Millised naljad sind tavaliselt naerma ajavad? Ikka lollakad. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja mina olen Heleene Von Vettik ja te kuulate saadet. Just nimelt see intro oli päris naljakas, mis päris hea oli seal täitsa siuke kvaliteethuumor. Tegelikult ongi niimoodi, et sujuvalt üritame liikuda sinna segmenti, kus on praegu rahva omakaitse, sest et need veteranid on seda saadet teinud juba küll, ütleme nii, et äkki võiks natuke pretendeerida esikoomiku kohale R2 nädala kavas või ei või. Ja ja kui, kui, kui, kui vaid oleks nõnda naljakas. Aa, et sinu esse alguses naljakas. Muidugi naer oli tegelikult päris loomulik ja mis me tegema, ma arvan, et see oli väga veenev, arusaadav, tuli südamest. Vaata südames naeru, sa tunned kohe ära, saad aru, kas see tuli südamest või see tuli lihtsalt suust ja see naer seal alguses ei tulnud suust, tuli südamest Heleene lisaks sellele, et sa oled väga andekas koomik, nagu minagi oletsega meeletult andekas disainer. Ja sa oled siin saates sellepärast et võib-olla inimesed, kes meid varem ei ole kuulanud, ei tea, tegelikult sa oled meil varem Ivo elutoas külas käinud, kui me tegime seda saadud podcasti, seda veel saab järgi kuulatama, seda saab kuulata popkulturistid punkt com aadressilt, kus on kogu meie arhiiv olemas. Igal juhul ükskord juhtus nii, et mina ei saanud saadet teha ja sina tulid mind asendama saatesse. See saade tuli nii äge, et kui ma seda kodus kuulasin, siis ma ei saanud enam aru, et miks ma üldse seda saadet Ivo, kas, nagu päriselt ka räägin ausalt sulle, see tuleb ka südamest. See seega ei tule suust lihtsalt südamest. Et päriselt tundsin, et vaat seda saadet ma tahaks kuulata. Aga kas oleks mulle öelnud, kui saaks seda vihanud? Heleene norib päris all. Vaat see on nagu huvitav küsimus, sest et ma ei tea, kui Ausma suudan päriselt olla nagu selliste nagu raskete teemadega oma selliste lähedaste ja sõprade puhul, kelle puhul ma ei taha neile liiga teha. Sädametus oledki valinud sõpradeks ainult äärmiselt andekate. Peaksite kunagi mölisema nende kallal. Tuli nii äge ja meie Ivoga kohe mõtlesime, et nagu miks see saade võiks olla selline, et Helena on ka seal ja nüüd ongi süsteem siis selline, et aeg-ajalt sa käid meil saates ja oledki meie erikorrespondent disaini ja kõige muu tuusa maailmast ja siin sa nüüd oled, Ivot siin ei ole, oleme sina ja mina ja sina, kui värskelt aasta Eesti aasta disaineriks tituleeritud pjedestaalile tõstetud inimene oled igati õige inimene seda saadet juhtima, nii et et väga tore, et sa siin oled. Kui keegi teine oleks võitnud, siis te oleksite pidanud täiesti võõra inimesega. Et me olime täiesti Einar olema, olime väga ärevil, et kes selle aasta disaineri tiitli seekord saab, sest et me teadsime, et see inimene hakkabki olema kaassaatejuht, et mis siis saab, et kuidas me räägime popkultuurist mind inimesega, kes näiteks disainib? Ütle mulle, mis on nagu kohutav näiteks Voimixi näiteks teinud ai, mul selles suhtes ei ole mingeid nii tugevaid tundeid ning inimene, kes näiteks disainib neid, et kauba sooduspakkumis lehtivate, mis tuleb postkasti, kus on 400 toodet surutud ühele kollasele taustale. Ükskord pidin siukest kujundama siis minu kujundus ei läinud käiku isegi. Aga kas see nagu pingutasid üle Chiritsed ikkagi teha midagi? Ja ma tegin nagu valge taustaga ja proovisin kõik nagu tooted ilusasti, et nad oleksid samas mõõdus ja oleks mugav neid järjest vaadata ja mingi asi hüppaks välja kriiskaks ja siis tehti ikka see kollane värk pärast. Oi, oi oi jah, aga vat see on, see juba toimib, on ja siis on nagu kuidagi. See on selge, et disain, kui sa tahad olla agressiivne, siis sa pead kollase ja punase musta, et need on siuksed, alarm, värvid, eks ole, kui sa tahad rääkida, kuskil on meeletu allahindluse, tule kraba, nüüd siis sa ei saa teha seda nunnu. Tausta agressiivne on vahel ka võrdus märg, repulsiivne, teine võõrsõna. Ja natukene peab arvestama sellega, et mitte seda r-tähega sõna olla. Kuule, aga, kui juba siin läks sinu kiitmiseks on ju, et siis läheme lõpuni välja sellega, et et see aasta disaineri tiitel ju tegelikult ikkagi on suur au, kas pole, Eestis on ju väga-väga palju disainereid tegelikult ja ja nii mõnedki neist on väga tasemel. Ja, ja kindlasti on sul olnud erinevaid mentoreid ja eeskujusid, kellele alt üles vaatad, kes on ka kunagi selle auhinna saanud ja nüüd sa oled endaga justkui samas reas. Et mida, see, mida see tiitel sulle isiklikult üldse tähendab. Mida sa nüüd nagu teada said või millele sa nüüd kinnitust said? No see on selline, et selline huvitav tunne, et kui sa oled niivõrd kaua teinud seda asja ma esimese oma nagu graafilise joonistuse müüsin nagu raha ees, kui ma olin 14 või isegi 13, mingisugusele spordiklubile joonistasin pilte naistest, kes teevad trenni ja siis selle töötasu eest, siis ostsin oma esimese lameekraaniga monitori. Mis oli siis tol ajal mingi 2000 krooni maksis monitor siis nii palju raha umbes sain, võib-olla isa andis natuke raha juurde, kui vana sa olid siis? 14 arvatavasti, kui ma õigesti kindlasti alla 15, täitsa siuke väga varajane pubekas, hästi väikse tüdrukuna käisin kuskil seal Moskva kohvikus kliendiga koos kuule ja siis ta seletas, mis joonistusi ta tahab ja nii edasi. Ja, ja seetõttu ma olen auhinda päris kaua oodanud. Ent paljudele võib-olla tundub, et see ongi normaalne kuskil kolmekümnendates olla oma selles mingis eriala tipus või noh, ma ei saa, tipp on nii rõve sõna, aga noh midagi saavutada. Minul oli selline tunne, et noh, kui ma nüüd ei saa mingit, et kinnitus sellele, et ma olen tubli, siis ma ei saa mitte kunagi ja elu on valesti läinud sellist. Sest, et mul on nii palju erinevaid huve ja alati tahaks nagu veel veel millegiga tegeleda. Ja see on tore, kui keegi ikka niimoodi kogu kogukond ütleb sulle. Et Jürid kuud, et sa teed õiget asja, see on hästi oluline. Samas siis tekib kohe superpaha tunne, et issand, aga mis siis on nagu, kui paljud inimesed mitte kunagi ei saa oma sellelt ametivendade mingit tunnustust, et mis tundega siis peab elama ja siis muidugi tekib see tunne, et okei, peaks äkki nii auahne olema, peab rohkem rahul olema asjadega, mis on niigi hästi. Aga ühesõnaga palju tundeid. Absoluutselt muidugi, seda võiski ju arvata, või kui, kui ei oleks tundeid, see oleks isegi nagu võib-olla saaks isegi veel huvitavam, kui seda läheks, ühtegi tunne, et võib-olla saaks sihuke mõnus nagu sihuke Sillakene võib olla, et elust siis sinna nagu järgmisesse, kus ei ole disainer jaama, kus nagu selles saates saaksid aru nagu, et vahet ei ole tegelikult, et sain seal kõrgeima tunnustuse kätte. Kas, kas on kõrgeim tunnustus, mida disainerid disainer võib Eestis? Minu jaoks graafilise disaini vallas küll, et ta noh, on olemas ka ju veel igasugused teised konkursid ja sa võid niisama saada hästi-hästi, palju auhindu ja sisu, stuudio näiteks saab mingisuguse Grand Prix aasta stuudioks ja, ja kõike seda, aga kuna meil stuudios ongi neli inimest, kellest siis kaks said aasta nooreks disaineriks, üks sai aasta disaineriks üks ei ole disainer siis ikka hüper-hüpersuur tunnustus natukene muidugi kurb on see, et seni vist ma olen täheldanud, et aasta disaineriks saab ainult ühe korra elus ehk siis see on nagu su elutöö tunnustus. Ehk siis elutöö preemia on veel eraldi, siis sa pead olema nagu täitsa mingisugune 60 aga nagu selles nagu oma jah, just see prillitoos ja, ja elutöö, aga selles oma sihukses kirglikku disaini elu, kui sa oled veel niisugune aktiivne ja noortepärane nii edasi vältel ikka nagu mitu aastat järjest ühele samale inimesele oleks meid randa ikka otsitakse seda, et kes just see aasta oli väga tubli. Ehk siis huvitav on nagu järgmine aasta, kui ei pea isegi nagu mõtlema selle peale seda enam, et et peaks head tööd tegema, aasta otsa võib mingisugust täielikku jura teha. Aga disain on niisugune väga hea, ta on niisugune väga hea koha peal, vaadates kõiki erinevaid eluvaldkondi, et sinna seal ristuvad tegelikult kõik eluvaldkonnad, sest et kõik eluvaldkonnad vajavad disaineri kätt. Et isegi toit, mille puhul võiks inimesed arvata, et oot, misasja, et et tuleb keegi vastutad, kellena sa töötad? Ma olen toidudisainer. Kuidas, kuidas see käib, aga see on tõsi, et absoluutselt kõik kogu füüsiline materiaalne maailm, mis meid ümbritseb, on ju vajanud disaineri kätt ühel või teisel hetkel. Ja, ja selles mõttes on disain sihuke mõnus vaheala või sihuke piiriala täieliku loomingulisuse ja, ja siis siukse täieliku sihukse pragmaatilisuse vahel, kui nii võib öelda. Nii et, et kas sinu puhul, kas sa oled kunagi tundnud üldse nagu sellist loomingulist kriisi või, või siukest? Jah, loomingulist kriisi, et kas disaini on üldse vaja või kellele ma seda teen, nagu et, et on, on olemas palju siukseid nagu hädavajalikumad ametid, nagu näiteks ma ei ta arst või. Jajah, ma tunnen seda kogu aeg ja ma naeran selle üle manu, naeran ühiskonna üle, et ühiskond on nii lollakas, et vajab seda seda ametit ikka veel, et me ei ole valmis hommikul minema õue kõik ühesugustes hallides ülikondades ja siis ma ei tea lugema raamatuid, mis on kõik sama fondiga kujundatud ja kõigele lihtsalt kaanel. Kõik kaaned on mustad ja kaantel on ühefondiga pealkiri, et inimesed vajavad seda mingisugust visuaalset kompvekke enda ümber. See on jumala naljakas tegelikult, et. Oota, kas sa räägid, et sa, kas sa räägid seda irooniliselt praegu või mis? Kui mul tekib see hetk, et ma mõtlen, et oi-oi-oi, et ma teen nagu midagi täiesti super ebavajaliku võrreldes arstide ja teiste mingisuguste kõrgametitega, siis, siis mul tekib tegelikult niisugune väike nali sellega et ma mõtlengi, et no siis veab mul, et maailm on selline. Sest et ma mäletan, et kunagi see võis, oleks üks filmirežissöör, kes piir kliinu ei, vist oli see, kes käis kunagi võib-olla 15 aastat tagasi või nii, käis, käis Eestis. Ja, ja tema on väga-väga visuaalne režissöör, sest et ta on nagu maalikunsti taustaga üleüldse ja teda näiteks filminduses loo jutustamine üldse ei huvita või noh, mingisugune stsenaristika on tema jaoks nagu täiesti kõrvaline valdkond. Tema seisukoht oli väga tugevalt, et film on visuaalne meedium, see on kasvanud välja kogu sellest maalikunsti taustast ja kõigest sellest kujutavas kunstist. Ja film ei pea alluma tegelikult mingitele nagu narratiivi reeglitele või mingitele stsenaristika mingisugustele reeglitele. Ja et tema raius seda, et peab olema nagu ikkagi nagu rõhk visuaalil. Ja siis ma kuidagi panin siis filmi ja telekooli, tudeng, kae kuidagi tõstsin käe, süda peksis rinnus sõpruse kinos oli kohtumine, esitasin küsimused. Et kas selline selline seisukoht või selline nagu selliselt lähtepunktist sellisest lähtepunktist filmide tegemine, kas ei vaesust seda meediumi, sest tegelikult film on ju siuke ideaalne kompott, kus sa saadki visata kokku nagu heliloomingu visuaalkunsti ainult draamakunstikogu nagu teatri näitleja, mis on niisugune nagu taust tuleb sealt siis kõik need erinevad kihid, eks ole, filosoofia mis iganes. Ja, ja siis selle peale ta ütles, et noormeest teil tundub olevat väga vaene arusaam visuaalkunstist. Kirjeldasidki ju tegelikult sellega visuaalse kunsti nagu tervikkontsepti oma selle küsimusega. Mina ei saanud aru, et ma oleks seda kirjeldada, sest ma tahtsin tegelikult selle jutuga kuskile, aga. See on küsimus, mis sa sellelt tüübilt küsisid, jah, põhimõtteliselt kirjeldas tema tööd kui tervikut, sellepärast et see visuaali loomine tegelikult ju lähtub ja on mõjutatud sellest tervik kompotist siiski. Ei, aga tema seisukoht oli nagu radikaalsem, ta ütles, et see ei vaja üldse mingisuguseid stsenaristika või muusika või. Et lihtsalt nagu tummfilmi, mis hästi värviline pilt. Palav, piisavalt jõuline, sest et filon visuaalne meedium, sa ei pea seal nagu seletama midagi või sa ei pea seal nagu kasutama storyt, vaid see pilt ise räägib, onju. Aga tegelikult tahtsin siit selle pika sissejuhatusega jõuda sinna. Ta on ju palju imestatud, seda tegelikult, kuidas meile koolis õpetatakse numbreid ja tähti, eks ole, eks, et nagu näiteks noh, ühesõnaga kirjalikku keelt meile õpetatakse, aga visuaalset keelt tegelikult ei õpetata, et see kunstiõpetus, mis mul oli ja mis nagu oli Mulle õpetati väga hästi sellepärast et kui oli vaja koolis midagi maalida või joonistada ja siis ma tegin enda pildi ja tegin vähemalt veel viie inimese pildi, ehk siis ma õppisin seda kliendisuhet esimesest klassist alates. Aga muidu absoluutselt ma mäletan, esimeses klassis oli nii, ma käisin vene koolis esimeses klassis õpetaja joonistas tahvlile suured kaelkirjaku ja me pidime kogu klassiga maha joonistama õpetajate joonistatud kaelkirjakut mis oli nagu, noh, see on ikka nagu joonistama, mitte õppimise või visuaalselt mõtlema, mitte õppimise sihuke tipp, eriti veel sellel hetkel, kui sa oled seitsmeaastane, kui sulle võib ükskõik mida õpetades sulle õpetatakse, et kopeerimine on see õige asi, kuidas seda teha. Aga selles mõttes on keeruline rääkida, et ma loodan, et õppekavad on muutunud sellest ajast. Ekskoole on eri eri eri tüüpi tüüpi koole on tulnud juurde kindlasti. Aga ma siiski on väga tugevalt sellel seisukohal, et valdav enamus inimesi, kes läbivad meie haridussüsteemi on kooli lõpetades ikkagi visuaalselt kirjaoskamatud ja see on päris huvitav, et, et see lihtsalt niimoodi on kujunenud, et seda ei peeta justkuinii tähtsaks. Ja siit me jõuamegi sinna, kuidas sinu jaoks on oma sihuke Insaitšuk see, et inimesed ise ei saa hakkama, disainiga piisavalt hästi, et nad ikka veel vajavad sinusuguseid inimesi. Aalto disainereid. Aga see, meie saade on selles mõttes teistmoodi kui piir, küünoweid, filmid, et meie siin ikkagi vajame juttu ja me vajame muusikat, Helenaga, palusin sul olla Yitžey, mida me täna kuulama hakkame. Me kuulame täna ühte minu leidu, mille kallis sõber Madis Nestor minuni tõi, päev lassi kodus ja Omega, mis on, ja siis ma sain hiljem teada, mis artist saan. Arvasin alguses, et need on mingid superlahedad, 80.-te piidid mingilt kadunud vinüülplaadilt. Ja siis mõned laulud siis kuulakski sealt. Okei, artistinimi on Šonic box ja ja loo nimi on van väes CAM from nind, siin iilid paev. Me kuulasime tegelikult Kerstin vibrid ja treeningpoks, kui ma ei eksi, siis ta on Prantsusmaalt võib-olla ei ole ka, on siis tiiger, muusik, samsung, Samsung, kes on võtnud igasuguseid nagu hästi läila pop artiste koorinud, sealt kogu põhja ära jätnud, ainult vokaali vokaaliga ka vaeva näinud ja siis teedki neid 1985 stiilis lugusid, kus nagu sündid, 80.-test, piid, 80.-test ja veel natukene refrääni asju paigaldab ka nagu ümberloos, et sul tekiks niisugune kätši mingi lahe tuul. Ja jah, ma ise ei teadnud üldse, et see on piibergumast esimest korda kuulasin ja hästi mõnusad mõnusad lood. No väga vahva, diastin piiblit on nüüd juba okei kuulata või kas see on nagu ületanud selle nagu oli Britney Spearsi ka kunagi väga-väga pikalt, et põhimõtteliselt sa pidid olema nagu, kas, kas oss, et kuulata, võitis bluusi või siis beibe on ju ja teine pool oli üldiselt, kuulasid seda salaja, aga siis mingil hetkel muutus Britney nagu kuuliks. Ta oli juba nii kaua vastu pidanud, et lõpuks nagu hipsterid kandsid alla, ütles, et okei. Las ta teeb, mis ta tahab, ta lihtsalt, nagu ta ei jätagi järele last. Ja kusjuures Prydninga meenub mulle sihuke kreisi lugu, et kui ma olin vahepeal nagu pigem punkar, siis minu punkar boyfriend kum meil on. Kui lahku läksime, tuli Lasnamäel maja ette akna alla ja siis seisis Mac pea kohal nagu filmides ja lasi Britney poendiumi. See on nagu viimane piisk, issand jumal, Me oleme punkarid. Britney looga mulle akna alla. Issand, kui õudne inimene. Nüüd see kõlab küll nagu väga siukse avangardmäeks, mis noored teada on, jah. Aga ühesõnaga, et nüüd võib vibriculata, jah, nüüd on kuul juba. Ma arvan küll, tegelikult ta, ta on ju kogu aeg andekas olnud, Britninga on nagu soo sov, kuna ta ise eriti lugusid ja asju ei kirjuta, siis ma temaga kahe vahel pigem veidi. Kaaga on selline tüüp, kes tõestas ennast päriselt ära, et näiteks kõigele tšekigema mingi mängin Kitraja klaverit ja kõik oma lood ise kirjutanud sõnad olen ise kirjutanud, olen näitleja ka veel otsa. Et vokaal on ka ülikõva, et Bieber, kui oli see, et ta ju ka tegelikult teeb kõik ise on selline isetehtud poiss ehk siis mul ei ole nagu vihade vastu kunagi olnud mul mingi hetk, ma otsustasin, et ma ei hakka sellist popkultuurile iga hinna eest vastu seisma, vaid pigem aru saama sellest. Kusjuures hästi veider on see, et ma olen ka enda sees teinud selle rahu ära, et ma enam nii palju ei diskrimineeriv, võib olla teisele, seda on ju mingisuguseid muusikamaitseid, erinevaid artiste minu poolest. Las igaüks kuulab lihtsalt, mis ta tahab, on ju. Aga see on nagu naljakas, et et võib-olla see rahu on tulnud ka sellest, et ma olen lihtsalt välja lülitanud enda jaoks mingisugused teemad, mis mind ei huvita mingid bändid, mis mind ei köida. Sest kui oli nüüd see Manchesteri pommirünnak. Jaa, jaa, korraldati suur grandioosne kontsert pärast Ariana Grande ja siis on ju, tuli tagasi Manchesteri ja kuidagi julgustas inimesi, et ärme karda, tuleme uuesti välja, oleme koos. Hirm ei saa meist võitu ja ta kutsus sinna endaga koos lavale esinema terve trobikond erinevaid artiste ja bände kes heategevuslikus korras seal astusid üles. Ja esiteks ma ei teadnud mitte kedagi neist, välja arvatud kõlbleid. Mailis Reps oli ka seal tõde ikka tead. Aga see oli perearst oli nendel kallistuselselerianagaja olid siuksed, hoomid. Et aga lihtsalt point on selles, et ma nagu ma ütlesin, et need, kes, kes need on ja mis lambi muusikat teevad, ta tundus mulle nii kummaline, et seal oli ka mingisugune mingi uus nagu spaiskarlsi sihuke inkarnatsioon. Kas see oli mingisugune mingi väga sarnane nimi oli ka seal sellel bändil seal nagu spays, aga see oli mingisugune muu. Tead, kas see on mingi Melody midagi, kas sa ei ole Ameerika x-faktorist kokku pandud nagu erinevatest tüdrukutest, kes seal osalesid siis pandi kokku nagu üks tervik. Seal tehti kaks bändi, üks arenby bändi üks niisugune kantri-pop bänd ja nad on mõlemad nüüd üpris edukad, aga kummagi nime ei mäleta. See oli mingi täiesti lambi niiskel bändil ja see oli täpselt sama mudeli järgi kokku panna, kus paiskarlaselt jälle olid nagu noh, täpselt nagu need rolli natuke nagu nagu hai, paljana, grill ja nii edasi ja kõik olid nagu pandud kokku ja laulsid nagu nagu suva, suva muusikalid difarmani. Sealse. Aga ühesõnaga, see ei tule meelde, aga, aga et, et huvitav on see, et seda kuulates ma küll nagu korraks tuli mul siin niisugune nagu vanamehe sihuke nagu mossitus näole nagu, et mis asja mis asja päeval kuulatakse ja kõik noored laulsid kaasa, nad teadsid sõnu peast, kõik need kümned tuhanded inimesed seal olid ja et misasja. Et võib-olla see rahuldab sellest, et ma lihtsalt ei tea enam seda kõike. Mul on sellise asjaga nagu filter, noh, ongi, et ma ei saa nagu pääseks nende peale ka midagi, see on normaalne, et nagu tulevad ja lähevad sellised Vanhid vandereid, mingid imelikud bändid, keda on nagu mingitel inimestel väga vaja oma mingil eluperioodil samastuda või kuidagi areneda või mis iganes. Pigem ma olen tige selle peale, et kasvõi sedasama Coldplay on kirjutanud 30 lugu, mis on kõik üks ja see sama lugu ja siis tema mind pigem ärritab nagu selline. Näiteks haaget, kui mingi üks bänd suudab oma karjääri jooksul olla ülikvaliteetne ja siis mingil hetkel rämedalt mandud aia nagu lihtsalt elemendid. Nad ei ole kunagi meeldinud, nendega lood on nagu üks ja sama lugu alavad siis ma olin super tigedalt kontorimees oma naise maha jättis ja lapsed ja kõik asjad ja mul on kohe alati viskab errorisse selliste tüüpidega ja siis samas nagu laulud on kõik siuksed, südamlikud hala, kotid nagu oleks ilgelt hea inimene ja mul on temaga omad. Wifid okei, see on erisaate teema, kusjuures, sest et mul on hoopis teine suhe kõlbleega. Kõlbriga ja see on väga hea, sest et tegelikult ühe skulptori on niisugune polariseeriv bänd, tegelikult ma olengi märganud, et inimesed kas nagu vihkavad neid või siis tegelikult on meil nagu südames mingisugune väga oluline koht kõlblejaks ja ma ei ole nagu märganud siukest nagu vaheala tegelikult otseselt. Et midagi neis on, et nad on täpselt seal piiri peal jällegi kuidagi võlguvad, onju et kohati nad nad alguses oli nagu supernunnu Siuke indi bänd, kes tegelikult päriselt ka kui olid inimesed, oleks, et kas, kas nemad on järgmine reidi mehed näiteks on niisugune jutt käis. Ja nüüd muidugi enam ei ole vaja neid võrdlusi tuua, sest et nad on ilmselt 100 korda kuulsalekul veidi ühed kunagi oli onju aga ka nende muusika on väga muutunud ajas ja ühesõnaga see kõik ühte laulu kogu aeg mängivad muusikavideos, kas ta kõnnib tagurpidi või teeb mingit sihukest asja ja see ongi see. Aga kui te mõtlete, et mis vaidlus saadetel kuulate, siis saade on popkulturistid ja stuudios istuvad Jim Ashilevi ja Helene Vetik, meie erikorrespondent, meie eriaukülaline, kes tuleb ja läheb siis, kui vaja. Sarja intervjueerija haiguslehel, kui keegi on haiguslehel või lihtsalt kui on vaja korraks mingisugust helgemat pead siia stuudiosse, siis aasta disainer 2000 on võtta, keda on vaja stuudiosse kõrvale võtta. Aga disaini teemadel võikski jätkata, Helena. Et see eelmine lõik tõmbas mind käima. Vabandust, miks mulle meeldib olla käimas mingi asi, mis sulle meeldib ja ütlen halvasti selle kohta. Mulle meeldib jäätis näiteks. Novot kõige vihatum jäätisesort on mul šokolaadi ausalt. Ma ei saa aru, miks on vaja šokolaadijäätist, miks sa seisis lihtsalt Sagadi ja see mingit jäätist, millist magustoitu pole olemas, vaata sama maitsega. Sa oled irooniline või sellist nalja ei, päriselt, lihtsalt hääl on niisugune nagu naljakas, aga ma südamest ei armasta šokolaadijäätist. Väga erinevad inimesed. Šokolaad oleks pidanud enne rääkima sellest saadet tegema. Aga. Ei, aga disain ikkagi, et sa, et sul on nagu, et sul on tulnud niisugune oma sihuke sisemine irve selle peale, kui sa oled aru saanud, Sa tegeled nagu justkui asjaga, mis ei ole inimestele eluks vajalik, aga ometi sinusuguseid inimesel vaja ees saad selle eest palka, et justkui sa oled saanud kuidagi kõiki üle kavaldada, et mingisugune mingi sihuke muie tuleb, umbes. Lausa see sinna sinnamaani välja, et mina ja siis Karl Saluveer, kes me siis koos hõmmi veame, kuna me oleme nagu tööpartneritena ja sõpradena koos toimetanud võib-olla juba üle 10 aasta. Ja noh, kõik on nagu läinud, nii nagu me oleme seda ise teinud, et kui me mingi plaani, et võtame, siis me teostame selle ja see kukub nii välja, et me oleme ise sellega üldjoontes rahul. Mis viib meid, noh, me oleme tihti omavahel ironiseerinud ja samas natukene mingi kartuses mõelnud, et äkki see on kõik natukene nagu mingi reality show siuke Truman Show. Et angengi kaks turspegi, kes mõtlevad nagu ülirändo mingeid kontseptsioone välja ja lihtsalt puistavad oma peast veskid ideid ja siis järsku presidendi kantselei soovib nendega töötada ja siis mingi pank soovib nendega töötades mingi muu väga tore klient, et, et kas on üldse reaalne, et sul nagu teatud vanuses noh, pigem siis hästi noorelt saavad teoks mingid siuksed projektid või? Meil on lihtsalt hästi rikkad vanemad, kes maksavad kõigile peale ja kõik täiega teesklevad ja lihtsalt sina oled praegu palgatud, on ju, pärast sa lähed välja, räägid telefoniga, tegelikult see on mu ema, kes sulle helistab ja küsib, kuidas läks, et kas sa ikka kitsid ei ole piisavalt palju. Et või teine variant. Me oleme kuskil hullumajas kinni ja meil nagu provotseeritakse lihtsalt seda reaalsust, et Me oleme siuksed nagu süvasüvapsühhopaadid, kes siis niimoodi ka elavad siis tegelikult kuskil kinnises toas, aga kujutavad ette, et endal läheb ilgelt hästi nagu täitsa sinnamaani välja, et et ma ei tee nagu 100 protsenti nalja, kui ma ütlen, et lihtsalt vahel tekib niisugune tunne, et kas on ikka kõik. Kas on normaalne, et läheb niimoodi vä? Sedasorti küsimused on täiesti möödapääsmatud igale loomingulisele inimesele, kes töötab ka looval elu alal, eks ole. Ja. See käib selle, see käib selle valdkonna juurde siis ütleme kui, kui nagu looverialasid, saab nihukesi üheks valdkonnaks nimetada. Aga noh, teeme seda praegu ütleme et, et saab ja mulle tundub, et et siin ongi, kui sinu vanemad on ka kinni maksnud. Kinokarjääri on, kõik on kinni vaks saade on kinni maksnud, makstud, kõik on makstud, kõik arved makstud. Aga alati, kui see kriis tuleb ja, ja noh, mina räägin nagu teatritegija ja kirjaniku mätta otsast seda kriisid on mulle väga tuttavad. Siis need mingil hetkel tunduvad täiesti ületamatud või noh, tundubki, et et ma olen nüüd nagu teisi siiamaani petnud. Ma olen jätnud mulje inimestele, et neil võiks minna vaja seda, mida ma teen, mida ma loon. Aga nüüd, kui ma olen ise kaotanud usu sellesse, kui ma, kui ma ise ka enam ei saa aru nagu, et miks et siis on nagu täiesti noh, siis ongi läbi, sest et siis enam ei ole võimalik saada mitte mingisugust tõestust sellele, et seda ikkagi on vaja, mida sa teed. Sest et see peab algama sinust enesest kuidagi. Sellepärast on hea nagu ka põrgatada sinuga praegu seda, et, et sina oled disainerina saanud, eks ole, nagu suurima tunnustuse, mida Eestis on võimalik disainerile anda. Eesti disainiauhinnad 2017. Aasta disainer Helene Vetik. Kinode järjest rohkem häbi. Aga ma ütlen, et kui sa sisimas teaksid, onju, et sisimas kui sa tunneksid, et tegelikult see on väärtusetu, mida sa lood, ühesõnaga kuhu ma tahan jõuda, on see, et ükski väline nagu niisugune tunnustus tegelikult ei saa korvata seda sinu oma mingit sisemist ebakindlust, ei oma mingit nagu mõttekaotust, eks ole. Ja, ja siin alati nagu ma olen sellest mõttekaotusest jõudnud välja tänu sellele, kui ma olen kuidagi filosoofia kaudu näiteks hakanud vaatama seda asja, kuidas inimesed tegelikult vajavad enda ümber siukseid nagu. Mittemõõdetavaid õnnetekitajaid, see on väga keeruliselt praegu väljendatud, aga, aga selle kohta on kirjutatud raamat. Kirjutanud sel teemal raamatu läände botaal. Kes on briti kõikide asjade filosoof, ei, ma, mul ei tule. Praegu ma ei tähenda. Faking bändi nimi oli see, see on nagu seal spaitset, see nagu mingi nagu mingil mitte mitte nagu Lemon Jelly vaid seal mingi, ühesõnaga, võib-olla see mingil hetkel tuleb veel, aga lande portaal kirjutas raamatu arhitekt Chivad häppines. Raamat analüüsis arhitektuuri mõtet või seda, et miks meil on vaja arhitektuuri just sellisel kujul, nagu ta meil on või et mis on hea arhitektuur, mis on halb ja seal ta võrdleb erinevaid arhitektuurikoolkonda, siit võtab ette mingeid konkreetseid hooneid, mida ta analüüsib siis ja samas räägib ka selliste võrdluste abil, sellest kõigest näiteks kirjeldab, kuidas mingisugune tool võibki olla vajalik. Mitte ainult selleks, et sa saad seal istuda vaid reaalselt, selle tooli disain on nii palju parem kui mingite teiste toolide disain, et omades seda tooli oma elukeskkonnas, sa lihtsalt oled natuke õnnelikum inimene igapäevaselt, kui sa muidu oleksid. Mida, mis ongi niisugune asi, mida ma 100 protsenti usun, see on väga veenev jutt mu jaoks, sest et ka mina olen, kuigi ma ei ole hea disainer, siis ma olen ikkagi nagu väga tundlik keskkondade suhtes, kus ma viibin ja kui mingisugune keskkond on ängistav või kuidagi nagu jube, siis sa juba tõmba poolt nii palju energiat, et välja, mis, mis mul muidu jääks alles, et panustada seda kuskile oma töösse või oma oma loomingusse või kuhu iganes. Et kas sina disainerina kuidagi usud seda või tunned, et, et see, mida sa teed, on osalt ka siuke õnneindeksi tõstmine. Ja, ja, ja selles mõttes, ma arvan, seetõttu me ka oma stuudio tegime, et me saaks teha rohkem selliseid projekte ja rohkem selliseid kliente, kes saavad sellest aru, et nad ostavad seda õnne nii-öelda või seda head asja, mitte ei osta mingit asja, mis peab mingites numbrites olema, mõõdetab ja müüdaks, sellepärast et ma usun sellesse seosesse, et kui asi on väga, väga hea, siis küll ta müüb ka. Ehk siis ja, ja, ja pigem miks see mingisugune kahtlused ja kõhklused ja endas ja sellised asjad, miks nad ilmnevad, on see, et et minu enda jaoks on see ümbritsev keskkond nii oluline, et teiste inimeste jaoks pole üldse nii oluline. Mis tähendab, et on vähe inimesi, kellega samastuda sellel teemal, mis tähendabki, et vahel tekib tunne, et sa oled lihtsalt üksi mingi maniakk, kes mingi ühe piksli nihutamisega tegeleb ja ei luba umbes seda asja printida enne, kui iga tähe vahe on üle vaadatud. Aga kui ma samamoodi piisavalt pikalt selle peale mõtlen, siis ma muidugi saan aru, et et inimene alateadlikult tegelikult tunneb ära hea disaini võiks, võiks ära tunda. Tunned, aga kui me nüüd jõuame siit selle lähtepunktini, et valdav enamus inimesi, kes on meie haridussüsteemist tulnud, on visuaalselt kirjaoskamatud, siis kas nad ikka tunnevad selle tegelikult päriselt ära, kas näiteks inimene, kes ei oska lugeda, saab ära tunda hea romaani? No kas ei oska lugeda romaani saa, aga õnneks selleks, et näha pilte, Sul on nii-öelda vaja lihtsalt silmi samade silmadega, sa näed tähti ka. Aga aga kui sa näed pilte nende silmadega, siis iga pildi nägemine ongi juba õppimine. Ehk siis ise üksi lugema ei õpi, kui sul ei ole lugemisõpikut, vähemalt kus on, nagu ma ei tea, A-täht ja ankur on kõrvale, et sa looksid selle süsteemi oma ajus. Aga visuaalseid süsteeme saab ajus luua ilma õpikuta, mis tähendabki, et igasugused New sviidis Krollimised, Pinterestid, mingisugused muud asjad, millega inimesed ennast ümbritsevad juba suht varajasest vanusest, ongi see, kuidas inimesed iseennast harivad kunsti nägema ja disaini nägema. Et internet on päris palju ära teinud selleks ja näiteks väga palju noorte jaoks teinud Tamblörani Tamblerifiidid, mis ongi lihtsalt pildid, pildid, pildid, kus sa hakkadki järjest aru saama, mis on sinu esteetika Ma ei tea, sulle meeldivat sätendavad asjad, siis lähed vastavasse Tammlerisse, siis sa vahid läbi lõpuks nii palju sätendavate asjadega pilte, et sa hakkad aru saama, et ahah, need ei olnud tegelikult üldse nii head, et hoopis need sätendavad asjad, Ahas on hoopis mingi kunstnike koolkond. Okei, okei, et ma liigun edasi selles infos, et selles mõttes Õnneks on võimalik ennast ise harida. Mina ikkagi ei julgeks seda, mida sa kirjeldasid, laiendada kuidagi mingile valdavale enamusele, sest et mulle tundub, et see on ikka väga spetsiifilised, seal peab see, see tung juba sees olema, sul peab see huvi olema nii meeletu visuaalkunsti ja kõige selle vastu, et hakata mingeid Tamblereid läbi kammima ja mingeid mingeid pilte endale koguma mingitesse kataloogides, tekitada endale mingisugune oma niisugune, et see on see, minu, see on see minu värk nagu see on see, mis mulle meeldib, või midagi sellist, et see on nagu kuidagi see tundub mulle väga sihuke disaineriks mõtlemine, disainer, käitumine, et ma tahaks küsida, et millest see ikkagi siis tuleneb, et et kui sa ütled, et kõik on võimelised tajuma oma südamega vähemalt ära lõpuks ju, et mis on nagu hea disainer ei ole. Miks see ikkagi nii on, et näiteks inimesed, kes ostab endale kodu või kolivad kuskile, et nad jätavadki asjad suhteliselt nii, nagu nad juba olid või kui nad seda kujundavad kuidagi enda maitse järgi ümber, siis see, mida nad valivad, on ikkagi nagu nii super keskmine, et sa ei suuda eristada seda ühte elamut teisest, et tegelikult ei julgeta minna kas või seina värvimisega kuidagi väga kaugele ei julgeta minna oma valikutes kuidagi huvitavasse kohta, sest et võetakse lihtsalt see, mis nagu, mis on kättesaadav kergesti. Ja ma lihtsalt ääremärkusena ütlen, et ilmselgelt meie sinuga kumbki ei bussi praegu seda, et inimesed peaksid ostma endale tuhandete eurode eest mingisuguseid mega haruldasi disaintooteid on ju mingeid toole, mis maksavad 150000 eurot või midagi sellist. Et leidlik saab olla ka ilma selleta, eks ole, et oleks hea, väike sihuke ero. Neurosaareni mingi Speeseid aegne munatool, aga ikka kodu heaks. Miks see ikkagi siis on nii et inimesed, kes väidavad, et ühesõnaga ei keegi keegi ei väida midagi, miks on nii, et inimesed lasevad visuaalsetel asjadel lihtsalt olla, miks inimesed näiteks valivad riideid lihtsalt nii nagu kätte satub ja väidavad, et nad ei hooli moest. Samas kui tegelikult iga riidevalik on ikkagi mingisugune moevalik, ei saa astuda välja sellest? Ja eks sealt astuvadki mängu tegelikult ikkagist disainereid, kes on juba selle eelvaliku teinud, mis poes on, ehk siis isegi kui sa ei tee valikut, siis sa pead ikka valiku, sellepärast et isegi kui sa ostad kõige suvalisema diivani või, või kõige turvalisema kardina siis see oli poes nagu selle hooajavalikus, siis tähendab, et keegi juba selle kujundas, ehk siis see on hetkel moes. 10 aastat tagasi pigem 15 aastat tagasi olid inimestel veel tapeedid ja bordelli tapeetide peal, siis arutati selle üle, kas Borde panna sinna ülespoole või keskele ja siis kas peale seda tapeet on teist värvi all on teist värvi ja kas peaks olema näiteks nii, et all on tapeet asfaldimustriga, mõnel pool näiteks meremustriga ja keskel ralliautod. Et, et oli selline sisekujundusmood ja praegu me näeme supsti supsti, kõik pürgivad sinna valgete seinte poole ikkagist skandinaavialikku kodud, ehk siis kuidagi on inimesed super aeglaselt 15 aastaga ikkagist harinud ennast, mis tähendab, et neil on mõju avaldanud needsamad asjad, mis nad enda ümber kogu aeg näevad poes, ajakirjas, kus iganes, ehk siis isegi mitte teadlikult ikkagist harid oma silma, sest et kopeerib seda, mis on hetkel popp. Ühesõnaga, kui inimesed teevad igavaid või isegi kehvasid disainivalikuid, siis lõpuks on ikkagi süüdi disainerid. Ma arvan küll, disainerid on selle neile ette söötnud, niimoodi vaikselt kesti. See, mis ei ole halb on muusika meie saates nimega popkulturistid. Tänases saates muusikaline külaline, tronic, paks Helene Dioi, ole lahke, ütle, mis on selle loo pealkiri. Tropez Nintsin, Erifaev. See on popkulturistid stuudios Jim Ashilevi ja popkult turistide erikorrespondent. Aasta disainer, 2017, Heleene Vettik. WWW veti VVV punkt. Jajah ma tahtsin küsida, et punane, sina ju tellid ka endale igasuguseid kujundusi, kui raamat, kuid välja annad siis sul on ju ka kogemus disaini, tellijana ja samas disaini tarbijana, kes siis poest ostad omakorda raamatuid ja loed hästi, palju siis, mis seal siis nii-öelda hindad sellises raamatukujunduses või teksti küljenduses, mida ma hindan, või et kui sa hoiad käes ja saad aru, et vot see on hea, et juba kohe tajud seda kvaliteeti, kui sa tajud üldse, kui sul on üldse mingid tunded? On väga tugevad tunded, sest et ma jätsin näiteks väga suure osa kohustuslikust kirjandusest koolis lugemata, sellepärast et ma ei talunud seda nõukogude aegset, et põhikirjatüüpi, mis on peaaegu kõigis selle perioodi trükistes ma ei tea, mis selle fondi nimi on, võib-olla sina tead seda. Aga, aga. Peaks teadma, aga, ja ma tean, mis anda. Kes kõigis, et? Mu silmad ei võtnud. Eks ta mängis ka just sellega, et palju tihtilugu see paber oli kasuke juba pealt nagu karvaseks läinud ja kuigi mantlil paberilt on niikuinii parem lugeda ja ongi hea, kui ta on kollakas, silmale ei hakka nii-öelda vastuse lumivalgele paberile, tegelikult Ta ei ole ka väga hea trükkida raamatuid. Siis siis see tegelikult see juba täiesti kollaseks tõmbunud ja niuke näpu all kare paber on see, et see iga lehekülje keeramine on nagu mingi piin või see on lihtsalt sihuke koolis, kuna sa pidid lugema raamatuid, mis ei ole võib-olla inimesena, sulle niikuinii ei hakkaks meeldima ka täiskasvanud peast siis see kombinatsioon sellest kohustusest ja karvasest, vastikust paberist ja sellest kirjatüübist ja mingi reavahedest ja ja sellest teatakse, küljendus oli ju ka piiratud, et vahel olid mingid jaburad, sõnavahed, mingisugused laiad, kogemata sisse jäänud. Ja ega see, et neid aspekte oli mitmeid ja muidugi ei saa süüdistada ainult seda visuaalset külge selles kõiges. Et kokkuvõttes, ega ma lihtsalt ei viitsinud lugeda raamatuid, aga raamatukujundus on üks mu lemmik disainivaldkond üldse praeguseks hetkeks. Ja, ja kui ma isale midagi kirjutanud, siis see on mu lemmikosa protsessist, on selle raamatu kujundamine, lõpuks toimetamine ja kujundamine on kaks lemmikosa keeled nagu sisutoimetajaga või keeletoimetajaga koos töötamine, vaidlemine Sis kujundajaga? Jaa, jaa. Ja kui ma raamatupoes niisama ringi kondan ja teiste inimeste teiste teiste autorite raamatuid püüan avastada, siis ka seal on kujundus oli ikkagi nagu väga oluline roll mängida. Ma olen jätnud ostmata mingeid raamatuid, sellepärast et kujundus on lihtsalt et vale või, või siis või siis kuidagi põhjendamatu minu jaoks ja, ja seda nii autorite puhul, keda ma juba tean, kui ka autorite puhul, keda ma veel ei tea, et siis ma olen näiteks teinud selle lisasammu, et läinud internetti ja tellinud. Ma mõtlesin kirjutanud toimetusele vabadust Mingisuguse teise versiooni sellest samast raamatust näiteks kus ma näen, et kujundus on parem. Nii et see on super oluline ja kuidas me seda kõike tajun, lõpuks ongi, see taandub ju ikkagi mingile isiklikule maitsele ja see lõpuks ongi lihtsalt mingisugune seal mingi tunne. Ja ma ei oskagi öelda, kas ma olen seda kunagi nagu teadlikult nagu koolitanud endas nagu arendanud küll ütlesid, et inimesed elus ringi liikudes niikuinii nagu ise koolituvad, kuidagi, et visuaalne visuaalne haridus tuleb nagu iseenesest justkui, aga Ma ei tea, ma nagu ei usu seda, et see tuleb iseenesest, ma mulle tundub, et see, et ikkagi inimesed vajavad mingeid mentoreid, kes näitaksid suunda, kes õpetaksid märkama mingeid asju. Ja heliheliga on ju täpselt samamoodi, et me võtame nii palju nii suurt osa oma igapäevasest heli maailmast iseenesestmõistetavana. Aga kui sa lähed järsku ütleme Fred Jüssiga metsa ja ta ütleb seda, kuula nüüd kuulaga. Kas sa kuuled seda? Kuidas ta viitab seal kuskil on ju, et siis sa esimest korda elus märkan oo päriselt ka selline linnulaul olemas on mingisugune linn, et noh, et see on täitsa vajad nagu inimesed, kes näitaks näpuga, et vaata seda, jälgi seda, jäta see meelde. Ja samas kui sul üldse soodumust ei ole, siis sa linnust linnustki ei ole vaimustuses. Jah, et ühesõnaga, et on inimesi, kellel on lootust ja teised, on lootusetud juhtumid, lihtsalt. Arvatavasti on see, nagu seda on testitud ka empaatiavõimega, ehk siis on seotud mingisuguse ajukeemiaga ka natukene see disaini ja muusikakogu sellise tajumine. Siuke välk küsimus, vasta lihtsalt hästi konkreetselt, sa töötad reklaami valdkonnas ka väga rajult. Ja teatavasti. On kliente, kelle puhul peab nagu väga palju kompromisse tegema, nii et lõpuks sa võib-olla ei tahagi oma nine tööle alla kirjutada ja öelda, et see on minu tehtud asi vanni uhke või mingi harju keskmise asja ära ja said raha kätte ja kõik olid õnnelikud, oleksid rahulikult laiali. Et kas on mingeid kliente, keda sa oled suutnud nagu õpetada ümber tajuma mingisugust. Kas oled kellegi ilumeelt niimoodi teravamaks ajanud? Ja hea sellest absoluutselt, sest et üks minu meetoditest on see, et enne kui ma tööle hakkan, uue inimesena ma näitan talle igasuguseid muud Borde ja teen temaga sellesama Pinteresti ja Tambleri teekonna läbi, et õpetan stiile, õpetan mingisuguseid tüpograafia suundi, et enne, kui ma teen valmis asja, siis me paar korda kohtume ja siis ma palun ka omakorda annan ülesanded teiega, sina mulle vastu, nüüd visuaalne muud bord ja siis me vahetame neid omavahel ja see tehnika aitab. Ühesõnaga, kui praegu meid kuulavad inimesed, kes kangesti vajavad, et nende ilumeelt keegi teritaks nagu sina, aasta disainer 2017, siis kuidas nad sind kätte saavad? Meiliga. Iimil tuleb ise ära arvata ja pange kokku Heleene. Ja võib-olla see lõpp võiks missis olla. Mingi siuke nagu ikka aitäh, Helene, meie popkulturistid, aukülaline erikorrespondent, et sa lõpuks ometi siia stuudiosse jõudsid. Me kohtume siin veel. Sa saad olema nagu jõuluvana, kes aeg-ajalt käib, aga loodetavasti sa käid tihemini kui jõuluvana. Jah, ja aitäh kutsumast ja ma loodan, et inimesed ei vihka mind. Seda, see ei ole see saade, kus seda viga parandada. Meie saadet jääb lõpetama Box tiitšeilt, Helene Vetik, kes selle mõnusa muusika siia kaasa tõi. Popkulturistid ja saate kuulata ka aadressilt popkulturistid, punkt com, kus on kogu meie arhiiv olemas, kaasa arvatud saade, kus Heleene tegime saates debüüdi. Ja kui teile ei meeldi veebisaidid, siis kuulake meid raadio kahe rakenduses näiteks, miks mitte, hakkas endale kuskilt internetist või siis kuulake meid mingist muust podcasti rakendusest. Saated lõpetab Sonic box looga.