Originaal. Ja koopia, originaal ja koopia. Siin Tallinn vikerraadio kätte on jõudnud taas aeg kuulata originaale ja koopiaid. Sedapuhku on see saade sarjas originaal ja koopia 60 ehk siis juba nii, et järgmine saade järgmisel kuul on vist siis natukene ütleme sünnipäevahõnguline, aga sinnani vaja jõuda. 69. saade, aga kes kuulab seda saadet esimest korda, siis nii palju tutvustuseks, et saade on muusika küllale natukene informatsiooni ja jutu ka juurde ja vaatame põhimõtteliselt eestikeelseid koopiaid ja välismaakeelseid originaale, mõnikord on juhtunud ka vastupidiseid versioone, aga üldjuhul ikkagi rohkem on asi sinnakanti kiskunud, et originaalid tulevad kuskilt välismaalt ja koopiad siis Eestist, nii ka selles saates. Ega siin midagi pikalt juttu pole rääkida, võib-olla nii palju, et kõik eelnevad 68 saadud on järelkuulatavad vikerraadio kodulehel. Ja selle koha peal tahaks tervitada Facebooki originaal ja koopia vennaskonda, keda viimastel andmetel on juba saanud natukene üle 1500. Päris palju ja loomulikult väga palju ideid tuleb ka sellest grupist, mis seal Facebookis on loodud. Aga nüüd tänase saate juurde, selle saate esimene laulupaar on kantrimuusikast. Huvitav, huvitav jah. Mulle lihtsalt meeldib see muusikastiil väga. Ja laulu nimi on Amanda. Laulu autoriks on Bob Mctill, nagu paljude teiste kantrilaulude autor ja laulu sünniaasta on 1973. Esmakordselt esitas seda laulu Williams samal aastal, kui see laul kirjutati, siis 73. aastal võidan senise salvestas selle laulu 74. aastal ehk siis kes hiljem hiljem on ka seda laulu lauldud ja nüüd ütleme üks kolm aastat tagasi leidis üks Eesti muusikaprodutsent, kellele meeldib väga rock n roll ja selline kantri-rokk-jaga kantrimuusika. Tema nimi on Eero Palusalu. Tema ütles, et nüüd võiks olla küll üks selline aeg, et Ivo Linna võiks laulda selle laulu eesti keeles ära. Ja nii juhtuski, et meil on nüüd olemas selle laulu originaal ja koopia. Ehk siis originaali laulab Don Williams oma mesi magusam maheda häälega ja siis natukene karusem koopia Eestist ja see on siis Ivo Linna ja taustaks mängib tal Antti Kammiste ansambel. Petsmanid ja Toomas vanem. Kuule aga kõigepealt originaali, et aru saada, millest jutt käib ja siis sinna otsa Ivo linna poolt lauldud. Nad ei viitsi loo ja vaid. Ma olen vist ei käivitu. Nüüd vaatan end peeglist. Näen vaid juukseid, mis hall. Üllatale ta päeva mil kohta siis? Siis solvaid. Sai tookord kitarri ja. Saatuse tahtel. Laulab. Eestikeelse teksti autor on Vello Salumets, aga nüüd läheme aastasse 1979 läheme Saksamaale Pinbolu Records selline plaadifirma Allasi välja ühe plaadi, mille nimi on vot pääshn. Ja selle plaadi peal on siis toredat sellist varajast disko, kruvi nagu öeldakse. Ja selle plaadi peal esineb orkester nimega Black Jack, paluks mitte segi ajada Ameerika maise Black Jackiga, mis umbes samal ajal tegutses, seal oli lauljaks Maikel Boltan ja see ansambel ei teinud üldse niivõrd lahedat muusikat, kui see Saksamaa black check, me läheme selle plaadi avaloo juurde, mis on siis plaadi peal number. Ämmad diskama šiin. Ja see laul on üks väga tore vahva laul ja kui veel bändi kohta rääkida, siis Tacian laulnud Felicia Taylor trumme, löökriistu ja süntesaatorid on mänginud Hartmute Fan Müller elektriklaverit ehk siis Roosest ja taustahääli on laulnud Christian kolonovitš. Kitarrid bassid ja taustahääled on veel sisse laulnud Johandaansen ja peaesineja või põhihääl siis jah, ütleme, on Georg ristilt. See laul on siis diskosaalides väga kõva sõna olnud 70.-te lõpus ja 80.-te alguses ja see laul jõudis ka meile paar saadet tagasi rääkisin Ele ja Kaja kõlarist siis, kui nad koostööd tegid, ansambliga radar ja palmisaare laulu sisse laulsid. Samal ajal tuli ka nendelt väljaks teine laul, mis kandis pealkirja elevanditants ja muide, kannab ka siiamaani. Ja vot sellesama laulu elevanditantsu eestikeelse teksti on kirjutanud Ott Arder ja see lugu on siis salvestatud 1983.-na. Ja nagu ma ise teame, siis seda salvestati just värskelt valminud Tallinna Linnahalli stuudios ja helirežissöör oli legendaarne Eduard TAI, nii et Ele ja Kaja Kõlar ja ansambel Radar elevanditants. Nüüd siis kuulame kõigepealt, kuidas Ele ja Kaja kõlaril see välja tuli, see tants ja siis läheme originaali manu ja kuulame siis lugu aastast 1979, saksa Wayne Black Jacki ansambel ja laulu nimi on Aiem discamošiin. Ahjaa, veel tahan öelda, suur tänu, Janek neile, kes on siis selle idee sellel konkreetse laulu paari idee maaletooja, ehk siis andis mulle vihje, et selline laulu paar võiks ka saates kõlada. Järgmise laulupaariga läheme sinna 60.-tesse 60.-te lõpu aasta 68, täpsemalt. Ja nüüd selle saate tegemise käigus sain ka targemaks. Mõtlesin, et huvitav, et miks omal ajal väga tihti oli Eesti raadiot kuulata Chani morandid. Aga sellepärast. Ma loen siit välja, et Johnny morandi isa Renato oli Itaalia kommunistliku partei väga kõrge liige. Ehk siis see fakt andis ka tema pojale nii-öelda suures Nõukogude liidus rohkem esitamiskordi või mine sa tea. Aga see pole praegu hetkel tähtis, tähtis on üks laul, mille Johnny Marandi salvestas aastal 1968. Ja see laul oli ju ka ette maakeelde ümberpanduna siis mänguasi ja see laul, nagu öeldud, salvestati 1968. aastal dirigent Franco Myllyatši laule, autoriteks Sambriini Henrik Käia kontiniello. Aga tuleme nüüd siis maa peale meie maa peale. Ja siis sellel ajal noor laulja, lootustandev laulja, horoskoobiaegne Toivo Nikopensius, kes siis oli pärit Tartust. Ülejäänud need horoskoobiaegsed, lauljad olid ju enamalt jaolt Tallinnast pärit. Toivo Nikopensius laulis selle lauluga ära eestikeelsena sõnad ja taustamuusika, nagu ikka sellel ajal 60.-te lõpus, 70.-te alguses ei keegi. Kui Kustas kikerpuu, tema orkester, siis saatis Toivo Nikopensius ja eestikeelse teksti tegi samuti Kustas kikerpuu ja loo nimi jälle algab kõik. Seda laulu on laulnud ka onu Bella ja Pearu Paulus. Aga kuulame siis ikkagi Toivo Nikopensius versiooni sellest laulust ja loomulikult Chani morandi originaali sellest laulust käivad kuulama originaali ja siis koopiat. Kõigepealt Johnimorandi ja siis Toivo Nikopensius. Järgmise lauluga läheme veelgi kaugemasse ajalukku aastasse 1956. Aga tegelikult, kuidas mõtlen, laulu juured on veelgi vanemad, selle lauluteksti on kirjutanud ööbin vöötsi ja tema siis on sündinud Brooklynist New Yorgis, 26. aastal, eelmisel sajandil. Ja selle lauluteksti ta kirjutas umbes 40 tolle ndal aastal, täpselt siin ei olegi memuaarides kirjas, millal ta selle valmis sai. Aga see on nüüd üks tüüpiline 50.-te kalipso, mille siis salvestas ära Harry Belafonte laulu autor ongi siis täielikult vöötši ja lugu on siis esmakordselt salvestatud 56. aastal. Puna Harry Belafonte ise on ka Kariibidelt pärit, siis tal läks see laul nagu eriti korda, sellepärast et ühest ilusast Kariibi meresaarest on seal juttu ehk siis maikast ja selle laulu nimi ongi Jamaica Fervuell. Seda laulu on lauldud väga palju ja laulan laulud Sõõru Läänzalot, kes meil ka kunagi saates kaasa tegi, Simmifaffet sämp, kukk, siis on teinud seda suured orkestrid nagu rai, Connifia laastuorkester ja seda laulu on tõesti väga, väga palju lauldud ja on ka lauldud eesti keeles. Eesti keeles on selle laulu ära salvestanud selline ansambel nagu nemad. Kuigi jah, nii emal oli palju soliste, siis selle laulu puhul laulab eeslaulja osa ain Tammesson, laul salvestati eestikeelsena 1980. aastal ja oli siis ütleme, 80.-te esimeses otsas ka päris populaarne. Ilmselgelt ansambel Nemo mängis seda oma tantsupidudel ja kontserditel päris palju. Ja ega siis midagi pikalt rääkida, siin pole nimelt aeg sunnib takka rad kuulama, parem muusikat, kuulame, kõigepealt tuletan meelde, kuidas laulis seda lauluansambel Nemo eeslaulja Ain Tammesson ja siis kuulame selle laulu originaali ja seda laulab legendaarne Harry Belafonte, Jamaica Farvuell on siis selle laul nimi ja kuulake hästi, saate aru, et hoopistükkis teistsugune rütm on sellel originaalil ehk siis sellel laulud, mida laulab Harry Belafonte kalipso rütm, on see ja ega siis midagi, muusika rääkigu enda eest. Ära. Ei saa. Tarbida. MT. Aga ma ei saa. Teile. Ta. Ei saa ringi, mul käib. No ei, pane nii-öelda, on Launa tuliivalid küülingeelastel ta. Pomeni tee maha ta oma ranna lähedal liivale linki inimesteta. Ja läheme viimase laulu paari juurde tänases saates 60 üheksandas originaali koopia saates ja see laulupaar viib meid aastasse 1962, kui kirjutati lugu vaiba out ja lugu läks ise singlina nii-öelda ringlusesse aastal 63 kollektiiv, kes sellega siis hakkama said, olite surfars ja sinna kuulusid siis sellised tegelased nagu Vooba lörhill, Patkonnali Chimmafallar ja Ron Wilson. See on selline kollektiiv, kes musitseeris siis seal 60.-te alguses ja nad üldjuhul tegid instrumentaalmuusikat. Aga see instrumentaalmuusika oli väga kuum tollel ajal ja tollel ajal olid surfiga seotud riided, muusika, soengud, kõik olid väga populaarsed. Ja selle ansambli üks lugu, mida me siis täna mängime, kuulame vaip, aut muutus nii populaarseks, et sellest sõnast sai suisa surfimise üks termineid sõna- vaip, Baud tähendab siis sursi laualt maha kukkumine, mis tegelikult pealtvaatajale näib väga valus, aga tegelikult ta valus ei ole. Ja see sõna vaip, auto on saanud pealkirjaks ka teleshowdele ja telemängudele, mida näitab isegi mõni Eesti televiisor taevakanalit päevasel ajal. See on siis see vaip out. Kui inimesed ronivad mööda igasuguseid libedaid palke ja muudasid plaate ja neid sealt alla kukutatakse, kes võidab, siis võidab ka suure auhinnaraha ja vaip, Autan isegi olemas üks mängumaa Austria, Itaalias ja vaip, auto on ka üks näiteks videomäng ja nii edasi ja nii edasi. See sõna muutus peale selle laulu sündi väga populaarseks. See lugu salvestati 62. aastal ikkagi loomulikult monus, aga Janek nii on mulle selle loo saatnud, ta on ise selle laulu või siis selle loo vabandust, lauljad mentaalpala teinud stereosse tänapäevaste võimalustega ja täitsa vahva on seda kuulata, aga kuidas see lugu Eestisse jõudis, seda ma ei tea, aga võin umbes vaata et kas siis mõnest piraatraadiojaamast, mida kostis põhjarannikule Soomest või siis Luxemburgi raadiost. Kusagilt see vaip out-nimeline lugu kõlas ja eesti ansambel mikronid olid selle kinni püüdnud ja tegid oma tantsuõhtutele ära ja nad said ka selle laulu salvestatud ja meil on seda laulu praegu väga hea kuulata. Mikronid on Eesti ansambel, mis alustas siis 65. aastal Peeter kääri ja Toivo Tamme poolt. Ja see ansambel sai alguse Tallinna 40 teises keskkoolis. Kuna kooli juhtkond ei soosinud biitmuusikat, siis mindi ära 16.-sse kooli, kus olid olemas ka juba Ida-Saksa Moziima firma pillid ja väga soosiv õhkkond. Siis mindi ära lihtsalt 16.-sse keskkooli ansambel mikronid olid väga hinnatud, esinesid üle vabariigi ja esinesid ka esimesel üle linnaliselt kitarriansamblite ülevaatusel aastal 1967 ja sealt saadi esinemisluba number üks. Kevadel astus ansambel Eesti televisioonis otsesaates notabele üles ja maikuus juba tee 67. aastal Estonia kontserdisaalis publiku ette. Kui juba koolinoorte isetegevusolümpiaadi laureaadid loomulikult biitmuusika ajal. Ja ansamblites oli selline probleem, et poisid kutsuti sõjaväkke ja tänu sellele on ansamblist läbi käinud ka palju liik. Ansambel tegutses viimati 1975. aastal Kohila kultuurimajas. Pärast seda läks vaikselt laiali. Ansamblist on läbi käinud väga palju legendaarseid, pillimehi ei hakkagi kedagi siit eriti välja tooma, loen lihtsalt nimed ette. Peeter kääri Raivo Tamm, kes siis ansambli asutasid Tiit Kõrvits Toom, Rein Härma enervaks Andres Leht, Heiki Johanson, Rein Vaik, Harri Kõrvits, Gunnar Graps, Tiit Soodla, Aart Priimägi ja Sven Grünberg. Nii et nimekiri on väga aukartust äratav ja mikronit jutu juurest läheme siis selle konkreetse loo juurde. Kui ta originaalis kõlab nimega way Baud, siis mikronit ilmselt ei teadnud laulu pealkirjast midagi, tollel ajal vaid on salvestanud ja selle loo pealkirja pannud biit. Nii nagu biitmuusikat. Selle biitmuusikaga me siis tänase 69. saartel originaal ja koopia lõpetamegi. Kõike kaunist teile kohtume juba järgmises saates, sedapuhku juba seitsmekümnendas saates originaal ja koopia. Nüüd siis aga kõigepealt vaip out ehk siis originaalversioon ja pärast seda mikronite.