Ööülikool. Me armastame kõike meest, naist, jumalat, kassi ja koeraga, võime armastada ka oma hommikuhelbeid või Kalevi šokolaadi või seda kui headel pööretel meie auto mootor töötab. Ja see tähendab, et lõppkokkuvõttes iga sõna võib tähendada enam-vähem mida iganes ja see tähendab, et nad ei tähendagi suurt midagi. Ei koole. Kirjanik ja kunstnik matuura kõneleb teemal. Kui ma ütleksin, armastus loeng on salvestatud Türi kevadfestivalil Tere olen kirjanik ja luuletaja Margus Lattik kirjanikunimega Mathura ja Olen tegutsenud ka klassikaraadios, vahel teen fantaasiasaateid. Ja ise elan siit, mitte väga kaugel. Raplamaal. Toimetan seal vaikselt oma igapäevaseid asju. Aga täna tuleb juttu natuke muust. Alustan luuletusega. Sel päeval, kui julgesid taas tunda, avanes taevas nagu kirgas leht. Tõusev päike terendas normendavate okste tagant. See oli pikk sõnatu laule ühesainsas puhtas akordis. Su peod hoidsid lund ja see sulas sinu elujoone sisse. Sa südadekslas, kui hull. Kord lõõmas rahulikult, nagu lõkke lumisel õuel haprast hommikust sai, punerdab õhtu ja punerdavast õhtust sügavsinine. Ja sellest sai taas uus härmatanud hommik. Su silmis südames su hingetõmmete vahel. Sel päeval, kui julgesid taas tunda et su valugi oli suur rõõm. Et igatsus oli nii janu kui jook. Et ihaldus oli hele jasmiiniõis sinus või et su armastus jäi sinu lapse sisse ka siis, kui olid ise aga kaugel. Kui mulle tehti ettepanek täna siin kõnelda ja öeldi, et teemaks peaks olema armastus, siis ma esimese hooga mõtlesin küll, et ta peaks olema peast täitsa põrunud, kui ma selle ettepaneku vastu võtaks, sest armastus suuremas suurena kõrgemast kõrgem ja pühamast püham. Samal ajal tundub, et armastus on üks neid sõnum, mis on tänaseks päevaks nii ära kasutatud. On ilmselt hulk inimesi, kes niipea kui kuulevad, et juttu tuleb armastusest, jooksevad nii kaugele kui võimalik, sest ega sealt mingit tõsist juttu ei saa tulla. Või siis vastupidi, on teised, kes räägivad, kuidas. Mulle tundub, et mingil moel, et mõlemad pooled väljendavad seda, kuidas me tänaseks päevaks sõnad on kaotanud teatud pühaduse. Me oleme sõnad vabastanud, et justkui monopolist võib-olla on kunagi olnud kellelgi nii-öelda ainuõigus või eelisõigus või siis monopol kasutada üht või teist sõna või väljendit. Ja kahtlemata, eks aegade jooksul seda võimalust on kuritarvitatud. Kui on öeldud, et ainus pühaduse, meie pühadus, ainus armastus, meie armastuse, kui te tahate neid suuri olevaid asju, siis saate neid ainult läbi meie. Nüüd me oleme selle kõrvale jätnud. Aga tundub, et samal ajal sõnadelt on koos selle pühadusega vahel kadunud ka tähendus. Me armastame kõike meest, naist, jumalat, kassi ja koeraga, võime armastada ka oma hommikuhelbeid või kalevi sokolaadi kui seda, kui headel pööretel meie auto mootor töötab. Ja see tähendab, et lõppkokkuvõttes iga sõna võib tähendada enam-vähem mida iganes, see tähendab, et nad ei tähendagi suurt midagi. Ja sellepärast olen ma ka oma tänase jutu pealkirjaks pannud. Kui ma ütleksin, armastus sest ma võin seda ka mitte öelda, ma võin hoopis vaikida väga tähenduslikult või siis rääkida hoopis millestki muust. Ja mulle tundub, et mõnedest asjadest rääkimiseks ongi võib-olla vaja kõigepealt vaikida või nendest rääkimiseks ongi vaja rääkida justkui millestki muust. Et kui me hakkame neile andma otsesõnu mingeid nimetusi või määratlusi, siis see jääb lihtsalt abstraktseks ideeks, aga et nendeni tegelikult, et jõuda või neid tegelikult kirjeldada tegelikult aduda, vahel vaja rääkida, nendest kaude, kirjeldada pealtnäha midagi muud milles ometigi kajastub see nähtus, millest me kõneleme. On erinevaid nähtusi, erinevaid aistinguid, erinevaid adumusi, mida inimene võib kogeda, on emotsioone, mis haaravad neid jaan väga ilmsed ja nähtaval väga valjuhäälsed. Ja on teisi tajumusi, mida ei saa panna plakatitel, läheb, millega ei saa minna barrikaadidele, mida ei saa hüüda katustelt ja mida ei saa võib-olla tegelikult panna ka meie igapäevasesse juttu. Selliseid tajumusi, mille kogemiseks ongi vaja kõigepealt hästi vaikselt olla. Sest nad ise on hästi vaiksed. Ja mulle tundub, et üks nendest vaimsetest tunnetest on ka sedasama armastus. Ma ei tea teistest keeltest täpselt, aga sanskriti siis näiteks on küll sõnu, mis tähendavad armastust, aga neid saab kasutada ainult selles kontekstis, kui me ei räägi noh, nagu inimlikust armastusest, kui me ei räägi armastusest inimeste vahel räägime armastusest kuidas iganes nimetada, siis armastusest jumala vastu või Trasendantaalsest, armastusest üleilmsest, armastusest. Näiteks selline sõna nagu teema, mida selle kohta kasutatakse. Noh, omamoodi huvitav on muidugi see, et need sõnad jällegi aja jooksul muutuvad, et näiteks mõnes kaasaegsema sinda keeles sama sõna on olemas, aga seal seal ta tähistab juba igasugust armastust. Ega sõnadel ei ole otseselt mingeid ettekirjutusi. Lõppkokkuvõttes ongi nii, et me võime öelda ühte või teist sõna selle kohta, mille, mille kohta me soovime seda öelda. Aga võib-olla on hea, kui säilivad mõned sõnad, mis iganes nad siis on millelt meie enda jaoks säilib. Kui pühadus on liiga suur öelda siis vähemalt teatud eriline kaal. Et nad ei ole meie igapäevased sõnad. Et me nii-öelda ei müüks neid maha, ei, kulutaks neid ära tühiste asjade peale, siis kui meil on neid vaja millegi tõeliselt tähendusliku jaoks. Et siis, kui me kogeme midagi, mis on tõesti meie jaoks ebatavaline või eriline siis meil oleks alles mõni nimetaja selle kogemuse jaoks. Sa ei pea tingimata olema armastus, võite igal õhtul oma abikaasale voodis öelda, et ma armastan sind. Aga võib-olla on hea, kui mõni nimi või mõni sõna meile alles jääb, mis on justkui eri rollis. Jah, me võime kogeda elus viha ja kirge ja pettumust võime olla ärritunud või võime olla vastupidi, väga vaimustunud millestki. Aga mulle tundub, et kõik need aistingut, kuigi nad võivad olla väga tugevad, Nadezdavat, mingi hetke või mingi aja varem või hiljem nad lahkuvad ja sellepärast neid ka nimetame emotsioonideks, mis juba oma nime poolest oma sõnatüve poolest tähendab ju liikumist midagi, mis liigub, tuleb ja läheb. Ja nende kõrval ma mõtlesin selle peale, kuidas eesti keeles on selline tore väljend nagu õrnad tunded. See on väga hea väljend, sest mulle tundub, et selle taga ei ole mitte nii palju see, et mingid tunded on nii õrnad, et nad on nii haprad, et kui me neid vähegi puutumises, nad kõik kukuvad katki ja neid enam ei ole vaid pigem seda, et on teatud tundeid, mille kogemiseks tuleb ise olla väga õrn. Ja nad on sellepärast õrnad. Tuleb olla väga tähelepanelik, et neid üldse märgata. Vaikne, nagu ma ütlesin, tuleb olla. Et ära tunda need kõige õrnemad ja samal ajal tihtipeale kõige püsivamad aistingud, mis meis on mis ei ole seotud niivõrd sellega, mis käesoleval hetkel parajasti juhtub, mis meid stimuleerib nii-öelda, vaid, mis on pigem seotud sellega, mis me oma sügavamas olemuses oleme kes või mis me inimestena oleme ja miks me siin oleme, mis on meie sügavam loomuse ülesanne ja mis on meile tegelikult nii omane, et seda ei saa ära võtta. Ja vot, kui me oleme nii õrnad, siis võib-olla me kogemuses vahel ka midagi nii õrna nagu armastus midagi, mis tegelikult ei lähtubki mingist välisest impulsis, vaid lähtub meie enda õrnusest. Ja püsib nii kaua, kuni me ise suudame olla selles võrdluses ja kui me selle ära kaotame, siis peame hetkeks vaatama ja minema tagasi, et see oleku uuesti üles leida. Siis võib-olla armastus puudutab meid, võime teda kuskil südamepõhjas ära tunda, temalt midagi tahtmata või ootamata küsimata mingit tasu või õnnistust. Sest see on see tunne, mis on nii Anu kui jook. Ja vot siin nüüd ma tahtsingi rääkida natuke muust. Tahtsin rääkida ühest, ma arvan, ma võin öelda tema kohta, sõbrast või õpetajast ühest kirjanikust, kes enam-vähem täpselt kolm aastat tagasi käis ka Eestis, kes on Nigeeria päritolu briti kirjanik, penokri siis kui ta siin Eestis käis, tema käest küsiti, mis on armastus. Ja ta on muidugi ka algul vaatas küsija otsa enam-vähem samamoodi nagu mina. Et kas te olete hulluks läinud, mis küsimus see nüüd on. Ja siis ta mõtles natukene ja jutustas hoopiski loo oma elust. Ja ta rääkis sellest, et kui ta oli noor poiss või noormees, tema pere elas väikeses külas, kus ta oli üles kasvanud ja hiljem, kui ta läks linna edasi õppima, oli ta suuremas ajast linnas ära, aga vahel tuli koju oma vanemaid vaatama. Ja ta ütles, et iga kord, kui ta koju läks tema suurim soov oli tal õnnestuks koju minna niimoodi. Ta isa oleks üllatunud, et poeg tuli. Aga iga jumala kord, kui ta koju läks. Ta isa teadis, millal ta tuleb. Siin tuleb mõista, et tegu ei olnud keskkonnaga, kus suvalises punktis võetakse mobiiltelefoni, helistatakse, et ma nüüd olen tulekul. Kus mingeid sidepidamisvahendeid sisuliselt ei ole? Ometigi tema isa alati teadis, millal ta tuleb ja ta ütles. Vot tema jaoks see on armastus. See omakorda pani mind mõtlema mõnele loole oma elust ja pani mind mõtlema ka sellele, et olen päris palju luuletusi kirjutanud ja mõtlesin, et kas ma olen kirjutanud siis mõne armastuse luuletusega näiteks. Ja esimene, mis mulle pähe tuli, mille kohta ma võiksin öelda, et see on minu jaoks armastusluuletus räägib jällegi minu tütrest. Aga sellel luuletusel on väike eellugu. Mitmed aastad meie perel on olnud üks väike selline metsamaja või maamaja Kesk-Eestis Koeru lähedal, kus ma ei ole küll kunagi elanud, aga me oleme seal aeg-ajalt käinud. See maja on väga ilusas kohas. Väravalt on kogu ulatuses suur avar vaade üle põldude ja teise poole selja taha jääb mäts maja ise natuke metsa sisse. See maja on väga lihtne. Mugavusi seal ei ole, vett seal ei ole, rääkimata siis kaasaegsetest loksustest, ahi töötab ja pliiti ja ruumi on. Kui meie laps sündis, siis tegelikult mul oli üsna pea oli see mõte, et et vot üks kogemus, mis ma tahaks talle anda, on see, et me saaksime veeta mõned päevad selles majas. Nüüd me oleme seda kohta küll ära müümas, aga ma olen kirjutanud seal päris hulga luuletusi. Selline kirjanduslooline punkt siis. Aga ma loen nüüd selle luuletuse mille nimeks on Ignaatia metsaainetel Ignaat juba mets oli, Paikus kasvas üles vene filmilavastaja Andrei Tarkovski ja tema isa arseeni Tarkovski oli samuti luuletaja ja tal on ka luuletus Ignaatsiva mets, mis on kuskil sügaval Venemaal. Ühe päeva tahaksin elada koos sinuga selles majas, kus pole midagi peale tumedate seinte ja surnud liblikate ja tammede õunapuud kasvavad ümber, maja rästikud teevad samblasse, pesi. Keegi koputab su meelekohtadele, öeldes iga argine ime, olgu lihtne. Pole tumm see maja ei, ta üksnes ei kõneta igaüht. Sest see, mida ta ütleb, ei ütle mõnele midagi. Tuul veab end lahinal üle hallide niitude uni puudutab su silmi, langed ikka jälle maapinnale tundmata ohtu. Tunned, kuidas uni on virgunud tegelikkuseks ja vahib maja akendest sisse. Teemal, kui ma ütleksin armastust Ta jätkab matuura. Miks on see minu jaoks armastusluuletus? Üks päev jalutasime tütrega poodides ja nagu ikka lastega tavaline, kui hätta jäävad mõned mänguasjad, siis neid oleks justkui vaja. Meil olid riiulis mõned legod ja laps ütles, et ta kangesti tahaks mõnda lego, nüüd mina ütlesin, et meil praegu ei ole küll mingit võimalust seda lego osta. Ma tahtsin teda nagu lahutada, et ta ei tunneks ennast kuidagi puudutatuna, et vot sellel päeval ei ostnud. Ütlesin talle, et kuule, et noh, et ega tegelikult ega legod ei ole elus kõige tähtsamad üldsegi. Ta ütles, et ahah ja jalutasime edasi. Ja kui me olime natuke maad käinud, siis ta ühel hetkel ütleb, et issi, kuule, et ma tahaks midagi küsida. Ja ma ütlen, et no küsi siis nagu oled, kui legod ei ole kõige tähtsamad, aga mis siis on elus kõige tähtsam? Vaat, ma mõtlen üldse, et kui lapsed selliseid küsimusi esitavad, siis peaks neile tegelikult vastama, mitte ütlema midagi stiilis ära küsiniga keerulisi asju või lähme parem edasi või sa ei saa sest niikuinii aru ja muid selliseid vastuseid anda, mis tunduvad mulle kõik tegelikult vabandused selle eest, et me tegelikult ise ka ei tea, millest me räägime. Ja siis ma natuke mõtlesin, et, et no mis siis on elus kõige tähtsam ja ma ütlesin talle, et minu meelest elus kõige tähtsam on see, et inimesed ei jätaks kasutamata seda, mis neile on antud. Mis iganes keegi oskab teha või võimed või anded kellelgi on, et inimesed suudaksid neid oma elus kuidagi teostuda ei jätaks neid sinnapaika mis iganes põhjusel, kas hirmust või ebakindlusest või vähesest eneseusust või vastupidi, ka teatud üle olevusest või uhkusest või Maximalismist või mis iganes muid põhjuseid. Inimene võib endale välja mõelda, et inimene suudaks kõik need kõrvale panna ja ikkagi kasutada ja teostada seda, mis talle antud. Kõik need oskused ja võimed, mis meil on, kuidagi need on ju meil antud. Kas me oleme nendega sündinud või me oleme neid õppinud, aga kui me oleme neid õppinud, siis kui keegi on meile nüüd õpetanud? Ja ma mõtlesin, et vot see on kõige tähtsam. Seletasin küll natuke keerulisemalt, kui dollakel ütlesin, aga mulle tundus, et ta jäi vastusega rahule. Ja miks see on nii tähtis, mulle tundub, et kui me ei kasuta oma andeid, siis me tegelikult röövime need endalt ära sest nende otstarbe ongi see, et neid jagada ühel või teisel moel. Mis iganes meile on antud, see on omamoodi kohustus, mis meil on. Võib-olla see mingis mõttes ongi tegelik pühadus. Ja kuidas nüüd armastusega seotud on, sellele ma jäin mõned päevad tagasi mõtlema ja ma mõtlesin ka sellele, kuidas tihti öeldakse, et igasugune armastus algab armastusest iseenda vastu. Ja eks seda arusaama võib ka mitut moodi tõlgendada, et võib-olla kellelegi akse armastus iseenda vastu on see, et me oleme lihtsalt tähelepanelikud ja hoolikalt enda suhtes. Võib-olla kellelegi jaoks on see, et me endalt mitte midagi ei nõua. Võib-olla kellelegi jaoks on see, et armastame ennast koos kõikide oma vigadega ja las need vead olla. Mis iganes tõlgendasime, võime anda. Vahest kõige raskem on armastada ennast olla ise see jumal, kellele ei seata tingimusi, et teda tänada, talle andestada, teda vihata ja ikka tema juurde tagasi tulla. Armastada ennast, sest sa oled olemas. Sest teisiti ei saaks. Kui kerge on siis selle kõrval kive tassida, üksteise järelkuhja tassida, niikaua kuni ütled, et siin pole enam midagi teha. See ongi mu saatus. Suur ja ülekohtune. Armastada ennast, sest sa oled olemas, saad alati veel armastavamaks saada. Ja kõige selle jutu valguses, mida ma oma lapsega rääkisin, ma jäingi mõtlema, et kas armastus ja enesearmastus ole muuhulgas seesama soov ja võime ja otsustavus ennast teostada teenida seda, mis meile on antud. Kuidas endast hoolida, on ennekõike iseendale truuks jääda. Ei saa endale truuks jääda, on olla see, kes me oleme ja luua ja hoida neid väärtusi, milleks me suutelised oleme ja mitte muretseda ülearu ülejäänud maailma pärast. Pigem andase tunne edasi järgmisele inimesele oma lapsele kaasale, oma sõbrale, et nemadki usukside usaldaksid oma andeid, teostaksid neid nii, et neist kõigist kokku saaks sündida meie ümber iseennast toetav ja hoidev reaalsus. Mulle väga meeldis, kuidas, eks Kariibi luuletaja Derek Walcott kunagi mõtiskles, et inimesel võib olla palju erinevaid puudusi ja vigu või nii-öelda pate. Mõni inimene võib elada ühesugust või teistsugust elu, aga see on mingis mõttes teisejärguline. Kõige suurem nii-öelda pat või reetmine on see, kui inimene oma annetest loobub. Võib-olla see on veidi idealistlik jutt ja ma ei hakka teesklema, et ma elan päevast päeva sellises reaalsuses, aga ometigi on tõsi, et need hetked, mil ma elan säärases teadvuses, on ka lõppkokkuvõttes ainsad, mil ma olen iseendaga oma eluga päriselt rahul ja tasakaalus. No vot ja selle koha peal ma tean, mõned inimesed ütlevad, et no, aga vot, ma ei saa aru, mis mu anded siis nagu tegelikult on ja mida me siis tegelikult peaksin tegema ja mis mu koht siin elus on ja minu kutsumus ja. Loomulikult me võime niimoodi vahel tunda ja see võib olla omamoodi otsing, mis me koht siis on ja meie kutsumuse, anded ja meie töö siin elus. Aga mulle tundub, et kui sellest saab järjepidev seisund, siis ma ei tea, no mulle tundub, et enamikel juhtudel lihtsalt petame ennast. Mulle väga meeldisid ühe õpetaja sõnad, kui temalt küsiti, et ma ei tea, mida ma tahan teha, ma ei saa isegi sellest aru, mida ma tahaksin teha ta vastaselt täna ära tee midagi siis, nii kaua kui saad, ära tee, mitte midagi. Ja vot siis, kui sa ei suuda enam mitte midagi teha, ei suuda vastu panna, et sa midagi tahad tegema hakata. Siis sa teadki, mida sa tahad teha ja mis su kutsumus nii-öelda on, ükskõik, kas see on suur vaimne asi ja idee või see on mingi väga argine asi, hakata süüa tegema. Või lähete õue jooksma. Aga võib-olla see, mida näiteks jooksmise söögi tegemine teile pakub, võib-olla see omal moel väljendab seda, mille poole teid siis elus kutsub? Iseasi on see, et kui me oleme aru saanud oma andest või oma kutsuma, sest see ei tähenda, et meie teel ei võiks pärast seda tulla ette hulgaliselt hetki, kus me ei tea, kuidas täpselt toimida, kuidas täpselt ennast teostada, kuidas edasi minna hetki, kui meil tuleb oma tasakaalu uuesti otsida või otsida seda uutes aspektides. See, kui me teame, kes me oleme, ei tähenda veel, et kogu edasine teekond on üks lust ja lillepidu. Üks mu tuttav rääkis kunagi, kuidas ta juhtus lennukis sõitma kõrvuti inimesega, kes oli varem olnud piloot. Oli igavest pikem lände, kuna seal lendasid, siis ta kuulis nagu korduvalt, kuidas inimene niimoodi pool omaette pobises, et oleme kursilt kõrval. Oleme kursilt jälle kõrvale kaldunud. Lõpuks minu tuttav ei pidanud vastu, küsis ta käest, et vabandust, aga väike kohale jõuame või? Muidugi jõuame kohale ja selles ei ole mingit küsimust, et kohale jõuaks. Ja ta olevat seletanud. Ma ei ole lennunduse spetsialist, ma ei oska öelda, kui täpne see nüüd on, aga Ta olevat niimoodi seletanud, et tegelikult, kui lennukid lendavad, siis suurema osa ajast nad lendavad oma kursilt kõrval. Keegi ei lenda täpselt joone peal sellel kursil aga tähtis on teada, kus see kurss on, et osata selle juurde tagasi tulla ja tähtis on teada, kus sihtpunkte lõpuks on, et maanduda ikkagi õiges lennujaamas, nii-öelda. Mulle tundub sellise eneseleidmise ja jänese teostamise teekonnaga on sarnaselt. Ega see tasakaalu otsimine või selle kursi kõrval liikumine vahel võib-olla palju loovam või edasi viivam, kui see täpselt kursil liikumine, aga tähtis on teada, mis sihtpunkt siis meie jaoks on. Minu jaoks selline protsess ongi looming või looming, on siis selline protsess ja loomingu sügavam tähendus minu jaoks on. Ja kuna me kõik oleme lõputud, sest me võime ennast lõputult tundma õppida ja meie sihtpunkt jääb saavutamatuks, aga me alati liigume sinnapoole. Ja ma loen siinkohal veel armastusluuletuse. Selle on kirjutanud india luuletaja konverna Rann. Mina vastutan. Olen osa kõigest, mida loon, sealt ei puudu minu hingepiinad, vastuolud minu loodud maailma eest vastutama igatpidi. Ja olen teadlik selle puudustest ja liialdustest. Millema hooletusest või ehk kogemuste vähesusest. Olen sinna jätnud. Oleksin ma jumal, võiksin ennast oma loomest lahti öelda, öelda, et ma olen sellest nüüdsest üle. Aga olen inimene ja ma ei saa oma vastutusest nõnda loobuda. Ma ei kõhkle öelda, et Musk ei ole täiuslik. Moskustes on vigu. Kunst võib olla meeleline, mina ise instinktiivne, kuid ka füüsiline. Mo esteetika ei ole kivinikerdus, mis kaunistab vaid templi hoove, linnamüüre taeva kõrgeid tippusid. See on ka mu kirgede tihe džungel kus leidub hapraid hetki pisitillukesest, jumalatest, kes võivad ebaõnnestuda, ebaõnnestuda. Mu keel ei keela keele reeglist teha vigu. Mu mõte laseb kujutlusel omatahtsi minna. Malletin päriselt, et mina vastutan ja minu maailm. See on täpselt sama inimlik kui mina ise. Ma olen nüüdseks juba päris pikki aastaid huvi tundnud tegelenud Idamaiste õpetustega, eriti India malt sellise kultuuritraditsiooniga, mille nimeks on fakti, mis tähendab pühendumust mille keskmeks on arusaam absoluudist või jumalast kui isiksusest ühtepidi ja samal ajal kõiksusest, kuhu me kõik kuulume ja mis me kõik otsapidi oleme. Ma ei taha rääkida niivõrd sellest õpetusest kui sellest, et mul on olnud õnn õppida õpetaja juures, kellega ma olen küll elus väga vähe kordi kohtunud, aga iga kord, kui me oleme kohtunud on mul olnud tunne, et vot sellel hetkel, kui me koos oleme, oleme me täiesti üksteise jaoks olemas kõigega, mis meis on. Me oleme üksteisele nii-öelda kättesaadavad, avatud ja me oleme olnud täielikult kohal. Kõik muu, mis meie elus on, ei ole sellel hetkel olnud tähtis. Ja ma olen mõelnud, et kui mu elus on mingi kogemus, mille kohta ma julgeksin öelda armastus, siis on see kogemus see kogemus, mis lubab lihtsalt üksteise jaoks olemas olla seadmata mingisuguseid erilisi nõudeid või tingimusi või piiranguid. Ja mulle tundub, et see on ka kõige suurem õpetus, mis ma olen talt saanud või üldse kelleltki. Õpetus ei seisne ka mitte niivõrd sõnades või mingites ideedes, vaid selles, kuidas üks inimene suudab oma olekuga või seisundiga meis midagi äratada. Ja meid ennast sedasama looma panna. Ma arvan, et võime olla oma olemisest inspireeritud ja olla teadlik sellest, mis sulle on antud. Ja selle meeldetuletaja ongi õpetaja. Ja võib-olla säärases seisundis, kus inimene kogeb avatust ja usaldust iseenda olemasolu suhtes, kus ta ootab endalt vastavuses sellega, mis tal hetkel võimalik on, suudab rakendada oma elus seda, mis tal hetkel on. Säärases seisundis võib ka tõesti lihtsalt hingata sisse ja hingata välja ja tunda, et võib-olla polegi rohkemat vaja, see juba ise on külluslik hetk ja õhk ja et selles Howski on armastust seda, mis meile on antud ja mis me oleme. Aga ma lõpetan ühe väikese tekstiga, mis ma üleeile öösel kirjutasin spetsiaalselt selle tänase kohtumise jaoks. Ma juba alguses hoiatasin, et ma võib-olla räägin hoopis millestki muust, nii et millestki muust, aga püüdsin sellega siis öelda seda, mida ma tegelikult tahaks öelda. Valge truusane tee vis vana Veskimäe pealt alla Loodna viimase mahajäetud talu suunas. Vasakul pool teed voolas habras oja ja kõrgusid tarnad. Teisele poole jäi vaid võsastik ja kaugemale, järved. Külmad ja savisid, aga nii kirkad, et nende nimed sundimatult tundusid. Selgjärv Puhatu Allik silma. Seal ta jalutas, vihm kastis ta juukseid peaaegu et uduvihm, aga vääramatu. Seal ta jalutas, õigemini jooksis Sõrkis ja tegi jope krae lahti, sest et tal oli juba palav ja nahk märjaks läinud. Ta peod olid märjad ja tema silmalaud ja ta jooksis ja vihm tegi õhutäis kergust pani lehepungad õhetama ja linnud valmis seadistama sel kevadel, mis oli lasknud end nõnda kaua oodata. Liiga kaua, mõtles ta. Liiga kaua polnud ta suutnud luua ja leebuda kasvada uueks nagu kevadine mets või kevadine aed. Üürikene, kevadine igavik, mis lubas alati taas uskuda ja unistada. Et pole midagi tähtsamat. Kui uskuda ja unistada. Vihm oli ta sõber, nüüd pesi temalt muresid ja mõtteid. Mõtteid, mida oli liiga kaua mõelnud. Tal hakkas kergem. See aeg ei olnud lihtne, ta teadis seda ja vaevalt, et pidanuks lihtne olema. Ta oli lõpeks üritanud midagi, mis oli ligilähedaselt võimatu ja sellega ometi hakkama saanud. Ta oli kokku kandnud justkui ühe elutunde oksa raadio samblatuustid teinud linnupesa ja arvanud, et see võibki nõnda jääda. Et pesa ehitab end ise edasi ja kõik kasvavad seal üheskoos suureks. Aga ei. Siis oli ta igatsenud ja kahetsenud, mõelnud armastusest, mis olid teostunud teistest, mis polnud. Elu oli alati keerulisem kui raamatu leheküljed kus keerasid lihtsalt järgmise või kirjutasid uue. Aga ehk sama palju oli taga õnnistavam. Kui lihtne olnuks, kui elu saanuks hoida pihus nagu kivi, tunda alati ta tuksete teada, mida teha. Aga ta oli rohkem nagu vesi, mida pidid pihus kandma ja temast joonuks saama ja ta jagatud saama. Nii et sul oleks veel endalegi midagi kinkida. Kui mitte muud, siis seda tunnet kinkida. Et olid osanud kellegi jaoks olemas olla, olid osanud oma ande jagada, neist midagi teha. Nad enesele miskitmoodi mõistetavaks saada. Möödunud aeg ei olnud lihtne. Vihm paitas üha ta juukseid. Ta jooksis karjamaade vahele, kus rohi tärkas, hingas kuis teadnuks ta. Tee kandis teda vaikuse poole täitva tühjuse poole kus asjad selginesid, saidki selgineda ainult läbi omas seletamatuse. Jah, selle väikese ja varjamatu millegi poole mis ei lasknud ennast aduda ja hoida ennegi, olid loobunud talle nime andmast loobunud katsest kirjutada teda kõrge lennuliselt kaalukaks ja keerukaks. Ime on vaid lihtsus, mille oleme unustanud, ütles ta. Ning ütles enesele vihmasajus, mida polnud valinud ega lootnud. Aga mis oli talle kõnelenud millestki tähtsast. Ta seisatas. Ta vaatas tagasi ja nägi kevade värvis mäge. Ta vaatas tagasi ja nägi jälgi, millega tal ei olnud enam miskit teha. Või nägi algust seal, kus keegi oli ükskord kirjutanud luuletuse. Sina oled mind otsatuks teinud? Säärane on Soboli. Seda habrast astjate oled tühjendanud taas ja taas. Ja ikka täitnud ta aina värskema eluga. Üht väikesest vilepilli oled kandnud üle mägede ja orgude läbi ja hinganud sinna meloodiaid, mis alati uued, mis alati uued. Kirjanik ja kunstnik matuure kõneles teemal, kui ma ütleksin, armastus. Loeng on salvestatud Türi kevadfestivalil. Kõlas muusika, maks risterilt. Saate panid kokku Külli tüli jälizette vält. Raadioteater 2017.