Raadio kahes saates kõik puhuvad on külas Keit Pentus, tere päevast. Teris Keit Pentus kõigepealt ma pean teie kui Reformierakonna fraktsiooni riigikogu fraktsiooni esimehe käest küsima seal teema, mille on tõstatanud üles seltskonnaajakirjanduskleit, mis selles presidendi vastuvõtul oli teie enda tehtud või mitte. See oli minu enda välja mõeldud ja suuresti ka minu enda tehtud, aga päris mitte 100 protsenti. Suurepärane kleit on suurepärane valik, aitäh. Läheme nüüd siis selle nii-öelda raskekaalu poliitika juurde ka, loomulikult see kleidiküsimus oli väike, selline sissejuhatav küsimus. Eile nimetati ametisse siis uuesti riigikontrolör Mihkel Oviir. Teie olete selle üle õnnelik, olete rahul, et nii läks või oli üldse olemas reformierakonnal ka seda kohta, kust oleks kaalunud, et äkki peaks kuidagi teist pakkuma? Eks me kaalusime ikka, tõsi küll, juba eelmise aasta lõpus oli meie jaoks see periood, kui me neid erinevaid kandidaate siis oma fraktsiooni eest läbi ütleme siis niimoodi üle üle vaatasime ja nende käest küsimusi küsisime ja Mihkel Oviiri puhul ma pean küll ütlema, et praktiliselt üksmeelne oli see meie seisukoht, fraktsiooni seisukoht, et nendest kandidaatidest, kes üldse võimalusena läbi käisid, ta oli kõige selgema ja kõige tugevama visiooniga selles osas, et mis riigikontrollist siis saada võiks ja milliseid ülesandeid see riigikontrolli juht täitma peaks. Nii et üldiselt võib öelda küll, et meie Reformierakonna fraktsiooni arvamus ühtis presidendi arvamusega, president ju selle kandidaadi riigikogule esitas. Aga kuidas te ei suutnud nõusse ometigi rääkida siis oma koalitsioonikaaslased IRL-ist, nemad Mihkel Oviiriga nõus ei olnud. Ja ega ma nii väga ei üritanud kuidagi neid ära rääkida või ära veenda, et, et eks see on ikka sellise iga erakonna ja riigikogu fraktsiooni enda otsustada, et ja noh, on küll ka küsitud, et tõesti, kas see, et nüüd nende persoon persoonide osas on koalitsioonisiseselt olnud erinevad arvamused, et kas see kuidagi noh, võiks sellest välja lugeda mingeid ohumärke või et kas see on kuidagi väga halb, et, et ma arvan, et ei ole väga halb valitsust ja valitsusliitu, moodustades sel teemal me lihtsalt kukli minutit, me isegi neid persoonide küsimusi ei puudutanud osalt teadlikult osalt lihtsalt sisulised küsimused olid olulisemad, nii et, et ma ei näeksin küll mingisugust sellist traagikat lõppude lõpuks, ega me ei vali ju riigikontrolli või õiguskantslerit, et kuidagi valitsuskoalitsioonile vaid ikka tervele riigile, nii et et pigem ma isegi olen mõtelnud seda, et võib-olla see on hoopis hea. Et näiteks riigikontrolli puhul kõige suurem valitsusliidu erakonda või fraktsiooni aga kõige suurem opositsioonifraktsioon seda kandidaati toetasid. Et kindlasti ei saa nüüd keegi väita ta ja, ja noh, Mihkel Oviiri puhul ei tohiks tekkida seda küsimust, et kas tegu on ainult puhtalt tõesti valitsuskoalitsiooni kandidaadiga, et et on veel ka väga tugev toetus opositsiooni poolelt, ma arvan, et riigikontrolli ülesandeid vaadates see on pigem hea. See, mida ütlesid Isamaa ja Res Publica Liidu inimestelt, Mihkel Oviir, võib-olla ei ole kõige õigem inimene nüüd täiendavalt juurde tulnud ülesannetes täitma riigikontrolöri ametit pidasid silmas nad siis eelkõige just kohaliku omavalitsuse ja seal toimuvat kontrolli sellega ta nõus ei ole. Nii ja naa, et kohalike omavalitsuste noh, ütleme konkreetselt Tallinna linn tegelikult aine linna kontrollimise küsimus oli meil sellel kohtumisel, kus Mihkel Oviir meil fraktsioonis käis ka üsna teravalt üleval. Ja, ja see on ka üks valdkond, kus Reformierakonna fraktsioon kindlasti tahaks näha, et riigikontroll oleks natukene aktiivsem ja võtaks selle valdkonna tugevamalt ette. Aga teise külje pealt jälle ei saa eit heita ette Mihkel Oviirile või praegusele riigikontrollile seda, et nad veel ei ole jõudnud seda teha. Sest et omavalitsuste ülesanne omavalitsusi kontrollida ja õigus seda teha tuli riigikontrolli alles suhteliselt hiljuti. Nii et mõnes mõttes on arusaadav, et ütleme, kui riigikontroll hakkas pihta selle töö tegemisel natukene lihtsamatest omavalitsustest. Sest noh, ausalt öeldes, ma kujutan ette, et kui Tallinna linnas toimuv väga tõsiselt ükskord ette võetakse, siis hea on, kui kogemused on saadud juba juba mõnest lihtsamast omavalitsusest. Et ilmselt see Tallinna linnas Tallinna linna kontrollimine ei saa olema mitte kõige lihtsam ülesanne ja muideks minu teada praeguseks juba selline esimene kontroll Tallinna linnas on riigikontrolli poolt ka käima läinud. Mis seal Tallinnas siis nii hullusti on seda nii-öelda suur ja raske kontrollida? Esiteks on Tallinna linn lihtsalt teiste omavalitsustega võrreldes palju suurem. Aga noh, kui me nüüd vaatame ainuüksi neid mõningaid selliseid küsimusi tekitanud kinnisvaraskeeme kasvõi siis ütleme, et adekvaatseid vastuseid, mis kuidagi suudaksid veenda ükskõik kas avalikkust või ka neid, kes, kes täna näiteks Tallinna linna asjadega tegelevad, kas või Tallinna volikogu opositsioonis, et tuleb sealt küll palju sellist keerutamist, aga aga noh, küsimärk on ikka väga-väga palju. Te ometigi ei taha öelda, et Tallinna linna revisjoni tulemus oleks praktiliselt ette teada. No kindlasti tuleb välja mingisuguseid skandaale, ebaseaduslikke tehinguid ja nii edasi, edasi. Ma väga loodan, et see nii ei ole. Aga ma arvan, et just nimelt sellesama sellel samal põhjusel, et avalikkusele siiamaani ei ole suudetud linnavalitsusest väga veenvalt tõestada ja kinnitada ja põhjendada, et see tõesti nii on, et kõik on kõige paremas korras. Kuna neil küsimärgid täna õhus on, siis ma lihtsalt arvan, et nii linnaelanike kui ka linnajuhtide enda jaoks oleks oleks väga hea, kui see, nende, seda tüüpi väited saaksid ka riigikontrolli sõltumatu riigikontrolli poolt kinnituse. Kui te räägite sõltumatusest, siis te ei usu, et siin võiks olla mingi selline nõrk koht. Mihkel Oviiri perekondlikud sidemed Keskerakonna liikmega. Mihkel Oviiri üks selline väga suur pluss Reformierakonna fraktsiooni silmis samamoodi oli see, kui tugeva meeskonna ta endale riigikontrolli on suutnud koondada. Et need inimesed, kes riigikontrollis täna töötavad noh, neid süüdistada kuidagi mingisuguses kallutatuses. Noh, see oleks väga suur liigategemine nendele et mina usun küll sellesse, et see meeskond, kes täna riigikontrollis seda tööd teeb, teeb seda tööd hästi ja, ja, ja, ja tõesti sõltumatult, Ja kui me räägime veel sellest siin erinevate persoonide valimisel ametisse määramisel olnud üksjagu selliseid ajakirjanduse poolt väidetud, et on olemas suured tülid koalitsioonis Juhan Partsi isikut on nimetatud siin valitsuse murelapseks ja nii edasi ja nii edasi. Reaalselt tegelikult ka see, mida ajakirjandus räägitakse, et valitsus on suured tülid, koalitsioon, mis on suured mõrad sees. Kas see on suur bluff, lihtsalt ajakirjandus tahab otsida tonti, seda seal, kus noh, aeg-ajalt joon seal ka tonti, valitsus on meil lõhki läinud, olgem ausad, siin Pole midagi ju muud öelda, kui et ajalugu on meile mänginud kätte mõningate valitsuse lagunemise ootamatutel hetkedel üsnagi teate isegi, kuidas praegu olukord siis on, on suured lõhed, on need tondid olemas või seal kõik suur mulje bluff. Ma küsiks vastu, et et kuidasmoodi parem on, kas parem on nii, kui erinevad seisukohad räägitakse? Ütleme, et avalikkus teab sellest, et erinevatel erakondadel ka valitsuses olevatel erinevatel erakondadel on mõnes küsimuses erinevad seisukohad. Või on parem see, kui need seisukohad jäävad kinniste uste taha ja, ja üldse avalikkuses avalikkusele teada ei saagi. Et ühe teise ajakirjanikuga selle üle ka üsna pikalt niimoodi mõtteid vahetasin, et see ongi nagu kaks varianti, et ühe variandi puhul öeldakse, et teete asju salaja, avalikkus ei saa teada, ehkki võiks teada saada. Teise variandi puhul öeldakse, et mis te nii palju vaidlete, et ärge parem vaielgem. Et noh, ausalt öeldes, ma arvan, et niikaua kui Eestis on koalitsioonivalitsused, kui valitsus moodustub mitmest erinevast erakonnast, on need vaidlused täiesti normaalsed. Ja pigem ma ütleks, et jumal tänatud, et need vaidlused on, sest et tegu ikkagi on kolme erineva erakonnaga ja, ja noh, mille üle siis täna näiteks need, ütleme siis meie oma siseselt need kõige olulisemad või mis need teemad on, mille üle arutatakse, debateeritakse, et üks põhimõtteline teema kindlasti on kõik see, mis puudutab riigieelarvet. Et ühe külje pealt on väga suur ahvatlus võtta, ma ei tea, miljard kaks miljardit, kolm miljonit veel laenu või siis vähendada selle võrra riigieelarve ülejääki ja teha tegelikult ju väga vajalikke asju. Aga teise külje pealt on teadmine, et kui see raha ja laenuna või, või riigieelarve ülejäägist ära võtta, Ta on siis noh, suure tõenäosusega lihtsalt meie riigi majandus ja rahandususaldus selle vastu saab väga kõvasti kahjustatud. Et kas nüüd selle miljardi või kahe miljardi eest nende suhteliselt oluliste asjade ehitamine või valmistegemine, kas tasub meil maksta seda hinda, mis lõpuks läheb meile palju kallimaks, eks ole kui ei ole majandus- või rahandussüsteem vastu usaldust, lõppkokkuvõttes tähendab see kallimaid intresse ja absoluutselt kõigile mitte ainult ju riigiasutustele, vaid vaid lõpuks tunneb iga inimene, kes laenu võtnud, on, seda ka omal nahal. Nii et noh, see on üks selline põhimõtteline vaidlus. Tema teine teema näiteks, mis puudutab, tähendab ütleme, töölepinguseadust, mis on ka siin läbi käinud ja õhus olnud, et Reformierakond on väga seda meelt, et iga inimene peaks saama ise oma töötingimused kokku leppida. Noh, meie tänane partner sotsiaaldemokraadid jälle arvavad, et, et ametiühingutel peaks olema palju suurem õigus tegelikult peaksid olema just nimelt ametiühingud, need, kes inimeste ees siis, et nende töötingimused kokku lepiksid. Et noh, jällegi selline arutelu ja debatt ma arvan, et ei ole midagi eba eba ebaloomulikku, et me selle üle vaidlema, et me olemegi erinevatel seisukohtadel ja ma usun, et lõppkokkuvõttes pigem võidetud, takse sellest vaidlusest ja võib-olla need inimesed, kes muidu selliste teemade üleüldse ei mõtleks, on, on nüüd ka tänu sellele debatile natuke rohkem mõtlema hakanud, et kuidas see, kuhu see meie tööturgu üldse minema peaks. Ma tulen oma küsimuse juurde siin alguse juurde tagasi tegelikult sellest vastusest, mida ma lootsin saada mööda hiilinud, rääkides, mille üle siin vaieldakse. Ma küsisin, et kas tonte lõhe on seal olemas, niukseid on see tõesti kas vaielda avalikult või kabinetivaikuses, aga teine asi on see, kas reaalselt on teil praegu tunda seda ohtu, et mingil hetkel üks või teine osapool võib öelda, et kuulge selle koalitsiooniga omi asju, mida me oleme lubanud inimestele, mida me tahame ära teha, ma teha ei saa, vaatame ümber asjad. Etante mina ei ole näinud küll ei valitsuse laua ümber ega ka riigikogus liikumad, et ei ole see asi üldse kindlasti nii hull, et ma veel kord ütlen, et minu arvates need vaidlused on täiesti normaalsed alati igas valitsuses on olnud vaidlused ja, ja ma loodan ja arvan, et need vaidlused, et noh, et nii ongi, et vaieldakse-arutatakse, debateeritakse. Mõni aeg tagasi istus sama tooli peal, Mart Laar. Me enam-vähem samu küsi, musi küsisime tema käest, loomulikult aeg oli siis teine ja need teevad, mis kuumad ka teised, aga üks teema, mis siis oli kuumem. Ma usun, et see on kuum. Ka praegu oli alkoholipoliitika küsimus ja alkoholi öise müügi piiramine. Praeguseks selgub, et koalitsioon kokkuleppele ei jõudnud. See teema seisab. Kas on oodata, et see teema tuleb veel üles või see jääbki kuni sellega valitsuse valitsuse lõpuni, nii nagu ta praegu on? Teema on kindlasti ei seisa, lihtsalt jällegi on meil erinevad veendumused sellest, kuidas ühte või teist probleemi lahendada. Erinevad arusaamad, et Meie Reformierakonna poolelt tõepoolest panustaksime ja panust tahame panustada pigem pigem ennetusele. Nüüd lähinädalatel tuleb valitsusse arutelule ringiraha eelnõu, mis esmapilgul enamus inimesed teevad suured silmad ütlevad, et mis seos siin on, et me räägime öisest alkoholimüügi keelust, te räägite ringi rahastaks. Aga, aga me tõepoolest usumegi, et, et eriti ka laste puhul, et kui laste ja noorte puhul, et kui neil on võimalusi, mida rohkem meil on võimalusi oma aega kuidagi kasulikult veeta seda vähem on lõppkokkuvõttes probleeme meil sellega, et nad pigem armastavad kuskil natukene napsutada või, või mitte enam natukene, vaid päris palju. Et me kasuks ikkagi rohkem tegeleda ennetustööga, kui, kui lihtsalt keeldudega arvata, et me keeldudega midagi muudame. Siin ei oleks mitte tark, et siis, kui lastel ja noortel ringid lõpevad, oleks poes alkoholi müümine juba ka lõppenud. Ma ei tea, kas Tallinna näide, et me siin praegu Tallinna linnas istume Tallinna linnas, esialgu keelati müük alkoholimüügi alkoholi müük kella 11-st siis tunnistati mingeid tulemusi, see 11-st keelatud müüa? Ei, tegelikult ei andnud, tarbin, tarbiti ikka saama palju edasi, siis keelati ära kella kaheksast ja noh, jällegi kui numbreid vaadata, siis ei ole need numbrid läinud mitte paremuse poole, mis minu arvates räägib ikka väga selgelt seda keelt, et ainult keeldudega seda probleemi lahendab. Sedasama näide meil siitsamast üle lahe Soomest kus alkoholipoliitika alkoholi müük on väga jäigalt reguleeritud. Ja kui me vaatame tarbimisnumbreid, noh, midagi ei ole teha, Soome tarbimisnumbreid ei näita mitte vähenemist. Meil on külas saates kõik puhuvad Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus. Räägime natukene teie tööst ka fraktsiooni juhtimisel. Mis see teie põhiline ülesanne on, kui palju te jõuate Riigikogus ka lihtsalt niisama küsimusi esitada ja, ja õigel hetkel nupule vajutada? Võib jätta ainult fraktsiooni ruumides ja õpetama, kuidas hääletada ja mismoodi hääletada. Ei, ma ei tea, kas mõnes fraktsioonis fraktsiooni esimees sellist ülesandeid täidab, et ta peab õpetama, kuidas hääletada, et fraktsiooni juhi töö on selline meeskonnajuhi töö nagu iga teinegi meeskonna juhi töö, et meil Reformierakonna fraktsioonis meeskond koosneb 31-st inimesest, kes kõik on väga ambitsioonikad kõik on küllalt kogenud. Meil on päris mitu endist ministrit, fraktsioonis on endiseid, maavanemaid on endised linnapäid, on haridusvaldkonnaga olnud väga põhjalikult tegijaid, inimesi. Nii et et eks fraktsiooni juhi ülesanne on jah seda meeskonda ühe eesmärgi nimel selles mõttes juhtida, et. Kui lihtne see töö on, sest ma kujutan ette, nagu te ise nimetasite, see seltskond on seal kirju ja kõik on väga ambitsioonikad, ilmselt on selles pundis ka nii-öelda luuskännoneid, neid, kes tahaks aeg-ajalt soleerida ja ja võib-olla sellest Reformierakonna põhipoliitikaliinist korraks kõrvale astuda mingis küsimuses. Meie õnn vist on see, et kui me nendele valimistele vastu läksime, siis me alustasime seda väga vara. Me hakkasime kogu oma programmi kokkupanemisega peale praktiliselt. Ta on praktiliselt poolteist, kaks aastat varem mis tähendab seda, et need inimesed, kes täna seda poliitikat ellu viivad, kes tänasel riigikogu fraktsioonis on algusest peale kõikide nende vaidluste juures olnud ja ütleme, et see, mis lõpuks kirja sai, mis milles lõpuks kokku lepiti, et see oli nii põhjalikult läbi vaieldud, et enam selliseid väga põhimõttelisi vaidluseid ei teki. Aga, aga noh, meie fraktsiooni kirjeldades ma ütleks pigem, et meil on hästi selline hästi lahe õhkkond seal fraktsioonis. Et on väga erinevaid inimesi ja, ja ma arvan, et võib-olla see teebki selle õhkkonna nagu hästi mõnusaks, et ei ole meil sellist Media kroonudistsipliini või midagi sellist, et et kõik on toredad inimesed ja, ja noh, kõike tegutsevad ühe eesmärgi nimel, nii et selle ilmselt tänu sellele ma ei saa öelda, et see töö kuidagi väga raske oleks. Majuksid kohe ühe teise õhkkonna juurde. Milline õhkkond valitses Estoniasse pühapäeva õhtul presidendi vastuvõtul? Teie jaoks? Presidendi vastuvõtul kõigepealt see kontsert, mis sellisele kätlemistseremooniale kõigele sellele hilisemale üritusele eelnes. Minu arvates oli üks hästi vahva kontsert. Et seal oli kõik, et oli punk ja oli sellist klassikat, et väga vahva oli. Ma arvan, et küllap see kontsert, et ka selle meeleolu hilisema meeleolu ilmselt lõi, et üldiselt oli see meeleolu selline. Rõõmus. Värsked numbrid räägivad, et see presidendi vastuvõtt oli telepublikule ikka korralik maiuspala, inimesed vaatasid väga hea meelega seda televiisorist. Kas selles ürituses sees olles on ka midagi paeluvad või mida sa üldse teie jaoks tähendab? Noh, üks asi on vaadata televiisorist neid vapraid, ilusaid kuulsaid, aga sees olles. Sees olles nüüd räägin oma seisukohast, teks kelnerist erinevatele inimestele tähendab erinevat asja, aga aga ta ikkagi on. Ma arvan, et üks nendest üritustest, kus jällegi väga erinevad inimesed tulevad kokku ja, ja ka täiesti vabas õhkkonnas vabas vormis räägivad Eesti riigist kindlasti alati sellel vastuvõtul, üks teemadest on presidendi kõne, see, mida president ütles, selle üle vahetatakse Teid. Ja muideks ka vaieldakse. Sest et erinevatel inimestel erinevad arvamused ja alati need emotsioonid on, on seinast seina. Nii et eks ta on ikka selline oma riigi üle rõõmu tundmise üritus. Seekordne sõnum, mis teele läks presidendi suust, tundub, et üldjuhul on ikka enamusele rahul olla. Sel korral tõesti oli üks selline hämmastav kõne, mis on kindlasti kompliment presidendile, et et ei kuulunud ma küll vist mitte ühtegi inimest, kes oleks ütelnud, et halb kõne oli vastupidi täiesti jällegi näiteks puhtpoliitiliste vaadete poolest, et et kõik need, kes erakonnad, kes täna riigikogus on, kõik kiitsid presidendi kõnet ja et eks see on omaette oskus sellisel moel sõnumit edastada, et et kõik leiavad, et see on, see on õige asi, mida president rääkis ja lõppkokkuvõttes, ega president kutsus üles kõiki mõtlema meid selle peale, kuidas kus see Eesti riik siis on, kui me peame sajandat juubelit ja võib-olla ka natukene kaugemale ette mõtlen, ma arvan, et see on üks asi, millest täna võib-olla natukene puudus, et ka riigikogus erinevaid eelnõusid arutades kasvõi sedasama riigieelarvet arvestades, et et Reformierakonna fraktsioon näiteks kutsus, kutsus päris mitmel korral üles kõiki, mitte ainult räägime ühest aastast aga mõtleme palju pikema aja peale ette, et kui me räägime Eesti majandusest, siis noh, ma sellest ei piisagi, vaatame ainult ühe eelarveaasta numbreid, räägime palju laiemalt arutama selle üle, mida me peame tegema, et see majandus meil ikka selline tugev ja ja vägev püsiks, et kahjuks on see arutelu ütleme, ei ole väga palju olnud neid, kes oleks selle üleskutsega kaasa tulnud. Kui me räägime eelarvest kritiseerija on olnud vilja Savisaar, kes ütles, et Ansip suisa valetas ju selle eelarvega riigikogu ees, väitis, et riigieelarve on tasakaalus mille Savisaare sõnade kohaselt vastupidi, eelarve on suures defitsiidis, olete nõus sellega? Vaevalt. Kindlasti ei ole, et seda isegi on pikalt keeruline kommenteerida, et noh keskerakonnal on ka päris mitu väga tubli rahanduskomisjoni liiget, tõsi, vilja Savisaar nende hulka ei kuulu. Aga ma usun, et need rahanduskomisjoni liikmed vastu oma fraktsioonile peaks natukene põhjalikumalt selgitama, kuidas eelarvet kokku pannakse ja mis eelarve sisu, et võib-olla oleks siis need avaldused natukene sellised kaalukamad või natukene sisukamad Keskerakonna poolt ka. Aga muideks, rääkides nüüd sellest, et kas koalitsiooni, ütleme valitsusse valitsuse erakondade vahel peaks olema nii palju selliseid, et debatt ma arvan, et kui oleks, kui meil oleks täna tugev opositsioon, kes hoiaks kogu aeg valitsust, valitsusliit selles mõttes nagu positiivses mõttes pinge all ja kui oleks võimalik opositsiooniga sisuliste teemade üle täiesti tõsiselt Eesti tulevikule näiteks arutada, et siis ilmselt ka valitsusliidu sees oleks neid selle debateerimast mõnevõrra vähem. Et ega kõik need erinevate arvamuste väljatoomise ja nende üle arutamised. Kokkuvõttes see hoiab vaimu värskena, et see sunnib järjest ja järjest teemasid läbi töötama põhjalikult läbi tema. Ja, ja noh, kui seda ei ole võimalik teha opositsiooniga või on vähe võimalik teha opositsiooniga, siis ilmselt hakataksegi otsima neid võimalusi rohkem omavahel. Meil on külas Keit Pentus, Riigikogu liige, Reformierakonna fraktsiooni esimees, jätame selle tänase Eesti poliitika hetkeks nüüd natukene siia paika, te olite mõned nädalad tagasi ära Ühendriikides Ameerikas jälgisite presidendivalimiste eelvalimiste kulgu, no meilid on värsked mulje, et kes võidab. Sellele küsimusele ei oska vist vastata ka need täna, kes väga põhjalikud, vaid USA poliitikat igapäevaselt jälgivad ja analüüsivad, sest et mina olin seal suuresti tänu siinsele USA saatkonnale ja nende poolt kokku pandud programmile just sel ajal. Ehk siis viienda veebruari eel, kui arvati et viies veebruar, mida nad ise nimetavad superteisipäevaks, et see toob selguse majja ja, ja et pärast seda on selge nii demokraatliku partei vabariikliku partei presidendikandidaadid, aga noh, kaugel sellest, et täna tundub pilt ainult järjest päevaga segasemaks minevat. Et täna ei ole võimalik öelda esialgu veel sedagi, et kellest saab demokraatide presidendikandidaat, kas see on Hillary Clinton või on see Barack Obama, et täiesti selline fifty-fifty-fifty-sixty olukord, eks ole, et üsna üsna raske ennustada ja tõesti, kumb siis võidab, kes võidab vabariiklane ehk siis suure tõenäosusega vabariiklaste poole pealt võib päris kindlalt öelda, et see kandidaat on McCain või võidab hoopis demokraatia, nende kandidaat, noh kindlasti kui seda üldist meeleolu peale mõelda, mis usas täna valitseb, et siis üldiselt tundub, et kõik kangesti ootavad selliseid muudatusi, oodatakse värskust, uut kandidaati ja noh, kui ka vaadata vabariiklaste kampaaniat, siis hoolimata sellest, et neil täna ju on istuv president, et pigem hoitakse istuva presidendiga sellist väga selget distantsid ei ole see praegune president, et ka vabariiklaste endi sees sugugi mitte. Polaarne ja tema toetus on ju ka äärmiselt madal. Tema toetus, jah, hetkel ei ela üle paremaid pähe. Need on küll kaks täiesti ise asja presidendiralli eesti moodi ja presidendiralli USA moodi, aga aga ma paluks siiski teil võrrelda natukene või pakkuda välja selliseid märksõnu, mis üht või teist iseloomustavad ja aitab äkki pilti maalida. Natukene. Süsteemid on täiesti erinevad, et ma seda jätkavastasin lahti kirjeldama, nii lühikese aja jooksul lihtsalt ei jõua neid detaili üle käia ka USAs praegu tõesti käib alles eelvalimiste kampaaniat valitakse alles presidendikandidaate, aga sellest hoolimata ainuüksi seda debattide arvu, mis toimunud on, noh, see on täiesti uskumatu, praktiliselt paari kuu jooksul sisuliselt üle päeva või üle kahe päeva toimunud suured debatid mis tähendab seda, et kandidaadid peavad olema väga-väga põhjalikult ette valmistatud ja, ja, ja noh, see ütleme selline pinge või, või sisuliselt intensiivsus, millega need kandidaadid kampaaniat teevad, mis on täiesti meiega, ei ole võimalik seda võrrelda kindlasti, aga kindlasti erinevus on see, et raha hulk, mida kandidaadid kasutavad, mängib USA presidendivalimiste puhul täiesti üüratut rolli. Ja, ja noh, kui praegu ainult eelvalimiste perioodi vaadata, siis Hillary Clinton, Ta on nii kogutud raha hulk. Kui nüüd eelmise aasta lõpu seisuga vist oli umbes ütleme seal mingi 115 miljonit dollarit ehk siis natuke üle miljardi krooni, eks ole. Ja see on ainult eelvalimisteks suure osa sellest, enamus on sellest juba praeguseks kulutatud, eks ole. No umbes samasse suurusjärku jääb Barack Obama kulutatava raha hulk, et võib ainult mõelda, milliseks need summad tõusevad siis, kui päriskampaaniaks läheb. Mis tähendab, et, et et väga suur hulk kampaaniast käib kohapeal, et meeskonnad, kes tööd teevad, on üle riigi hiiglaslikud, et vabatahtlike sõna otseses mõttes armee on päevast päeva käib inimestel ukselt uksele ja, ja teeb erinevate kandidaatide heaks siis kampaaniat. Aga samamoodi tele, alates teles toimuvatest debattidest, aga, aga samamoodi ka telereklaamid on seal väga olulisel kohal. Ja inimesed ise on kadestusväärselt karismaatilised, eks. Inimesed on karismaatilised kandidaat ja eks see ilmselt muideks on üks nendest saladuslikest põhjustest, miks Barack Obamast on aastaga sisuliselt täiesti tundmatust inimesest saanud kandidaat, kelle kelle puhul räägitakse, kuidas ta on Obama maania, eks ole, tekitanud usast, et tema selline esinemisstiil suhtlemisstiil on, on hästi avatud ja, ja tõesti tegu on erakordselt karismaatilise, just nimelt esineja. Kas seal ei teki seda ohtu, kui kogu seda valimistel rallit vaadata, et ühel hetkel muutub ta rohkem juba show-businessiks kui tegelikult selleks et inimesed valivad oma riigile demokraatlikult järgmist juhti. Jah, on seda küsimust tõstatatud USAs ka, et, et ka needsamad teledebatid, et ega seal väga põhjalikult nagu sisusse minna ei jõua, et eks nad on sellised üsna, pigem pinnapealselt, et väga sellist süvaanalüüsi nendes debattides üldiselt ei tehta. Aga ma ei tea, et eks see on jälle selline nii ja naa, et noh, üks asi, mida, mida kandidaadid, et USA-s päris palju teevad eriti arvestades selle riigi suurust, on küllalt hämmastav on see, et nad käivad tõesti näost näkku kui oma valimispiirkondades inimestega kohtumas ja see on ka üks nendest samadest põhjustest jällegi Obamast rääkides, et ta lihtsalt ja mis on selle, selle kord see selline sellekordsega kampaania selline põhiline fenomen, kelle üle järjest nagu mõtteid vahetatakse, et tema on teinud seda hästi-hästi palju ja, ja noh, ilmselt see töötab päris hästi. Et jällegi võrrelda näiteks kahte parteid, et vabariiklaste ka kampaaniat ja demokraatide kampaania siis ehki vabariiklastel täna see üks ja peamine kandidaat on välja selgunud, McCain see kandidaat ilmselt saab siis kui esialgu arvati, et see võib-olla on pigem positiivne, et aitab kogu seda nende erakonda ühe kandidaadi taha koondada. Siis noh, mis välja tulnud on, on pigem see, et kogu tähelepanu on keskendunud demokraatidele, nemad saavad kogu eetriaja, sest nendel toimub pidevalt midagi põnevat. Et McCain on üsna üsna tahaplaanile jäänud. Nii et siit teha mingi sellise järelduse, millel ei pruugi muidugi mingit tõepõhja all olla, et siiski presidendi partei vahetub välja, et demokraadid saavad võimaluse. No seda päris nii kindlalt ennustada ei saa, aga, aga noh, kindlasti demokraatidel on täna just nimelt seda üldist meelsust arvestades terve hulk eeliseid, iseasi, kas nad suudavad need eelised ka kõik realiseerida. Natuke vara veel öelda, et kas see läheb nii, et USA saab endale taas ühe demokraadist presidendi, aga muidugi üks üks selline erinevus veel, mis Eesti puhul Eesti ja USA valimisi võrreldes. Mis silma torkas, on see, kuidas kui väga seal erinevad igasugused selliseid avaliku elu tegelased võtavad väga avalikult ühe või teise kandidaadi poolt positsioone alates näitlejatest lauljatest, et noh, telesaatejuhtide välja, et siin Oprah Winfrey kindlasti on üks kõige kuulsamaid saatejuhte, kes noh, täiesti avalikud ja väga aktiivselt ise kampaanias osaleb, Egan ta kampaaniat teeb. Et ega meil ütleme, pigem on siiamaani olnud see arvamus, et poliitika las jääda puhtalt poliitik. No me teame seda, muusikud jäägu oma liistude juurde, see on ju ilmakuulus lause, mis meile president Ilvese siis kampaania tegijate kohta muusikute kohta öeldi. No just, aga üldiselt president Ilvese kampaania ilmselt on hea näide sellest, et tasub väljendada minu arust küll ka kindlasti kõigil teistel kui ainult poliitikutel, et et ei ole mõtet seda karta. USA ühiskond on seal tõesti absoluutselt kõik räägivad praegu kampaaniast, et seda näidet juba kuskil toonud, et kui me tulime viienda veebruari öösel päris hilja pärast nende häälte kokkulugemist oma hotelli lifti ees kaks töömeest väga intensiivselt vaidlesid erinevate kandidaatide üle, et seal tänaval ükskõik kelle käest küsida, kõigil on oma arvamus ja, ja noh, kõik väga aktiivselt jälgivad seda protsessi. Keit Pentus, millele Eesti Eesti inimesed saavad ise valida presidendi mitte läbi siis vahendajatele, et riigikogu ei või siis valimiskogu. Millal te arvate, kas järgmine kord juba oleksite nõus mina minema? Hääletuskasti juurde on ikka see, et seni kuni kogu Lasnamäe on nõus oma hääled viima ühe mehe siis sedeliga kasti, siis, siis ei tule veel otsevalimisi. Nii seda ei sõnastaks isegi, et see on pigem nii Talle, eks saatan on detailides peidus, et need inimesed, kes meil põhiseadusega tegelevad, oskavad kohe öelda terve hulga nüansse, mille puhul siis küsimus tekib ja mis ilmselt siis tuleks uuesti põhiseaduses ka avada. Aga eks see on üks selline teema, mis kindlasti kuskile ei kao samamoodi. Jällegi, kui nüüd meie enda viimaseid presidendivalimisi vaadata, siis hoolimata sellest, et, et rahvas ei saa otse presidenti valida, siis ma arvan, et see jällegi seesama rahva meelsus, mis viimastel presidendivalimistel Eestis tekkis, mängis väga-väga olulist rolli. Ja, ja noh, tõesti samamoodi, et sel korral meie presidendi valimine läks korda ikka väga suurele hulgale rahvast ja ma arvan, et Ta tõi ka poliitikat jälgima palju rohkem inimesi kui, kui võib-olla varem. Nii et tasub oma meelsust väljendada küll ja alati ei ole takistuseks see, et, et seaduse järgi ei saa otse minna seda risti ühe või teise nime taha tegema. Muide, USA-s ei ole ka sugugi nii, et inimesed valivad presidenti, inimesed valivad valijamehi, kes valivad esialgu presidendikandidaadi, hiljem presidendi. See süsteem ei ole seal ka päris nii, et saab teha ristiga siis demokraatide või vabariiklaste kandidaadi taha. Keit Pentus suured tänud, et läbi astusid, oli väga meeldiv juttu puhuda.