Mõnigi tassisõber teab juba ütlemata, et praegu kõlab Kellingtoni orkestri tunnusmeloodia. Möödunud kuul alustasime saatesarja svingiklassikast ja tänases teises saates tutvumegi Kellingtoni ja tema orkestriga. Kuuldu oli võib-olla kõige populaarsem pala Wellingtoni orkestri repertuaarist, pilistrei hooni kompositsioon Sõida rongiga. A. Olgu märgitud, et New Yorgis on tegelikult niisugune rong olemas, see sõidab maa all Manhattani Harlemi vahel ning sai endale pärast Wellingtoni surma Chuck Ellingtoni nime. Pala populaarsusest kõneleb ka asjaolu, et käesoleva saate jaoks avamuusikat otsima hakates leidsin sellest ainuüksi Wellingtoni orkestriplaatidelt pool tosinat erinevat varianti. Üks lauluga, üks pika valsitaktis, klaveri eelmänguga ja nii edasi. Teiste orkestrite versioone on samuti hulk. Glenn Miller mängis seda pala 1941. aastal täpselt poole aeglasemas tempos. Huvitav on ka see, et tunnusmeloodias valis Ellington mitte mõne oma pala, vaid võttis selle oma abiliselt ja sõbralt pilli strei hoonilt. Mõned näevad põhjust selles, et vana kombe kohaselt tus Ameerika orkestri juht kõigesse, mis tema orkestris toimus nagu eneseomandisse. Mõnegi Ellingtoni kompositsiooni. Algimpulss on tulnud mõne orkestri liikme mängitud fraasist või teemast. Nüüd aga mõni sõna Ellingtonist endast ja tema orkestri minevikust. Edward Kennedy Wellington sündis 29. aprillil 1898. aastal Washingtonis. Klaveritunnid algasid seitsmendal eluaastal, neile lisandusid harmoonia, õpingud, esimese kompositsiooni sooda kioski räägi, kirjutas Ellington 16 aastaselt. Peagi sai temast võimekas rektani pianist. Ta hakkas kohalikes orkestrites kaasa mängima. 1922. aastal oli tal juba oma väike ansambel kuid koos saksofonistoto Haadvikija, trummar sonigreeriga otsustati minna New Yorki õnne proovima. Koht leiti ühes Harlemi restoranis võlvers Vetmanni bändis. New Yorgis kuulis Ellington niisuguseid pianisti nagu hullide Lions, mis päts voole ja Tseeninsby Johnson, kellelt tal oli palju õppida. Kui töö otsa sai, pöördusid sõbrad ühegi sendita koju tagasi. Järgmisel aastal prooviti uuesti õnne. Juba viiekesi bandžomängija Elmer Snowdeni juhatuse all saadi koht Päroni restoranis haarlemis ja 1924. aastal oli orkestris juba seitse mängijat. Pärast lahkhelisid Snaudeniga sai Ellingtonist orkestri juht. Leiti ka uus töökoht, kentacki klubi, kus peagi ka ringhäälinguülekandeid tegema hakata. Orkestrisse tuli juurde uusi mängijaid trompetis Bamberg maili, kellelt tuli palju loomingulisi ideid ja kelle ainulaadne sordiini kasutamine andis orkestrile omapärase näo. Samuti Säm Nänton, kes õppis maili trikke tegema tromboonil. 1927. aastal sai Ellington orkester koha BNS Cotton Clubis, kus kogu eeskava esitasid mustad artistid, kuhu aga külalistena pääsesid vaid valged. Siingi levitas ringhääling orkestrimuusikat. Koosseis paisus aja jooksul tosina mängijani. Peale mainitud paistsid rohkem silma altsaksofonist. Johni otsis baritonsaksofonist Harri Khani trombonist, fuanti sool, klarnet-ist, saksofonist, paar nippi kaart ja pärast paber maili lahkumist 1929. aastal kuudi Williams. Kõigist neist sai Ellingtone orkestri põhivara. 1925. aastal said plaadile esimesed Wellingtoni orkestripalad, kuid püsivama väärtusega palu leiame alles 1927.-st aastast kreooli armuhüüd, mulati fantaasia ja idapoolse Saint Louisi hüvasti jätma. Kuulakem siinkohal viimast, mille aluseks on paber, mailin muusikaline idee, viimistlus Ellingtonilt. Kes aga nüüd arvab, et niisugustest paladest peale olid Youcelling Fene orkester sajaprotsendiline džässorkester ainuomase repertuaari ja stiiliga eksib rängasti. Tõepoolest oli kollektiiv tollal Fletcher Hendersoni orkestri kõrval parim suur džässorkester 30.-te aastate bigbändide eelkäija Sassiga veel harjumatu laiema kuulajaskonna jaoks tuli aga mängida ka tosina kaupa, mida Ellington orkestri varasemate plaadistuste hulgas on omajagu. Näitena paneme kõlama pala akordioni jov mängitud plaadile 1930. aastal. Kuna Ellingtonoli orkestris ainukesena pillimängija tuleb arvata, et akordioni mängis tema, kes on laulja ja kes helilooja, seda pole plaadil märgitud. Samal 1930. aastal sai plaadile Ellingtoni ja Harri Khani ühislooming kõikudes rütmis, millest tuli üks orkestri repertuaari kullafondi palu mitme hilisema versiooniga. Siin on muidugi Ellingtoni tüüpilised kõlad omal kohal. Kui Fletcher Henderson ennetas oma orkestri arranžeeringutes hilisemaid svingi kuulsusi mitme aastaga siis Chuck Ellington kuulutas svingi tulekut juba 1932. aastal ette ilmeka palaga, mis kandis pealkirja. Sel kõigel pole mingit mõtet, kui seal puudub swing, laulis Aivi Andresson. Pikema ja oma aja kohta uudse altsaksofonisoolo mängis kuuldud palastrooni Hochis, kellest tuli Ellington orkestris üks hinnatumaid soliste. Kui Ellington heliloojana oli alguses Räkk taimi ja New Orleansi džässi mõju all, siis kolmekümnendail aastail sai üha selgemaks, et tegemist on täiesti omapärase kunstnikuga, kes ise loob oma orkestri näo teisi imiteerimata. Nagu juba märgitud, aitasid teda palju tema kollektiivi suurepärased solistid, kellele ta kirjutas muusikat arvestades nende kui muusikute omapära mitte lähtudes, nagu enamasti tehakse ainult instrumendist, mida üks või teine muusik orkestris mängib. Ellingtonil oli emb-kumb, kas hea vaist erakordsete muusikute leidmiseks või lihtsalt õnnelik käsi. Usutavam on esimene siis, kui Ellingtone orkestrile olid juba oma kindlad traditsioonid, oli asi lihtsam. Uustulnukad püüdsid juba ise laitmatult sobituda kollektiivi, milles paljud olid algusest peale hellingtoniga koostööd tanud. Kui svingmuusika kõrgperioodil olid paljud tipporkestrid ühte nägu nende vahel võis vahet teha vaid solistide mängu kaudu siis Ellingtoni orkester ei meenutanud kedagi teist ja teda polnud ka võimalik imiteerida. Kuulakem üht pala sellest perioodist 30.-te aastate teisest poolest, kui valgetel svingbändidel oli juba väljakujunenud ühtlane stiil. Hellingtoni diminuendos luu on selle kõrval hoopis erineva kõlaga võti, ent kasvõi nelja saksofoni koorus, mis kuidagi ei meenuta Kuutmeni sho või Tommy Dorsey saksofoni. Põhitähelepanu köidab ka rütmiline erinevus. Wellingtoni orkestri Ofbiit. Rütm on rohmakam, võiks öelda arhailise, sama rütmitunnetus on klaveri soolos Pole. Võimalik, et niisugune kollektiiv poleks suutnud sama elegantselt svingida kui teised orkestrid. Erinevus näib olevat sihilik, see on rohkem kooskõlas selle niinimetatud džunglistiiliga, mida Ellington kahe ja kolmekümnendatel aastatel taotles. 30.-te aastate teisel poolel kujunes Wellingtoni orkester, solistid ja ansamblid. Vastavalt sellele sündisid teosed nagu klarneti kaebus baarnibi kaardile. Harlemi kajad, kuuti Williamsile ja poiss saab tuttavaks pasunaga, Rextjuwartile. Alates 1933.-st aastast algasid juuk Wellingtoni orkestri külalisreisid Euroopasse. 1939. aastal jõudis orkester Rootsimaale ja sel puhul sõitis 24 aastane Leo Tauts start Turust Stockholmi hellingtoni kontserdile, saades sellest inspiratsiooni oma džässi kiindumusele. Tollal olid Wellingtoni orkestrisse tulnud pilistrei hoon Ben Webster ja kontrabassist Chimmyblenton. Vanade populaarsete palade karavan, üksindus petlik leedi. Kõrval kõlasid selle aasta uudised nagu püsirepertuaari jäänud seersant oli arg. 1941. aastal plaadistas Ellington oma kauaaegse trombonisti Huantisooli pala Berdyido, millest tuli üks s muusika levinumaid standardteemasid. Siin mängis klaverit pilistrei hoon. Teema avas hävi Khani oma mahlaka, baritonsaksofon iga jätkas trompetis treinanss. Peamised improvisatsioonisoolod aga tulid trompetis Trek Stewartil ja tenorsaksofonist Ben Vuebsterilt. Chuck Wellington püüdles kogu oma loomingulise tegevuse kestel välja tavalise lööklaulu ja tantsumuusika brokrustesse sängist. Sellele vihjavad isegi pealkirjad, fantaasia, rapsoodia, kontsert, mida ta pani oma kolme minuti pikkusele plaatidele mängitud teostele. 1943. aastal kirjutas ta neljaosalise süüdi. Must, pruun ja beež, mis oli esimene katse arendatuma vormi suunas. Pala tuli esiettekandele New Yorgi kaarnegi hoolis kuid kriitika oli üldiselt jahe. New York Posti kriitik John Breakers kirjutas näiteks nii. Mister Ellington oli seadnud endale ülla eesmärgi, kuid ei saavutanud seda parimate kavatsuste juures. Džässierialakirjandust tervitas aga seda teost soojalt. Kuulakem süüdi, viimast osa tantsu. Kui enamasti kõik Wellingtoni solistid oli niinimetatud hot stiili tuli see mängulaadi esindajad sobides seega hästi tema džunglistiili siis altsaksofonist otsis, oli see, kes hoolitses elegantsi lüürika, kauni kõlalise meloodika eest. 1957. aastal plaadistas Ellington temaga oma eelmängu suudlusele milles otsis pea kogu pala jooksul, mängib väikeste kaunistustega meloodiat ja ainult vastu lõppu, pakub ühe improvisatsioonilised puhangu. Tulemus on detailideni peen ja maitsekas. Üldiselt hoidus Ellington oma loomingus teravamatest teemadest, kuid 1963. aastal kirjutas ta süüdi minu rahvas, mis tuli esiettekandele Chicagos korraldatud näitusel sajand neegrite arengut. See oli aeg, millal Martin Luther King polnud veel mõrvatud ja mustade ameeriklaste inimõigused olid paljuski alles ainult paberil. Ühele mainitud süüdi osale eelnevas kõneldud lõigus deklareerib Wellington, et Ühendriikide asutamine toetub tema rahva seon afroameeriklaste higile ja kuigi muusikas otseselt ei rünnata õiglusetust, on süüt pühendatud afroameeriklaste iseteadvuse tõstmisele. Lugupidamisega mustade esivanemate vastu kutsub osa pealkirjaga Mu ema, mu isa, mida laulis siminek feil. 1943. aastal pandi 44 aastane do Kellington kandidaadiks Pulitzeri auhinnale. Kui see siiski saamata jäi, ütles ta pisut kibeda huumoriga. Saatus ei tahtnud, et oleksin saanud liiga noorelt liiga kuulsaks. Tunnustus tuli siiski kuigi hiljem. Ellington tehti 24 aasta pärast jäili Ülikooli audoktoriks. Ta valiti Rootsi muusikaakadeemia liikmeks. Talle anti mõned aastad enne surma USA presidendi vabadusmedal ja Prantsusmaa auleegioni rist. 1969. aastal pühitses Wellington seitsmekümnendat sünnipäeva kontserdiga, mida antinit Meil maal ja mis salvestati ka heliplaatidele. Kaks aastat hiljem kõlas mõnigi pala sellest kontserdist NSV liidus ja kahtlemata on see sündmus neile, kes ei pidanud paljuks sellepärast Leningradi või Moskvasse sõita. Püsivalt meelde jäänud. Kahjuks oli siis juba surnud Jon nihotšis 1974. aastal suriga do Kellington ja tänaseks on pea kogu tema vana kaardivägi mullas puhkamas. Ja kuigi tema poeg mürscher, Ellington isa tööd püüdis jätkata, pole see enam see kadunud, on see sõnades kirjeldamatu atmosfäär, mis ümbritsesid ju Clintoni tema orkestrit ja mis tegi tema kontsertidest tõepoolest sündmused.