Täna algavas uues saatesarjas tutvume lähemalt džässmuusika selle osaga, mida alates 30.-test aastatest viljevisiit suured orkestrid, niinimetatud bigbändid. Rakenduselt oli see suurel määral tollane lööklaulu ja tantsumuusika. Kuid neis orkestrites oli suurepäraseid instrumentalist improvisaator toreid. Siis koondas terasem osa kuulajaist oma huvi just nende mängule ning nautis ka seda, missuguse orkestraalse kuju oli andekas arranžeerija loonud originaalis üsnagi lihtsale meloodiale. Stiililt oli see muusika sving, mis pärastama õitsema aega kolme ja neljakümnendail aastail jäi kandma džässi kuldset keskteed niinimetatud mainstream jazzil. Täna tutvume nendega, kes olid areenil enne, kui svingmuusika džässis peremeheks. See oli pool Vaitmani orkester, Larokka palaga, uus Tigerreg, kuigi pool Vaitmanile omistati tiitel džässikuningas ja 1930. aastal tegi režissöör John Anderson ka pooleteisttunni pikkuse samanimelise filmi pool võtmaniga peaosas Pole viimane Tšassile mingeid teeneid osutanud, kui jätta kõrvale fakt, et tema orkestris leidsid eri aegadel tööd mitmed nimekad džässmuusikud. Võib isegi öelda, et vait mannil on džässiajaloos isegi mõningaid karuteeneid. Nimelt oli tema orkester 20.-te aastate teisel poolel ja hea tükiga 30.-test aastatest populaarseim levimuusikakollektiiv. Tema mängitud muusikat nimetati Tšassiks uhkemate arranžeeringutes puhul isegi sümfooniliseks žessiks. Tema plaadid olid Euroopas vabalt kättesaadavad, autentse džässiplaadid olid samal ajal harulduseks. Nii võtsid küllap pea kõik Euroopa orkestrit pool Vaitmani orkestri mängulaadi eeskujuks. Ja nii levis kõikjal see paroodiamaiguline sünkopeeritud rütmiraputamine ja need labasevõitu efektid, mis iseloomustasid paljusid Vaitmani plaadistatud palu. Eelpool mainitud filmist on pärit Milton Eigheri pala pink pargis, millel pole Tšassiga midagi ühist. Kuigi laulutrio taustal kostab pisut tollase silmapaistva džässikitarristi Edi längi mängitud saatefaktuuri. Pool vait, mani orkestris algas Bing Crosby lauljakarjäär esialgu laulutrio liikmena, hiljem ka solistina. Pärast filmi džässikuningas kus Thing Crosby Whitman orkestrist ja alustas oma ettesolisti tegevust. Muidugi polnud ka Bing Crosby džässilaulja, kuid ta hea maitse ja stiilitunne lubasid tal töötada koos paljude nimekate džässorkestrite. Ka nõnda kõlas ta hääl pool vaipa orkestris, arvatavasti 1929. või järgmisel aastal. Balan vaid tsingi, Louis. Nagu märgitud, oli pool Vaitmine orkestris hulk andekaid jazzi muusikuid näiteks trompetis tiks Paiderbeck, viiuldaja Chovi nuuti, kitarristi Hedi längija, saksofonist Frank trambover kes suutsid üheskoos mõne Vaitmani plaadi Tšassile lähemale tuua. Üks taolisi džässi seisukohalt huvitavamaid palu on Mcfeilija Maicelsi, San, kus kuuleme kõiki nimetatud muusikuid. Mängitud on see samal ajal kui eelmisena kuuldud laul. Piks Biden, Rectiovenutijaidi längulitsiin hõlpsasti tuntavad bass-saksofonisoolot mängis tõenäoliselt Heidränroliini, kes tollal küll vait mani orkestri põhikoosseisu ei kuulunud. 1935. aasta on svingmuusika võidukäigu algusaasta. Tollal mängis pool vait mani orkestris veel paar võimekat džässimuusikut. Juba mainitud saksofonist Frank trumbover ja vennad trompetis Charlie ja trumbolisshecti kaarden. Siiski oli vait, mani orkestri hiilgeaeg pöördumatult möödas. Noor kuulajaskond eelistas uusi moodsaid Swing orkestreid ja 1940. aastal saatis viiekümneaastane pool Whitman oma orkestri laiali tegutsedes edasi ringhäälingu muusikajuhina. Ta suri 1967. aastal kuulakem eelist paladema orkestrilt mängitud plaati 1935. aasta suvel. See on Schööbeli ei kellelegi kallim, millele džässi sisu annab tšektiigaardeni isikupärane laulja tromboonimäng. Täna tuleb juttu veel kahest orkestrijuhist, kes erinevalt pool Vaikmanist esindavat džässi musta poolust Jaan svingmuusika teerajajate hulgas pea ühtviisi tähtsad. Need on aastail 1900 kuni 1964 elanud saksofonist on reetmen ja temast poolteist aastat vanem, 1952. aastal surnud pianist Fletcher Henderson. Nemad töötasid välja svingi bändi arranžeerinud printsiibid, vaskpillide saksofoni vahelduva esiletoomise ning nende ühendamise kogu orkestri täie kõlavuse saavutamiseks, orkestri episoodide vahele, soolode põimimise, soolude saatmise, korduvate rütmikujundite, niinimetatud rehvidega ja palju muudki. Probleem oli ju lõpuks selles, kuidas minna üle džässimängimisele noodist. 20.-te aastate traditsionaalse džässi mängiti põhiliselt peast. Mõned muusikud ei tundnudki noodikirja suures orkestris, kus esialgu oli kolm, neli, saksofoni, neli, viis, vaskpilli ja neljaliikmeline rütmigrupp polnud aga peast mängimine mõeldav. Seal pidi arranžeerija igale pillile oma hääle välja kirjutama. Ühehäälsed meloodiad ära armoniseerima teosele tervikulise vormi leidma, milles juhuslik, eks episoodides jäid vaid improviseeritud soolod. Oluline oli ka see, et need pidid kõik orkestrantide tunnetama rütmi, nagu üks meesansamblimäng nõudis niisugust täpsust, mis paneks kõik harmoniseeritud ja unisoonis meloodiafiguurid vahel üsnagi keerulised niimoodi kõlama, nagu mängiks neid üksainus mängija. Selle üle on vaieldud, kumb oli esimene Gaston reetmen või Fletcher Henderson, kumb pani esimesena paberile uut tüüpi arranžeeringu elemendid. Teame, et Henderson oli erialalt keemik, matemaatik Rütmanil oli konservatooriumi haridus. 1923. aastal, kui Henderson asutas oma orkestri, oli selle koosseisus Kadon reetnan peale saksofonimänguga Aranžeeriana. Viimane on kinnitanud, et aastal 1923 kuni 27 oli tema Hendersoni bändi ainuke arranžeerija mõne palaranžeeriska kolmanhokins. Samas aga leiame plaatidel 1923. aastanumbriga märgitud palu, mille Aranžeeriaks on märgitud Henderson. Igatahes oli Hendersoni orkester oma algusaastail küll populaarne, kuid muusikaliselt vähe huvid. Enamasti olid repertuaaris tantsuks mõeldud palad, nagu näiteks roosija Owensi viibi veidi plaadistatud 27. novembril 1923. Siin kuuleme don reetmani mängimas altsaksofoni ja Fletcher Hendersoni klaveril. Arranžeerija ana on märgitud Henderson ja temagi pole saanud loobuda moes olnud odavatest efektidest siinkohal kahe korneti tuua ta tuua ta episood. Võimalik, et seegi oli inspireeritud pool vaitmanni poolt. 1925.-ks aastaks oli Federer Hendersoni orkester tublisti kosunud. Tollal mängisid seal luja aastrongijad shows, mis kaks selle aja parimat trumpetisti trumbonishli kriin klarnetit preili tenorsaksofonist, koorman Hopkinsi ja muidugi reetmann ja Henderson. Mainitud aasta 29. mail plaadistas orkester Joe Oliveri pala Šuker Foods Tom mille Louis Armstrong ettepanekul oli arranžeerinud Don reetmann. Soludega kuuleme reetmani, altsaksofoni kreeni, trombooni ja Amstrongi trompeti. Kuigi vinguvate klarnetit episood langev stiilist välja on siin tegemist juba lootustandva Tšassiga. Samal aastal lahkus luja Armstrong Fletcher Hendersoni orkestrist olles jätnud sinna niisugused džässiseemned, millest kasvasid märkimisväärsed viljad. Pärast Ahamstrongi lühikest peatust selles orkestris muutus kogu kollektiivi arusaamine mängitavast muusikast. 1926. aasta maikuus plaadistatud Hendersoni palas meeletu tormamine mille arranžeerinud Tanel Rütman kuuleme aastrongi asemele tulnud Rextiewartilt kaht innuja oskusega mängitud sooloepisoodi. Nende vahel mängivad ka tubli sammu edasi läinud kolmaHopkins ja teine trompetis yousmis. Reetmeni arranžeeringu on juba bigbändi partituuri musternäidis. Ainuke probleem on rütm, mis pole vabanenud oma kohmakusest. Ralf Esko tiiru mängib tuubat kaks lööki taktis, samal ajal ja varemgi mängiti New Orleansi ansamblites juba kontrabassi ja nelja peale. Niisiis puudub ikka veel õiges ring. 1927. aastal lahkus Hendersoni orkestrist Don reetmann, võttes üle orkestri Mäkinniscotton pikers, mida ta arranžeerija ana ka juhatada. Tas kuigi orkester kandis trummari nime. 1928. aastal vigastas Fletcher Henderson autoõnnetusel pead ja olnud ennegi väga halb ärimees ja ka mitte eriti hea organisaator lasi ta nüüd oma kollektiivis ohjad veel lõdvemale. Lõpliku hoobi andis talle nõustumine helilooja Winston Tjumansi ettepanekuga minna oma orkestriga Philadelphiasse ühtrebüüd saatma, kusjuures 25 mängija võrra laiendatud orkestrit pidi hakkama juhatama üks valge dirigent. Põhjus oli nähtavasti osalt selles, et orkestrisse võetud valged viiuldajad poleksid nõustunud mängima musta dirigendi all. Uus dirigent hakkas aga Hendersoni vanu mängijaid uute vastu välja vahetama, mille tagajärjel orkester lagunes. Osa mängijaid leidis töötton Reedmani ülalmainitud kollektiivis, kuid erilisi jälgi see džässiajalukku ei jätnud. 1930. aastal sai Fletcher Henderson oma orkestri uue koosseisu kokku ja plaadistas juba järgmisel aastal rea tähelepandavaid palub. Huvitav on sealjuures märkida püüdu saavutada valge orkestri kõla. Kuulake näiteks 1931. aastal plaadistatud Mayeria yangi pala suhkur kus isegi vokaalsolist les friis üritab Bing Crosby matkimist õige džässitunnetuse toopalasse alles Rex Stewart'i trompetisoolo. Pärast laulu. 1931. aastal asutas Kadon reetmann juba päris omanimelise orkestri, kasutades selle vundamendiks Fletcher Hendersoni venna Horess Hendersoni lagunenud orkestri muusikuid. 1932. aastal plaadistas ta kösshani pala, mul on rütm, mida nüüd kuulete. Endistest liitlastest olid tulnud võistlejad. 1932. aastal kirjutas Fletcher Henderson arranžeeringu, mis on jäänud svingmuusika klassika põhivarasse. Tõsi küll, kuulsaks tegi selle alles Benny Goodmani orkester kolm aastat hiljem. Nii aga mängis seda Fletcher Hendersoni oma orkester samal 1932. aastal. Solistide hulgas Ankolman Hopkins, Rex Stewart ja Cheissi sigin vaatlem, mootoni king pooltel. Retser Hendersoni 1934. aasta septembris plaadistatud pala pakime sisse demonstreerib meile, kuidas järgmisel aastal hakkas kõlamas mingi kuninga Benny Goodmani orkester. Siin on svingile tüüpiline nelja saksofoni sound ja ilmselt püüdis kuutoni trompetis häri jams jäljendada Henry Alleni trompetimängu. Majanduslikult laostunud müüs Fletcher Henderson Goodmani 1935. aastal rea oma parimaid arranžeeringuid ja läks hiljem mõneks ajaks ka Kuutmeni orkestrisse mängima. Kuigi tal õnnestus veel paar korda oma orkester kokku tuua, ei suutnud ta enam populaarsete sving bändidega konkureerida. Kui ta suri, oli ta laia publiku poolt unustatud. Selles on kurb iroonia, et ta hiljem veni kujutmeni orkestrit püüdis imiteerida, kasutades klarnet distina tundmatuks jäänud Cherry plekki.