekule. Üldse tasub seda orkestratsiooniga vertikaalselt kuulata. Ka järgmine mees tuleb instrumentaalvariandis nüüd Alan Moore House orkestrilt. See on tunduvalt särtsaka bossanova rütmis hea tantsulugu kuid ka kuulamiseks hästi huvitav variante. Meloodiat jagavad omavahel trompet, saksofon, värvi, lisab süntesaator. Ja kui eelmises orkestratsioonis mängis haruldane pill bassflööt, siis siin kuuleme Altflöödi mahedat, väga ilusa tämbriga kõla. Kunagi orkestreeri Peeter Saul, Boris kõrveri Kadrioru Balberti stiilis ja panigi pealkirjaks Ööbaltart Kadriorus. Ei tea, kellele see võõra mehe Kadriorus jalutamine vastumeelne oli. Igatahes välismaalane löödi ilusast pargist välja ja loole jäigi pealkirjaks nüüd lihtsalt Kadriorg, nagu ta autoril kunagi oli. Pole võimatu, et niisuguses stiilis soo kirjutamiseks andis ka päkkeräkile tõukejõust Baltarti omapära. Ka tema hakib oma esituses meloodia, nii et iga noot on justkui omaette välja tõugatud. Igatahes ööb Alberti poolt lauldud variant on meil olemas ja mõelgu nüüd igaüks ise, kumb oli siis enne, kas muna või kana. Alguses on orkester hõre, lauljad saadavad, olid mõned rütmipillid siis liituvad viiulid ja järk-järgult kogu orkester. Ja kuigi eelmiste variantidega erinevusi on, jääb see variant üllatuste pakkumise poolelt siiski üsna tagasihoidlikuks. Albert ja tema orkester. Data. Veide tehnika. John Scotti orkester toob jälle suuremat vaheldust. Seda eelkõige oma elektriliste pillide saundiga, kus on leitud väga ilusaid omapäraseid arve. Hele läbipaistev orkester on kellamängu, on flöödi ja inglissarve tämbrid. Nõnda siis kuulettena päkkerecki palase mees John Scotti orkestrilt. Järgmiseks üks hästi aeglane variant, mille esitavad karamelli kooria orkester. Juba alguses köidab tähelepanu, et tavapärase kitarri asemel mängib sekundad harf mis eriti hõredates kohtades annab loole väga pehme kõla. Kuigi organisatsioonis on meile juba üsna tuttav ülesehitus põhimeloodia pehmelt tromboonilt, millega peaaegu märkamatult liitub keelpillirühm ja järk-järgult koor keskosa massiivsus. Kuid siis tuleb midagi, millele tasub tähelepanu pöörata. See on põhimeloodiale, sekundeerib keelpilliderühm, mis hakkab mängima justkui uut viisi ja moodustab kena kontrapunkti. Veto morfooside saadet täiendab nüüd karaviligorja orkester. Meie lõunanaaber Raimonds Pauls istub klaveri taga. Õigem oleks vist öelda klaveri ees ja improviseeritud kärki teemal. Teda saadab bigbänd Läti Raadio estraadiorkester, dirigent Alnissatis. Klaverisolist tunneb ennast hästi vabalt. Sageli ühendab tema mängupala autoriga üksnes harmooniline alus. Ja kuigi põkeräki poeesiat siin suurt midagi järele ei jää, pakub huvi Paulsi vertooslikus ja improvisatsioonianne. Mängivad Raimonds Pauls ja teda saatvad isikud Läti Raadio estraadiorkestri pillimehed. Nüüd on näpud põhjas ja viimane meil olemasolev variant tuleb ettekandele mängivad Horst Fischer trompetit ja orkester Finsbeese juhatusel. Kuigi orgenstratsioon siin erilisi uudseid võtteid ei paku, võlub helirežissööritöö Selinton. Ülejäänud aja kasutan ühe teise töötakereke hästi populaarse pala eri variantide läbivaatamiseks. Autol on sellele palale pannud pealkirjaks armastuse pilt. Kuid olgu tegemist kas instrumentaalse võivokaalse töötusega, kannab kõiki neid eri versioone, Ladina-Ameerika tantsurütm. Armastuse pilk on justkui looritatud natuke läbi uduvaatav, kõik antakse tagasihoitult loori tagant. Alustagem ühest üsna lihtsast ettekandest Roberto Delgado orkestrist soleerib trompet, millele annavad tõusta keelpillid pikkade kontoveerivate nootidega. Paaris kohas saame kuulata ka altflöödi mõnevõrra ebamaist mängu. Külli Joheli annab armastuse pilgule konkreetse tähenduse toob juurde sõnad tagasihoitud kirglikkus. Ta laulab poolihääli, kuid üks omapärane moment me tunneme vaatamata inglisekeelsele laulule, et tegemist on grusiiniga. Midagi väga sellele rahvale iseloomuliku lööb interpretatsioonis läbi gruusia aroom. On ka üks variant Praha raadio tantsuorkestrilt Joosep Bobrubajuhardsel hea Rambe õhtu või öömuusika. Orkestratsioonilised see variant küll palju uut ei anna ja selle tõttu piirdun praegu väikese katkendi mängimisega. Ka sobib õhtuti inimesi tuttu saata uinutava mahedalt ebamaise muusikaga, mida mängib rüüne Gustaf son kitarril. Kuid järgmisi töötlusi maksab juba pikemalt mängida. Äral kaalnerilt leiame eelmistest tunduvalt särtsaka variandi, milles pole enam niisugust tagasihoitust Kuieenenuis. Tore on kaaneri virtuooslik, klaveripartii. Ansambel Novi pakub üsna sürrealistliku algusega loo ja see on kõigest minu käsutuses olevaist variantidest kõige vaheldusrikkam kõige enam ära töödeldud tükati üsna paksule hormooniale vastandatakse mõni soolopill, näiteks vahe osas on ilus flöödisoolo. Üldiselt aga domineerib ka selles variandis vaoshoitud Zotov otse kaetud hääl. Ja üsna kena on ka stanget oma kahise vasaksofoniga. Teda saadab kohati laiade kaladeni paisuv orkester, mida juhatab Richard Evans. Ja sellega ongi tänaseks kõik. Loodan, et tulevik pakub taas midagi ilusat välja.