Tere päevast, head kuulajad, MINA OLEN Ülle Karu tänases saates Me meenutame jälle Eesti Raadio ajalugu. Aga mul on külas kauaaegne hea kolleeg Johansen, kes töötas Eesti raadios. 47 47 aastat ja Tiiu oli helioperaator, mida see helioperaatoritöö endast kujutab, sellest me räägime ka, aga alustame Tiiu sinust endast. Kuidas siis juhtus, et sa sattusid raadiomajja tööle? Ma tulin 25. märtsil 1959. Olin lõpetanud Tallinna muusikakooli, praeguse nimega Otsa kooli, õppisin koorijuhtimist ja muusikaõpetajaks. Ja selgus, et raadios vabanes üks operaatori koht, muusika, operaatori koht. Kuna sel aastal heliloojat, et majas hakkas tegutsema plaadivabrik või kuidas teda nimetati. Enne oli minu koha peal siin vaikeneeme, kes võeti sinna plaadivabrikusse operaatoriks tööle ja siis mul selgus, et otsitakse ühte inimest, kes oskaks ka tolle muusikat tunneks muusikat ja looti muusika erialal, ei tahtnud edasi minna, koorijuhiks, load välja ei, tol aastal, kui ma lõpetasin 58 koma, lõpetas muusikakooli, siis oli ju veel suunamine kohustuslik suunamine ja mind suunati Abja keskkooli muusikaõpetajaks. Aga lausa minu isiklik elu päästis mind. Mu ema jäi väga raskesti haigeks suvel infarkti, mis tal kõik olid ja ma jäin ema hooldama, ühesõnaga püüdsin ka sellest suunamisest just selle tõttu vabaneda, et ma ei saa kodust ära minna. Sest ma elasin emaga koos ja ma olin ema toetajaks ja abistaja, see võeti siis arvesse. Tähendab, eks siin olid ka väga head eestkostjad mul, kes siis kõigepealt oli, meil oli ju Endel Jaanimägi oli tookord esimees, tele-raadiokomitee esimees. Ma palusin jaanimäge siis muusika peatoimetaja Ta oli Ants Sõber ja just tänu Ants sõbrale Ants tegi sihukesed kirjad ja palvekirjad, et me ühesõnaga mind vabastati sellest suunamisest, siin oli seal nagu koht juba vainu jagad, tähendab selle konkursiga ma teised, kes ka oleksid sellele kohale konkureerinud, aga kuna mina tõesti oli muusikainimene, teised olid lihtsalt noored neiud, kes tahtsid ka tulla tööle siia. Ühesõnaga, valik jäi minule, kuna ma olin jah muusika lõpetanud ja muusikaoperaatorit just otsiti, siis ma pääsesingi siia kohale ja ma sain nagu vaba diplomi, nii et ma sinna Abja keskkooli ei tahtnudki minema. Ja nii see siis algas. Kas sul oli ettekujutus ka, mida esialgu ei olnud? Absoluutselt? Absoluutselt ma ainult nägin, kuidas tüdrukud siin terviseid linti edasi-tagasi viu, viu tekstid käisid kiiresti ja oligi minu suur õpetaja oli just selle koha pealt Hille Pärt kes tegelikult Monteeris just tekste, aga Hille oli väga osav, ta oli juba töötas raadios ja oli väga osav monteerija, õpetas mulle, näitas, kuidas tuleb sõnu välja lõigata ja köhatusi ja samuti siis olid ju suured magnetofonid, mida me ise pidime ka hommikuti häälestama ja korrastama ja puhastame, need olid need vanad messid või vanad jah, jah, vanakurat kuhu mahtus 1000 meetrit linti peale, eks ole, ja algul olid ju need kiirused ka teised pärast läksid juba kiiremaks. Niiet tänu Hille Pärdile ma sain nagu selle algteadmise kätte ja teine, kes mind õpetas, oli ju siin tööl muusikaoperaatorina leidja Orusaar kes oli juba enne siin töötanud aastaid ja tema juures ma õppisin siis seda muusikat monteerima, ta oli väga ja tema armastas just monteerida, kuna ta ise oli laulja, ta mees oli orkestri juht ja pillimees, tütar oli hiljem sai ka tütrest, eks ole, muus löödi mängija ja, ja Lidia oli siis mul tõesti selle muusikalõik kamise õpetaja siin raadios, nii et sa ikkagi hakkasid alles siin piima ja kuidas lõikamine käilikult. Loomulikult see oli täiesti ja see oli niivõrd põnev ja, ja siis oli ju, tõesti oli suur lind panti maki peale, seal oli kas tekst või muusika, noh, alguses teksti lõikasin, olid käärid ja liim ja lausa vedel liim ja seda Mam ja see oli üsna jubesesse, haises jubedalt, haises atsetooni järgi ja me just naersime siin neidudega, kellel olid vahest küüned lakitud tuli lihtsalt maas, tal oli atsetooni sees. Ja kuidas need üldse püsisid, need leebed? Vaat need olidki, oli ju juhuseid, kus nad isegi eetris katarri läksid ja hiljem, kui me hakkasime juba fondi lõikama, nojah, ja tõesti muusikat Me lõikasime nendesamade kääride ja liimiga, aga kuna see kiirus oli nii suur, siis oli jah, 76 sentimeetrit, see 76-ni ja jah, ja hiljem tuli juba pool kiirust, siis oli 38 see kiirus ja veel edasi oli 19, siis läks heli nagu lühemaks, aga alguses oli ja, ja need lõikekohad tihtipeale läksid katki eetris. Ma ei mäleta, mis aastast see tuli, tegelikult meil kohustus, et me pidime siiski ümber võtma selle kleebetega lindi, et see, mis eetrisse läks, see oli silma kleep ilma kärbeteta ümber võtta juba. Aga siis, kui juba aeg edasi, siis tuli see kleeplinud. Meie nimetasime seda Scott poissi ja ja, aga seda ei olnud ju kusagil meie kaubandusvõrgus saada, seda tõid meile ikka tuttavat Soomest või kusagilt mujalt, kes välismaalt tulid interpreedid või heliloojad. Ja ikka Me palusime, too meile Scotši. Ja ja see oli juba kleeplinud, see oli juba täpsem, sellega oli muusikat lihtsam lõigatud, need panime lindi otsad kokku, kleep ei peale ja see pidas päris hästi jah, ja see, aga sellena võtsime, harilikult lõpuks ikkagi oli vaja ümber võtta, kui ta eetrisse stardiriba oli ainult kleeplindiga siis pandud. Et ette panime rohelise stardiriba ja stardiribadel olidki oma värv ja jah, ja pärast tuli kollane riba, kui ta oli juba poole aeglasem, see 19 kiirusega lindil oli kollane riba ees. Nojah, et tehakse vahet ja oli ka juhuseid, kus ju läks vale kiiruse ja läks vale kiirusega, läks, pole aeglasemalt. Mõni aaria või, või instrument mängis Pole aeglasemalt, nii et vot see algus oli jah, väga huvitav, minule sellepärast et eks ole. Ma polnud ju niisugust tööd elu sees näinud ja polnud kokku puutunud sama esimest saadet või esimest tööd ka, mäletad, ma mäletan üht. Vaat siis, kui ma olin, ma ütlesin, niipalju ütlen, et alguses need muusikaoperaatorid pidid saateid kokku ka mängima ja teksti lõikama, eks ole, läks nagu saade, ütleme seal muusikalised tunnid just olid põhilised, kellega ma töötasin, Helve võsamäe ja Edgars Helmerk tuntud nimed. Oma esimest ei mäleta, aga ma mäletan, et kui ma hakkasin juba muusika neid salvestisi monteerima, siis oli mul oli üks esimestest, mida ma tegin, oli, oli näiteks üks pudelski oratoorium aegade hääl, see oli suur ja pikk ja, ja see oli üks ka üks minu esimestest töödest, seda salvestati raadiomajas. Nojah, need salvestused, mida mina pidin lõikama, põhiliselt olidki siin stuudios salvestatud asjad, meil oli ju esimene stuudio, kus lindistati suurteoseid ja, ja väga palju oli neid suurvorme. Mul on nagu jäänudki meelde, et üks jah, niisugune suurteos oli Podolski oratoorium aegade hääl, mis oli väga pikk ja raske montaaž. Me käisime mitu päeva järjest seda pudelski endaga pudelgise, kuulasid ja valisid. Neid kohti, mida, mida siis jätta, sest et niisugusi suuri teoseid ei tehtud ju otsast lõpuni, üks kord, eks ole mitu korda mänginud ja, ja, ja teatud kohti ta võeti veel tagasi, eks ole. Ja, ja vot, kui see montaaž hakkas, see kujutas endast Nende juppide kokkupanemist igas variandis, siis otsisin välja pae ja koos autoriga. Jah, kui ma hakkasin nüüd praegu rääkima oma esimesi töid. Üks oli näiteks, mis mul on ka veel meelde jäänud, oli ju Arvo Pärdi laste kantaat, Meie aed esitasid välja, see oli jah, siis ta oli pioneeride palee lastekoor ja Eesti Raadio sümfooniaorkester juhatas Roman Matsov. See oli väga ammu näha. Ei, ma ei mäleta, see oli tõesti. Kas ma olin alles mõned aastad raadios olnud, kui kui me seda tegime? Lindistati ja monteeriti. Kõlas esimene osa allegro Arvo Pärdi kantaadist, meie aed, täna mul külas kauaaegne kolleeg Tiiu Hansen. Harilikult oligi nii, et kui, kui teos sai valmis seda lindistas, helirežissöör, mina selle salvestuse juures istunud aga, aga siis toodise lint, meie montaaži foonikasse ja tulid ka minu juurde, siis kas helirežissöör väga-väga palju tahtsid ka muusikud ise juures autorid ja esitajad olid jah, nii et vahest oli meid tuba rahvast täis, tuli autor, tuli, dirigent tuli ütleme seal ka interpreedid ja, ja ka helirežissöör ja vaat siis me kuulasime ühiselt ja tegime selle montaažiplaani ära ja vaata, kas kõik olid enam-vähem ühel arvamusel, kõige autoriteetsema tulid ikka esinejad ise. Sellepärast et noh, meie võisime küll ei ole, et oi, see tuli ilusti välja, aga kui ikka inimene rahul ei ole jah, kui ikka interpreet, ütleme seal mingi viiulisoolo või, või ka laulu, eks ole, mingi aaria tema ikka ütleb ise, et ei, see ei tule mul välja, teeme, võtame selle ikka teisest variandist ja vot niimoodi, need olid ju pikad, montaažipäevad meil tihti. Me lõikasime neid neid teoseid pikalt, pikalt ja niimoodi, et nagu kollektiiv valis ise neid või noh, esinejad ise valisid, mida võiks jätta ja mida välja lõigata. Nii et selline töö mul siis oligi. Mul tuli ka teha selliseid töid, mis olid nagu noorte interpreetide, mul ei lähe eales meelest ära, kui noor trompetis Neeme Birk pidi tegema. Ühesõnaga Prahas toimus konkurss, trompetis tööde konkurss, siis ta oli jälle selle noor õpilane, aga väga hea trompetimängija ja vot siis tuli seesama Neeme tuli oma õpetaja Avo otsaga tulid minu juurde montaaži. Ta mängis seal konkursil, kuhu ta pidi saatma lindid ja tema pidi mängima seal Haydni trump neti-kontserti. Ja vot see oli küll üks vastutusrikas töö, seda trompetikontserti. Me valisime, Neeme Birk ise oli kohal ja õpetaja Aavo Ots ja seda sai niimoodi valitud, et mul käed värisesid. Ma mõtlesin, et kui ma nüüd korralikult need klipid kokku ei pane, võetagi konkuri jah, kukub läbi, aga ta tuli sealt esimese preemiaga tagasi ja vot see oli tõesti umbes nii, nagu sinu osa oli ka väike seal just nimelt. Ja siis ma käisin ka sellesama neeme Birgiga kuus, Alma taas, siis tal oli juba ka puhkpillimängijate konkurss ja Prahas seda isendit pidanud kohale minema, vaid saadeti ainult tint endi põhjal, määrati siis välja ja tuli siis Jare, aga vaat siis, kui ta Almataasia sattus, see oligi võib-olla siis juba selle jätk. Nii et järgmine konkurss oli alma taas 84. aastal, kuhu ta pidi siis ise ka kohale minema ja siis nad võtsid ka minu lihtsalt kaasa, ma käisin nendega kaasas, et sealt oli võib-olla vaja. Me vist sealt saatsime isegi raadiole väikseid informatsiooni, toimetajaks oli mul veel Age Raa siis kaasas ja võttis siis, et lähme siis koos, et et siis me saame kohe saata. Raadio oli ka operatiivselt ja see läks ka Neeme Birgiljele ülihästi, ta mängis väga-väga hästi. Nii et vot niisugused asjad nagu elu lõpuni meelde, et kui ise olid alles, käed värisesid, aga said nagu aidata noort inimest paljude heliloojatega muusikutega tegid koostööd. Inimesed on erinevad ja teadagi, loominguinimesed on väga tundlikud. Kas sul oli mõnega lahkarvamusi ka või saite ikka alati kõige niimoodi, ma pean ütlema, et sina oled väga rahulik inimene, üldi tähendanud see, need muusikud, kes mul seal foonikas käisid. Ma sain nendega nii headeks sõpradeks, et oli inimesi, kes jäid mul lausa perekonna tuttavateks. Ma ju väga palju tegin tööd, ma võin öelda, esimene, kes mul niisugune interpreet oli, oli pianist Bruno lukk, kes ise tahtis ka alati oma teoseid tulla kuulama montaaži juurde. Ka temaga oli meil niukseid, ühiseid töid, kellega ka alati me koos tahtsime või õigemini tema tahtis minuga koos käia. Oma lindistuste montaaži juures oli Aleksandri osate näite pianist. Ta oli ka väga. Ühesõnaga valis oma asju ja, ja mängis palju variante sisse ja väga palju hiljem tahtis ka valida just neid paremaid juppe, nii et temaga me olime alati kahekesi helirežissöör siis isegi tema võtete montaazi juurde ei tulnud, sest Alexandra oli alati, me olime kahekesi, siis olen, ma võin veel neid kuulsaid muusikuid nimetada, kes jäid nagu mulle sõpradeks oli Samuel Saulus. Saamuel käis ka oma flöödi asju alati ise Monteerimas. Siis olid Mati Kärmas mati mängis Lilian Semperi ka tihti koos motiviiulia Lilian Semperi klaveri. Nemad olid eriti koos ja vaat nemad olid vaidlejad. Kuna nad kahekesi olid, siis tihti oli niimoodi ühele meeldis et need olid niisugused toredad humoorikad, Montaasikud kolmekesi seal olime jah, just, et Mati valisikalkus viiul, kõlas ilusti. Lilian ütlesid, ei, ei, aga siin ei tulnud see klaveri kõik hästi välja. Võtame ikka sellest variandist selle lõigu. Selles, et lõpuks kõik kenasti välja tuli, oli kindlasti omajagu jutumärkides süü ka helioperaator Tiiu Hansenil. Aga nüüd kuulemegi üht imekaunist pala Artur Lemba armastuse poeem esitavad Mati Kärmas ja Lilian Semper. See oli Lemmojerendiga, ma tegin padi, valdi viiulikontsert, see kukkus nii hästi välja. Kammerorkester oli neeme oli ära läinud ja Neeme nimeoja, kes dirigent oja ja lihtsalt ei, see oli aed ja kammerorke, see oli aeg, kus orkester mängis ja ilma nimedeta. Kergemuusika interpreedid käisid ka tihti meie juures. Näiteks Kalju terasmaa kalju tahtis alati oma oma lood kõik üle kuulata ja tema oli äärmiselt täpne, väga nõudlik. Jah, jah, ja hiljendaks isegi õppis ära selle lõikamise, nii et ta oskas ka ise muusikat kokku lõigata. Teine, kes väga armastas jälle käia, oli venda, Tammann, akordionimängija, ka tema käis iga kord, kui ta midagi sisse mängis. Ikka tema tahab montaaži juures ka kohal olla. Uno Loop ja Anne Veski ja Marju Länik ja kõiki neid Heidy Tamme ja nende lood mitmest loost kokku lõigatud. Kas lind alati nad ikkagi tegid ju neid variante palju kordi ja ja mõnikord ikka sai jah, mingisuguse jupi, sa oled isegi mingit nooti otsinud, et niigi noot oli kuskil paremal hõisanud vahele ja täpselt neid üksikuid, et on küll kleebitud just nimelt, et eriti lauljatel, eks ole, mingi lõpu kõrge noot ei tulnud välja, siis me saime selle teises pooles või järgmisest variandist ma ütlen, et see töö oli ääretu, mind huvitab just see ta ta viis kokku paljude muusikute ja kellega ma tõesti surmani käisime, läbi oli Rjabov ja Evi Ross, kui veel Rjabov lindistas ja siis nad tulid alati koos ja olime väga head tuttavad ja sõbrad lausa. Kas sa Georg Otsaga ka koos? Aga Georg oli nii hea laulja ega ühe korraga ära praktiliselt. No võib-olla jah, paar varianti tegi, aga niisugusi minul ei olnud, küll vajadust ei ole, ei ole nagu kogemusi, et ma, et oleks nootide kaudu pidanud jahule jaurama, kui olid jah, võib-olla mingisugused ooperilavastused ja asjad, aga otsaga nihukesi üksikuid noote ei ole pidanud kokku kleepima. Et selles mõttes oli tema ju geniaalne laulja, Tiit Kuusiku käis küll ja siis kuusikuga oli rohkem probleeme, nii et Tiit Kuusik käis ja Urve Tauts ja, ja Krumm ja need on kõik, kõik oma montaazi ise näinud, kuidas neid asju on tehtud, kas seal vahel juhtunud, et sa lõikasid nii korraliku loo valmis, et eks nad pärast oli kõik tänulikud, kui me oleme, olime koos mitu tundi seal lõiganud, kui hästi ma laulan, ei aja ja, ja ikka ikka niisugusi tänusõnu ja, ja, ja lillekesi ja šokolaadikarpe olen nii palju saanud elu jooksul just nende tänulikke muusikute käest. Aga mul on olnud see ühte absuma, mäletan, see oligi kerge muusika. Lindistus. Vello Meier oli helirežissöör, kes lindistas Joel Stein Felti kaks südant. Ja see cute, mida Vello Meier tegi, oli mõeldud edasisaatmiseks televisiooni, et selle järgi tehakse telesaade, aga Villu tõi mulle sinna lindi ära, ütles, et ah katsu ise hakkama saada, et ma ei peagi siin kõrval olema kuul üle ja ja Steinberg ise ei tulnud kohale. Seal oli jälle mitu varianti. D, aga mina panin selle lindi peale ja kuulen, et alguses on kitarriakordid ja siis hakkab ta laulma. Ja eks mina, noor ja roheline ja mõtlesin, et need kitarriakordid seal ees olnud häälestuse häälestamine ja ja lõikasin naks naks kääridega need akordid sealt eest ära ja siis ruttu-ruttu selle lindiga oli ka kiire, nii et see läks vist jah, kas samal päeval televisiooni või, ja küllap, ja siis helistatakse mulle tagasi, et akordid unest puudu, kus sa need panin? Ma lõikasin, saad siis sugus, laul hakkas juba pimedaks. No ja siis oli mul muidugi. Aga meil oli ju need prügikastid kõik maki kõrval kõige kliendid. Jupid läksid, mis vajalikud läksid kas prügikasti või pikemad variandid, lausa kerisine suurtele rullidele. Aga noh, kuna need olid seal paar akordi ees, et ei pidanud väga pikk jupp ikkagi olema, et ma pidin siis selle trügi kasti lindikuhja läbi otsima. Ellermaa laula Ma olin täpselt sõrmede vahel kuulata, et kas leiab need akordid üles? Ma leidsin, saatsid siis eraldi need akordid, siis ma ei, ma ei mäleta, kas nad tõid selle lindi mulle vist tagasi või kui nii palju oli aega, et ma kleepisin, need puuduvad akordid sinna, et ja siis, kui juba oli salvestust, siis ma isegi kuulsin televisioonist, et kõik oli korras, akordid olid ees ja, ja ot stend laulis, aga alguses oli see ikka niisugune ehmatuse piinlik aps, eks ole, et nii lohakalt tehtud töö. Nii et niisugusi asju on juhtunud, jah. Kuulemegi nüüd Joel Stein Felti esituses tema oma laulu kaks südant ja võite kuulata, et need kitarriakordid on seal ees ka kõik kenasti olemas. Tänapäevade saates külas kauaaegne Eesti raadio helioperaator tor Tiiu Hansen. Ilusaid mälestusi tõesti sellepärast noh, ma tänutundega mäletan oma oma noorusaastaid ja oma tööaastaid sellepärast et see kollektiiv juba, kus me töötasime, see muusika toimetus ja, ja kuna ma tõesti olin küll muusika, ütleme, Fondi salvestuste peale jäin, aga ikkagi ma tegin veel ka ühiselt koos, kui olid suuremad üritused muusikatunnil ja räägimegi, nüüd sinu tööst muusikalise tunniga Salid muusikalise tunni operaator, tegelikult hiljem, kui ma hakkasin muusikafondi lõikama, siis jäid selle muusika kaalise tunnioperaatorid, eks, Mai Sepling ja Virve pulber olid ka väga pikaaegsed. Operaatorina olid enne neid linde aegasid ja virve tuli 21.-st koolist, sealt tuli terve neid tüdrukuid, kes õppisid seal nagu Niukest raadiotehnika oma kooliprogrammis, aga ei, Mai Sepling oli enne mind, aga mai oli kuuldemängudes mai abiellus ju Eero Seplinguga. Nad olid ju abielupaar, tegid seal kuuldemänge. Aga siis sel ajal, kui jah, muusikaline tund jooksis iga päev, siis oligi nii, tehti nagu kaks eraldi fondilõikaja oli see mina ja leidja Orusaar ja Sepling ja pulber olid siis muusika üldise tunni juures. Aga kui muusikalisel tunnil oli jälle mingisuguseid niisugusi erilisi üritusi, siis nad näiteks ma ütlen, et tänapäevani ei unusta, kuidas me käisime ju enne Peamänge merel, see oli raadioregatt. Käisime kolmel aastal raadioregatil selle saatel, et mõtlesid välja muusikalise tunni algatajad Edgar Silberg ja Helve põsame. Nemad olid ise suured purjetajad, purjetajad jah, et kuidas saaks teha ja huvitavaid saateid purjetajatest ja nii siis otsustatigi, et kuna 80. aastal oli tulemas ju olümpiaregatt Tallinnas Tallinnas, siis tehti kolm aastat eelnevalt 1977 78 ja 79 toimusid raadiole katid ja see oli üks niisugune suur üritus. Kuna muusikaline tund tahtis iga päev teha, eks ole, oma saatejupikese Nendest üritustest, siis me pidime seda kõike tegema ju merel juba. Meil oli tehtud lausa foorikasin kajutisse, kus me algul sõime ja pärast siis öösel Monteerisime, nii et kõik kuli seal lindid olid, seal töötajad olid seal ja minu kõrval oli inseneriks Rein Palo ja siis, kui me saime oma lindi kokku lõigatud, vot seal tuli siis küll ka nüüd köhatusi ja värke, ega seal tegelikult muusikat otseselt ei tulnudki lõigata. See oligi niisugune informatsiooni saade. Aga see läks iga päev, aga siis ei olnud ju veel võimalus mingisuguste telefoniliinid ja meil ei olnud seal võimalust. Siis meie Rein Palo insener võttis selle lindi ja kui me olime kusagil sadamas, siis Rein läks seda üle andma telefoni keskjaam või, või mingisugune koht, kus ta saidile lindi edastada. Need olid võrratud aastad ja, ja siis, kui meil jah, sai jälle üks aastal läbise purjeregati aasta, siis me tulime Tallinna, siis olid siin suured kontserdid, igas sadamas oli ka veel kontsert, need raadioregatti tulid, olid nii huvitavad ja, ja meeldejäävad. Ja hiljem siis toimus juba 80. aastal oli juba päris purjeregatt, siis enam raadiole ei olnud, aga me käisime veel merel, Muhu väina regatt. Ta lindistamas on umbes sama põhimõte. Edgar ja Helve tegid ka nendest saateid ja saadeti siis ka jälle niimoodi. Andsime Tallinnasse edasi. See on küll üks minu eluajajärk, kui Edgar mulle ettepaneku tegi, et kuule, tule sina operaatoriks meiega, et me lähme merele, mõtlesin, et oi ei, mina ei julge, mina ei oska ujuda vitro juustu. Nii et nalja sai palju, aga unustamatu siis ma käisin ka muusikatoimetusega koos heliloojate liidu kongressil Moskvas kaheksakümnendatel aastatel. See oli jälle niisugune. Endistasime ja tõime kohale kõik need sõnavõtud ja muusikat ja siis ma olin ka kirjandus- ja kultuuripäevadel Minskis ka, jälle niimoodi, et brigaad saadeti siit. Kui need tööbrigaad seal kiiresti, lõikasime neid linte kokku ja saatsime Tallinna, aga see oli ju kõik see aeg, kus jah, polnud ei väikseid kega võimalusi, mingisuguse telefoni polnud ju tehnika veel nii arenenud, kõik läks alles algusjärgus oli seal. Mis ma võin ju veel öelda, et meie raadios töötas ju terve hulk helirežissööride kohal helilooja heliloojaid? Jah, ka need olid ju unustamatud, olid ju meil Eino Tamberg, kes tegi muusikasaateid just režissöörina ja pärast Tambergi tulid ju noored Pärt, Jaan Rääts. Arvo Pärdiga, ma olin tuttav, kuna ma olin ka juba muusikakoolis, olime ühel kursusel arvuga. No kas sa nägid temas seda pühalikku annet, mis temas praegu kõik terve ilm läheb? Ei, tema oli niuke vallatu noormees, kes lõi kaasa kõigega, tegi nalja, aga muidugi oivaliselt hea kõrvaga ja pandi teda lindistama. Ehkki ta on isegi vist kusagil öelnud, et teda eriti see režissööritöö vist nii palju eriti ei võlunudki, aga siiski ta tegi kõikuma, tollal tegi kaku konservatooriumi kõrvalt, nagu ikka on vaja tööd teha. Natukene? Jah, võib olla küll. Ma tean, et kui olime muusikakoolis kuus, tema vist isegi meiega ei lõpetanud, ma lõpetasin 58, Ta võeti sõjaväkke ja siis ta läks sõjaväkke ja ta päris seda muusikakooli vist ei lõpetanud, ta läks siis ta tuli, kohe läks kontsi edasi. Lepo Sumera oli ju ka, oli Sumera, oli Raimo Kangro ja võib-olla neid oli veelgi, mul lihtsalt hetkel kõik ei tule meelde, olid ka muidugi koha jürisalu, aga nemad tegid rohkem vist kuuldemängumuusikat, aga tegid ka ülekandeid kohaga ja Jüri saluga, ma puutusin vähem kokku, aga Dambergiga koos Me oleme lõiganud ja Pärdi Jaan retsaga kalaiuskuna. Pärt, Rääts olid niuksed minuealised, siis meil oli ikka hästi tore tore koostöö. Helirežissöör Arvo Pärdi käe alt on Eesti raadio arhiivi jõudnud väga palju salvestusi. Ühte neist nüüd ka kuuleme. Georg Otsa esituses kõlab Jüri laul, Edgar Arro, Leo Normeti operetist Rummu Jüri. Salvestatud on see aastal 1964 ja nagu juba öeldud, helirežissöör Arvo Pärt ja helioperaator Johansen. Nimetuse järgi või ameti järgi olid sa terve aeg helioperaator, olen kogu aeg olnud heli oper, kuigi tegelikult seal ikkagi helirežissöör töö, mida sa ei tähenda kaljudel vahepeal jah, otsustati seal, et tuleks nime muuta, aga ei, mina jäin oma operaatori nime juurde edasi ja põhiliselt jah, ikkagi ikkagi tegelesin juba valmis helivõtetega, eks ole. Juba päris hiljem, kui juba läks tulised digitehnika, mina sain seda digitehnikat ka ikkagi tundamist töödeks 10 aastat või nii, et sina ikkagi arvutiga ka lõpuks jah, minul oli, oli väike niisugune aparaat ikka juba tuli, digitehnikat ka oli lihtsam või oli sinu jaoks helilooja siis minu jaoks oli uus uus asi ja kuna ma juba siis hakkasin juba pensionile minema, ma läksin 2006, läksin pensionile ja hilisemal ajal jah, kui meil tulid juba need digikassetid ja siis ma põhiliselt jäingi kontserte vormistama. Põhiline minu töö oli kontsert ja vormistada ja korrastada niimoodi, et nad said fonoteegikõlblikuks. See oli minu hilisem töö, aga need esimesed kümnendid, mis ma siin raadiomajas olid, need olid ja suurepärane kollektiivse sama muusikatoimetus, eks ole, peatoimetajat kõigepealt minu ajal oli Ants Sõber siis pärast tantsu tuli Harri Kõrvits, Kõrvits oli Toomas Velmet, oli lühikest aega, oli Kalle Randalu, Kalle oli ka vahepeal, aga, aga siis oli ju ka Paul Himma Ulima ja nii et kõik niisugused tuntud muusikanimed, muusikasaadete peatoimetajad, kellega mina nendele otseselt ei allunud, sest meil oli oma tehnika, leni, tehnik. Aga no tööd ma tegin ikkagi nende alluvuses. Ma vist ei maininud, et esimene suur niisugune väljasõit muusika saatel oli 60. aastal Tartusse Läksime Vanemuisesse lindistama ja siis pandi tõesti, kui suur brigaad operaatorina olin. Mina, režissööridena tuli kaasa Asta Kuivjõgi, Jaan Rääts ja neid oli meil mitmeid, sest me võtsime kõik kastide viisi linte kaasa, makid kaasa. Heliinsener oli meil siis veel Wilhard pilvist, pilvist oli meiega kaasas ja kõik toimetajad, seal oli palju toimetajaid. Ma tean, et Heljo Miilen oli Edgar Selberg, oli, ei tulegi kõik meelde, kes me seal olime, nii et me olime täiesti suur brigaad ja olime seal kas nädal või kaks, isegi ei mäleta. Nii et me pidime kõik need, mida Vanemuine linti sai, pidin seal ära, monteerib muusika Vanemuise muusikale ja me tegime seal Eugen Kapi lasteooper Talvemuinasjutt, mida juhatas kõlar eriskõla Eerik Kõlar juhatas nende orkester ja solistid ja ja vot niisugusi suurvorme tegime, te võtsite etendusi salvestasid või eraldi, need oli fondi võtta, nii et meil oli ka seal kõik kõik foonikad tehtud ja stuudio stuudio põhiliselt oligi ülikooli aula, kus suuri asju tehti, aga tegime niisuguse väikse kammerstuudio, kus oli vaja soliste, lindistada, nii et see oli kõik Fondi võtete lindistus ja kuna see oli jah planeeritud nii pikk, siis otsustati, et need teosed lõigatakse ka seal, kui muidu oleks olnud tohutu tagantjärele montaaž, aga siis oli nagu ka värske kõigil meeles. Ja vot seal oli samuti, et said ka interpreedid ise tulla ja dirigent ja kuulata, kuidas ta laulab, eks täpselt, ja ise ka valida, neil oli samamoodi, tehti juppide kaupa. Nii et vot niisugusi, nüüd ma hüppan küll siit ja sealt ei tule täpselt meelde, järjekord, aga, aga vot niisugused ilusad asjad ja, ja rasked tööd on jäänud. Surmanimede oli operaatoritöö on tegelikult sellepärast omapärane välja, et ta on. Ühelt poolt tehniline töö, eks ole, masti tehnika teisest küljest loomingul jah, töö, jah, ja kolmandaks, seal peab olema, kõrvast rääkimata, seal peab olema kõrv ja seal peab olema ka mingi eriline tunnetus. Ei ole nii, et ma võtan looja klõps-klõps-klõps leian muidugi loomulikult väga palju kogu aeg kaasas, ütleme ka kaasa mõtlema, rääkima, ta saadeti lävi just ikkagi muusika vastu ja jälle tuleb uus muusikapala ja sa saad ise tuttavaks, eks ole, neile siis oli üldse ju komme. Kui heliloojad kirjutasid uue teose, siis seda kõike salvestada. Nii et tänapäeval vist ei ole seda võimalust, et iga helilooja saab kohe oma oma, on ka, vist? Ei ole jah, aga siis oli nii, et oli kohe ette nähtud, kui heliloojate liit kohe programmeeris või pani kirja, et vaat nüüd sina kirjutad teose ja, ja raadio teeb sellest lindi. Selles mõttes sai väga palju palju muusikat, ikkagi kuulan eesti muusika, tollane Eesti muusika sai ikka kõik enam kõik enam-vähem, mis vähegi kõlbas, siis oli ka fondi komisjon. Räägi, mis asi see fondi komisjon oli, see Ma rääkisin leige oru saarest, leidja oli meil jah, väga hea ka operaator, aga hiljem tehti tehniline kontroll deka o ja fondi komisjon ja leidja urusaar määrati sinna teegaa oosse. Nii et leidja pidi siis üle kuulama need lindid selle kõrvaga ja silmaga, kas oleks kuskil midagi? Ei oleks, et ei oleks üle löö, et see nivoo oleks tasemel. Niisugust külge pidi siis tehniline see Deco jälgima ja fondi komisjon oli see kunstiline külg väga alguses käisid lausa väljastpoolt meile ka. Kas isegi ka Bruno Luki Anna Klas ei käinud ma muusika ja oli lauljaid ja, aga hiljem jäi siiski niimoodi, et, et ainult muusikatoimetus käis seal fondi komisjonis ja siis istus ka seesama tekk, au seal meie juures, nii et meil oli nagu koos tehniline kontroll ja muusikaline kontroll. Alati oli muusika peatoimetaja ja veel vastavat toimetajat, kes nagu puutusid, seal kuulati ju väga sisuliselt, kuidas ka poliitiliselt sobivange, kõik kirjutati lindikarbi peal, et lubada või siis et arva kasutada. Nojah, kaneeringu saate oli niisugusi kommentaar sinna peale ka vaja kirjutada ja ja need olid meil nädalas kord iga nädal üks kord, selleks ajaks kogunes juba uusi võtteid ja tegelikult see muusika, mis sellel salvestati, oli ikkagi kvaliteetne. Menüüd ei räägi sisust, eks ole, seal laulud leeninile ja sellised asjad, aga tehniline kvaliteet, muusikaline kvaliteet, see oli kõik korras ja tasemel jah, vastavalt sellele ajale, eks ole, see, eks see tehniline oli nagu meil olid need suured vanad makid, aga ei, siis me saime hiljem saime Ungarist, kust meile siis saime juba moodsamaid käia, aga ikkagi suured lindid ja suured makid ja ja inimesed olid ise südamega asja juures, kõik need toimet. Helga Aumere ja ja hiljem tulid ju Maia Lilje ja Tiina Mattiisen ja need kõik olid ju ise väga suured muusikahuvilised ja muusikatundjad ja ja mina kui operaator mina siis pidin olema seal need liite peale panema neile ja siis ühiselt kuulasime, mis meeldis ja mis ei meeldinud. Ja oli ka jah, asju, mida lükati tagasi, aga enamjagu ikkagi. Nad olid ikka juba mitmelt poolt läbi käinud, juba juba käinud, jah, nii et et kvaliteet oli korras ja kas sisuliselt võeti vastu? Jah, see oli huvitav aeg, mida sulle endale meeldis teha rohkem, kas saateid kokku mängida, kus oli tekst ja muusika, kus sa pidid ka mõtlema, kuhu muusika ja mismoodi või siis need samad fondi võtta. Alguses ma ju üldse fondi võtteid päris alguses ma ei lõiganud, ma ei osanud veel. Siis ma olin vaimustatud, saadeti mängust, mulle nii meeldis, oli ka ju loomingulisele tegevusele tegevus, eks ole. Kõigepealt pidin teksti ära monteerima, deviisi oli, oli seal teksti tihtipeale olid pikad jutud tulijale lühemaks teha ja kui või Edgar ja siis nad ikka ise oli ka ju tihti juures või andsid mulle nõu, võta see välja, et seda pole vaja, aga siis, kui oli jah, tekst oli valmis, siis oli no muusika oli juba nende poolt valitud, mida panna, aga ikkagi otsustasime koos ja, ja kui tekst lõppes, siis tuli muusika peale anda ja ja kust teda maha hajutada ja see oli loominguline töö, see oli võrratu, et huvitav. Aga kuna ja hiljem siis oli neid fondi võtteid tuli nii palju, siis hakkasid Mai Sepling ja virve põlve muusikalisi tunde tegema. Aga aeg-ajalt sattus ka mulle ja seda Need tööd olid, kõik olid huvitavad ja just see, et see kollektiiv oli, oli võrratu, kellega sai koos ikka aastakümneid peaaegu pool sajandit, nii et ma olin 47 aastat, üks kuu jäi puudu sellest, et oleks tulnud täpselt 47 aastat, aga noh, nüüd ma olen juba 10 aastat ära raadiost. Aga muusikat, mis kõrvaga sa muusikat kuulad? Ma armastan käia palju kontsertidel. Aga ma kuulan siiski muusikat kui tavakuulaja ma enam ei, ei pea kuulama, kuidas siit nüüd jah, et oi-oi-oi, et seal vist kiiksud või noh, aeg-ajalt tuleb muidugi seda ka, et et lihtsalt kuuled neid. Aga nüüd ma käin mõnuga kontserte kuulamas lihtsalt kui kontserdikülastaja. Aitäh, Tiiu Hansen, jõudu ja ilusat muusikat. Aitäh. Kõike head sullegi. Täna oli päevadel külas kauaaegne Eesti raadio helioperaator Johansen MINA, OLEN Ülle Karu. Me ei rääkinud tänases saates Tiiu Hanseni isiklikust elust. Paljude raadiotöötajate töö ja eraelu oli tihedalt seotud. Ka Tiiu abikaasa Jüri Hansen töötas Eesti raadios. Tiiu pojast ei saanud raadiotöötaja, küll kasvatas hiiu muusikuks. Oma õelapselapse. Mäletan, kui Tiiu käis väikese Marioniga raadiomajas ja ütles siis, et näed, et ma olen valevanaema ei olnud ta vale vanaema ühti. Aastaid oli ta Marionile nii ema kui ka vanaema eest. Marion Strandberg-ist on saanud väljapaistev flöödimängija ja saate lõpuks tervitamegi Tiiut. Marioni mängitud palaga kõlab öökuninganna aaria Wolfgang Amadeus Mozarti ooperist Võluflööt. Mängivad Maarja Ants Strandberg flöödid ning hingeli Line oboel.