Tere päevast, head kuulajad MINA OLEN Ülle Karu ja tänases saates meenutame raadioajalugu. Mul on külas kauaaegne kolleeg Martin viiranud, kes töötas Eesti raadios 41 aastat. Me räägime täna raadioajaloost. Ma hakkasin mõtlema, Martin, et meie sinuga oleme ka osa raadioajaloost võib-olla isegi mitte niivõrd meie ise, kuivõrd need inimesed, kellega me oleme kunagi kokku puutunud, suhelnud saateid, teinud. Alustame sellest, kuidas sina Eesti raadiosse sattusid? Kui ma lõpetasin ülikooli, siis suunati mind tööle ühte väikesesse Magorli ühele saarele, mis eriala õppisin, ma olin eesti filoloog ja siis, kui ma olin selle allkirja andnud, siis ma läksin koju ja vaatasin kaardi pealt, kus saar asub, asus päris Tallinna ligidalt Prangli saar nimelt. Ja ma olin siis seal ühe aasta töötanud, kui helistas minu endine kursusekaaslane, ütles, et meie kultuuritoimetuses on vaja ühte inimest. Tal on kolm tingimust, peab olema mees, kõrgema haridusega ja parteilane. Ma ütlesin, aga ma parteilane ei ole ma balla isegi komsomol olla. Aga ta ütles, et noh, tule ikka ei proovi. Ma tulin siia ja läksin oma peatoimetaja juurde ja me saime nagu jutu peale ja siis oli niimoodi, et muidugi piss tuli ka kolmas punkt jutuks ja siis ma midagi mõmmisesin ebamäärast ja see jutt niimoodi jäi. Ja õige mitmel korral hiljem võitis jutt uuesti üles ülemuste poolt, et peaks ikka nagu parteisse astuma. Ja ma jälle andsin mingeid ebamääraseid lauseid ja vastused. Ja vaat, igal inimesel on teatud uhkus, ka ülemustel on oma isiklik uhkus ja kui sa ikka käid kutsumas kedagi enda valitud seltskonda ja ta ikka nagu vingerdab ära, siis sul aitab ka sellest ja siis saad nagu loobud ja siis sa enam nagu seda teemat üles ei võta, survet ei andnud, siis vaata ma isegi pärast tagantjärele mõelnud, et kas kuidagi avaldus, kas minu saateid jälgiti kõrgendatud tähelepanekuga või igal juhul mingit otsest survet ma ei tundnud ja et hakatakse välja sööma majast või niisugust asja ei olnud. Oligi siis niimoodi, et ma sattusin toimetusse, kus oli neli naist. Sellepärast meil oligi meestlaja, nende sellepärast oligi vestleja, aga mina petsin ülemuste lootusi, ma ei astunud parteisse, nii et ühesõnaga ma olin tegelikult neid alt vedanud. Ja seda ma olen tagantjärele mõelnud, et mis nad selle asja kohta arvasid ja kuidas nad omavahel neid asju arutasid, üldse oli, kuidas oli, ja siis see meie töö läks lahti ja aasta oli siis 67, nii et see on ikka väga palju aega tagasi. Jah. No, ega meie ju siis tagant jälle räägime, olid kuldsed kuuekümnendad ja niimoodi ega siis sellel ajal niimoodi mõeldud. Me tegime lihtsalt igapäevast tööd ja ma enda jaoks sõnastasin, ma arvan, et meie toimetuse teistes liikmed ka, et meil lihtsalt püüdsime eesti kultuuri vahendada. Seal kultuurisaadete toimetus teda ei nimetatud, niimoodi ametlikult nii ei olnud, oli ametlikult jah. Vene keelest muidugi tõlgitud literaat Turnu. Tahaksin muidugi tobe termin. Nonii, ja nii me siis seal tegutsesime, aga siis minu esimene töö on mul väga hästi meelde jäänud. Kõigepealt anti mingisugune väike tekst seal redigeerida ja noh, eks ma siis sodisin seda nii palju, kui ma seal oskasin, eks ole. Raadiotööd sa ise ei olnud enne üldse teinud. Üldse ei olnud teinud enne aga siis seal ühel hetkel järsku avastasin, et on olemas mingisugune prantsuse kirjandusklassik François roblee, tal oli vist mingisugune juubel ja kujuta ette, ta oli sündinud 1400, midagi 94 või nii, et noh, see renessansiaeg ja, ja siis eesti keeles muidugi temast midagi ei olnud siis vene keeles natukene uurisin ja siis selgus, et tal oli üks väga jumalavallatu, väga paks raamat, mitmeosaline kargantoa ja pantage Ella prantsuse keelt ma ei valda ja siis ma hakkasin käima uurimas seda asja raamatukogudes ja kui ma selle jutuga välja tulin toimetuses, siis ma jälle pean tagantjärele imestama nahmu kolleegid olid viisakad ja viksi prouad, et nad ei hakanud mulle moraali lugema. Et elementaarsed jumalavallatu. Ja seal olid ikka roppused sees ja rõvedused ja mis sel ajal ei olnud, sellel ajal olid nad igapäevases elus tarbimisel need sõnad ja sa saate pilte, siis on Nonii ma käisin, siis istusin ja venekeelset materjali korjasin kokku ja Ma teen sellega kaks nädalat ja ma sain selle saate ikka valmis, mingisugune saade ikka veel, mis sai ja siis jälle niimoodi, et tagantjärele mõtled ka ja imestas natukene ja, aga noh, muidugi tänapäeval näiteks kulutada ühe saate jaoks kaks nädalat, see on võimatu meie olukorras, eks ole, aga siis lasti mul seda teha ja mingist lahtlikene sai, aga ma ütlen, et seal toimus vene keele abil. Aga väiksemaid kohustusi sul ei olnud kui kirjandussaate toimetajal? No igal juhul sellest algusest ma ei mäleta seda, ma olin nagu oma oma saatega olin jah ametis, aga muidugi, eks neid ülesandeid tulid, see on selge töö, jagati ära inimeste vahel, aga see oli muidugi suur eelis, sest me saime ise oma teemasid valida. Ettenähtud ei olnud midagi, tuleb sellest sellest sellest saade teha. Tead sa, see oli pigem erand kui mingi reegel ja ergitiselt ikka ma juba teadsin, umbes pool kujunes ka välja muidugi oma valdkond, millega ma tegelesin ja igaühel olid nihukesed, lemmikteemad ja lemmik kirjanikud ja kirjandusteadlased ja siis selle nendele helistati ja niimoodi see töö käis, selles mõttes oli seda survet, oli väga vähe, üks kõige markantsem lugu, kus niisugust survet oli, aga see oli muidugi käega hiljem. Vaat kui Brežnevi pilt ilmus raamat väike maa vahetama mälestusteraamat, kes selle valmis tema eest kirjutas, seda ma ei tea, aga kolm-neli kuud muud ei räägitud kui ainult sellest raamatust. Söögi alla ja söögi peale. Ja järsku keskkomitees avastati, et Eesti Raadio on seda raamatut ignoreerinud. Kuidagi tuli siis telefonikõne sealt meie ülemusele ja meie ülemus siis tuli minu juurde ja ütles, et kuule, et nüüd tuleb meil see asi teha. Aga kas see teha oli väga lihtne, ma võtsin Rahva Hääle raamatukogust ja, ja otsisin sealt välja paar niisugust sobivat kohta. Masinkirjas löödi ümber, näitleja luges sisse ja tegin paarirealise sissejuhatava teksti ka ja oligi tehtud ja oligi tehtud ja see oli tõesti siukene markantne lugu, kuidas, kus siis võimu pitsasid. Aga üldiselt oli jah niimoodi, et me saime suuresti oma temaatikat valida ja meil kujunes ka niimoodi välja, et igaüks tegeles sellega, mis talle nagu kõige rohkem meeldis. Mina näiteks hakkasin käima teaduslikel konverentsidel, istun seal ja lõpuks hakkasid juba kutsed tulema, aga istud seal ja siis sa kuulad neid ettekandeid ja siis selle pilguga vaatad asja, kellega ma nüüd saate, tee, mis teema ja sobiks raadiole ja kus oleks ka huvitav inimene, kes seda räägib. Ja siis ma läksin pärast siis valitud inimese juurde, võtsin nööbist kinni, et teeme saate, mis konverentsid need olid siis need uurija kirjandus, ainult kultuur ja kirjandus ja ütleme, teater vähem kino peagi üldse. Aga ikka kirjandusajalugu või oli kellelgi mingisugune juubel või olid Kreutzwaldi päevad tus kirjandusmuuseumis või? Neid üritusi oli väga palju ja kostis ka ja siis ma juba teadsin ka, kes, kui huvitav rääkija on, saate jaoks. Olin ikka seal ettevalmistatud, küll olid need ajaloo muuseumis ele mingid konverentsid, vaid baltisaksa maadeuurijad, kes olid käinud Siberis jälle niisugused noh, üldharivat teemat ka muidugi. Oli niisugune lugu, et ühel naiskirjanikul oli 60. sünnipäev ja ma mõtlesin, et noh, et ma teen saateid, helistan talle, helistasin, ta ütles, mitu aastat ei ole ajakirjandus minu meelest mingit huvi tundnud, aga nüüd, kui mul on tähtpäev, siis kõik järsku ärkavad ja ta ütles Murray tagantjärele saan ma muidugi temast täiesti aru, et ta oli solvunud, kes seal see oli, lilli Prometav saada jäi mul ära. Aga 10 aastat hiljem, kui tal oli järgmine ümmargune tähtpäev, siis ta helistas ise ja pakkus, et ta tuleb saadet tegema ja nõus raadiosse tulema ja mees toob kohale ja vaat see näitab, et 10 aastaga kirjanike ja kirjanduse seisund Eestis oli kardinaalselt muutunud, kirjandus oli muutunud mingiks teisejärguliseks asjaks. Ja ajakirjanikud muidugi tajusid seda ja tundsid seda ja saade sai siis ka ei ole tehtud. See oli niisugune väga värvikas näide sellest, mis vahepeal toimunud. Sa tulid raadiosse, kuuekümnendatel sa juba mainisid, et need kuldsed kuuekümnendad, kus oli kirjanduse tõus, kunst, teater ja siis olid seitsmekümnendad, kui palju see raadius nüüd siis kajastus, need kuldsed kuuekümnendad ja siis need hilisemad ajad. Eks see natukene oli tunda küll, aga ega sa niimoodi ei mõelnud, et oi, need kuldsed ajad said tänaseks läbi ja nüüd on siis seitsmekümnendad ja siin niimoodi kiirelt ei käinud, aga eks seal mingisugused muutused olid. Meie klassik, elav klassik Lembit Lauri on ütelnud niisuguse lause, mis on mulle meelde jäänud, see on ta seda kuskil kirjutanud, et meie eesmärk oli võideldes selle tsensuuri ja mitteametliku tsensuuri ka. Sa lähed nagu läbi kitsa jalgvärava ja püüavad küünarplokkidega seda väravat laiemaks suruda, nii palju, kui seda võimalik kadus suruda. Et ühesõnaga niisugune oli meie tegevus, ütleme nii sisuliselt. Ja ei oska öelda, kas meie, meie toimetus oli just niisugused. Soliidsed Ma ütleksin, väärikad rahvuslased, vanemtoimetaja oli, Vilma, Jüri, seal on siis oli seal Lydia Mölder, Trikkel Merike rõhutava, kas oli siis, kui ma sinna läksin, pärast hakkas juba liikumist? Helju Jüssi tuli, ainult, oli vist mari tarand. Väga palju on ju räägitud tsensuurist tollel ajal, vaat mina ei ole näinud ega kohanud võib-olla et keegi on seda klassikalist tsensori tüüp, piss, vanamutt, kellel on krunn kuklas ja tige ja kurikogu aeg ja mees oli natukene teistsugune. Ta oli elegantne keskealine proua blond juba aprillikuus oli ta suutnud ennast pruuniks praadida, tal oli mingisugune koht, kus ta käis päevitamas ja see muidugi tekitas siis Meie naisperes igasuguseid igasuguseid kommentaare ja pilke ja meil oli see Glavliti nime all, tsensori nime või terminit kunagi tarvitatud ikka oli, Glavlite Glavlitaga. Erna oli ta nimi vist ikka käis rohkem Erna ja tema see niisugune tööstiil oleta, kuskil pärast lõunat tuli majja, läks kohvikusse koha ja tal oli kindel sõpruskond, temavanused, mehed, kes siis istusid maha ja õieti siis kohv ja võeti kohvi kõrvale kangemat ka ja siis nad istusid aja siis seal mõnusalt juttu. Ja siis ta õhtul läks siis üles oma tuppa, ta vaatas paberid üle ja ta saanudki kohe minna, sest võib-olla mõni saade oli veel puudu. Nii, ta läks siis sinna üles ja jälle uskumatu, võib olla temaga ütlemisi ja, ja vaidlemist oli väga harva, võib tekkida küsimus, mispärast ja kuidas siis sai niimoodi olla, sellepärast peatoimetaja oli niivõrd usin ja tubli töötaja tegi selle töö tema eest ära. Kõik, mis oli tarvis välja võtta, selle võttis peatoimetaja juba ära. Ja selles mõttes vähemalt meie peatoimetuse saadetesse suhtus ta väga liberaalselt, ta teadis, et siin midagi kahtlast napib, raha näiteks võib-olla mõned arvud või mida ei tohtinud olla näiteks Tallinnas võis olla ohvitseride maja, Tartus ei võinud olla Tartus Puiestee klubi. Tartus oli näiteks küll tsiviillennuväli, aga see, et seal on suur sõjaväe lennuvälipommituslennukid, lasevad üle linna üle päeva. Seda ei tohtinud kuskil öelda, et noh, niisugused asjad, no elanike arvu ei tohtinud sinna tassinud ka öelda ja, ja siis ma mäletan, et, et inimesed, keda ei tohtinud puudutada, võid kajastada ja tulevad meelde kohe ja praegu, et Ain Kaalep ja Nigol Andresen olid niisugused, kes olid pahad. Ja teine asi oli muidugi jälle väliseestlased väliseestlaste hulgas peaaegu ei olnudki neid, keda noh, seal võib olla näiteks heliloojate muusikat. Tubinat nüüd natukene jah, nimetada. Aga aga üldiselt seal oli jah, niimoodi, et. Eesti kirjanikud kõik olid jälle ikka mingisugusel aastapäeval Eesti vabariigi aastapäeval või kuskil midagi kõnes öelnud ja see kohe fikseeriti. Ei saanud lihtsalt nendest, muidugi pärast asi juba muutus. Ma tahan öelda, et see on suur, oli mitmejärguline, siis hakkas peale juba sellest, et olid kava koosolek. Neli nädalat enne saadet pidi juba olemas saate teema ja ka esinejate nimed teada ja see oli jälle esimene tsensuuri etapp, kõika, mingi asi oli kohe niimoodi väga vastuvõtmatu, siis peaks välja vahetama, tegid siis südama saatekest ja siis, kui jõudis aeg kätte, siis sa võtsid oma kakukese kaenlasse ja läksid siis peatoimetaja juurde, seda ette mänginud. Ja see oli ka tubli nädal enne. Sa tead, et saaks jälle ikka välja vahetada. Meie peatoimetaja oli väga tubli töötajatena, tegi seda tööd oma parima äranägemise järgi. Ta võttis välja oma väikese niisukese märkmiku ja pastaka ja siis kui saade hakkas siis maki peal jooksma, siis ta järsku kirjutas seal midagi. Paar lauset läks mööda, jälle, kirjutas ühes olek, ta fikseeris ära selle koha, mis tuli välja võtta, selle algus ja selle lõpp. Ja tavaliselt oli ikka saates ikka kaks või kolm niisugust väikest kohta, mis ei olnud küllaltki sobilikud ja tuli välja võtta. Kas sa jätsid mõnikord ka sihilikult mõne asja sisse, et see võetakse nagunii välja, et siis võib-olla mingit asja ei puudutata? Kuule, see oli väga üldine taktika, ikka seda tehti ja tõesti oli näha, et noh, et see niikuinii minna ei saa ja oli ka tõesti niimoodi, aga teisest küljest ma pean ütlema, et kui need kohad olid ära märgitud, siis me täitsime seda sellepärast, et tema üle ei hakanud enam siis kuulama ja usalduspidi olema, muidu oleks läinud see töö väga vaevaliseks, siis oleks hakanud uuesti üle kuulama ja muidugi me püüdsime pärast ikka nii nagu vaielda ka ja midagi ikka tagasi rääkida. Ja midagi õnnestus rääkida ka, aga mitte palju. Tihti oli ka nii, et kui saade oli ikka liiga apoliitiline nagu öelda, siis tuli mingisuguse keskkomitee pleenumi otsus või Iide sellele tuli ikka sisse algusesse või lõppu panna või kuidas siis eesti kirjanikud hakkavad nüüd parteikongressi otsuste valgusel hoopis paremini kirjutama kui varem, eks orents, nisukesi tobedus ikka oli, aga mitte nii palju. See oli selleks tõesti, et saaks normaalne jutt saatesse sisse. Ja ikka need laused, kui neid tuli juurde panna, ega need väga tihti ei olnud niisugust lugu. Aga üks lugu oli küll, vaat niisugune terane, noor arglik nagu viljand, külma puu käis Liidu, noorte arhitektide seltskonnaga Ameerikas turismireisil. Muidugi enne ta siis uuris neid igasuguseid arhitektuurialbumeid raamatukogudes ja kui ta siis sinna läks, siis ta muidugi tuli siis ka väljateadmistega ja siis kõik olid tigedad ja vihased ja üks anekdootlik lugu oli mingisugusel Siberi norsaronalitaariksi navi, siis ta läheb vileni võrdlikule, et kus siin WC on. Aga kust ma tean, ma olen siin esimest korda see noormees, vastased, igasugust jama, sa tead, aga mida vaja on teada, sõna sa ei tea ikka. Aga noh, muidugi tallalisi sealsel natuke laiutada, aga siis me tegime saata ja piima siis selle saate viisin ette mängimiseks. Siis ülemus läks järjest tõsisemaks rest süngemaks, järjest tihemini võttis ta jälle pastaka. Kokkuvõttes oli seal vist 10 või 11 kärbet teha. Selles poole tunnises saates oli muidugi selge, et niisugust saadet ei saa eetrisse lastes ei ole, mingi saade on siis, kui sa oled niimoodi. On ära nuditud, sa ikka lootsid, Künnapu puhul oli teada, et ta oli väga sõnakas noormees omal ajal ja praegugi on jah, aga ta muidugi siis oli aktiivsem, ta kirjutas palju ja võttis sõna ja niimoodi muidugi hea rääkija oli. Siis oli just periood, kus mind paaril korral kutsuti televisiooni kirjandus toimetusse. Selle loo mõjul ma läksin televisiooni, nii et ma olin seal kolm aastat, aga kuna ma ei sobinud Sinna ütleme siis niimoodi, siis ma tulin tagasi ja siin oli mu õigem koht. Päeva teel on külas kauaaegne Eesti raadio kirjandussaadete toimetaja Martin Viirand. Tore oli ju see, eks ole, et toimetus olid kõik naised perekonnainimesed ja kui teatati, tuleb jälle kolhoosi minna, siis kõik vaatasid pilkudega minu poole, mõtlesin, noh, raske ei ole see lühikest aega seal kolhoosis töötada, ega siis see tükki küljest ära ei võta, aga see kolhoosielu oli ikka väga värvikas. Elol muidugi olenes kaid, mis seltskond oli ja tihti sellised ärksamad, nooremad inimesed. Ja näiteks oli ka nii, et kui oli heinamaale minek, siis juhtus, et heinamaa kõrval oli kohalik külapood, siis kaks poissi läksid kõigepealt poest läbi ja võeti kast õlut, ehitisest saadud kõrvale maha pandi ja siis igaühel, kellel siis jälle jäänud oli, siis käis, seal saad. Niisugune oli see meie elu, näiteks oli üks noormees, kelle isa oli juba enne sõda väga kuulus peotantsija, tantsuõpetaja, et tema, siis hakkas seal meie rahvale soovijate lõpetama niisugust asja nagu Line Dance praegu juba seda ikka teatakse nime ja siis muidugi ei olnud keegi näinud ega kuulnud demarbitis huvilised, naised, kokkupanijad rivisse ja hakkas siis neile tantsusamme õpetama, nii et ühesõnaga elu oli, kolhoosis oli väga lõbus, tehti ka, kas kõike sai, näiteks seal oli tarvis minna instituut, pabušeeniakk, kvalifikatsioon, kaks kuud seal. Kvalifikatsiooni tõstmise instituut. Moskvas ja mina läksin siis sinna ja noh, muidugi üldiselt need loengud olid tõesti ikka niimoodi, kuidas tuleb ikka parandada valvsust ja tõsta efektiivsust ja ühesõnaga paljastada, piitsutada ja naelutada. Oli midagi huvitavat ka? Üks loeng oli seal esteetika ja mõtlesin, mis asi see nõukogude esteetika saab olla, eks igavene jama. Selgus, et see oli nendest loengutest kõige huvitavam lektor oli voorjev, tallanud raamatuid ilmunud veel praegugi, ma olen näinud veel ikka ikka sellel sõnal temaatikale, näitab, et tähtis ei ole teema, vaid tähtis on see, kes räägib. Ja see on ainukene õppejõud, kes seal oli, kes mulle on meelde jäänud. Üldiselt olid muidugi nagu me teame, ajupesust, seal käib üks tore lugu oli, siis viidi meid ühel korral ka peamajasse, sest et see oli natuke linna eemal, see meie instituuti hotell, kus me elasime, pandi meid siis sinna istuma. Meiega tegeles ka seal jälle üks keskealine proua, algas sellega, et kõik tõusid üksteise järel püsti, ütlesid nime ja kuskohast pärit ja ma ütlesin ka oma nime ja Eston Sky raadio ja siis ta ütles mulle nii, mis teie siin teete? Teil pole siin mitte midagi õppida. Ma ei saanud talle öelda, et teil meie juures oleks väga palju õppida. Kui me läksime välja pärast issiks. Moldaavia noormees tuli minu kõrvale ja ütles vaikselt mulle, et kui meil oleks nii palju vabadust, kui teil on, siis me oleksime täitsa rahul. Kuidas nad teadsid, et meil on siin rohkem vabadust? No see oli ikka teada, et Baltikumis on see jutlikus ikka nõukogude liidus igal pool ja oli ka muidugi ja väga palju toimuski nende sotsmaade raadio, inimeste nõupidamisi oli siis, need olid muidugi Moskvas, aga väga palju olid ka Tallinnas ja see oli ikka üldiselt teada, see ei olnud mingi saladus. Kui sai käidud Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias komandeeringus, siis on nii, et õhtul ikka tekivad juba sul kiiresti mingid kolleegid, mingid sõbrad, kellega siis koos istutakse ja võetakse kohvikõrvast ka. Väga tihti läks niimoodi, et kui need olid vene inimesed, kellega sa õhtul istusid, siis läks varsti jutt sellele, kuidas meenelisin tsivilisatsiooni kultuuri tõime ja missugused patsid nad siin on. Ja kui me istusime siis nende kohalike mingite kõikide kirdiisidega koos siis läks arsti jutt selle peale, kuidas Venemaa ja Moskva ikka neid rõhub, vaid ma teadsin ette saanud alati niisugune lõputu teema eest, ega seal väga eriti kommenteerida ei saanud neid asju, aga sina lihtsalt kuulasid vaikset natukene ikka sekkusid vestlusse ka. Vaata sa ikka niimoodi võõras seltskonna tülli ei hakka minema tülli minema ja sa ei tea, kes seal seltskonnas. Siis oli meil niisugune probleem, et nagu praktilisi, eks ole, et meie peatoimetaja oli niivõrd tubli ja valvas, et meie toimetusega oli vähem probleeme, rohkem oli probleeme meelelahutustoimetusega Romentaara, näitame jahti ja seal olid ühevanused, noored härrad koos ja nemad ikk armastasid igasuguseid lõkse panna ülemustele, mis siis läbi läheb ja mis ei lähe, eks ole, ja aga siis oli ka niisugune nüanss, et nad olid Moskva ja Leningradi humoristide heas kontaktis ja kirjanikega, et sealt nad said nende lugusid. Aga kui lugu oli seal juba läinud, siis sarnast kohalikud mehed enam seda tsenseerima hakata siis oleks kahelnud. Moskvas läks, meil ei lähe, eks ole, niisugused nüansid olid ka, aga mis läinud, seda oli muidugi rohkem seal ei läinud. Nad olid väga edukad, energilised poisid korraldasid avalike õhtuid. Ma kujutan ette, et no rohkem olin muidugi keskkomiteel pahandusi ja tülisid muidugi televisiooniga ikka jälle kas postil liiga pikad juuksed ja tüdrukutele liiga lühikesed seelikud ja muidugi nende keskkomit töötajate naised, ma kujutan ette, olid väga valvsad kindlasti Nende mõttelaad ja kultuuritaust oli muidugi teinekord meil siin, nii et sealt tuli ikka neid signaale ja nooli küll, kuna meelelahutus on ikka nädala lõpus. See tähendas seda, et rameeto saated olid ka nädala lõpus ja see tähendas seda, et siis meie ülemus pidi esmaspäeva hommikul istuma vaprat laua taga, kui mingisugune kurikõne tuli ja siis sa pidid seal kohal olema, sekretär võttis vastu, eks ole, aga juhtunud lugu, noh, see võib olla ka linnalegend, et sekretär ei olnud kohal, oli läinud kas pissile või kohvi jooma või ja siis muidugi keskkomitee, noh, mingi väikevend, aga need seal väga kõrgelt, et nad sellega tegelenud olin muidugi tähtsust täis, sõimas siis Lutsk läbija olevat olnud, nii et siis Lutsk võttis veel teise sekretäri endale, et kui üks ja kohvi siis kohal, ma ei vastuta, kas lugu päris niimoodi ilusti kõlab? Aga ma juba ütlesin, meil oli suhteliselt suur vabadus iseendale teemasid valida ja minu teemad olid suuresti niimoodi, et ma istusin konverentsidel, nagu ma nimetasin, istusin raamatukogus, sain sealt materjali, see raadios raamatukogu ära kaotati, oli väga lühinägelik samm. Ega kõike ka internetist ei saa ja lihtsalt teenidest täiendama. Väljamaa kirjanikega oli ka nii, et raske oli kontakti saada, näiteks seal oli mingisugune Patti konverents oli Stockholmi ülikooli juures, seal muidugi sain jälle mingid kontaktid ja siis leppisime jälle kokku. Läksin siis koju või näiteks Uppsalas oli Uibo puu. Mäletan, et seal sadasin Herle ootamatult sisse. Aga näiteks Moskvas, no mis on Moskva oli üks maailma juhtivaid kultuurikeskus kahtlemata. Ja kui need loengud seal kolme-nelja aeg lõppesid, siis inimesed läksid tavalist omast võõrastemajja sõiteed, midagi seal ja siis kes viskas siis voodi peale pikali. Aga mina mõtlesin, et mis ma seda aega kulutan ja siis ma käisin mööda näitusi, kontserte ja muuseume ja teatris käisin vähe. Juba linnas oli huvitav vaadata arhitektuuri ja mis seal on? Ja näiteks üks asi oli, mul vedas, üks mu hea sõber oli aspirantuurist mindi leeri instituudis. Nende ühiselamud olid kõrged, 20 kolmekümnekordsed majad, mis olid ameeriklased ehitanud monoliitbetoonist, tõelised pilvelõhkujad ja siis ma käisin tal seal tihti külas ja kui siin Eestis veel mingisuguseid välja, et tudengid ei olnud, siis seal oli neid palju, enamus muidugi kolmandast maailmast. Sa näed kohe, kuidas see sinu silmaringi avardab ja sa näed seda maailma laiemalt ja see praegu on need võimalused suured ja neid väljana tudengeid liigub siin palju, aga siis oli see ju kõik suletud. Ma mäletan, et sealt sai mõnega tuttavaks. DDR-i poiss käis vist siin Tallinnas isegi veel siukseid sidemest tekkisid. Kas sa nägid seda maailma laiemalt, kedagi näiteks selleni sihukene ilus lugu, kui olin jälle seal tema juures ja siis keegi tuli mööda koridori ja hüüdis kõva häälega. Peatab diiva võõrassili. Tähendab, et müügile tuli õlu, mis elu, eks ole siis muidugi tootjale kastidega ja või näiteks oli periood, kus tsehhid võitsid mitu aastat järjest venelasi hokis, fuajees oli televiisor ja siis need tudengid, seal istusid aspirandid, kes seal olid ja mina ka siis seal ja kui tsehhid värava said, siis muidugi karjusid sotsmaade omad ja Baltikumi. Ja siis, kui vastupidi valgevenelased said, siis karjusid need ülejäänud, aga siis kõnni meie valed, karjusime värava peale, siis. Või näiteks selle minut poisi vastas oli ühisolemas tuba, kuhu komandant oma rumala peaga oli pannud ühte tuppa araablase juudi Voroneži, vaene juut ja Liibanoni rikas araablane, sel ajal ilusad sukad ja head sigaretid oli aspirant, kade juures minev kaup ja liibanoni poiss jälle järjekordse plika sinna ja pani ukse peale sildi Nelsa. See vaene varanesi poiss tuli jälle selle minu sõbra tuppa ja aega parajaks ei saa vaadata, siis niisugused väiksed lood. Ma tegin praegu lahti oma raamatu, millele laene andnud Pealkiri Arnust vallajevatele Martin veerandi heliarhiivist ja nüüd, kui ma siin vaatan, kellega ma olen neid saateid teinud, ma ütleksin, seal eesti kultuuri igas valdkonnas esirida, nagu ma olen öelnud esimese rea tegijad. Noh, hakkame siin võtma. Mart Mäger, Voldemar Miller, Lennart Meri, Georg Meri, Vahur linnuste, Uno Laht, Ilmar laabunud selles raamatus on 50 intervjuu, kellega ma olen teinud. Need on vormiliselt väga monotoonselt ühesugused pooletunnised, pikad intervjuud. Aga siis ma olen püüdnud lihtsalt inimeste avaldajast välja pressida, mis ta on teinud, mis ta on rääkinud. Ma isegi kavatsesin alguses teha kolmeosalise niisuguse tsükli, aga kuna rahaliselt, et ei ole võimalik peale maksta mitmele raamatule, siis jäi ainult üks nendest. Siin on jah, 50 inimest, kellega ma olen intervjuud saateid teinud, noh näiteks Nielsen Stoke pilt sellest ilmselt inimesed ei tea eriti midagi. Enn Nõu oma nende arhiivijuttudega ja Roy Strider näiteks tuleb siin helisusi Rein Taagepera Eesti kultuuri tegijatest. Mõned üksikud, kes ei ole olnud näiteks ma tean, ei Beekman oli üks inimene, kes ei olnud nõus raadioga suhtlema, ta oli lihtsalt väga tagasihoidlik ja teda ei õnnestunud mikrofoni ette tuua. Aga see oli üks tõesti niisugune väga markantne näide. Teised kõik tulid. Ja ka näiteks, kui mingisugune kirjanik oli saanud valmis oma mingi lühijutu või novelli ta tõi selle teenis kuu või pooleteist kahe kuupalga ainult raadiomajja tulemisega, sest pärast läks, et novell läks loomingusse. Siis ta läks novellikogusse kunagi hiljem. Ja kui hästi läks, siis tehti meil sellest film üks inimene, kellega ma olen õige mitu saadet teinud, küll kultuuriteemadel, mitte poliitikast, oli Lennart Meri. Ta töötas enne mind Eesti raadios, aga me ei olnud tuttavad nagu kolleegid. Siis uurisin ikka need tema raamatuid, kus ta on käinud ja võtsin temaga ühendust Raadios, nendest sõitudest ja käimistest rääkida. Ta ütles, et aga, et mul on üks huvitav mees, Jüri Ratas. See oli jälle niisugune mees, kes koosolekutel pandi presiidiumis, esimene tšuktši rahvusest kirjanik, aga elas muidugi juba ammu Leningradis vene naine ja käis isana tšuktši maal siis korra või kaks aastas. Kas siis tema või kuidas see oli, noh, raadiorissis ilmselt tellis tuli ta Eestisse ja tuli oma naisega selle vene naisega mitu korda sai ikka enne veel telefonis räägitud ja et läheme siis Viru hotelli keldrisse saabuma. Seda me siis kokku leppisime. Aga seda ma vist ütlesin ka, et ujumisriided peab kaasa võtma nüüd kui palmikud. Ega see, tema naine üldse kõrgemale kui põrand esimesele astmele ka ei julgenud tulla, aga ma, meie siis käisime seal saunas ära nagu saamatamine ikka on seal ja pärast läksime siis Jüri Ratas ja tema abikaasmeri juurde koju männikule, sinna, kus tal oli siis ilusuhtemaja rotte oli niisugune inimene, keda alati pandi istuma presiidium idesse ja ta oli muidugi selle üle väga uhke ja nautis seda ja siis ikka oplaseta maantee, Filipiinide presidendi prouaga tantsinud, isegi see oli tema jaoks niisugune märk. Eks me siis muidugi kohtusime Leningradis ka jälle seal nüüd kirjanik, kes on meie jaoks ammu unustatud, aga noh, tema muidugi oli selles mõttes huvitav, et ta siis teadis jälle nende kohalike rahvaste kombeid rääkida ja Merile oli suur läbilöögivõime. Ta helistas ajaloo või oli see meremuuseumisse? Muuseumi eksponaate, mis on eriti vitriinis, lubati välja viia või tema oli jälle niisugune mees, kes kõik suutis, laskis ta tuua, morsk on see sõna kihvahelist laskis raadio stuudiosse tuua, et selle pealt näidata tekste ja joonistusi, muuseumi tööd ja kuna ta oli suuresti korda rikkunud, seisis stuudio ukse juures. Keegi sellega ära ei jookseks, midagi teeks. Aga jah, see oli niisugune näide sellest, kuidas meri kõike suutis ja noh, meil ikka noh, niisugune kontakt säilis. Sa helistad inimesele, lepid kokku, enamasti on inimesed nõus tulema, enamasti on nõus ja enamasti on ka juba tuttavad, kellega on juba varem tehtud, väliseestlastega hakkasid alles ikka, eestlastega oli ikka keerulisem. Aga näiteks mingit kunstiteadlane Eha Komissarov või kui ma olin taga juba neli korda rääkinud, varem ekssaateid teinud ja see on selge, et talle jälle mingi uus näitus, siis jälle sai helistatud, kokku lepitud ja eks oli niimoodi ja siis oli meil nii, et toimetajatel olid, ma korra juba mainisin, igaühel olid oma autorid ja teine ei tahtnud seda. Ühesõnaga ei olnud hea toom kellel oli Vladimir Beekman ja nii edasi. Aga kas see nii väga range ei olnud, ma vaatan praegu siin helisusi, on jälle üks väga väärikas inimene, paljud teda enam ei teatanud, ta on vist viimane sellest generatsioonist, kes oli neljakümnendatel aastatel tegutses ja kelle isa oli iseseisvusdeklaratsiooni, kuna see oli hävinud. Koostaja peaminister andis selle käsu teha ja siis tema isa selle koostas. Ta oli haridusminister, helisusi elab veel praegu. Ta on rääkinud, et kui ta siis selle teksti oli valmis kirjutanud Salliku küllaltki radikaalne nii venelaste kui sakslaste suhtes ja siis peaminister ütles talle, nii et. Ja niisugust teksti me ei saa kirjutada, et me eitame nii sakslasi kui venelasi. Me peame kirjutama, et me oleme kõikidega heades suhetes. Kes tunnistavad Eesti riiki ja suhtuvad meisse positiivselt. Helisusi, oli vist üks neid, kes pärast seda teksti püüdis taastada mälu järgi. Me rääkisime siin mälust, kui me saadet salvestasime, siis ei tulnud meile kummalegi meelde tolleaegse peaministri nimi. Loomulikult oli selle mehe nimi, kes 1944. aastal valitsuse moodustas fotodis päeva teel on külas kauaaegne Eesti raadio kirjandussaadete toimetaja Martin Viirand. Kuidas väliseesti kirjanikega kontakti said ja tollaste kultuuriinimestega sul oli võimalusi siis kohapeal käia, sa käisid Rootsis Ameerikas? Ja ikka oli mingisugused kontaktid või kontaktide kontaktid või olid nad enamasti juba eakad inimesed, nad olid ikka eakad inimesed ja kõige noorem neist oli vist Ilmar Laabanna. Tema oli nagu see uus generatsioon. Kas nad tahtsid rääkida neid asju, et nõukogude ajal nad hoidsid eemale ka sellest Nõukogude Eestist? Nad olid valmis rääkima küll ja mul ka ei tule jälle meelde niisugust asja, aga võib-olla oli ka kord võib-olla et keegi oleks ära öelnud, aga eks nad tahtsid endast rääkida. Ja siis, kui aga juba oli niisugune suhtlemise algus, jää hakkas liikuma, siis nad olid tõesti huvitatud, eriti kui nad olid juba Eestis käinud. Ei olnud probleemi, aga me ju teame, eks ole, seal oli väga suur vahe, ühed olid need, kes Eestiga suhtlemist eitasid, kategooriliselt põhimõttelt, ehk kindlalt ja teised, kes siis olid jälle siin käinud, nüüd olid jälle pahad ja nii et see lõhe oli suurem kui meie siin oskasime arvata. Nad olid ikka väga karmilt ikka omavahel tülis seal jah, muidugi jälle siis aeg muutus ja ja eks siis siin olid jälle vastavad inimesed, kes püüdsid seda lõhet siin suurendada. Kes selle töö eest palka said, et natukene seda nende ühisrinnet nõrgestada, nii et niisugused asjad kah ikka oli muidugi jah. Ja Nõukogude liit oli ju suur kontsert, tratsiooni laager, kõnni võtta okastraat ümber jal need ribad, mis olid üles küntud ja nii edasi ja seal üleval need piirivalvurid automaatidega ja aga no välja ei saanud, aga siis ma tahtsin sees käia liidu sees ja siis ma mõtlesin välja niisuguse asja ja niisuguse sarja, kus iga saade oli lindistatud ühes Moskva kirjandusmuuseumis kõik need hetseni tänaval ja Puškini kortermajad, kus nad olid ja, ja väga hea mõte oli. Ja see oli mul tõesti hea mõte ja iga kuuma saines kalandeering anti mulle ja siis ma jälle käisin seal ja kasutasin seda aega seal ka ära ja nautisin jälle seda teistmoodi õhustiku, kui selles provintsis liikus Tallinnas on nagu nemad arvavad või arvasid. Ja mul on meeles, et esimene muuseum, mis ma välja valisin, oli Majakovski muuseum see siukene, kortermuuseum ovaalse kujuga ja seda nimetati paadiks. See on seesama korter, kus Taimast mahlaskis ja sealsamas kõrval on KGB peakorter. Ja mina läksin siis selle maja juurde, seal võtsin oma fotoka välja, hakkasin seda muuseumi pildistama. Aga muidugi, erariides seltsimees tuli kohe juurde, et mis ja kes ja kus ainult neitsinaha, seda töötõendist ja kõik niisugusi asju, siis ta rahunes maha, ei viidud ära. Aga siis ma läksin sisse ja. Saadet teha raadiosaadet, jaga komandeerimis tunnistus, see on väga tore, aga sellest on vähe. Teil peab olema teie direktori pöördumine minu poole palvega. Aga kust ma selle palve võtan, praegu on igasugused, eks ole, faksid ja värgid, siis oleks kõige kiirem polnd, niiet helistan Tallinnasse, keegi teeb selle paberi valmis ja viib õhtul rongivagunisse Salest kiirem lahendanud. Siis ta ütles ka veel nii, et niikaua kui mul seda niisugust paberit ametlikku pöördumist ei ole, te ei tohi ühe tiimina töötajaga rääkida, ma helistan nendele alla, kus nad seal istuvad ja keeran ära. Ja, ja siis mul tuli niisugune hea mõte, et Moskvas üleliidulise Kirjanike Liidu juures oli igal liiduvabariigil oli oma esindaja oma palgaline töötaja kelle ilmselt on siis Moskva või Venemaaga seosed. Ja meil oli Veera ruber Narvast pärit venelannaga, rääkis ilusat eesti keelt ja mina olin temaga juba tuttavaks saanud nende käimistega ja ma läksin tema juurde, et ta oleks vaja teha üks pabersähvatus ja võtta sellele Sergei Michalkovi allkiri, kes oli Kirjanike Liidu sekretär, jälle väga kõrge, tähtis amet, eks ole. Temasele paberit, tegi, kirjutas valmis. Läksime Harkovi juurde, mina jooksin tal siis sabas. Pealkov kirjutas alla ja kui ma siis võidukalt viisin selle paberi sinna sellele muuseumi direktorile, siis muuseumi direktor oli muidugi väga rahul, kõik oli korras, tema au oli päästetud ja oligi nii et ja siis ma kirjutasingi endale välja niisuguse taktika, et keegi nendest kirjandusteadlastest käis minuga mööda neid muuseumi saale ja rääkis mulle näitas mulle selle muuseumitöötaja ja muidugi see toimus kõik vene keeles, eks ma siis kohapeal siis tõlkisin seda teksti, mis mul lindis oli. Ma ei kujuta küll hästi, palju neid saateid kuulati, terve hooaeg oli niisugune ja siis teine hooaeg ja siis ma hakkasin käima mööda tänavaid Boglav nõmmel, literaat, surnu uulitsa mask või kõik need Hertzeni tänav ja staari arvat ja niimoodi jälle samamoodi mudelid juba teada inimesed, kes mulle helistasin jälle ette ja jälle rääkisid ja tegid jah. Need tänavad olid ka ju pandud ikkagi nende kirjanike nimede järgi, kes olid seal elanud. Kes olid seal elanud, aga näiteks see võis olla ka näiteks mingisugune kirjandusega seotud asi, eks ole, näiteks. Ja siis ma mõtlesin välja veel järgmise Leningradis, kolmandal aastal käisin Leningradis ja sellel oli ka uhke pealkiri sellel sarjal. Veliki koorod, Viliikaja, literaat, hurraad, ma niisamamoodi sain seal käia ei ole, sest teisi ei huvitanud sellised asjad eriti, aga noh, noor inimene ja vaba ja miks siis mitte käia. Ma juba korra nimetasin, et meie peatoimetaja oli inimene, kes tegi oma tööd jutumärkides andumuse ja teadmisega, et see on vajalik töö. Aga juhtus niisugune asi ühel sünnipäevapidamisel. Meil oli ühesõnaga komme, et kui on mingisugune sünnipäev inimesel, siis kas oli väga tavaline, et kuskil kella nelja aeg koguneb diskohvikusse ja toodis söödavat-joodavat, kes kui palju siis seda napsi võttis, oli igaühe enda asi, keegi ei pidanud põlastama või keegi ei pidanud halvaks, kui keegi võttis või keegi võttis rohkem. Aga siis ükskord sattus minu kõrvale istuma minu peatoimetaja Laine soe ja võib-olla, et see põhjus oli siis ka selles, et olid nendest klaasidest ka võetud, siis ta ilma suurema sissejuhatuseta ja ütles mulle niisugust asja, et nõukogude süsteemis on nõukogudekorras, hakkas ta kahtlema siis, kui ta hakkas järele mõtlema, kui olid jälle lähenemas mingid valimised, siis ta nägi ära seda, kuidas kandidaate esitatakse ja kõik, kuidas need 98 protsenti saadakse. Ta ütles, siis, ma hakkasin Nõukogude vaidlust kahtlema, sinnamaani ei kahelnud, ma mõtlesin, et meie teised, kes olime juba noorusest peale mõelnud niimoodi, et nüüd siis tema siis ka veel niimoodi enne pensionile minekut tegi ka siis niisuguse avastuse. Aga see, et ta läks päevapealt pensionile, kuidas see manus täis sai, ta läks kohe ära, ta ei tahtnud enam seda luu koera teha, see näitab, et temas ikka mingi muutus oli toimunud ja ta läks tõesti ära esimesel võimalusel. Aga no siis tulid juba muidugi uued peatoimetaja, et tema oli legendaarne selles mõttes, et ta oli väga kao. Esiteks ja ta tõesti tegi seda, mida ta pidas vajalikuks ja mis tema ülemused temalt ootasid. Ja aga oma olemuselt ei olnud ta üldse paha inimene. Ta laskis inimestel tööd teha, ikkagi, laskis tööd teha teatud piirini. Raadios oli on ju omaette muusika, peatoimetus ja sellepärast muusikaga tegelenud aga paaril korral küll, aga seal oli ka mingi eriline põhjus. Ja üks niisugune väga värvikas lugu on see, kuidas Hirvo Surval ei käinud ühel heliloojate dirigentide mingisugusel nõupidamisel Kanada läänerannikul ja oli süstinud ühele Kolledži koori dirigendile siis see huvi eesti muusikale, Veljo Tormis ja vastu see dirigent oli saanud niivõrd tugeva laengu, et ta muidugi hütis noote, niipalju kui talle anti ja ta pani kokku oma kolledžis väikese kammerkoori, mis hakkas laulma ainult eesti laule ja eesti keeles, see oli ühesõnaga väike provintsikolledž, kus oli ainult kaheaastane õpe ja nad pidid laulma pikki laule eesti keeles. Ja see dirigent oskas seda asja neile süstida, nii et vähe sellest, nad käisid ka ühe väliseesti kultuuritegelase juures eesti keele tunnis ja nad on mitu korda siin käinud ja väga ilusasti laulsid eesti keeles ja üks perekond, mees oma naisega, naine oli muidu nende kõige parem solist, sopran sattus meie juurde ja Meie oleme nende juures pärast käinud ja nemad on siin laulupeol käinud, aga nüüd viimasel ajal on üks teinekord tekkinud aga see, et nihukeses kohas Need, noored inimesed ei olnud käinud oma läänerannikul, ei Los Angelesis ega San Franciscos. Aga Kuressaares ja Rakveres olid nad käinud, vot niisugune seltskond oli. Ja, ja see oli kõik, missugune entusiasm ja huvi asja vastu ja ma tegin Tormise ja Hirvo Surva ka sellest ka raadiosaatja. Nad ütlesid, et kui käidi mööda Eestit testi mingit ringsõitu, siis eestikoor, kes need vastu Lätis või nendega koos bussis oli, selle lõppesid eesti laulud enne otsa, kui nendel Ameerika Mart. Et see oli niisugune erakordne lugu. Paljusid lugusid on võimalik vaadata siit raamatust. Pealkiri on tal olnust olevatele raadiosaadete tekstid maha litereeritud lindi pealt, nad on raamatus olemas, nii et seal on võimalik siit neid lugeda ja Ma ütlen, siin on tõesti nagu mina olen raamatu sissejuhatuses öelnud. Need inimesed, kellega saated on tehtud, need on kõik Eesti kultuuri esimese rea tegijad oma valdkonnas. Päeva teel oli külas kauaaegne Eesti raadio kirjandussaadete toimetaja Martin Viirand. Mina olen Ülle Karu. Saates kõlas Margo kõlari, Francis Bulanki, Antonio Vivaldi ja Ester Mägi muusikat. Ja saate lõpul kuuleme laulmas seda sümpaatset Ameerika koori, kes eesti keeles laulab, kellest saate lõpul ka Martin viiranud kis. Lühidalt öeldes on selle koori nimi viis Tseed, ehk siis siis siis siis sissi Lägeme skeemi Unity kalledžambekuaja.